Maris Adamson, Author at Vaimuvara

Postitatud 21. nov. 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Kiika kööki

Kiika kööki

Meie esivanemate jaoks oli toiduvalmistamine oluline ellujäämise vahend. Toiduvalmistamise ajalugu sai alguse kaua enne köökide tekkimist ja on seotud Homo Erectuse tulemeisterlikkusega. Teadlased on praegu üksmeelel, et inimesed on toidu valmistamiseks kasutanud tulesoojust umbes 1,8 miljonit aastat. Etioopiast on leitud kõige varasemad jäljed tulel küpsetatud roogadest. Saadud kergemini näritavad ja kiiremini seeditavad toidud tõid ilmselgelt kaasa evolutsioonilise tõuke Homo Sapiensi arenguks. Esimesed jäljed tööriistadega toidu valmistamisest pärinevad 1,5 miljoni aasta tagusest ajast Keeniast. Põlemisel tekkiv suits ja tahm olid suureks probleemiks kui inimesed asusid elama hoonetesse ning see viis korstnate ehituseni. 1475-1483 ehitatud Tallinna linnamüüri ligi 38 meetrine suurtükitorn sai nimeks Kiek in de Kök, mis tõlkes alamsaksa keelest tähendab “kiika kööki”. Väidetavalt sai tornist vaadata läbi avarate, alt laienevate mantelkorstnate, mida koduperenaised ja teenijad mantelahjuga Allinna köökides süüa tegid.

Köögi all mõistame täna nii spetsiaalse sisustusega toiduvalmistuskohta kui ka mingi maa traditsiooniline toiduvalmistamisviis ja roogade valikut (itaalia köök, hiina köök jne.)

Vaaremad ei teinud toitu kokaraamatute järgi, vaid oma emadelt-vanaemadelt õpitud teadmisi ja oskusi kasutades. Põlvest-põlve õpitud roogades peegeldus kultuuritraditsioonide püsivus, aga ka dünaamika – iga uus toidutegija tõlgendas saadud õpetust pisut omamoodi.

Kirjaoskusega seotult tekib kokaraamat – raamat, mis sisaldab toitude valmistamise kirjeldusi ja harilikult ka retsepte koos koostisosadega või üldisi kokandusalaseid nõuandeid ning selleks kasutatavate köögivahendite loetelu. Kokaraamat võib sisaldada ka toitude illustratsioone. Kokaraamatutel on kõigil sama põhiväärtus: need kannavad endas killukest inimkonna kultuuri- ja ajalugu.

Me ei saa kunagisi kokaraamatuid lugedes enamasti kindlalt väita, mis olid selle ilmumise ja kasutamise ajal levinuimad argipäeviti söödud road või kuidas täpselt nad maitsesid. Enamik varastest kokaraamatutest annab meile ettekujutuse ühiskonna eliidi toidulauast ja pigem piduroogadest, mitte lihtrahva toidust või tavalisematest söökidest. Küll aga võib ajaloolistest kokaraamatutest saada aimu kunagi kasutusel olnud toorainest, toidu valmistamisviisidest, toidunõudest ja tehnoloogiatest, serveerimismoodustest ja varjatumalt toiduga seotud väärtushinnangutest. Mineviku toidulauda aitavad lisaks kokaraamatutele rekonstrueerida ka majapidamisarved, menüüd, päevikud, mälestused, joonistused, maalid.

Meile teadaolevalt vanimad retseptid on talletatud akadikeelsetele savitahvlitele, mis pärinevad Mesopotaamiast ning on tänapäeval osa Yale’i ülikooli raamatukogu Babüloonia kollektsioonist. Need retseptid on kirja pandud kiilkirjas ligikaudu 1750 eKr.

Kokaraamatu ajalugu sai alguse üle 2500 aasta tagasi. Kõige esimene teos, mille kirjutas arvatavasti luuletaja ja restoranipidaja Archestratos pole säilinud.

Esimene säilinud retseptikogu leiti Vana-Roomast ja kannab nime “De re coquinaria libri decem”, mida võib tõlkida kui “Toiduvalmistamise kunstist 10 köites”, mille vanimate retseptide päritolu ulatub 4. sajandisse eKr. Teadlaste sõnul kirjutati teos esimesest sajandist enne Kristust kuni kolmanda-neljanda sajandini pKr ning selle töötasid ilmselt välja paljud erinevad autorid, kuigi autori nimeks on kirjas Caelius Apicius. Nimi viitab mitmele sellenimelisele Roomas elanud gurmaanile ning pigem oletatakse, et tegemist on pikema aja jooksul täienenud retseptikogumiga. Võimalik, et üks kõnealustest gurmaanidest panustas teatud retseptidesse ja nii omistati ka teised retseptid talle. Samuti on võimalik, et kokaraamat on ühe gurmaani auks koostatud retseptikogum. Kokaraamat on säilinud vaid kahes käsikirjas 9. sajandist. New Yorgi meditsiiniakadeemia ostis 1929. aastal Fulda kloostrist pärit käsikirja ja see asub akadeemia raamatukogus. Teine käsikiri on Vatikani raamatukogus. Väidetavalt avastas Alban Thorer Montpellieri lähedal Maguelone saarelt veel ühe, mittetäieliku käsikirja, kuid selle asukoht pole teada.

Endisaegsed retseptid ei vasta vormile, mida me tänapäeval tüüpilisena tunneme. Need on lühikesed, vaevu selgitatud toiduvalmistamist, mis eeldavad, et lugeja oli tuttav kõigi oma aja põhiliste tehnikatega. Väga sageli koosneb retsept ainult koostisosade loetelust, mõnel juhul puudub isegi tegusõna, näiteks “küpsetama” või “röstima”. Ainult mõned retseptid sisaldavad mõõte, sageli pole isegi märget “palju” või “natuke”.

Olgu siin ühe näitena toodud seamaksa retsept: In ficato oenogarum: piiper, tüüm, ligusticum, liquamen, vinum modice, oleum – veinis maksa jaoks: pipar, tüümian, leevik, garum, vein mõõdukas koguses ja õli.

Kui 12. ja 13. sajandil kujunes välja teatav toidukultuur koos lauakommetega, kasvas “toiduvalmistamisjuhiste” hulk oluliselt. Guillaume Tirel 1375. aasta paiku kirjutatud raamatust Le Viandier võeti järgnevatel sajanditel üle palju retsepte. Toiduvalmistamisjuhised avaldati sageli meditsiinilistes retseptiraamatutes. Kui vaadata praegust tohutut terviseteemaliste kokaraamatute ja toitumisspetsialistide turgu, siis pole maailmas palju muutunud.

17. sajandil visati tervislikkus üle parda ning esikohale seati õukondlike ümarlaudade nautimine ja esinduslik eesmärk: valmistati karusid, paabulinde, sookurgesid ja kotkaid.

Üks vanemaid bestsellereid on 1844. aastal ilmunud Henriette Davidi “Praktiline kokaraamat tavalisele ja peenele kokakunstile”. Selles oli ära toodud üksikasjalikke retseptikirjeldusi algajatele ja pürgijatele koduperenaistele, kus ei jäeta tähelepanuta ka kilpkonnasuppi, täidetud linnukesi ega mägrapraadi. Kui autor 1876. aastal suri, oli kokaraamatust välja antud juba 56. trükk.

Esimene eestikeelne kokaraamat on Tallinnas aastal 1781 ilmunud Christina Wargi ” Köki ja Kokka Ramat, mis Rootsi kelest Eesti-ma Kele üllespandud on “, mille on tõlkinud Johann Lithander. Selles on 699 nummerdatud lehekülgi pluss 18 lehekülge sissejuhatust. Raamat sisaldas 986 õpetust ja retsepti. Esimene eestikeelne kokaraamat oli mõeldud eelkõige mõisateenritele-ametimeestele. Raamat pani aluse eestikeelsele kokandusalasele terminoloogiale. Säilinud on ainult kaks täielikku eksemplari, neist üks asub erakogus, teine Eesti Kirjandusmuuseumis.

Lisaks sellele kasutati baltisaksa majapidamistes muidugi saksakeelseid kokaraamatuid, millest mõni oli spetsiaalselt siinseid olusid arvestades kirjutatud ja eestlastest virtinate ning köögiabiliste jaoks ka maakeelde ümber pandi. Katharina Fehre Liivimaa kokaraamatust (saksakeelne esmatrükk 1816, eesti keeles 1824) leiab ka selliste lihtsamate roogade nagu tangusupi või silkude soolamise õpetused.

Aastal 1864 ilmus kolmas eestikeelne kokaraamat „Kasulinne kögi ja majapiddamisseramat”. Taas oli tegu saksakeelse algupärandi, s.o Lyda Pancki 1844 ilmunud teose „Kochbuch für die deutschen Ostseeprovinzen Russlands”(Kokaraamat saksa Läänemereprovintsile Venemaal) tõlkega. See kokaraamat oli mõeldud spetsiaalselt linnakodanike majapidamistele, nõudluse eestikeelse variandi järele tingis eestlaste osakaalu kasv linnarahvastikus.

Esimesed eestikeelsed algupärandid, Mats Tõnissoni “Köögi raamat. Õpetus, kudas perenaised ja söögitegijad tarwilikka toitusid ja jookisid wõiwad walmistada” (1898), Jaan Koori ja Mai Reivelti kokaraamatud, on pärit 19. sajandi viimastest kümnenditest. Retseptivihikud jõudsid eesti lihtrahva peredesse seoses keedukursuste ja majapidamiskoolidega 20. sajandi alguses, kus perenaistele jagati nii lihtsama kui peenema kokakunsti tarkust. Sellest ajast pärinevad siiani hästi tuntud toidud: kartulisalat, marineeritud kõrvits ja hapukurk, maksapasteet, kotlet ja kartulipuder.

Milline on hea kokaraamat? See on muidugi maitse asi ja olemas on väga erinevaid kokaraamatuid. Kuid igas heas kokaraamatus peab olema tähelepanu pööratud kolmele olulisele aspektile:

Esiteks retseptid, need peavad töötama ja olema järgi tehtavad. Kokaraamat ei tohi olla hirmutav, vaid inspireeriv ja kutsuv. Eelistatud on kokaraamatut, mis koosnevad mingit stiili või teemat järgivatest retseptidest. Oluline on ka, kuidas ja kust on võimalik retseptide koostisosi hankida.

Teiseks oluliseks punktiks on esteetika. Kokaraamatu välimus peab olema väga hea. Siin on olulised fotograafia, stiil ja vormindus. Väga hästi pildistatud toidupilt köidab inimesi, sest Inimesed söövad silmadega

Kolmandaks on väga olulised lood, mis on seotud piirkondliku köögi või teatud roogade ja inimestega.

Kuigi maitse üle ei vaielda, on inimesed ikka armastanud koostada erinevate köökide ja söökide edetabeleid.

Veebilehe TasteAtlas 2022 aasta maailma populaarseimate köökide edetabelis leidis vastajate poolt ära märkimist 95 erineva maa kööki.

Esikohale tuli Itaalia, seda eelistas 85 protsenti vastanutest ja see saab 4.72 viiest võimalikust tärnist. Itaalaastest eelistab koguni 99-protsenti oma kohalikku kööki. Enim hinnatud roogade hulka kuuluvad: Parmigiano Reggiano, Prosciutto Toscano, Nduja, Risotto ai Funghi Porcini, Pesto Genovese ja palju muud.
Teisel kohal on Kreeka hindega 4.69 ja enamhinnatud toitudeks on Kalamata, Fystiki Aeginas, Rodakina Naoussas, Saganaki, Dakos.
Kolmandal kohal Hispaania hindega 4.59, toitudest on hinnatud Jamón 100% ibérico de bellota, Jamón ibérico de bellota, Manchego curado, Sangria, Espetos
Neljanda koha saab Jaapani köök hindega 4.59, toitudest nimetatakse Ikura, Kobe beef, Ramen Noodles, Karaage, Bento
Viiendal kohal asub India köök hindega 4.54, parimateks toidudeks on Garam Masala, Ghee, Malai, Butter Garlic Naan, Keema
Järgnevad Mehhiko, Türgi, Ameerika, Prantsuse, Peruu, Hiina, Brasiilia, Portugali, Poola ja Saksa köök.
Eesti köök asetatakse 75. kohale hindega 3.90, hinnatumateks roogadeks osutuvad kohuke, kama, pirukad, verivorst, mulgipuder

TRAVELBOOK AWARDI ekspertžürii arvates on parimate toitude maade esiviiskus Tai, Itaalia, Georgia, Mehhiko, Peruu

Türgi kööki peavad eksperdid üheks mitmekesisemaks maailmas.

2019. aastal Bloombergi terviseindeks võrdlusena leiti, et kõige tervislikumalt söövad inimesed Hispaanias, järgnesid Itaalia, Island, Jaapan, Šveits, Rootsi, Austraalia, Singapur, Norra ja Iisrael.

Maailma parimad rahvusroad on veebilehe TasteAtlas arvates:

Hautis Karē – Jaapan
Brasiilia veiselihalõik- Picanha
Mereandidest eelroog – Amêijoas à Bulhão Pato -Portugal
pelmeenid Tangbao – Hiina
Pelmeenid Guotie – Hiina
Hautis Phanaeng Curry- Tai
Mereanni eelroog Ceviche mixto – Peruu
Lambahautis Ghormeh sabzi – Iraan
Lambaliharoog Cağ kebabi – Türgi
Kana Pollo a la brasa – Peruu
Pizza Margherita – Itaalia

Maailma halvimateks söökideks loetakse:

Balut – koorunud linnumuna – Filipiinid ja Tai
Casu Marzu – lambapiimajuust tõukudega – Sardiinia
Frititud putukad ja skorpionid – Aasia, Mehhiko
Praetud madu – Aasia, USA
Praetud ämblikud – Kambodža
Täidetud merisead – Peruu, Equador
Grillitud rotid – Kambodža
Ahviaju, toorelt ja praetult – Aasia
Surströmming – kääritatud heeringas – Rootsi
Haggis – lamba kõht, mis on täidetud lamba sisemustega – Šotimaa
Kanavarbad -Kambodža, Hiina, Lõuna-Ameerika
Lambasilmad – Araabiamaad, Kreeka, Mongoolia

Postitatud 31. okt. 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Miks me nii räägime?

Miks me nii räägime?

J.W. Goethe on öelnud: „Õpetlike ütluste ja tsitaatide kogu on suur rikkus.“. Inimesed hoiavad oma mälus mitte ainult inimeste tegusid vaid ka nende sõnu. Samas on inimesed aga paljude üldkasutatavate tabavate väljendite puhul unustanud, miks me nii räägime. Püüame siis mõnede tuntud väljendite päritolu meelde tuletada, mis pärinevad kirjanduseset ja kirjanikelt.

Piibel, mütoloogia ja valmid

Väga paljud täna kasutuse olevatest tuntud väljenditest pärinevad Piiblist. Piiblist leiame näiteks sellised väljendid nagu „eksinud talleke“, „ mõõku atradeks taguma“, „koputage, ja teile avatakse“, „Uskmatu Toomas“, „palehigis“, „Ihukarvad tõusevad püsti“, „hüüdja hääl kõrbes“, „vaimust vaesed“, „Silm silma, hammas hamba vastu“

Vana-Kreeka filosoof Aristoteles arvas, et taevas koosneb 7 liikumatust kristallsfäärist, millel puhkavad tähed ja planeedid. Ka budismis, piiblis ja koraanis kasutatakse mõistet “seitsmes taevas“, mis on Jumala koduks ja inglite paradiisiks. Sealt pärineb väljend „Seitsmendas taevas olema“ – kõrgeima õnne, rõõmu ja rahulolu seisundit kogema.

Vana-Kreeka mütoloogia järgi kui sündis karjaste ja väikeloomade jumal, metsavaim Paan, ehmatas tema väljanägemine ära isegi ema, hiljem osutus Paan tegelikkuses heatahtlikuks ja lõbusaks. Loost lähtub aga väljend “Paaniline hirm” – suur kontrollimatu hirm. Siit tuleneb samuti sõna paanika, mille võttis kasutusele prantsuse kirjanik Francois Rabelais

Vene kirjaniku Ivan Krõlovi ja kreeka kirjaniku Aisopose valmidest pärineb samuti rida tuntud väljendeid. Võõra pilli järgi tantsima – tegutsema oma tahte vastaselt – väljend pärineb Aisopose valmist „Kalamees ja kalad“. End võõraste sulgedega ehtima – endale teiste voorusi või saavutusi omistama – väljend esineb nii Aisopose valmis, kus hakk ehib end paabulinnu sulgedega kui ka Krõlovi valmis „Vares“. Krõlovi valmist „Erak ja Karu“ pärineb väljend – karuteene – teene, mis põhjustab üksnes pahandusi, toob kasu asemel kahju. Krõlovi valmist „Lõvi jahisaak“ pärineb väljend – lõviosa – suurem, peamine osa läheb sellele, kel jõud ja võim.

Maailma kirjanikelt pärinevad väljendid

Tähetund – sõnaühendi tegi tuntuks juudi päritolu kirjanik Stefan Zweig, kes kirjutas oma novellikogumikus „Inimkonna tähetunnid“ 1927: „…miljonitest tühja voolavatest tundidest saab vaid üks tõeliselt ajalooliseks – inimkonna tähetunniks… kui lööb tähetund, määrab see tulevased aastad ja aastaajad.“ Zweig nimetab need ajaloolised hetked tähetundideks seepärast, et sarnaselt igaveste taevatähtedega säravad need unustuse öös.

Tuuleveskitega võitlema – võitlus olematu hädaohu ja kujuteldava kurjusega – see väljend tuli kasutusele Miguel Cervantese romaani „Don Quijote“ kaudu, milles nimitegelane võitleb tuuleveskitega, nähes neis kurje hiiglasi

Rahupiip – väljend sai tuntuks Henry Wadsworth Longfellow` eeposest „Laul Haiavatast” kaudu. Kõigi inimeste looja Gitši Manituu läks mäele ja kutsus omavahel vaenutsevaid indiaanisuguharusid rahupiipu suitsetama ning rahus elama.

Kahuriliha – hoolimatu suhtumine inimelusse võimulolijate poolt – esmakordselt kasutas väljendit prantsuse kirjanik Francois Rene de Chateaubriand oma pamfletis „Bonaparte`ist ja Bourbonidest“ (1814)

Koht päikese all – õigus elule või eksistentsile – esmakordselt kasutas väljendit prantsuse kirjanik Blaise Pascal teoses „Pensees“, poolteist sajandit hiljem tuletas selle uuesti meelde Honore de Balsac: „olen kõigest kerjus, kes ei soovi midagi muud, kui leidaendale koht päikese all”.

Mesinädalad – väljend kuulub prantsuse kirjanik Voltaire`ile, kes romaanis „Zadig“ (1747) formuleerib peategelase kaudu mõtte, et abieluõnn on lühike: „Zadig tunnetas, et abielu esimene kuu … on mesinädalad, aga teine kuu koirohunädalad.“

Riigipirukas – väljend pärineb vene kirjaniku Mihhail Saltõkov Štšedrini teosest „Raja taga“ (1880), kus riigivarast tahtsid „ampsu“ saada paljud riigiametnikud.

Eesti kirjandusesest pärit väljendid

Käojaani ajama – luiskamise sünonüümi peasüüdlaseks peetakse ajakirjanik ja följetonist Ernst-Aleksander Jolli, kes oli tuntud Käo Jaani pseudonüümi all. 1927. aastas ilmunud lugude pealkirjade juurde oli alati lisatud ka kaks pildikest: laua taga kirjutavast mehest ja kukkuvast käost

Valget laeva ootama – väljastpoolt tulevat päästjat ootama – Eduard Vildelt pärineb ajalooline romaan „Prohvet Maltsvet“ (1908), milles usulahu fanaatilised liikmed ootasid Lasnamäel imelaeva, mis pidi olema „helevalge, valge kui jumala päike taevas“, et pääseda tõotatud maale. Sama teemat kasutab ka Aino Kallas novellis „Lasnamäen valkea laiva“ (1913)

Postitatud 25. sept. 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Keel suhu.

Keel suhu.

Keel on inimese kui liigi olulisemaid tunnuseid: keel annab meile võimaluse mõelda, omavahel suhelda, koostööd teha ja kooselu korraldada, kogemusi tõlgendada ja jagada, minevikku mäletada ja tulevikku visandada, tundeid väljendada.

Sokrates on öelnud: „Hakka rääkima, et ma sind näeksin.“

Maailma keeled

Keeleteadlased arvavad, et tänapäeval kõneldavad keeled on välja kujunenud kümneid tuhandeid aastaid tagasi kõneldud algkeel(t)est. Aegade jooksul siirdusid inimesed järjest uutesse elupaikadesse, üksteisest kaugel elavad rühmad ei puutunud enam kokku ning nende keeled arenesid erinevalt – nii tekkisid eri murded ja keeled.

Sugulaskeeled sarnanevad sõnavara ja grammatilise ehituse poolest. Suguluses olevad keeled moodustavad keelkonna. Suure kõnelejate arvuga on indoeuroopa, Hiina, Altai, austroneesia ja afroaasia keelkond. Eesti keel kuulub soome-ugri keelte hulka, mis koos samojeedi keeltega moodustavad Uurali keelkonna.

Eesti keel on Eesti riigikeel ja 2004. aastast ka üks Euroopa Liidu ametlikke keeli. 2012. aasta seisuga kõneles eesti keelt emakeelena umbes 922 000 inimest Eestis ja 160 000 mujal maailmas ning võõrkeelena 168 000 inimest. Eesti keele harukordsusi on hääliku kolm pikkusastet: lühike, pikk ja ülipikk. Võrdlevgrammatiliste uurimuste järgi on eesti keel maailma keerukamaid keeli.

Maailm on täis põnevaid keeli. On raske täpselt öelda, kui palju on maailmas keeli, sest see on üksnes kokkuleppe küsimus, kas tegemist on iseseisva keele või pigem murdega. Maailmas arvatakse olevat 7000 keele ringis, kuid vaid ümmarguselt 200 neist on tänapäeval arenenud kultuurkeeled. Maailma keeltest on 50% väljasuremisohus, 96% keeltest räägib vaid 4% maailma rahvastikust, 1 keel kaob iga 2 nädala tagant, 90% keeltest ei ole esindatud internetis ja 90% Aafrika keeltest ei oma ühtegi kirjalikku ärakirja.

23 keele emakeelena rääkijad moodustavad kokku poole maailma rahvastikust. Arvatakse, et ligi pooled inimesed maailmas räägivad kahte keelt. Paapua Uus-Guineas räägitakse 840 keeles, Londonis räägitakse rohkem kui 300 keeles. Esimene keel mida räägiti väljaspool Maad kosmoses oli vene keel. Ameerika Ühendriikidel puudub ametlik riigikeel, lihtsalt enamus inimesi kasutab rääkimisel inglise keelt.

Inglise keeles on teadaolevalt kõige rohkem sõnu – 250 000. Kampodža keel omab kõige pikemat tähestikku 74 tähega, Papuas räägitav rotokase keel omab vaid 11 tähega tähestikku.

Hiina keele rääkijad kasutavad rääkimisel mõlemat aju poolt, inglise keele rääkijad vaid vasakut

Maailma kõige räägitavam keel on Hiina mandariini keel, seda räägib emakeelena 955 miljonit inimest, see on 14,1% maailma rahvastikust.

Hispaania keel on emakeelena teisel kohal maailmas. Seda räägib emakeelena 405 miljonit inimest see on 5,85% maailma rahvastikust. Hispaania keel on riigikeeleks kahekümne ühes riigis.

Inglise keel on emakeelena kolmandal kohal. Seda räägib emakeelena 360 miljonit inimest, see on 5,52% maailma rahvastikust. Inglise keelt räägiti algselt Inglismaal, kuid see on muutunud primaarseks või sekundaarseks keeleks paljudes endistes Briti kolooniates, nagu Ameerika Ühendriigid, Kanada, Austraalia ja India. Inglise keel on enim rahvusvahelises suhtluses räägitav keel, seda kasutab rääkimiseks 463 miljonit inimest.

Järgmised enim emakeelena rääkijaid omavad keeled on hindi (310 miljonit), araabia (295 miljonit), portugali (215 miljonit)

Esperanto keel on populaarseim rahvusvaheline tehiskeel, millel ei ole n-ö emakeelena kõnelejaid. Selle oskajate arvuks on hinnatud paarsada tuhat kuni mitu miljonit inimest. Esperanto keele lõi Poola silmaarst L. L. Zamenhof aastal 1887. Esperanto grammatika on lihtne ja korrapärane, erandeid ei ole. Sellepärast on selle õppimine palju lihtsam kui loomulike keelte õppimine. Esperanto levikut piirab selle sõnavaraline baas. Tehiskeeli on peale esperanto veel teisigi: anglo-franca, folkspraak, idiom neutraal, interslaavi keel, klingoni keel, kosmos, lingua ignota jt.

Viipekeel on visuaal-motoorne keel, mida tajutakse nägemismeele kaudu ja väljendatakse kätega, sealhulgas näoilmete ja kehaliigutustega. Viipekeelte peamise sisu moodustavad viiped. Viipekeel ei ole universaalne keel, erinevates keeltes kasutatakse viipeid erinevalt.

Veel on tänapäeval olemas uus liik niinimetatud keeli – programmeerimiskeeled. 1949 loodi esimene programmeerimiskeel Short Code, mille kasutamiseks tuli programmeerijal esitada programmitekst nullide ja ühtede jadana. Kõige populaarsemad programmeerimiskeeled täna on Python, Javascript, Golang või Go, Rust jt.

Keeleõpe Eestis

Keeleõpe ehk keeleõpetus on nii emakeele kui ka võõrkeelte õpe. Võõrkeel on õpipsühholoogia põhimõtte kohaselt iga keel peale kõneleja emakeele või esimese keele.

Rahvusvahelistumise tingimustes suureneb võõrkeelteoskuse tähtsus. Eesti-suguses riigis, mis lisaks väiksusele on ka väga avatud, on võõrkeelteoskus oluline. Eestis on tavaks õppida kohustuslikult vähemalt kahte võõrkeelt.

Keeleõpe on hea aeg enesearenguks. Pole mingi saladus, et raamatute lugemine muudab keeleoskuse kordades paremaks. Raamatute lugemisel ammutad väljendeid ja sõnavara, mille otsa niisama igapäevaelus ei satu.

Teine hea variant, kuidas täiendada keele oskust, on täita ristsõnu. Kui sa ei tea mõnda terminit või fakti, siis võid otsida infot ning saadki jälle midagi uut teada.

Kui need kaks varianti ei ole sobilikud, siis üks hea variant keeleoskuste täiendamiseks on erinevate kursuste läbimine. Keeleoskust saab alati edasi arendada.

Keeleõpingutega tasub alustada noores eas, sest laste jaoks on uue keele omandamine väga lihtne, nende aju on vastuvõtlik uuele informatsioonile, lastel on tahet ja nad on suutelised ilma valehäbita võõras keeles sõnu välja ütlema. Keeleõpe lisab lastesse ka enesekindlust, annab juurde esinemisjulgust. Õppides võõrkeeli, suureneb kriitilise mõtlemise oskus ja loovus. Need lapsed, kes õpivad võõrkeeli varases eas, oskavad end paremini hilisemas elus nii verbaalselt väljendada, kui ka lahendada matemaatika ülesandeid.

Haridus- ja Teadusministeeriumi 2017. aasta uuringu järgi on eestlastest võõrkeeleoskajate hulgas kõige suurem inglise keelt vabalt valdajate osakaal, kuid igapäevase suhtlemisega hästi toimetulevaid inimesi on vene ja inglise keele puhul ühepalju. Mingil tasemel vene keele oskajaid on Eesti tööealiste elanike hulgas kõige enam – 81%. Inglise keelt räägib vähemalt keskpärasel tasemel iga teine Eesti elanik ehk 51%. Soome keele oskajaid on 16%, saksa keele oskajaid 10%.

Eestlastest kõige suurem osa oskab ühte võõrkeelt, neid on 45% . 5% eestlastest ei oska ühtegi keelt peale eesti keele. Kolme ja enamat keelt, mis ei ole eesti keel, räägib ligikaudu 16%, kahte keelt, mis ei ole eesti keel 34%

Üks murettekitavamaid aspekte on, et kui noorte seas on inglise keele mitteoskajaid eestlaste hulgas vaid 4%, siis venelaste hulgas tervelt 27%.

Inglise keele vabalt valdamise oskus eesti tööturul ei garanteeri tingimata suuremat palka kui keskpärane keeleoskus. Rahvusvahelisel tööturul on inglise keele vabalt valdamine keskpärasest oskusest tulusam. Soome keele oskus annab arvestatavale hulgale inimestele võimaluse teenida kõrgemat tulu Soomes. Eesti tööturul soome keele oskamine palgalisa ei too.

Postitatud 18. aug. 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Dantest Ferranteni.

Dantest Ferranteni.

Itaalia keelsest itaalia kirjandusest saame me rääkida allates 13. sajandist. Varem oli kirjandus Itaalias ilmunud ladina, vanaprantsuse või provansaali keeles.

Dante Alighieri (1265-1321) on esimesi vanaitaalia keeles kirjutajaid. Tema kuulsaim teos on “Jumalik komöödia”, mis kirjeldab fantastilist teekonda läbi kolme põrgu ja puhastustule paradiisi.

Varasemast itaalia kirjandusest tuleb mainida veel Francesco Petrarcat (1304 – 1374), kes oli Itaalia humanismi üks rajaja ja suurkuju, silmapaistev poeet. Francesco Petrarca teostest on eesti keelde tõlgitud peamiselt luulet, kuid ka üks kiri, traktaat “Secretum” ja memuaare.

Giacomo Leopardi (1798-1837) on itaalia kirjandusloos niisama möödapääsmatu tegelane nagu Dante Alighieri või Francesco Petrarca. 1845. aastal ilmunud «Mõtted» on piisavalt mitmekesine sissejuhatus krahvi maailma. Loodetavasti naudib lugeja nii autori vaimukat sarkasmi kui ka jahedat halastamatust.

Itaalia renessansi ajastu esindaja on Boccaccio (1313-1375). Selle asemel, et saada Napolis isa kombel kaubanduskoolitust, tunneb ta huvi kirjanduse vastu ja omandab palju teadmisi iseõppimise teel. Giovianni Bocaccio kuulsaim teos on “Dekameron“, mille tegevus toimub 1348. aasta katku ajal. See sisaldab 100 novelli. 1348. aasta suure katkuepideemia ajal lahkuvad seitse neidu ja kolm noormeest koos ümmardajatega Firenzest ja suunduvad maale ning hakkavad ajatäiteks jutustama lugusid. Kümne päeva jooksul jõuab neist igaüks rääkida kümme lugu. Boccaccio muljetavaldavat katkukirjeldust peetakse siiani usaldusväärseks tolleaegsete sündmuste dokumendiks.

Itaalia klassikakirjanduse nimekirjast ei tohiks puududa ka Umberto Eco. Tema “Roosi nimi” sai maailmakuulsaks. Romaani tegevus toimub 1327. aastal, mil Itaalia Alpides asuva benediktiini kloostris toimub rida salapäraseid mõrvu. Seal elavad mungad surevad salapärastel asjaoludel. Salajase ülesandega kloostrisse saabunud frantsiskaani munk Baskerville’i William hakkab müsteeriumi lahendama ja kloostri saladusi avastama. «Roosi nime» võib lugeda kui põnevikku, aga ka kui ülihuvitavat teost keskaja kultuuri ja kommete kohta

Alessandro Manzoni (1785-1873) «Kihlatud» ilmub aastail 1825-1827 ning tõstab autori maailmakirjanduse esiritta. Seda võib julgesti nimetada maailma üheks parimaks ajalooliseks romaaniks. Manzoni asus selle kirjutamisele väga põhjaliku ajaloolise ettevalmistusega ja kõigi rahvaklasside hingeelu igakülgse tundmaõppimisega. Teos, mis annab ilmeka pildi XVII sajandi Itaaliast. Romaani sündmustik areneb aastail 1628-1630 kaunis Lecco ümbruses ja Milanos. Ajaloolisteks tugipunktideks romaanile on näljahäda, sellest põhjustatud mäss Milanos ja järgnev katk. Peale selle on siia põimitud kuulsa Monaca di Monza (Monza nunna) lugu.

Itaalia kirjandusklassiku vürst Gabriele D’Annunzio (1863-1938) üks peateos, autobiograafiliste sugemetega romaan “Nauding” (1889) annab intiimse ja sensatsioonilise läbilõike kõrgema seltskonna elust, milles vahelduvad kergemeelne flirt ja sügav kirg, fooniks Rooma oma vaadete-meeleoludega.

Rafaello Giovagnoli (1838-1915) kujutab oma teoses „Spartacus“ (1874) orjade ülestõusu Vana-Roomas 70-ndate aastate lõpus e.m.a. Ülestõus sai alguse gladiaatorite mässust, millega liitus hulgaliselt orje ja kehvikuid vaba elanikkonna hulgast. Spartacuse üllas kuju jääb innustajaks paljudele põlvkondadele, läheb vabadusvõitluse sümbolina inimkonna ajalukku.

Giuseppe Tomasi Lampedusa (1896-1957) oli Sitsiilia Lampedusa saare sündinud ja kasvanud prints. Igaüks, kes plaanib reisida Sitsiiliasse või kellele meeldivad ajaloolised romaanid, peaks lugema tema romaani “Gepard“, mis viib meid 19. sajandi lõppu, kui tükkhaaval kaotab oma küüned Sitsiilia aristokraatide sümbol – uhke gepard, kelle asemele astub noor, kiskjalik ja salakaval kodanlus Absoluutne itaalia klassika.

Itaalia lastekirjanduse tuntuim teos on 1883.a. ilmunud lastekirjanik Carlo Collodi (1826-1890) ”Pinocchio seiklused“

Gianni Rodari (1920-1980) on teine laiemalt tuntud itaalia lastekirjanik. 1970 saab ta Hans Christian anderseni autasu osaliseks. Tuntud on tema „Cipollino seiklused“, „Telefonilood“ ja jõulujutt „Sinine nool“

Italo Svevo (1861-1928) on Itaalia 20. sajandijuhtiv romaanikirjanik. Maailmakuulsuse tõi Svevole tema kolmas romaan, autobiograafiliste sugemetega «Zeno südametunnistus» (1923). See on läbilõikeinimese pihtimus oma argielust, tema psüühika täpne ja meisterlik kirjeldus, mida iseloomustab autori eneseirooniline lähenemine.

Alberto Moravia (1907-1990) on itaalia psühholoogilise realismi esindaja. Moravia teoste peamised teemad on moodne seksuaalsus, sotsiaalne võõrandumine ja eksistentsialism. Tema üks tuntuimad romaane on antifašistlik “Konformist“ (1961)

Tänapäeva itaalia kirjandusest tuleks nimetada kirjanik Roberto Savianot. Suur huvi tema bestselleri „Gomorra” vastu tärkas alles siis, kui camorra’lased hakkasid autorit surmaga ähvardama. Eks oli ju ennegi maffiast raamatuid kirjutatud. Alates romaani ilmumisest 2006. aastal, elab kirjanik politsei kaitse all ja vahetab pidevalt elukohti. 2013 ilmub tama teine romaan „NullNullNull“ , sama nime kannab ülemaailmne kokaiinikaubandus.

Itaalia nüüdiskirjanduse ühe tähelepanuväärsema autori Elena Ferrante üle maailma erakordselt populaarseks kujunenud 4-osalise Napoli-romaanide sarja esimene raamat „Minu geniaalne sõbranna” viib lugejad 1950. aastate Napoli vaese ja troostitu linnaosa tänavatele. Raamatu läbivaks teemaks on Elena ja Lila elukestev sõprus. Kui Lila on üliandekas ja haarab kõike lennult, siis Elena on visa ja edasipüüdlik. Nende maailmad hakkavad teineteisest üha kaugenema. Tüdrukute käekäigu ja nende kodukandis toimuvate muudatuste kaudu peegeldab Ferrante samalaadseid protsesse kogu linnas ja Itaalias tervikuna. Vaatamata sellele, et Ferrante on rahvusvahelisel tasandil tunnustatud romaanikirjanik on Ferrante oma identiteeti saladuses hoidnud alates oma esimese romaani avaldamisest 1992. aastal, mis on põhjustanud palju spekulatsioone. Oma intervjuudes on ta väitnud vaid, et on sündinud Napolis õmbleja tütrena ja tal on kolm õde.

Dante ja Ferrante vahele mahub veel hulgaliselt teisigi itaalia kirjanikke, kelle loominguga saate tutvuda siin

Postitatud 24. juuli 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Bella Italia

Bella Italia

Kaunis Itaalia – see on kütkestava maa, mida on kerge armastada.

Itaalia kuulsus tugineb tema mitmekülgsusel. Itaalia looduses vahelduvad mäed, järved, mererannik ning saared. Itaalial on väga mitmekesine ajalugu ja tohutul hulgal kultuuriväärtusi. Itaalias teatakse, et elu suurimad väärtused on inimesed ja hästi veedetud aeg ühes hea toidu ja veiniga. Itaaliaga seostub igaühel midagi – olgu selleks siis Itaalia jalgpall või mood, kuid külmaks ei jäta see maa ilmselt kedagi.

Itaalia teemalisi raamatuid on väga-väga palju. Neid kõiki üles lugeda oleks suhteliselt lootusetu ettevõtmine. Peatume siin mõnel neist, et pakkuda võimalust tunda rõõmu kohtumisest mõne uue või taaskohtumisest mõne vana tuttava Itaalia teemalise raamatuga.

Meil, eestlastel on mitmeid omamaisete autorite sulest ilmunud Itaalia raamatuid. Eestlased Kärt Vilt ja Kristiina Praakli on avaldanud oma „Minu Itaalia“ raamatud, Mae Merusk „Minu Sitsiilia“ raamatu.

Meie oma Käbi Laretei on Veneetsiast kaunilt kirjutanud. Käbi Laretei viies raamat “Mineviku heli“, mida ta ise peab oma kõige olulisemaks teoseks, on ilmselgest autobiograafilisusest hoolimata ikkagi ilukirjanduslik teos, milles pole välistatud väljamõeldis. Loo tegelikud prototüüpid on Käbi Laretei ja Pier Maria Pasinettiga. Raamatus jõuab aastakümnete järel noorusarmastust otsiv peategelane Itaaliasse ja annab otsitu ukse taga kella… Raamatus on lugu raamivaks osaks armastuskirjad.

Armastatud kirjaniku Lilli Prometi (1922–2007) üks kuulsaimaid teoseid «Primavera» kujutab enesest armastusromaani, mille sisuks on Itaalia-reis.

Karl Ristikivi leidis hoopiski mitte Hellases vaid Itaalias oma maastikulise Arkaadia asuursinise taeva ja küpressidega. Ristikivi esimesele Itaalia-reisile maikuus 1956 järgnes 1958. aastal teine, millest ilmub reisikirjas „Itaalia capriccio”. Paarkümmend aastat hiljem 1976 ilmunud, Ristikivi viimaseks romaaniks jäänud „Rooma päevik” on kui ajas settinud reisikirja.

Aimee Beekmani “Plastmassist südamega madonna” on raamat reisist Italiasse nõukogude kultuuriinimeste ekskursioonirühma koosseisus aastavahetusel 1962/63. Artur Vaderi „Itaalia päikese all“ kajastab 1971. ja 1972. aastal Itaalia Kommunistliku Partei keskhäälekandja “L`Unita” pidustusel viibinud Eesti NSV partei- ja riigitegelase nägemust Itaalia elust, kultuurimälestistest, looduslikest vaatamisväärsustest

Soomlanna Pirkko Peltonen Rognoni «Isemoodi Itaalia» jutustab asjadest, mida turist ei jõua ega oskagi märgata: itaallaste kommetest, peresuhetest, moest, usust, poliitikast ja suurepärastest roogadest. Itaalial, sellel muusika- ja kunstilembesel päikeselisel maal, on ometi ka oma süngem pool, omad varjud: maffia, korruptsioon, varanduslik kihistumine, terrorism. Pirkko Peltonen Rognoni oli elanud Itaalias ja töötanud seal ajakirjanikuna 26 aastat.

Palju on itaalia kunstnikest kõnelevad raamatud, näiteks František Jíleki “Mees Vincist”, Irving Stone´i või Aleksei Dživelegov “Michelangelo“, Vitali Vilenkin „Amedeo Modigliani“. László Passuthi „Kuldses udus külmetavad jumalad“ on romaan maailmakuulsast itaalia kunstnikust Raffaelist. Richard Burnsi „Sandro ja Simonetta“, mis ei ole Sandro Boticelli elulugu vaid tema armastuse lugu imelise Simonetta Vespucci vastu.

Paljud raamatud räägivad Itaalia ajaloost. Maailma üks õudsemaid katastroofe on Vesuuvi purse, mille tagajärjel aastal 79. m.a.j. hävis kolm Itaalai linna; Herculaneum, Pompeji ja Stabiae Üks Pompeji ajaloo uurijaid oli inglise kirjanik Edward Bulwer-Lytton, kelle töö tulemusena ilmus romantiline ajalooline romaan “Pompeji viimsed päevad”.

Prantsuse kirjanduse klassiku Stendhali tuntud romaan „Parma klooster“ räägib 1796. aastal üle Prantsusmaa piiride Itaaliasse voolanud revolutsioonilainest, mis äratab maa sajanditepikkusest feodaalse tuimuse orjaunest. Tormiline on uute ja vanade jõudude kokkupõrge, ligi paari aastakümne jooksul käib teose tegevuspaigaks olev Põhja-Itaalia käest kätte. Vabadus vaheldub orjusega, rõõm ja juubeldus kättemaksuga.

Sarjas „Klassikalised lood“ on ilmunud prantsuse klassiku Stendhali novelliloomingu paremikku kuuluvad lood kogumikust «Itaalia kroonikad», mis põhinevad ajaloolistel sündmustel ning heidavad valgust inimhinge süvakihtidele eri aegade kultuuriatmosfääri taustal. Samas sarjas ilmunud Laurence Sterne raamatus „Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia“on autori huviobjektiks pisiseigad, juhuslikud kohtumised, põgusad muljed, mis kutsuvad esile ootamatuid assotsiatsioone. Kohati liigse pisarlikkuseni ulatuv tundehellus vaheldub pikantse huumori ja salvava irooniaga.

Ethel Lilian Voynich teose „Kiin“ teemaks on itaalia rahva rahvuslik vabadus- ja ühinemisvõitlus 1830.-1840. aastail Austria ülemvõimu vastu. Kirjanik keskendub poliitilise reaktsiooni ja selle pealiitlase – rooma-katoliku kiriku paljastamisele, jutustades itaalia patrioodi Arthur Burtoni (Kiini) elust, kes võitleb kodumaa sõltumatuse ja ühinemise eest.

Axel Munthe teoses “San Michele raamat” on juttu tema elust arstina Itaalias ja villaehitusest Capri saarel. Axel Munthe sündis 1857. aastal Rootsis. Tal olid sõprussidemed Euroopa kuningakodadega ja enamike tuntud kaasaegsete kirjandus- ja ühiskonnategelaste ning ajaloolastega. Samal ajal pühendas Munthe end Capri saarel asuva Tiberiuse San Michele villa varemeist ülesehitamisele. Tüüfuse- ja koolerataudi ning maaväringu ajal Lõuna-Itaalias töötas ta jõudu säästmata vaeste inimeste heaks, kellele kuulus tema suurim poolehoid.

Roberta Richi „Veneetsia ämmaemand“ on haarav lugu noorest juudi ämmaemandast Hannast, kes elab kuuleka getohiirekesena meeste- ja religioonikeskses käskude-keeldude maailmas. Lugeja ees avaneb 16. sajandi Veneetsia oma värvide ja lõhnade, valguse ja varjude, ohtude ja ootustega.

Thomas Manni ühe kuulsama teose «Surm Veneetsias» peategelane on austatud, ent juba vananev professor von Achenbach, kelle veneetsia puhkuse kinnisideeks saab väljapaistvalt kena poola päritolu noormees Tadzio. See on on liigutav jutustus heitlusest inimlike kirgede ja ratsionaalsete käitumisnormide vahel.

Praegusaja Veneetsiast on ilus kirjeldus Vikram Sethi kaunis armastusloos “Tasavägine muusika“. See on lugu armastusest. Armastusest kaotatud ja leitud ja uuesti kaotatud naise vastu. Samas on see raamat muusikast ja armastusest muusika vastu, mis võib kirgliku teemana joosta läbi terve elu.

Raamatus „Toscana päikese all“ jutustab USA kirjanik Frances Mayes kaasahaaravalt ja inspireerivalt sellest, kuidas ta endale Itaaliasse kodu lõi.

Elizabeth Gilberti raamat „Söö, palveta, armasta“ on ühtaegu füüsiline teekond, vaimne otsimisretk ja reisimälestus. Lugejal on võimalik rännata koos autoriga ja jälgida, kuidas segaduses, vaimselt ja hingeliselt kurnatud naisest saab noorenenud, enesekindel ja armunud naine. Itaaliast otsis ja leidis peategelane naudinguid ja köögimõnusid.

Nagu elus nii ka kirjanduses ei saa me mööda vaadata itaalia maffiast. Täna on kõik maffiast kuulnud. Umbes 1860. aastal sisenes see sõna itaalia keelde ja 1866 kasutas seda Sitsiilias Suurbritannia konsulaat, kes teatas juhtkonnale maffiast, mis osaleb töötajate sissetulekutes, hoiab ühendust kurjategijatega. Sõnal on tõenäoliselt araabia juured – mu’afah – ja tähendab kaitse, varjupaik. Kuid on ka ilusama sõna päritolu variant. 30. märtsil 1282 toimunud ülestõusu ajal, mis puhkes Sitsiilias, läks ajalukku loosung “Morte alla Francia, Minatalia anela! “(“Surm Prantsusmaale, hinga, Itaalia! “). Selle loosungi algustähed moodustavad sõna MAFIA. Enamik inimesi aga ei tea, et Itaalia oli kunagi ka selle organisatsiooni alistamise äärel. Mussolini valitsusajal kasutas legendaarne politseiülem Cesare Morti võitluses maffiaga jõhkraid ja ebaseaduslikke meetodeid. Ja kui poleks alanud Teine maailmasõda, oleks ta ehk suutnud maffia igaveseks hävitada.

John Dickie on kirjutanud köitva loo Sitsiilia maffiast „Cosa Nostra. Sitsiilia maffia ajalugu“ 1860. aastatest peale kuni tänapäevani. Itaalia ajakirjaniku Roberto Saviano raamat „Gomorrah“ analüüsib Napoli piirkonna Camorra maffiat. Mario Puzo tuntud romaani „Ristiisa“ ja selle järje „Sitsiillane“ sündmustik paigutub aastatesse 1945–1955 ja räägib Sitsiilia juurtega maffiaperekonna võitlusest võimu ning raha pärast korrumpeerunud Ameerikas ja Michael Corleone kujunemisest maffiapealikuks.

Krimisõpradele võiks huvi pakkuda John Berendt „Langevate inglite linn“ . Lugu algab 1996. aasta 29. jaanuari õhtul, mil sensatsiooniline põleng hävitab Fenice ooperiteatri. Fenice kaotus, kus omal ajal esietendusid viis Verdi ooperit, on veneetslastele suur katastroof, mille teeb veel hullemaks avastus, et tegemist võis olla süütamisega. Kolm päeva pärast tulekahju Veneetsiasse saabunud Berendtist saab otsekui detektiiv, kes tungib selle suurepärase linna iseloomu ja avastab sammu-sammult tõe tulekahju kohta.

Andrea Camilleri romaani “Vee kuju” tegevuspaik on Sitsiilia väikelinn ning lisaks põnevale sündmustikule pakub see võimalust mõista nii kohalikke tavasid kui ka Sitsiilia toidukunsti. Sitsiilia kohaliku aristokraatliku perekonna võsu ja poliitik sureb kahtlastel ja pikantsetel asjaoludel. Tema armuke ja onupoeg satub paanikasse ja kutsub appi kadunukese sõbra, kes aga asub traagilist sündmust kasutama ära iseenda upitamiseks poliitikas. Nii hakkab põimuma keeruline intriig, mille käigus võltsitakse asitõendeid ning püütakse mustata poliitilisi võistlejaid. Inspektor Montalbano on aga sitsiillane ja sealsed võimumängud pole talle uudiseks – tema jaoks on aga oluline, et võidutseks õiglus.

Soovi korral saate rohkem Itaalia teemalist kirjandust leida meie lehelt.