Maris Adamson, Author at Vaimuvara

Postitatud 20. veebr. 20248. märts 2024 kirjutas Maris Adamson

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisest

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisest

24. veebruaril tähistatakse Eesti Vabariigi aastapäeva. 1918. aasta 20 veebruari paiku oli valminud Ajutise Maanõukogu Päästekomitee manifest Eesti iseseisvuse kohta. Manifesti ei olnud aga võimalik paljundada ega üles panna, ammugi ajalehes avaldada. samas ei jõustu ükski otsus, seadus ega deklaratsioon enne, kui ta on avalikult maha kuulutatud. 23. veebruaril avanes võimalus iseseisvusmanifesti kuulutada Pärnus Endla rõdult. 24. veebruaril jõudis sarnane päev kätte ka Tallinnas. Me ei tähista oma riigi aastapäeva siiski mitte 23. veebruaril. 1919. aastal otsustati, et manifesti avaldamine pealinnas ja esimese valitsuse moodustamine 24. veebruari on olulisemad sündmused ja tõestuseks, et iseseisvus on tõesti välja kuulutatud.

Hiljem kerkis üles teinegi võistleja iseseisvuse avapäeva kohale – 28. november 1917, kui Maanõukogu kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. Tähtis samm, kuid mitte veel uue riigi rajamine.

Eesti riikluse loomine alguseks loetakse täna eestlaste demonstratsiooni Peterburis 1917. aasta aprillis ja lõpuks Tartu rahu sõlmimisest 1920. aasta veebruaris.

Lisaks neile on olulisteks sündmusteks, mis tegid Eestist riigi, esimese põhiseaduse vastuvõtmine 1920. aasta juunis, esimese riigikogu kokkukutsumine 1920. aasta detsembris ja Eesti vastuvõtmine Rahvasteliitu, millega meid tunnustati ühena võrdsetest 1921. aasta septembris.

Esimese vabariigi aastapäeva tähistamine

Juba 1919. aastal loodi oluline traditsioon, tähistades riigi esimest aastapäeva sõjaväeparaadiga Vabaduse väljakul. Tollal oli see alles Peetri plats, kus kõrgus Peeter I ausammas. 1919. aastal oli sõjaväeparaad kõige loomulikum asi. Vabadussõda alles käis ja mehed olid relvis. Paraad või rongkäik on olnud kindel osa iseseisvuspäeva pühitsemisest pea igas asulas terves Eesti Vabariigis

Lisaks paraadile tähistati vabariigi aastapäeva pidulike jumalateenistustega. 1919. aastal tuli pidulikel jumalateenistustel kohati ilmsiks baltisakslaste ja eestlaste vaheline vaen. Kui eestlasest koguduseliikmed soovisid, et kirikuõpetaja loeks iseseisvuspäeva puhul kogudusele ette Eesti iseseisvusmanifesti, siis baltisakslastest kirikuõpetajad kas keeldusid või kasutasid sellest keeldumiseks ettekäändeid.

Esimesel omariikluse perioodil tähistati vabariigi aastapäeva mitmesuguste aktuste ning kontsertidega kogu Eestis. Tüüpilisel aktusel oli avasõna, põhikõne ja lõppsõna ning kontsertkava. Aktused kestsid võrdlemisi kaua – lausa 4-5 tundi. Põhjuseks asjaolu, et kõnepidajad olla oma ülesannet ülemäära tõsiselt võtnud, mistõttu nii mõnigi tänulik kuulaja pärast enam kui tunnipikkust monoloogi umbse ruumi tõttu minestas. Mõnel pool andnud rahvas rahutu jalgade trampimisega märku, et nende taluvuse piir on ammugi kätte jõudnud. Ka väljendas rahvas nurinat, et kõnepidajate sõnavõtud ei olnud alati piisavalt teemakohased.

Piduõhtud olid suure osavõtuga, pakkudes meelelahutust eeskavaga, millele järgnes sageli tantsuõhtu. Muusikaliste ettekannete kõrval pakkus vaheldust ilulugemine, mainitud on ka ringmänge. Piduõhtute kulminatsiooniks peeti näitemängu esitamist. Mängiti selliseid teada-tuntud tükke nagu “Kroonu onu”, “Pisuhänd”, “Mikumärdi”, “Neetud talu”, aga ka uudisloomingut nagu “Nimed marmortahvlil”.

Riigivanem ja hiljem president korraldasid küll õhtul oma residentsis peamiselt välisdiplomaatidele mõeldud vastuvõtu, kuid see ei huvitanud ei pressi ega avalikkust kuigivõrd.

Vabariigi aastapäeva nimetati noil aastail paljuski nii, nagu kellelegi meeldis – enamasti kas iseseisvuspäevaks või vabaduspäevaks.

1919. aastal polnud sini-must-valge lipu eksponeerimine sugugi iseenesestmõistetav – valmis lippu ei saanud kauplustest osta, vaid see tuli ise õmmelda. Sõjaoludest tingituna oli kõigest puudus, ka õiget värvi sinist kangast oli pea võimatu leida. Nii kirjutab ka toonane Päewaleht: “Majades pandakse Eesti lipud wälja, mille sinine harwa, kus õigele wärvile wastab. Kuid riidepuudus ei luba walikut teha, asi seegi, kui Eestit tähtsal päewal millegagi saaks austada…” (Päevaleht, 25.02.1919).

Riigilippude heiskamise vähesus, eriti maapiirkondades, oli tingitud ka sellest, et puudus varasem traditsioon.

Juba esimeste iseseisvusaastate alguses sai tavaks kaunistada käepäraste vahenditega äride vaateaknaid, kuhu asetati riigitegelaste portreed, värvilised kangad, rahvusvärvides lindid, pärjad, vanikud ja kuuseoksad. Õhtuhämaruse saabudes lisasid mõned ärid vaateaknale küünlaid, kuid 1920. aastate keskpaigast alates hakkasid ärid järjest rohkem kasutama elektrilampe.

Rahwaleht kirjutab 1927. aastal: “Ei saa enam keegi waielda – meie wabariigi aastapäew kujuneb iga aastaga ikka enam rahwuslikuks pühaks, mis kaasa tõmbab kõiki rahwakihte. Ja see on meie tagasihoidliku iseloomuga arwestades suur saawutus. Rõõmustawal wiisil püütakse ka ametlikult poolt kõike teha, et riigi aastapäew ei oleks paljas kroonupüha…” (Rahvaleht 26.02.1927).

Kaks suurt. Päts ja Tõnisson

Eestlased, kes peavad arvamuste paljusust au sees, ei ole alati kõiges üksmeelsed. Nii kestis omariikluse rajamisel aastaid kahe riigimehe, Pätsi ja Tõnissoni vastasseis. Nii nagu nad esindasid vastasleere 1905. aasta revolutsioonilistel päevadel, olid need kaks meest vastakuti 1940. aastani välja. Mõlemad pärinesid põlistest Eesti taludest, mõlema teekond sai otsa Nõukogude repressiooniaparaadi hammasrataste vahel. Mõlemad mehed jätsid 20. sajandi Eesti poliitikasse kustumatu jälje, mõlemat on kõvasti maha tehtud, küll põhjusega, küll lihtsalt kadedusest. Oli pigem juhus, et Eesti Vabariigi rajajaks sai Päts, mitte Tõnisson. Kuid mõlema mehe elutööd jäid õnneks meenutama mahukad koguteosed.

23. veebruaril 1934 tähistati Konstantin Pätsi, kes oli sel ajal peaminister ja riigivanema kohusetäitja, 60 aasta juubelit. Päts sai oma juubeliraamatu, Artur Tupitsa juhtimisel koostatud ja samuti rohkem kui 400-leheküljelise „K. Päts, tema elu ja töö, kaasaeglaste mälestusi“, mis juubilarile juubeliaktusel pidulikult üle anti.

Eesti poliitika teine käilakuju Pätsi kõrval, Jaan Tõnisson, oli tõrjutud Tartu ülikooli ühistegevuse professoriks. 1938. aasta lõpul arestiti enne müükiminemist ajakirja Akadeemia 8. numbri tiraaž, sest Jaan Tõnissoni 70. sünnipäeva puhuks kirjutatud artiklite seas oli Oskar Männi „Jaan Tõnisson perioodil 1934–1938“, mis kirjeldas üksikasjaliselt Tõnissoni poliitikaelust kõrvale tõrjumise samme. Oma juubeliraamatu Tõnisson siiski sai. 22. detsembri õhtul peeti „Vanemuise“ kontserdisaalis tema juubeliaktus, kus talle kingiti juubeliraamat „Jaan Tõnisson töös ja võitluses“. President Päts läkitas oma tervitused käsunduskindral Gustav Jonsoniga ja annetas vanale konkurendile Valgeristi teenetemärgi suurpaela.

Omariikluse sünni esimese ümmarguse tähtpäeva tähistamisel 1928. aastal on Päevaleht oma aastapäeva erinumbri juhtkirjas eestlaslikult kaine ja asjalik: „Meie ei taha kiidelda ega hoobelda, nagu oleksime suuri asju korda saatnud ja midagi vägevat valmis teinud, ei, seda maikugi ei taha meie anda oma juubelipidustustele. Sest tunneme hästi küll, kui palju on puudusi, nõrkusi ja vigu kõiges, mis oleme teinud. Aga keegi ei tohi meid keelata tundmast rõõmu ja rahuldust selle üle, mida siiski oleme saanud. Kui esimene aurulaev, esimene vedur, esimene lennuk oli kümme versta ära käinud, siis oli ilmsiks tulnud palju vigu ja puudusi tema aparaadis, aga siiski võis selle ehitaja südamest rõõmustada: sest tal oli ühtlasi tunnistus selle eluvõimest, selle arenemis- ja parandamisvõimalustest.“

Postitatud 12. dets. 202320. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Kaks jõululugu

Kaks jõululugu

Charles Dickensi “Jõululaul”

Charles Dickensi “Jõululaul” on siiani Inglismaa ja terve maailma üks armastatumaid jõulujutte. Raamatu peategelane, ihne ja ahne ärihai Ebenezer Scrooge, ei armastanud kedagi ega midagi peale raha. Jõulud olid tema jaoks lollus, heategevuses tema ei osalenud, kellegagi ei suhelnud ja oma kirjutajat kohtles hullusti. Ühel ööl aga külastasid teda kolm vaimu: Möödunud Jõulude Vaim, Praeguste Jõulude Vaim ning Tulevaste Jõulude Vaim. Nad näitasid Scroogele, millised olid tema jõulud olnud lapsena, millised võiks olla just praegu ja milline saab olema tema tulevik. Nagu ühele jõulujutule kohane, saab kurjast hea ja kurbusest rõõm.

Charles Dickensi “Jõululaulu” idee sai alguse Põhja-Inglismaalt, kui ta sõitis kõnelema Manchester Athenaeumi, mis oli omamoodi heategevusorganisatsioon töötavate vaeste jaoks – elanikkonna jaoks, kes oli suures osas harimatu, jõuetu, vabrikuomanike poolt ära kasutatud ja keda eirati. Dickens otsustas, et ta peab andma oma panuse nende probleemidega võitlemiseks.

Dickens kirjutas raamatu rahalise surve all vaid kuue nädalaga. Väidetavalt mõtles ta loo välja tundidepikkustel öistel jalutuskäikudel Londonis. Dickens pidi raamatu trükkimise eest ise maksma, sest tema kirjastajal ei õnnestunud selleks raha leida. Londoni elanikud kogunesid Dickensi isiklikku ettelugemisi kuulama, ostes päevadega ära esimese väljaande. “Jõululaul” ilmus esmakordselt 19. detsembril 1843 John Leechi illustratsioonidega ning esimene trükk 6000 eksemplari, müüdi läbi jõululaupäevaks.

„Jõululaulu“ esimese väljaande avaldamisel lasi Dickens oma 66-leheküljelise põhjalikult muudetud käsitsi kirjutatud käsikirja karmiinpunasesse nahka köita ja kullaga kaunistada ning kinkis selle siis oma sõbrale ja võlausaldajale – Thomas Mittonile, kelle nimi on kullagatrükitud raamatu kaanele. Käsikirja digitaalset koopiat saab täna näha Morgani raamatukogu ja muuseumi veebisaidil

Kuigi raamatust sai bestseller, Dickens sellega rikkaks ei saanud kuna Charles Dickens nõudis, et raamat sisaldaks arvukalt puulõiked ja oforte ning oleks hästi köidetud. Samuti nõudis ta ka, et ramatut peaks müüma väikese viie šillingilise hinnaga, et muuta see laiale publikule taskukohaseks. Raamat ei olnud tema jaoks osa isiklikust majandusplaanist, vaid kingituseks ja õnnistuseks kõigile inimestele.

Inglismaal polnud tollal autoriõiguste kaitset, mistõttu müüdi peagi palju raamatu piraatkoopiaid. Dickens andis vastutajad kohtusse, kuid kulutas vaid suure hulga raamatuga teenitud raha kohtuvaidlustele.

Dickens nimetas oma loo “Jõululauluks”, kuna ta eeldas, et loo jagamine toob inimesed kokku, nagu jõululaulude laulmine toob igal aastal perekondi kokku kogu Londonis. Tema laul oli ülistuslaul jõuluajale ja Ebenezer Scrooge’i lunastamisele. Hea laul peab sisaldama ka meeldejäävat refrääni, mida korratakse kogu aeg sobival ajal. Dickensi “Jõululaulus” on refrääniks kahtlemata Tiny Timi õnnistus: “Jumal õnnistagu meid kõiki!” See on refrään, mida on pärast “Jõululaulu” ilmumist korratud lugematuid kordi.

Dickensit loeti esimeseks kirjanikuks, kes tegi oma teose tutvustamiseks ettelugemise ringreise, nimelt luges ta Ameerika publikule “Jõululaulu”, kui ta külastas USA-d

Heinrich Hoffmann „Kolumats“

Raamatu „Kolumats“ autor saksa psühhiaater Heinrich Hoffmann rääkinud, et tahtis 1844. aaastal oma 3-aastasele pojale jõuluks raamatut osta, aga raamatupoes ei meeldinud talle ükski raamat ning nii otsustas ta oma pojale ise raamatu kirjutada ja pildidki juurde joonistada. See sisaldab kümmet illustreeritud ja riimis tekstiga lugu. Igal lool on oma kindel moraal, mis näitab, kui ohtlikud tagajärjed võivad olla, kui käitutakse vastuolus üldistele moraali- ja hügieeninormidele.

Mitmete õnnelike asjaolude tõttu säilis see originaalkäsikiri. See asub Nürnbergi germaani rahvusmuuseumis

Tuttavad, kes raamatukest nägid, soovitasid see trükis avaldada. Hoffmannil ei olnud mingit kirjanduslikku ambitsiooni. Lõpuks oli see tema sõber, kirjastaja Zacharias Löwenthal (hiljem Carl-Friedrich Loening), kes suutis Hoffmanni veenda raamatut avaldama. Raamatu esimene trükiväljaanne ilmus 1845. aasta oktoobris Maini-äärses Frankfurdis pealkirjaga „Naljakad lood ja naljakad pildid lastele vanuses 3–6 aastat“. Kirjastajate rõõmuks müüsidi esimesed 3000 trükieksemplari end nii hästi, et juba järgmisel aastal ilmus kolm uut trükki.

Alates 4. väljaandest (1847) on raamatu pealkirjaks „Struwwelpeter“ . Nimitegelane sai oma praeguse välimuse aga alles 1861. aastal. Sõna struwwel tähendab saksa keeles sassis, segamini, korratut ja kasutatakse karvade või sulgede kohta. Pärisnimi Peter oli sakslastel halvustava tähendusega, see tähendas vendade Grimmide 1838.a sõnaraamatu järgi rumalat, laiska, igavat, räpast inimest. Meil on tuntud kaardimäng Must Peeter, kus selle nimega on halb, kaotust põhjustav kaart.

Raamatu esimesed 4 trükki ilmusid pseudonüümi Reimerich Kinderlieb all, 5. trükk 1847. aastal ilmus autori pärisnime all. 1847.a avaldati raamat taani keeles, 1848.a inglise ja vene keeles. Enne autori surma 1894.a oli seda raamatut saksa ja inglise keeles müüdud umbes miljon eksemplari. Siinkohal võiks ka mainida, et ingliskeelse tõlke autoriks oli Mark Twain.

Eesti keelde on seda raamatut tõlgitud kaks korda, 1923. ja 1982. aastal. Tõlked on mõlemad väga head, kuid hästi erinevad 1923. a väljaande nimi oli ” Kahupea Kaarel ehk lõbusad lood ja kentsakad kujud 3-6 aastastele lastele”. 1923.a tõlkija kasutas Endor Tendori varjunime. Kes selle taga oli, tänapäeval ei teata. Aga tundub, et seda teadis raamatu ilmumise ajal August Kitzberg. 1923.a 21.detsembri Päevalehe artiklis “Kirjanduslik jõululaud” kirjutab ta:

„Raamat pajatab häile lastele hoiatuseks halbadest. Mina oleksin talle nimeks pannud “Sasipea” või “Sassispeaga Karla”, aga eks Endor Tendor tea seda paremini, tema suurema laste hulga isa kui mina.“

See tõlge on originaaltekstile sarnasem kui 1982. a Andres Ehini tõlge pealkirjaga „Kolumats“. 1982.a väljaande ilmumisega kaasnes inglipaanika. Nimelt oli sissejuhatava värsi 2 esimest rida algselt

Lapsed, olge paid ja head,
siis teil ingel paitab pead!

Teksti kohal oli autori illustratsioonidel ka ingli pilt. Raamat oli juba trükitud, kui keegi avastas, et nii tekstis kui ka pildil on lubamatu ingel. Andres Ehini abikaasa Ly Seppel on rääkinud, kuidas kirjastuse Eesti Raamat töötajad nääripreemiast ilmajäämise ähvardusel kodudest inglit likvideerima aeti. Tekstiingel asendati mammaga ja pildiingel tühja kohaga. Nii jäigi see lehekülg võrreldes originaaliga ebaproportsionaalselt lage. Väidetavalt olla mõned ingliga eksemplarid õnnestunud ka päästa.

Postitatud 21. nov. 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Kiika kööki

Kiika kööki

Meie esivanemate jaoks oli toiduvalmistamine oluline ellujäämise vahend. Toiduvalmistamise ajalugu sai alguse kaua enne köökide tekkimist ja on seotud Homo Erectuse tulemeisterlikkusega. Teadlased on praegu üksmeelel, et inimesed on toidu valmistamiseks kasutanud tulesoojust umbes 1,8 miljonit aastat. Etioopiast on leitud kõige varasemad jäljed tulel küpsetatud roogadest. Saadud kergemini näritavad ja kiiremini seeditavad toidud tõid ilmselgelt kaasa evolutsioonilise tõuke Homo Sapiensi arenguks. Esimesed jäljed tööriistadega toidu valmistamisest pärinevad 1,5 miljoni aasta tagusest ajast Keeniast. Põlemisel tekkiv suits ja tahm olid suureks probleemiks kui inimesed asusid elama hoonetesse ning see viis korstnate ehituseni. 1475-1483 ehitatud Tallinna linnamüüri ligi 38 meetrine suurtükitorn sai nimeks Kiek in de Kök, mis tõlkes alamsaksa keelest tähendab “kiika kööki”. Väidetavalt sai tornist vaadata läbi avarate, alt laienevate mantelkorstnate, mida koduperenaised ja teenijad mantelahjuga Allinna köökides süüa tegid.

Köögi all mõistame täna nii spetsiaalse sisustusega toiduvalmistuskohta kui ka mingi maa traditsiooniline toiduvalmistamisviis ja roogade valikut (itaalia köök, hiina köök jne.)

Vaaremad ei teinud toitu kokaraamatute järgi, vaid oma emadelt-vanaemadelt õpitud teadmisi ja oskusi kasutades. Põlvest-põlve õpitud roogades peegeldus kultuuritraditsioonide püsivus, aga ka dünaamika – iga uus toidutegija tõlgendas saadud õpetust pisut omamoodi.

Kirjaoskusega seotult tekib kokaraamat – raamat, mis sisaldab toitude valmistamise kirjeldusi ja harilikult ka retsepte koos koostisosadega või üldisi kokandusalaseid nõuandeid ning selleks kasutatavate köögivahendite loetelu. Kokaraamat võib sisaldada ka toitude illustratsioone. Kokaraamatutel on kõigil sama põhiväärtus: need kannavad endas killukest inimkonna kultuuri- ja ajalugu.

Me ei saa kunagisi kokaraamatuid lugedes enamasti kindlalt väita, mis olid selle ilmumise ja kasutamise ajal levinuimad argipäeviti söödud road või kuidas täpselt nad maitsesid. Enamik varastest kokaraamatutest annab meile ettekujutuse ühiskonna eliidi toidulauast ja pigem piduroogadest, mitte lihtrahva toidust või tavalisematest söökidest. Küll aga võib ajaloolistest kokaraamatutest saada aimu kunagi kasutusel olnud toorainest, toidu valmistamisviisidest, toidunõudest ja tehnoloogiatest, serveerimismoodustest ja varjatumalt toiduga seotud väärtushinnangutest. Mineviku toidulauda aitavad lisaks kokaraamatutele rekonstrueerida ka majapidamisarved, menüüd, päevikud, mälestused, joonistused, maalid.

Meile teadaolevalt vanimad retseptid on talletatud akadikeelsetele savitahvlitele, mis pärinevad Mesopotaamiast ning on tänapäeval osa Yale’i ülikooli raamatukogu Babüloonia kollektsioonist. Need retseptid on kirja pandud kiilkirjas ligikaudu 1750 eKr.

Kokaraamatu ajalugu sai alguse üle 2500 aasta tagasi. Kõige esimene teos, mille kirjutas arvatavasti luuletaja ja restoranipidaja Archestratos pole säilinud.

Esimene säilinud retseptikogu leiti Vana-Roomast ja kannab nime “De re coquinaria libri decem”, mida võib tõlkida kui “Toiduvalmistamise kunstist 10 köites”, mille vanimate retseptide päritolu ulatub 4. sajandisse eKr. Teadlaste sõnul kirjutati teos esimesest sajandist enne Kristust kuni kolmanda-neljanda sajandini pKr ning selle töötasid ilmselt välja paljud erinevad autorid, kuigi autori nimeks on kirjas Caelius Apicius. Nimi viitab mitmele sellenimelisele Roomas elanud gurmaanile ning pigem oletatakse, et tegemist on pikema aja jooksul täienenud retseptikogumiga. Võimalik, et üks kõnealustest gurmaanidest panustas teatud retseptidesse ja nii omistati ka teised retseptid talle. Samuti on võimalik, et kokaraamat on ühe gurmaani auks koostatud retseptikogum. Kokaraamat on säilinud vaid kahes käsikirjas 9. sajandist. New Yorgi meditsiiniakadeemia ostis 1929. aastal Fulda kloostrist pärit käsikirja ja see asub akadeemia raamatukogus. Teine käsikiri on Vatikani raamatukogus. Väidetavalt avastas Alban Thorer Montpellieri lähedal Maguelone saarelt veel ühe, mittetäieliku käsikirja, kuid selle asukoht pole teada.

Endisaegsed retseptid ei vasta vormile, mida me tänapäeval tüüpilisena tunneme. Need on lühikesed, vaevu selgitatud toiduvalmistamist, mis eeldavad, et lugeja oli tuttav kõigi oma aja põhiliste tehnikatega. Väga sageli koosneb retsept ainult koostisosade loetelust, mõnel juhul puudub isegi tegusõna, näiteks “küpsetama” või “röstima”. Ainult mõned retseptid sisaldavad mõõte, sageli pole isegi märget “palju” või “natuke”.

Olgu siin ühe näitena toodud seamaksa retsept: In ficato oenogarum: piiper, tüüm, ligusticum, liquamen, vinum modice, oleum – veinis maksa jaoks: pipar, tüümian, leevik, garum, vein mõõdukas koguses ja õli.

Kui 12. ja 13. sajandil kujunes välja teatav toidukultuur koos lauakommetega, kasvas “toiduvalmistamisjuhiste” hulk oluliselt. Guillaume Tirel 1375. aasta paiku kirjutatud raamatust Le Viandier võeti järgnevatel sajanditel üle palju retsepte. Toiduvalmistamisjuhised avaldati sageli meditsiinilistes retseptiraamatutes. Kui vaadata praegust tohutut terviseteemaliste kokaraamatute ja toitumisspetsialistide turgu, siis pole maailmas palju muutunud.

17. sajandil visati tervislikkus üle parda ning esikohale seati õukondlike ümarlaudade nautimine ja esinduslik eesmärk: valmistati karusid, paabulinde, sookurgesid ja kotkaid.

Üks vanemaid bestsellereid on 1844. aastal ilmunud Henriette Davidi “Praktiline kokaraamat tavalisele ja peenele kokakunstile”. Selles oli ära toodud üksikasjalikke retseptikirjeldusi algajatele ja pürgijatele koduperenaistele, kus ei jäeta tähelepanuta ka kilpkonnasuppi, täidetud linnukesi ega mägrapraadi. Kui autor 1876. aastal suri, oli kokaraamatust välja antud juba 56. trükk.

Esimene eestikeelne kokaraamat on Tallinnas aastal 1781 ilmunud Christina Wargi ” Köki ja Kokka Ramat, mis Rootsi kelest Eesti-ma Kele üllespandud on “, mille on tõlkinud Johann Lithander. Selles on 699 nummerdatud lehekülgi pluss 18 lehekülge sissejuhatust. Raamat sisaldas 986 õpetust ja retsepti. Esimene eestikeelne kokaraamat oli mõeldud eelkõige mõisateenritele-ametimeestele. Raamat pani aluse eestikeelsele kokandusalasele terminoloogiale. Säilinud on ainult kaks täielikku eksemplari, neist üks asub erakogus, teine Eesti Kirjandusmuuseumis.

Lisaks sellele kasutati baltisaksa majapidamistes muidugi saksakeelseid kokaraamatuid, millest mõni oli spetsiaalselt siinseid olusid arvestades kirjutatud ja eestlastest virtinate ning köögiabiliste jaoks ka maakeelde ümber pandi. Katharina Fehre Liivimaa kokaraamatust (saksakeelne esmatrükk 1816, eesti keeles 1824) leiab ka selliste lihtsamate roogade nagu tangusupi või silkude soolamise õpetused.

Aastal 1864 ilmus kolmas eestikeelne kokaraamat „Kasulinne kögi ja majapiddamisseramat”. Taas oli tegu saksakeelse algupärandi, s.o Lyda Pancki 1844 ilmunud teose „Kochbuch für die deutschen Ostseeprovinzen Russlands”(Kokaraamat saksa Läänemereprovintsile Venemaal) tõlkega. See kokaraamat oli mõeldud spetsiaalselt linnakodanike majapidamistele, nõudluse eestikeelse variandi järele tingis eestlaste osakaalu kasv linnarahvastikus.

Esimesed eestikeelsed algupärandid, Mats Tõnissoni “Köögi raamat. Õpetus, kudas perenaised ja söögitegijad tarwilikka toitusid ja jookisid wõiwad walmistada” (1898), Jaan Koori ja Mai Reivelti kokaraamatud, on pärit 19. sajandi viimastest kümnenditest. Retseptivihikud jõudsid eesti lihtrahva peredesse seoses keedukursuste ja majapidamiskoolidega 20. sajandi alguses, kus perenaistele jagati nii lihtsama kui peenema kokakunsti tarkust. Sellest ajast pärinevad siiani hästi tuntud toidud: kartulisalat, marineeritud kõrvits ja hapukurk, maksapasteet, kotlet ja kartulipuder.

Milline on hea kokaraamat? See on muidugi maitse asi ja olemas on väga erinevaid kokaraamatuid. Kuid igas heas kokaraamatus peab olema tähelepanu pööratud kolmele olulisele aspektile:

Esiteks retseptid, need peavad töötama ja olema järgi tehtavad. Kokaraamat ei tohi olla hirmutav, vaid inspireeriv ja kutsuv. Eelistatud on kokaraamatut, mis koosnevad mingit stiili või teemat järgivatest retseptidest. Oluline on ka, kuidas ja kust on võimalik retseptide koostisosi hankida.

Teiseks oluliseks punktiks on esteetika. Kokaraamatu välimus peab olema väga hea. Siin on olulised fotograafia, stiil ja vormindus. Väga hästi pildistatud toidupilt köidab inimesi, sest Inimesed söövad silmadega

Kolmandaks on väga olulised lood, mis on seotud piirkondliku köögi või teatud roogade ja inimestega.

Kuigi maitse üle ei vaielda, on inimesed ikka armastanud koostada erinevate köökide ja söökide edetabeleid.

Veebilehe TasteAtlas 2022 aasta maailma populaarseimate köökide edetabelis leidis vastajate poolt ära märkimist 95 erineva maa kööki.

Esikohale tuli Itaalia, seda eelistas 85 protsenti vastanutest ja see saab 4.72 viiest võimalikust tärnist. Itaalaastest eelistab koguni 99-protsenti oma kohalikku kööki. Enim hinnatud roogade hulka kuuluvad: Parmigiano Reggiano, Prosciutto Toscano, Nduja, Risotto ai Funghi Porcini, Pesto Genovese ja palju muud.
Teisel kohal on Kreeka hindega 4.69 ja enamhinnatud toitudeks on Kalamata, Fystiki Aeginas, Rodakina Naoussas, Saganaki, Dakos.
Kolmandal kohal Hispaania hindega 4.59, toitudest on hinnatud Jamón 100% ibérico de bellota, Jamón ibérico de bellota, Manchego curado, Sangria, Espetos
Neljanda koha saab Jaapani köök hindega 4.59, toitudest nimetatakse Ikura, Kobe beef, Ramen Noodles, Karaage, Bento
Viiendal kohal asub India köök hindega 4.54, parimateks toidudeks on Garam Masala, Ghee, Malai, Butter Garlic Naan, Keema
Järgnevad Mehhiko, Türgi, Ameerika, Prantsuse, Peruu, Hiina, Brasiilia, Portugali, Poola ja Saksa köök.
Eesti köök asetatakse 75. kohale hindega 3.90, hinnatumateks roogadeks osutuvad kohuke, kama, pirukad, verivorst, mulgipuder

TRAVELBOOK AWARDI ekspertžürii arvates on parimate toitude maade esiviiskus Tai, Itaalia, Georgia, Mehhiko, Peruu

Türgi kööki peavad eksperdid üheks mitmekesisemaks maailmas.

2019. aastal Bloombergi terviseindeks võrdlusena leiti, et kõige tervislikumalt söövad inimesed Hispaanias, järgnesid Itaalia, Island, Jaapan, Šveits, Rootsi, Austraalia, Singapur, Norra ja Iisrael.

Maailma parimad rahvusroad on veebilehe TasteAtlas arvates:

Hautis Karē – Jaapan
Brasiilia veiselihalõik- Picanha
Mereandidest eelroog – Amêijoas à Bulhão Pato -Portugal
pelmeenid Tangbao – Hiina
Pelmeenid Guotie – Hiina
Hautis Phanaeng Curry- Tai
Mereanni eelroog Ceviche mixto – Peruu
Lambahautis Ghormeh sabzi – Iraan
Lambaliharoog Cağ kebabi – Türgi
Kana Pollo a la brasa – Peruu
Pizza Margherita – Itaalia

Maailma halvimateks söökideks loetakse:

Balut – koorunud linnumuna – Filipiinid ja Tai
Casu Marzu – lambapiimajuust tõukudega – Sardiinia
Frititud putukad ja skorpionid – Aasia, Mehhiko
Praetud madu – Aasia, USA
Praetud ämblikud – Kambodža
Täidetud merisead – Peruu, Equador
Grillitud rotid – Kambodža
Ahviaju, toorelt ja praetult – Aasia
Surströmming – kääritatud heeringas – Rootsi
Haggis – lamba kõht, mis on täidetud lamba sisemustega – Šotimaa
Kanavarbad -Kambodža, Hiina, Lõuna-Ameerika
Lambasilmad – Araabiamaad, Kreeka, Mongoolia

Postitatud 31. okt. 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Miks me nii räägime?

Miks me nii räägime?

J.W. Goethe on öelnud: „Õpetlike ütluste ja tsitaatide kogu on suur rikkus.“. Inimesed hoiavad oma mälus mitte ainult inimeste tegusid vaid ka nende sõnu. Samas on inimesed aga paljude üldkasutatavate tabavate väljendite puhul unustanud, miks me nii räägime. Püüame siis mõnede tuntud väljendite päritolu meelde tuletada, mis pärinevad kirjanduseset ja kirjanikelt.

Piibel, mütoloogia ja valmid

Väga paljud täna kasutuse olevatest tuntud väljenditest pärinevad Piiblist. Piiblist leiame näiteks sellised väljendid nagu „eksinud talleke“, „ mõõku atradeks taguma“, „koputage, ja teile avatakse“, „Uskmatu Toomas“, „palehigis“, „Ihukarvad tõusevad püsti“, „hüüdja hääl kõrbes“, „vaimust vaesed“, „Silm silma, hammas hamba vastu“

Vana-Kreeka filosoof Aristoteles arvas, et taevas koosneb 7 liikumatust kristallsfäärist, millel puhkavad tähed ja planeedid. Ka budismis, piiblis ja koraanis kasutatakse mõistet “seitsmes taevas“, mis on Jumala koduks ja inglite paradiisiks. Sealt pärineb väljend „Seitsmendas taevas olema“ – kõrgeima õnne, rõõmu ja rahulolu seisundit kogema.

Vana-Kreeka mütoloogia järgi kui sündis karjaste ja väikeloomade jumal, metsavaim Paan, ehmatas tema väljanägemine ära isegi ema, hiljem osutus Paan tegelikkuses heatahtlikuks ja lõbusaks. Loost lähtub aga väljend “Paaniline hirm” – suur kontrollimatu hirm. Siit tuleneb samuti sõna paanika, mille võttis kasutusele prantsuse kirjanik Francois Rabelais

Vene kirjaniku Ivan Krõlovi ja kreeka kirjaniku Aisopose valmidest pärineb samuti rida tuntud väljendeid. Võõra pilli järgi tantsima – tegutsema oma tahte vastaselt – väljend pärineb Aisopose valmist „Kalamees ja kalad“. End võõraste sulgedega ehtima – endale teiste voorusi või saavutusi omistama – väljend esineb nii Aisopose valmis, kus hakk ehib end paabulinnu sulgedega kui ka Krõlovi valmis „Vares“. Krõlovi valmist „Erak ja Karu“ pärineb väljend – karuteene – teene, mis põhjustab üksnes pahandusi, toob kasu asemel kahju. Krõlovi valmist „Lõvi jahisaak“ pärineb väljend – lõviosa – suurem, peamine osa läheb sellele, kel jõud ja võim.

Maailma kirjanikelt pärinevad väljendid

Tähetund – sõnaühendi tegi tuntuks juudi päritolu kirjanik Stefan Zweig, kes kirjutas oma novellikogumikus „Inimkonna tähetunnid“ 1927: „…miljonitest tühja voolavatest tundidest saab vaid üks tõeliselt ajalooliseks – inimkonna tähetunniks… kui lööb tähetund, määrab see tulevased aastad ja aastaajad.“ Zweig nimetab need ajaloolised hetked tähetundideks seepärast, et sarnaselt igaveste taevatähtedega säravad need unustuse öös.

Tuuleveskitega võitlema – võitlus olematu hädaohu ja kujuteldava kurjusega – see väljend tuli kasutusele Miguel Cervantese romaani „Don Quijote“ kaudu, milles nimitegelane võitleb tuuleveskitega, nähes neis kurje hiiglasi

Rahupiip – väljend sai tuntuks Henry Wadsworth Longfellow` eeposest „Laul Haiavatast” kaudu. Kõigi inimeste looja Gitši Manituu läks mäele ja kutsus omavahel vaenutsevaid indiaanisuguharusid rahupiipu suitsetama ning rahus elama.

Kahuriliha – hoolimatu suhtumine inimelusse võimulolijate poolt – esmakordselt kasutas väljendit prantsuse kirjanik Francois Rene de Chateaubriand oma pamfletis „Bonaparte`ist ja Bourbonidest“ (1814)

Koht päikese all – õigus elule või eksistentsile – esmakordselt kasutas väljendit prantsuse kirjanik Blaise Pascal teoses „Pensees“, poolteist sajandit hiljem tuletas selle uuesti meelde Honore de Balsac: „olen kõigest kerjus, kes ei soovi midagi muud, kui leidaendale koht päikese all”.

Mesinädalad – väljend kuulub prantsuse kirjanik Voltaire`ile, kes romaanis „Zadig“ (1747) formuleerib peategelase kaudu mõtte, et abieluõnn on lühike: „Zadig tunnetas, et abielu esimene kuu … on mesinädalad, aga teine kuu koirohunädalad.“

Riigipirukas – väljend pärineb vene kirjaniku Mihhail Saltõkov Štšedrini teosest „Raja taga“ (1880), kus riigivarast tahtsid „ampsu“ saada paljud riigiametnikud.

Eesti kirjandusesest pärit väljendid

Käojaani ajama – luiskamise sünonüümi peasüüdlaseks peetakse ajakirjanik ja följetonist Ernst-Aleksander Jolli, kes oli tuntud Käo Jaani pseudonüümi all. 1927. aastas ilmunud lugude pealkirjade juurde oli alati lisatud ka kaks pildikest: laua taga kirjutavast mehest ja kukkuvast käost

Valget laeva ootama – väljastpoolt tulevat päästjat ootama – Eduard Vildelt pärineb ajalooline romaan „Prohvet Maltsvet“ (1908), milles usulahu fanaatilised liikmed ootasid Lasnamäel imelaeva, mis pidi olema „helevalge, valge kui jumala päike taevas“, et pääseda tõotatud maale. Sama teemat kasutab ka Aino Kallas novellis „Lasnamäen valkea laiva“ (1913)

Postitatud 25. sept. 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Keel suhu.

Keel suhu.

Keel on inimese kui liigi olulisemaid tunnuseid: keel annab meile võimaluse mõelda, omavahel suhelda, koostööd teha ja kooselu korraldada, kogemusi tõlgendada ja jagada, minevikku mäletada ja tulevikku visandada, tundeid väljendada.

Sokrates on öelnud: „Hakka rääkima, et ma sind näeksin.“

Maailma keeled

Keeleteadlased arvavad, et tänapäeval kõneldavad keeled on välja kujunenud kümneid tuhandeid aastaid tagasi kõneldud algkeel(t)est. Aegade jooksul siirdusid inimesed järjest uutesse elupaikadesse, üksteisest kaugel elavad rühmad ei puutunud enam kokku ning nende keeled arenesid erinevalt – nii tekkisid eri murded ja keeled.

Sugulaskeeled sarnanevad sõnavara ja grammatilise ehituse poolest. Suguluses olevad keeled moodustavad keelkonna. Suure kõnelejate arvuga on indoeuroopa, Hiina, Altai, austroneesia ja afroaasia keelkond. Eesti keel kuulub soome-ugri keelte hulka, mis koos samojeedi keeltega moodustavad Uurali keelkonna.

Eesti keel on Eesti riigikeel ja 2004. aastast ka üks Euroopa Liidu ametlikke keeli. 2012. aasta seisuga kõneles eesti keelt emakeelena umbes 922 000 inimest Eestis ja 160 000 mujal maailmas ning võõrkeelena 168 000 inimest. Eesti keele harukordsusi on hääliku kolm pikkusastet: lühike, pikk ja ülipikk. Võrdlevgrammatiliste uurimuste järgi on eesti keel maailma keerukamaid keeli.

Maailm on täis põnevaid keeli. On raske täpselt öelda, kui palju on maailmas keeli, sest see on üksnes kokkuleppe küsimus, kas tegemist on iseseisva keele või pigem murdega. Maailmas arvatakse olevat 7000 keele ringis, kuid vaid ümmarguselt 200 neist on tänapäeval arenenud kultuurkeeled. Maailma keeltest on 50% väljasuremisohus, 96% keeltest räägib vaid 4% maailma rahvastikust, 1 keel kaob iga 2 nädala tagant, 90% keeltest ei ole esindatud internetis ja 90% Aafrika keeltest ei oma ühtegi kirjalikku ärakirja.

23 keele emakeelena rääkijad moodustavad kokku poole maailma rahvastikust. Arvatakse, et ligi pooled inimesed maailmas räägivad kahte keelt. Paapua Uus-Guineas räägitakse 840 keeles, Londonis räägitakse rohkem kui 300 keeles. Esimene keel mida räägiti väljaspool Maad kosmoses oli vene keel. Ameerika Ühendriikidel puudub ametlik riigikeel, lihtsalt enamus inimesi kasutab rääkimisel inglise keelt.

Inglise keeles on teadaolevalt kõige rohkem sõnu – 250 000. Kampodža keel omab kõige pikemat tähestikku 74 tähega, Papuas räägitav rotokase keel omab vaid 11 tähega tähestikku.

Hiina keele rääkijad kasutavad rääkimisel mõlemat aju poolt, inglise keele rääkijad vaid vasakut

Maailma kõige räägitavam keel on Hiina mandariini keel, seda räägib emakeelena 955 miljonit inimest, see on 14,1% maailma rahvastikust.

Hispaania keel on emakeelena teisel kohal maailmas. Seda räägib emakeelena 405 miljonit inimest see on 5,85% maailma rahvastikust. Hispaania keel on riigikeeleks kahekümne ühes riigis.

Inglise keel on emakeelena kolmandal kohal. Seda räägib emakeelena 360 miljonit inimest, see on 5,52% maailma rahvastikust. Inglise keelt räägiti algselt Inglismaal, kuid see on muutunud primaarseks või sekundaarseks keeleks paljudes endistes Briti kolooniates, nagu Ameerika Ühendriigid, Kanada, Austraalia ja India. Inglise keel on enim rahvusvahelises suhtluses räägitav keel, seda kasutab rääkimiseks 463 miljonit inimest.

Järgmised enim emakeelena rääkijaid omavad keeled on hindi (310 miljonit), araabia (295 miljonit), portugali (215 miljonit)

Esperanto keel on populaarseim rahvusvaheline tehiskeel, millel ei ole n-ö emakeelena kõnelejaid. Selle oskajate arvuks on hinnatud paarsada tuhat kuni mitu miljonit inimest. Esperanto keele lõi Poola silmaarst L. L. Zamenhof aastal 1887. Esperanto grammatika on lihtne ja korrapärane, erandeid ei ole. Sellepärast on selle õppimine palju lihtsam kui loomulike keelte õppimine. Esperanto levikut piirab selle sõnavaraline baas. Tehiskeeli on peale esperanto veel teisigi: anglo-franca, folkspraak, idiom neutraal, interslaavi keel, klingoni keel, kosmos, lingua ignota jt.

Viipekeel on visuaal-motoorne keel, mida tajutakse nägemismeele kaudu ja väljendatakse kätega, sealhulgas näoilmete ja kehaliigutustega. Viipekeelte peamise sisu moodustavad viiped. Viipekeel ei ole universaalne keel, erinevates keeltes kasutatakse viipeid erinevalt.

Veel on tänapäeval olemas uus liik niinimetatud keeli – programmeerimiskeeled. 1949 loodi esimene programmeerimiskeel Short Code, mille kasutamiseks tuli programmeerijal esitada programmitekst nullide ja ühtede jadana. Kõige populaarsemad programmeerimiskeeled täna on Python, Javascript, Golang või Go, Rust jt.

Keeleõpe Eestis

Keeleõpe ehk keeleõpetus on nii emakeele kui ka võõrkeelte õpe. Võõrkeel on õpipsühholoogia põhimõtte kohaselt iga keel peale kõneleja emakeele või esimese keele.

Rahvusvahelistumise tingimustes suureneb võõrkeelteoskuse tähtsus. Eesti-suguses riigis, mis lisaks väiksusele on ka väga avatud, on võõrkeelteoskus oluline. Eestis on tavaks õppida kohustuslikult vähemalt kahte võõrkeelt.

Keeleõpe on hea aeg enesearenguks. Pole mingi saladus, et raamatute lugemine muudab keeleoskuse kordades paremaks. Raamatute lugemisel ammutad väljendeid ja sõnavara, mille otsa niisama igapäevaelus ei satu.

Teine hea variant, kuidas täiendada keele oskust, on täita ristsõnu. Kui sa ei tea mõnda terminit või fakti, siis võid otsida infot ning saadki jälle midagi uut teada.

Kui need kaks varianti ei ole sobilikud, siis üks hea variant keeleoskuste täiendamiseks on erinevate kursuste läbimine. Keeleoskust saab alati edasi arendada.

Keeleõpingutega tasub alustada noores eas, sest laste jaoks on uue keele omandamine väga lihtne, nende aju on vastuvõtlik uuele informatsioonile, lastel on tahet ja nad on suutelised ilma valehäbita võõras keeles sõnu välja ütlema. Keeleõpe lisab lastesse ka enesekindlust, annab juurde esinemisjulgust. Õppides võõrkeeli, suureneb kriitilise mõtlemise oskus ja loovus. Need lapsed, kes õpivad võõrkeeli varases eas, oskavad end paremini hilisemas elus nii verbaalselt väljendada, kui ka lahendada matemaatika ülesandeid.

Haridus- ja Teadusministeeriumi 2017. aasta uuringu järgi on eestlastest võõrkeeleoskajate hulgas kõige suurem inglise keelt vabalt valdajate osakaal, kuid igapäevase suhtlemisega hästi toimetulevaid inimesi on vene ja inglise keele puhul ühepalju. Mingil tasemel vene keele oskajaid on Eesti tööealiste elanike hulgas kõige enam – 81%. Inglise keelt räägib vähemalt keskpärasel tasemel iga teine Eesti elanik ehk 51%. Soome keele oskajaid on 16%, saksa keele oskajaid 10%.

Eestlastest kõige suurem osa oskab ühte võõrkeelt, neid on 45% . 5% eestlastest ei oska ühtegi keelt peale eesti keele. Kolme ja enamat keelt, mis ei ole eesti keel, räägib ligikaudu 16%, kahte keelt, mis ei ole eesti keel 34%

Üks murettekitavamaid aspekte on, et kui noorte seas on inglise keele mitteoskajaid eestlaste hulgas vaid 4%, siis venelaste hulgas tervelt 27%.

Inglise keele vabalt valdamise oskus eesti tööturul ei garanteeri tingimata suuremat palka kui keskpärane keeleoskus. Rahvusvahelisel tööturul on inglise keele vabalt valdamine keskpärasest oskusest tulusam. Soome keele oskus annab arvestatavale hulgale inimestele võimaluse teenida kõrgemat tulu Soomes. Eesti tööturul soome keele oskamine palgalisa ei too.