Maris Adamson, Author at Vaimuvara

Postitatud 23. veebr. 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Sind ma tahan armastada Eestimaa!

Sind ma tahan armastada Eestimaa!

Luuletusi Eestimaast on kirjutatud äbi aegade. Äratundmisrõõmu pakuvad neist ilmsed paljud, ent küllap tekitavad mõnedki tundeväljendused ka üllatusmomente. Olgu siinkohal ära toodud 3 luuletust, mis kirjutatud 100 aastase vahemiku jooksul.

Meie lehelt leiad veel rohkesti eesti luule raamatuid.

Juhan Liiv ”Sinuga ja sinuta” (1919)

Sinuga olen lainetel lõhkuvail,

sinuga janunev palm ma kõrbemail,

laev, vaene, heitleb hukkuvais lainetes,

palm, vaene, norutab liiva sees,

olen hoone, raputud maru väel,

olen lille, muljutud tormi käel.

Sinuta hommik, kel pole koidukiirt,

sinuta öö, kel polegi piirt,

sinuta kevade olen, pole üht lillekest,

sinuta puu, kellel ainustki lehekest;

taevas siis olen, kel ei ainustki tähekest.

Sinuta olen ma udune ilm,

nägemata silm.

Sinuta olen ma uneta öö,

sinuta töö ei olegi töö.

Sinuta pisar olen, mida valu pole toond,

sinuta loom olen, mida keegi pole loond.

Isamaa!

Sinuga olen õnnetu ma,

õnnetum ilma sinuta!

Leelo Tungal “Sind ma tahan armastada…” (1988)

Sind ma tahan armastada –

mitte nii nagu haavatu haavatut,

mitte nii nagu saamatu saamatut,

mitte nii nagu võtja andjat,

mitte nii nagu tõbine kandjat,

Sind ma tahan armastada

nagu merepiisk armastab merd,

nagu verepiisk tervet verd,

nagu hangesid armastab räitse,

nagu õunapuud uibuhäitse,

Sind ma tahan armastada,

lauldes läbi pisara,

sa mu valge,

sa mu malbe,

talveräänne isamaa!

Kalle Kurg “Eesti eitus” (2018)

Ei mitte.

Ei miski, ei keski, ei midagi.

Ei asja ees ega teist taga, ei kuiva ega märga,

ei nägu ega tegu, ei otsa ega aru,

ei maad ega ilma, ei otsa ega äärt,

ei saba ega sarve, ei tuult ega tossu,

ja üldse mitte mingisugust kõssugi!

Ei taha, ei soovi, ei ütle, ei mõtle.

Ei mõtle hästi.

Ei mõtle halvasti.

Ei tee hellasti.

Ei tee hullusti.

Ei eita ühtegi, ei eita ühtigi,

ei puutu sõnagagi mitte,

ei räägi ühte keeltki,

ei kannata teise varjugi,

päevavalgusest rääkimata.

Jah!

Postitatud 16. veebr. 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Karl Ristikivi Arkaadia tee

Karl Ristikivi Arkaadia tee

Karl Ristikivi (1912-1977) nimi peaks olema tuntud igale eestlasele. Teatakse tema Tallinna-triloogiat, eksistentsalistlikku «Hingede ööd» või siis hoopis ta ajaloofilosoofilisi romaane. Karl Ristikivi paguluses ilmunud tähtteose «Hingede öö» esmatrükist möödub tänavu 70 aastat. “Hingede öö” on kriitikute hinnangul modernistlik romaan, Ristikivi enda määratlusel aga “realistlik muinasjutt”. «Hingede öö» oli Ristikivile väga isiklik teos. Ta kirjutas selle kui pagulane, kelle kodutee lõikas läbi Eestit tabanud okupatsioon. Romaani minategelane on koduta eestlane, kes eksleb võõras majas nagu 20. sajandi keskpaiga jäigas ja rangete seisusepiiridega Rootsi ühiskonnas. Majas, kuhu minategelane satub, on nähtud ka võrdpilti kogu Euroopa ummikule pärast Teist maailmasõda ja inimese eksirännakuile elulabürindis. Sellisena on Ristikivi romaani kõrvutatud Hermann Hesse, Franz Kafka, Lewis Carrolli ja Samuel Becketti teostega.

Eestis on üle kahesaja muuseumi, neist 11 on pühendatud eesti kirjanikele. 1989. aastal pandi alus Karl Ristikivi muuseumile, mis avas uksed 1991. aasta sügisel, 16. oktoobril, Ristikivi sünnipäeval Tartus Tähtvere linnaosas, Hermanni tänavas Ristikivi kunagise eluaseme asukohas.Õieti oli see ainuke muuseum, mis loodi selleks, et Ristikivi loomingu kõrval väärtustada väliseesti kultuuri ja kirjanduse tohutut panust viiekümne aasta jooksul. Pagulaskirjandus on koju jõudnud ega olnud enam keelatud ja katsumata vili.

Karl Ristikivi muuseum oli Tartu Linnamuuseumi filiaal, mida haldas MTÜ Karl Ristikivi Selts. Muuseumi juhatasid Janika Kronberg, Toomas Muru, teadurina töötas seal Rutt Hinrikus. Vähese populaarsuse tõttu suleti muuseum Tartu linnavalitsuse otsusega 1. jaanuarist 2007. Muuseumi likvideerimine Eesti Vabariigi 10. taasiseseisvumise aastal oli märgiks, et Välis-Eesti ligemale poole sajandi pikkune töö eesti kultuuri hoidmisel on küll sobivaks ettekäändeks võtta vastu annetusi, aga ebapiisavaks põhjuseks investeerida.

Ristikivi muuseumi loomise idee algataja ja väsimatu eestvõitleja oli Helgi Ebber, kes Ristikivi 70. sünniaastapäevaks 1982. aastal korraldas rändnäituse, mida võis vaadata Ristikivi noorusmaal Varblas, hiljem Tartus ja mujalgi. Nõukogude ajal oli pagulaskirjaniku näituse korraldamine üsna tavatu, muuseumi loomise kavatsus aga lausa ennekuulmatu. Ristikivi loomingu austajatel polnud võimalik lugedagi suurt osa kirjaniku teostest, ta luuletuste käsitsi kirjutatud koopiad käisid otsekui mingi salajane sõnum käest kätte.

Algas kõik aga 1977. aasta sügisel, mõni kuu pärast seda, kui Karl Ristikivi oli jäädavalt lahkunud, andis Ristikivi kunagise Tartu korteri perenaine Irina Pulst Kirjandusmuuseumile Karl Ristikivi käsikirjad – kohvri, mis oli jäänud Ristikivist maha 1943. aasta hilissügisel, kui ta põgenes Soome. Nüüd oli saabunud aeg need pärandina hoiule panna. Samuti oli 1977. aasta ülim aeg asuda otsima täiendavaid materjale – eelkõige Ristikivi kirju, aga ka mälestusi Ristikivist. Järgneva kümmekonna aastaga leiti umbes kümme isikut, kellel oli Karl Ristikivi kirju ja kellest enamik nõustus kirjad muuseumile loovutama või andma kopeerimiseks. Seoses väliseesti arhiivide Eestisse hoiule andmisega jõudis osa Ristikivi kirjavahetusi Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisse arhiivi.

Suurt osa Karl Ristikivi mahukast pärandist säilitatakse endiselt Balti Arhiivis, mis koondab Rootsis tegutsenud kultuuritegelaste ja poliitikute ning organisatsioonide arhiive. Need koguti ja korrastati ajal, mil suhtlemine kodumaaga polnud veel vaba. Arhiiv tervikuna on deponeeritud Rootsi Riigiarhiivi ning tegemist on igati professionaalselt korraldatud ja väga heade säilitamistingimustega Eesti kultuurivaramuga.

Oma esimese tunnustuse saavutas Ristikivi hoopis lastekirjanikuna 1935.aastal raamatuga “Lendav maailm”, mida auhinnatakse kirjastuse Loodus lastekirjanduse võistlusel. 1936. aastal järgnevad taas auhinnatud lasteraamatud “Sinine liblikas” ja “Semud” ning 1938. aastal “Sellid”. Just tänu Looduse auhindadele täitub Ristikivi kauaaegne unistus jätkata oma haridusteed Tartu Ülikoolis.

Ristikivi sai tuntuks tänu «Looduse» romaanivõistluse võidule 1938. aastal. Staažikale žüriile tuli üllatusena romaani «Tuli ja rauad» autori noorus. Kuigi tema teose suhtes leidus ka skeptikuid, siis need hääled summutas Tammsaare avaliku kirjana vormistatud sõnavõtt «Tõe ja õiguse pärast», kus kirjanik avaldas tunnustust uustulnuka kirjanduslikele võimetele. Ristikivi Tallinna triloogiasse kuuluvad veel “Õige mehe koda” (1940; algselt ilmus pealkirjaga “Võõras majas”) ja “Rohtaed” (1942)

Tuntud kirjanik Bernard Kangro küsimusele, miks ta pöördus ajalooliste romaanide poole, vastas Ristikivi: “Jumal teab, mis sest vanast maailmast saab, ja siis on hea vanu radu jälle läbi käia” ning rõhutas: “Ka Eesti on Euroopas.” Ristikivi meelest ei tohiks tema romaane võtta üksnes ajaloolistena, oluline on ka üksikinimese saatus.

Ristikivi sulest ilmusid mitmed ajaloofilosoofiline sarjad:

Kroonikate triloogia – “Põlev lipp” (1961), “Viimne linn” (1962), “Surma ratsanikud” (1963)

Biograafiate triloogia – “Mõrsjalinik” (1965), “Rõõmulaul” (1966), “Nõiduse õpilane” (1967)

Põimingute triloogia – “Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes” (1970), “Lohe hambad” (1970), “Kahekordne mäng” (1972)

Triloogiate vahel ilmusid samasse sarja kuuluvad antiutoopia “Imede saar” (1964, Eestis avaldatud Loomingu Raamatukogu sarjas, 1966 nr 27-30) ja novellikogu “Sigtuna väravad” (1968).

1936. aastal ilmunud alternatiivajalooline romaan «Viikingite jälgedes» viib lugejad 12. ja 13. sajandi vahetuse paiku koos tollaste muinaseestlaste ja viikingitega Ameerikasse.

Ristikivi viimaseks romaaniks jäi “Rooma päevik” (1976), mis lõpetas ajaloofilosoofilise sarja.

Üksikuid luuletusi kirjutas Ristikivi üksinduse peletamiseks kogu elu. Oma 60. sünnipäevaks 1972. aastal andis ta need sõprade pealekäimisel trükki tähendusrikka pealkirjaga “Inimese teekond”. Ajal, mil Ristikivi luuletused said ilmuda üksnes välismaal, kirjutasid paljud neid enda jaoks käsitsi ümber. Luuletusi “Minagi olin Arkaadia teel” ja “Sisaliku tee” tunti tol ajal eelkõige Tõnu Tepandi sugestiivsete viiside ja esituse tõttu.

Postuumselt avaldati tema lühiproosakogu “Klaassilmadega Kristus” (1980).

Ristikivi ei vastandanud kõrgkirjandust ja ajavaatekirjandust. Teda köitsid näiteks väga kriminaalromaanid. „Kahekordne mäng» (1972) on Karl Ristikivi pikaaegse kriminaalkirjandushuvi kõige õnnestunum väljendus. “Hurmakägu on surma nägu” on Karl Ristikivi poolt Christian Steeni nime all rootsi keeles kirjutatud kriminaalromaan, mille tõlkis meie jaoks Jaan Kross, ilmus alles 1992. aastal.

Karl Ristikivi oli maetud Stockholmi Metsakalmistu õigeusklike kalmistuossa. 28. oktoobril 2017 maeti kirjaniku põrm ümber Paadrema kalmistule ema Liisu kõrvale.

Postitatud 3. veebr. 202320. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Fiktsioon ja tegelikkus – Meelis ja Vjatško

Fiktsioon ja tegelikkus - Meelis ja Vjatško

1920.–1930. aastatel, pärast Eesti Vabariigi tekkimist nägi rahvuslik ajalookirjutus võimalust siduda kokku kaks suurt eestlaste võitlust: muistse vabadusvõitluse, mis kaotati, ja tollase Vabadussõja, mis võideti. Leiti, et eestlased on pärast muistse vabaduse kaotust 13. sajandil pidevalt vabaduse taastamise poole püüelnud. Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli sõjategevus eestlaste ja neid allutada püüdnud Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Taani ja Rootsi vahel alates 1206. või 1208. kuni 1227. aastani, mil kõik eestlased olid alistatud. Muistse vabadusvõitlusega seoti nii Jüriöö ülestõus kui ka Mahtra sõda. Peamine ajalooallikas selle kohta on Henriku Liivimaa kroonika. Nimetust eestlaste muistne vabadusvõitlus on peetud rahvusromantiliseks ja eksitavaks. Sellest tulenevalt on viimastel aastatel teadustöödes ja ka kooliõpikutes selle mõiste kasutamisest hakatud loobuma, paigutades varem muistse vabadusvõitluse nime all kirjeldatud sündmused laiemasse ristisõdade ja konkreetsemalt Liivimaa ristisõja konteksti.

Eestlaste ettekujutust oma varasemast minevikust on kirjandusteostest enim mõjutanud Mait Metsanurga „Ümera jõel“, Eduard Bornhöhe „Tasuja“ ja Enn Kippeli noorsooromaaniks nimetatud „Meelis“.

„Meelis“ kirjeldab Lembitu poja Meelise ja Vene vürst Vjatško võitlust saksa ristirüütlite vastu. Kui Vjatško oli tõesti ajalooline tegelane, siis Meelis on kirjanduslik väljamõeldis. Meelis on raamatu järgi Sakala maavanema Lembitu üheksa-aastane poeg. Selleks, et Lembitu usust ei taganeks, võtsid ristirüütlid Lembitu poja kaasa ja viisid ta Väina jõe suudmele püha Nigula mäele ehitatud Dünamünde kloostrisse. Läbi erinevate juhtumiste jõuab Meelis lõpuks tagasi koju Lehola linnusesse.

Üldiselt arvatakse, et Vjatško oli vene päritolu vürst, mõned Läti autorid on arvanud, et ta võis olla latgal, kelle nimi tulenes balti sõnast vecākais “vanem” ja kes oli venelaste toetuse tagamiseks õigeusku üle läinud. Veel on välja pakutud, et tegemist oli liivlasega. 1223. aastal lubas Novgorodi vürst Vjatško võimu alla Tartu linnuse ja kõik Eestimaa alad, mille ta suudab endale alistada. Sõjajõuna sai Vjatško kaasa 200 meest, kelle abil ta käis ümbruskonnas maksu nõudmas ja rüüstamas. Läti Henrik märgib Vjatškot oma kroonikas kokku seitsmel korral.

15. augustil 1224. aastal algab Tartu lahingus, kus Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu väed piirasid end Tartu linnuses kaitsvaid novgorodlasi ja kohalikke ugalasi. Tartu muinaslinnus (ka Tarbatu linnus) oli eestlaste linnus praeguse Tartu linna territooriumil Toomemäel, nüüdse Tartu tähetorni kohal. Vjatško juurde saadeti läbirääkijad, kes lubasid tal oma meeste ja varaga puutumatult lahkuda, kui ta nõustub eestlastest lahku lööma. Novgorodi abiväe tulekule lootev Vjatško lükkas pakkumise tagasi. Pärast pikka piiramist vallutati linnus tormijooksuga ja tapeti peaaegu kõik seesolijad. Selle lahinguga kaotasid Vene vürstid oma valdused Eestimaal, samuti suruti lõplikult maha 1222/1223. aastal alanud mandrieestlaste ülestõus. Meelis koos vürst Vjatškoga hukkuvad lahingus ordurüütlitega Tarbatu lähedal.

Tervelt pool sajandit (1940–1990) kasutati Kippeli „Meelist“ eesti ja vene rahva sõpruse propagandistliku näitena. Romaanile vajutab oma pitseri tema kirjutamiskontekst – Enn Kippel oli Eesti kaitseväelane, kes tegi 1940. aastal koostööd Nõukogude okupatsioonivõimudega ning sai 1. diviisi poliitjuhiks. “Meelis” on Enn Kippeli noorsoojutt, mis ilmus 1941, aasta enne Kippeli surma.

Eesti NSV 1951. aasta kunstinäituse ühe kõige väljapaistvama teosena tuuakse esile Olav Männi erakordse andekusega teostatud monumentaalset skulptuurigruppi “Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224.a”, milles on jõuliselt edasi antud eesti ja suure vene rahva vääramatu sõprus. Ajakirja „Pilt ja sõna” 1951. aasta detsembrinumbris kirjutatakse: „Mõlemad kangelased on kujutatud suure sisemise emotsionaalsusega. Nende ühisest eesmärgist – välja kihutada saksa penirüütlid – kõnelevad nii ilmed, pingelised kehahoiakud kui ka kogu skulptuurigrupi aktiivne siluett.“

Teos valati 1956 pronksi ning praegusel asukohal Kassitoomel avati skulptuur 1980. aastal, tähistamaks Eesti ja Vene riigi ühinemise 250. aastapäeva. Väidetavalt sooviti tegelikult märkida selle skulptuuriga hoopis Tartu toona teada oleva esmamainimise 950. aastapäeva.

1954. aastal tuli esiettekandele eesti helilooja Anatoli Garšneki oratoorium sega-, mees- ja naiskoorile, 2 baritonile, metsosopranile ja sümfooniaorkestrile “Vürst Vjatško ja vanem Meelis” (tekst P. Anton).

Tartus asuvate mälestusmärkide ja linnasümboolikaga seotud probleemide lahendamise komisjon võttis 1990.a vastu otsuse “Mõningate monumentide ja mälestusmärkide teisaldamisest.” Kunstimuuseumile tehti ettepanek leida teiste seas ka Oru tänava ääres asuvale skulptuurigrupile “Meelis ja Vjatško Tartu kaitsel” nende kunstiväärtuse kohane asupaik.

Postitatud 23. jaan. 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Nordic Noir ja eesti kriminull

Nordic Noir ja eesti kriminull

Briti kirjandusringkonnad omistasid põhjamaade kriminaalromaanidele määratluse Nordic Noir. Nordic Noir kirjandus on tume ja aus, mis käsitleb kohalikke probleeme, selliselt saab kriminulle kirjutada hoolivates ühiskondades nagu on Põhjamaades.

Põhjamaise krimiromaanile on iseloomulik

Lakooniline jutt. Ülearuseid sõnu reeglina ei pruugita.
Isiklikest deemonitest, eraelu sasipundardest, kõikvõimalikest hädadest ja haigustest murtud detektiivid, kes kuritegusid lahendavad.
Tugev sotsiaalne kallak. Üksteisest võõrandumine, ühiskonnas oma kohata jäämine, rassism ja sallimatus – sellest võrsuvadki roimad.
Tihti saavad sündmused alguse kaugest minevikust, populaarne on Teine maailmasõda, aga juured võivad ulatuda kasvõi 19. sajandisse, sageli jutustataksegi lugu mitmes erinevas ajas.

On ka neid, kes peavad Nordic Noiri pigem kaubamärgiks kui konkreetseks mõisteks.

Esimeseks Nordic Noir autoriks on peetud Henrik Ibsenit. Nordic Noir esiletõus algas siis, kui muude maade krimikirjandus hakkas ära vajuma. 1960. ja 1970. aastatel hoidis autoripaar Maj Sjöwall ja Per Wahlöö Skandinaavia publikut mõrvade, tegevuse ja ühiskonnakriitikaga ärkvel. Neid kahte peetakse ühiskonnakriitilise detektiiviromaani “vanemaks põlvkonnaks”. Krimikirjandus muutus Põhjamaades niivõrd populaarseks, et nii Taanis kui ka Rootsis tegutsevad krimiakadeemiad. Rootsi krimiakadeemia asutati juba 1970. aastail.

Tänase skandinaavia krimihulluse vallandas 1990ndatel ilmunud Larssoni “Millenniumi”-triloogia. Arvukad autorid üritasid populaarsest voolust kiiret kasu lõigata ja uute teoste tulv on nii suur, et lugeja ei jõua seda enam hoomata.

Siiski tuuakse sageli välja Põhjamaade Noir-autorite niinimetatud „neli vaala“ :

Rootsi kirjanik Henning Mankell (1948-2015). Aastal 1991 ilmus esimene tema politseiinspektor Kurt Wallander romaan. Tema romaanide põhiküsimuseks on: “Mis läks Rootsi ühiskonnas valesti?”

Norra kirjanik Jo Nesbø (sünd. 1960).Kriminaalromaanide peategelane on Harry Hole’i, kelle juurdlused viivad teda Oslost Austraaliasse, Taisse, Lääne-Kongosse, Šveitsi või Brasiiliasse. Juhtumite uurimise kõrval veedab ta märkimisväärse osa ajast alkoholismi ja oma deemonitega võideldes.

Rootslastest abikaasad Alexander (sünd. 1967) ja Alexandra Coelho Ahndoril (sünd. 1966) ühise kirjanikunumega Lars Kepler – Lars on austusavaldus Rootsi krimikirjanikule Stieg Larssonile. Kepleri nimi pärineb saksa teadlaselt Johannes Keplerilt (1571–1630). Nende loodud on soomerootsi päritolu kriminaalkomissar Joona Linna sari.

Rootsi kirjanik Stieg Larsson (1954-2004) Tema tuntuim teostesari oli “Millenniumi-triloogia”, mis oli kirjaniku poolt planeeritud 10-osalise sarjana, millest ta valmis jõudis kirjutada vaid kolm. Sari avaldati postuumselt ja sellest sai enimmüüdud ja auhinnatud Rootsi kriminaalromaanide sari. Saaga kaks peamist tegelast on Lisbeth Salander, fotograafilise mäluga asotsiaalne arvutihäkker, ja Mikael Blomkvist, uuriv ajakirjanik ja ajakirja Millennium väljaandja.

2013. aastal andis Norstedts Förlag Rootsi krimiajakirjanikule David Lagercrantzilt ülesandeks jätkata Larssoni tegelastega Millennium-sarja ja sari saab veel 3 osa. 2021. aasta novembris teatas kirjastus Polaris, et omandas Larssoni pärandvara õigused Millennium-sarjale ja Rootsi autor Karin Smirnoff kinnitati kirjanikuks, kes annab sarjast välja kolm uut raamatut.

Ajad, kui Põhjamaade linnu kujutati idülliliste paikadena, on möödas. Üleilmastumise tingimustes esindavad need linnad praegu hoopis kultuuride ja usundite erinevustest tekkinud konflikte ja heaoluühiskonna varjukülgi, mis kajastuvad ka kirjanike töödes.

Eesti esimeseks krimikirjanikuks peetakse Eduard Vildet (1865–1933), kes on meie põlvkondadele tuntud pigem oma ühiskonnakriitiliste romaanide ja näidendite poolest. Vähe tuntud on Vilde loominguperioodi alguse krimi- ja põnevusjutud, kus läbivaks kujundiks on musta mantliga mees. sai Vilde sai inspiratsiooni oma krimijuttudeks ajalehe kriminaalsetest uudisnuppudest . Tema põnevuslood, mis ilmusid ajalehe joone alusena, tõstsid lehtede loetavust. Vilde “Musta mantliga mees” kannab eesti kirjandusloos esimese kriminulli tiitlit, 1880-1890 järgnesid tema “Kuul pähe“, “Kurjal teel”, “Kippari unerohi”, „Karikas kihvti“.

Järgmised krimiromaanid kirjutatakse Eestis 1930ndatel. Nii ilmub Richard Janno (1900-1942) sulest “Sinine ümbrik” ja „Selja tagant” ning Eerik Laidsaare (1906-1962) sulest „Ingeri kuningatar ehk GPU võrgus“. Krimikirjandust ilmub ka Aleksander Sipelgase, Mats Mõtslase ja Elmar Valmre sulest.

Krimikirjandus pole sel ajal Eesti kirjanike poolt just laialt harrastatav žanr. 1940-1980 ilmuvad Arvi Korgi „Sulid ja võmmid“, Herta Laipaiga “Kummitus muusikatoas“, “Doktor Vallaku mõistatus“, Karl Ristikivi „Kahekordne mäng“. Karl Ristikivi poolt juba 1960-ndatel Christian Steeni nime all rootsi keeles kirjutatud kriminaalromaan “Hurmakägu on surma nägu” ilmub esmakordselt alles 1992. aastal Tallinnas Jaan Krossi tõlkes. Eessõnas ütleb tõlkija, et see on Agatha Christie stiilis suletud seltskondade romaanide tore paroodia. Selle ajastu krimikirjanikest saab nimetada veel Valve Saretoki ja Henn-Kaarel Hellatit

1990ndate Eesti viljakaim krimikirjanik on Juhan Paju. Ära tuleks märkida ka Talvo Pabut, Nikolai Baturin, Sulev Raudsepp, Vello Lattik.

Alates selle sajandi algusest hakkab eesti krimikirjandust ilmuma rohkem kui kunagi varem. Tänase päeva tuntuim ja viljakaim eesti krimikirjanik on Indrek Hargla oma ajalooliste kriminaalromaanide sarjaga. Tänaseks on keskajal Tallinnas elanud apteeker Melchior sarjas ilmunud seitse romaani. Tekkimas on ka eesti oma naiskrimikirjanike koolkond, kelle tuntumateks esindajateks on Katrin Pauts ja Birk Rohelend.

Postitatud 6. jaan. 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Kui mõrv sai teoks

Kui mõrv sai teoks

Kuritegevus on sama vana kui inimkond ning lood kuritegevusest on inimesi alati paelunud. Kuid krimiromaan on suhteliselt noor žanr, mille algus ulatub 19. sajandisse. Muidugi oli ka enne seda kirjanduses mõrvu, seda juba Kaini ja Aabeli loost saadik. Kriminaalseid jooni võib leida antiikkirjandusest, näiteks Sophoklese „Kuningas Oidipuses“. Friedrich Schiller (1759–1805) tegi uusajal katseid kriminaalasja objektiivselt kirjeldada

Esimeseks tänapäevaseks kriminaaljutuks peetakse Edgar Allan Poe teost “Mõrvad Rue Morgue’il” (1841). Edgar Allan Poe (1809 – 1849) soovis end kirjanduslukku jäädvustada eelkõige poeedina. Juhtus aga nii, et ta jõudis lisaks luuletamisele panna aluse kaasaegsele krimikirjandusele. Tema juttudes “Mõrv Rue Morgue’il”, “Marie Roget’ mõistatus” ja “Näpatud kiri” astub lugeja ette erakordse tähelepanu- ja järeldamisvõimega Auguste Dupin. Kuigi Dupinist on ainult kolm lühikest novelli – kokku mitte üle 100 lehekülje – oli Poe mõju uue žanri arengule väga oluline: loogilise analüüsi kasutamine kuritegevuse uurimisel, andekas kangelane-uurija ja tema vastandina mitte nii särav kaaslane, kes jutustab loo.

Esimene kriminaalromaaniks peetakse Wilkie Collinsi (1824-1889) “Kuukivi” (1868). Romaani telje moodustab Indiast toodud haruldase teemandi saatus.

Siit alates leiame kirjandusest arvukalt tuntud detektiive. Tuntud klassikaliste detektiivromaanide autor on Arthur Conan Doyle’i (1859–1930) lõi kuulsad Scherlock Holmes ja doktor Watson. 1886. aastal visandas Doyle oma lõbuks ja palgatöö lisaks ühe loo, milles tegutses ratsionaalselt töötav detektiiv Sherrinford Holmes, aasta hiljem ilmus esimene romaan, kus peategelase nimi on juba Sherlock Holmes. Detektiiv Sherlock Holmes on peategelane 60 kriminaalloos. Tema detektiivikarjäär algas 1878. aastal ning kestis kuni 1903. aastani, mil ta jäi pensionile. Koostöö oma biograafi ja lähima sõbra doktor Watsoniga algas 1881. aastal.

Gilbert Keith Chesterton (1874 – 1936) oli mitmekülgne kirjamees (ajakirjanik, poeet, kirjanduskriitik, teoloog) Chesterton on õigeusklik kristlane, kes oli alati valmis võitlema katoliikluse dogmade eest. Teda mäletatakse detektiivkirjanduses tema loodud kuju – külapreester isa Brown läbi, kes oli uudne kirjanduses kasutatud asjaarmastajatest detektiivide seas.

Detektiivilugude kuninganna Agatha Christie (1891–1976) mõtles välja unustamatu Belgia detektiivi Hercule Poirot’ ja terase St. Mary Meadi vanadaami miss Marple’i, kes lugejat tänaseni endiselt köidavad. Christie kirjutas üle 70 detektiiviloo ja kui ta 1976. aastal suri, oli temast saanud kõigi aegade enimmüüdud inglise kirjanik.

Belgia päritolu Georges Simenon (1903–1989) aga oli veelgi produktiivsem. Ta kirjutas üle 425 raamatu, mida on maailmas müüdud rohkem kui 600 miljonit eksemplari. Simenonile tõi kuulsuse detektiiv Maigret, kes astus lugeja ette esimeses Simenoni enda nime all ilmunud romaanis “Peeter Lätlane”, kus üheks oluliseks tegelaseks on ka eestlane.

Rex Stout (1886 – 1975) pidas hulka erinevaid ameteid: raamatupidaja, giid, raamatukaupluse müüja, tallipoiss. Kirjanikukarjääri alustas ta psühholoogiliste romaanidega, mida küll kiitsid kriitikud, kuid mis ei levinud lugejaskonna hulgas. 48-aastaselt kirjutas ta oma esimese kriminaalromaani ja siis tuli ka populaarsus. Ligi poolesajas tema kirjutatud raamatus tegutseb detektiivipaar Nero Wolfe ja Archie Goodwin.

Erle Stanley Gardner (1889 – 1970) töötas enne kirjanikukarjääri paarkümmend aastat advokaadina. Gardneri 146-st raamatust moodustab ligi poole nutika ja tegusa advokaat Perry Masoni poolt lahendatavate juhtumite sari, selgelt äratuntavaks on Masoni raamatute pealkiri, mis algab alati “The Case of …” (“… juhtum”). Gardner on kirjutanud ka raamatuid arheoloogiast ja kriminalistikast.

Krimiromaan oli algselt mõistatuseromaan ja oma olemuselt dualistlik. Esimene, kuriteo lugu on lõppenud enne, kui algab teine – juurdluse lugu. Lugeja püüab koos peategelasega välja mõelda: Kes on mõrvar? Miks ta seda tegi? Millal jõuab peategelane kurteo sooritanu jälile? Žanri üks kindlaid reegleid on detektiivi puutumatus. Romaan on pühendatud aeglasele teadasaamisele: kontrollitakse üle iga tõend ja iga jälg üksteise järel. Krimikirjanik palub lugejale võimaluse mõistatuse lahendamisel osaleda ja just see meid köidabki.

Hiljem tekib psühholoogiline krimiromaan, kus puudub jutustamishetkele eelnev kuritegu. Romaan kirjeldab nii kuriteo eellugu ja ettevalmistust kui ka tegevuskäiku, kurjategija on tavaliselt teada. Mõrvajuhtumite avastamine ja lahendamine asendatakse mõrvajuhtumi psühholoogiliste uuringutega. Tundub, et mõrvar väldib avastamist ja karistamist, kuritegu jääb ilmselt karistamata. Kõik on võimalik ja detektiiv riskib oma tervise või isegi oma eluga. Kuid tänu üllatavale pöördele, enamasti juhuste kokkulangevuse tõttu, taastub hea ja kurja suhe ning õiglus

Üheks eraldi žanriks on kahtlusaluse detektiivi lugu. Sel juhul toimub kuritegu esimestel lehekülgedel ja politsei kahtlus langeb peategelasele. Tõestamaks oma süütust, peab see tegelane ise tõelise süüdlase leidma, isegi kui ta seda tehes eluga riskib. Võib öelda, et sel juhul on tegelane ühekorraga detektiiv, kahtlusalune (politsei silmis) ja ohver (potentsiaalne, tegelike mõrtsukate jaoks).

Krimikirjanduse hiljutised žanrilaiendid asuvad peamiselt patoloogia (Howard Haynes „Ürginstinkt“), kohtumeditsiin (doktor Temperance Brennan), psühholoogia (Adolf Muschg “Albisseri motiiv”) ja teiste teaduste uurimisvaldkonnas. Lisanduvad ka lood detektiivist, kes on sõltumatu, alistamatu, küüniline keset enamasti korrumpeerunud keskkonda. Ta võitleb alkoholiga omal moel, relvad ja surm on ta ameti tööriistad.

1928. aastal on ameerika kriitiku ja detektiivromaanide autori S. S. Van Dieni poolt kirja pandud “20 nõuannet kriminaalromaanide kirjutajale”. Ta paneb paika, et krimiromaanis peab olema vähemalt üks ohver (laip), vähemalt üks detektiiv ja vähemalt üks kahtlusalune. Kahtlusalune ei tohi olla professionaalne kurjategija. Romaanis ei tohi olla armastust või see ei tohi loona domineerida. Kahtlusalusel peab olema teatud positsioon (mitte toatüdruk või uksehoidja) ja ta peab olema üks peategelastest. Kõigele peab leiduma mõistuspärane seletus, ei mingit müstikat ega fantaasiat. Kriminaalromaanis pole kohta kirjeldustel ega psühholoogilisel analüüsil. Vältida tuleb banaalseid olukordi ja lahendusi.

Tegelikult vaadatakse nendele reeglitele sageli läbi sõrmede. 1942. aastal kirjutas Raymond Queneau’ ideaalse detektiiviloo “Pierrot mon ami” , kus mitte ainult kurjategija ei jää avastamata, vaid keegi ei tea, kas mõrv üldse toimus ja kes on detektiiv. Prantsuse nouveau romaani rajaja Alain Robbe-Grillet´ teoses “Kummid” (1953), uurib detektiiv Wallas mõrva, mida pole veel sooritatud ja kui see lõpuks sooritatakse, osutub mõrvariks detektiiv Wallas ise.

Algselt peeti krimikirjandust triviaalseks kirjanduseks, mida kirjandusmaailmas alahinnati. Vahepeal on detektiivromaanist saanud tunnustatud kirjandusžanr, mille eest jagatakse arvukalt kirjandusauhindu. Ameerikas on nendeks Edgar Allan Poe auhind, Shamuse auhind ja Anthony auhind, Suurbritannias CWA Dagger Awards, Prantsusmaal Grand prix de littérature policière, Saksamaal Saksa krimipreemia ja Glauser, Skandinaavias Glasnyckel (rootsi klaasvõtme jaoks), Austraalias Ned Kelly auhind. Hinnanguliselt kuulub täna ilukirjanduse kategoorias kriminaalromaanide osakaal ligi 25 protsenti kirjandusest.