Maris Adamson, Author at Vaimuvara

Postitatud 12. mai 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Saunast tulles oled terve ja noor

Aasta 2023 on pühendatud saunale: saunakultuurile, -kombestikule, -toodetele, -ettevõtetele, -kogukondadele, -eestvedajatele ning kõigile, kel saun on hinges. Liikumise eestvedaja on Eesti Maaturismi Ühing.

Maalehe päringul ning Ehitusregistri andmetel on Eestis ca 100 100 sauna. Seega keskmiselt on Eestimaal ühe sauna kohta 13,3 elanikku. Kõige enam on saunasid Harjumaal, kokku 47 700, järgnevad Tartumaa 16 000 ja Pärnumaa 8600 saunaga.

Sauna ajaloost

Saunu, mis koosnesid kuuma õhu ruumist ja pesemisbasseinist, tunti juba antiik-Kreekas. Kreeklastelt õppisid saunu tundma ka roomlased. 3. sajandil olid Roomas üldlevinud individuaal- ja avalikud saunad. Nii oli keiser Constantinus Suure valitsemisajal üksnes Rooma linnas 850 sauna.

Vene linnasuna mainitakse esmakordselt 17. sajandil tsaar Aleksei määruses, kuid tegelikult on teada saunu vene kloostrites juba 10. sajandist.

Saun on igipõline kõigil läänemeresoomlaste rahvastel – eestlastel, soomlastel, karjalastel, ingerlastel, vepsadel, vadjalastel, liivlastel. Ka kaugemad soomeugrilased (mordovlased, marid, udmurdid, komid) tunnevad vihusaunu. Mitmes läänemeresoome keeles on sauna tähistamiseks samatüveline sõna.

Sauna pikka ajalugu kinnitabki selle sõna vanus – sõna “saun” pärineb vähemalt 3. aastatuhandest enne meie aega. Veelgi vanemast ajaloolisest traditsioonist, mis on arvatavasti soome-ugri rahvastele juba kaua ühine olnud, kõneleb sõna “leil” ajalugu. Esmakordselt leiame sõna “saun” kirjalikest allikatest Jõelähtme kihelkonna Saunja küla kohanimes 13. sajandi algul.

Erinevad saunatüübid Eestis – kas oled neid proovinud?

Koobassaun – arvatakse, et koobassaun on kõige vanem saunaliik. Eriti levinud olid need Lõuna-Eestis, kus künklik maastik on sellise sauna ehitamiseks justkui loodud. Levinud olid ka poolkoobassaunad. Koobassaunu leidus veel 19. sajandi algupoolel ja hiljemgi. Koobassauna poolt räägib selle ehitamise lihtsus, sest osa seintest on ju juba valmis ning ülejäänud karkass valmistatakse tavaliselt lihtsatest, käepärastest materjalidest. Traditsiooniline koobassaun on oma olemuselt suitsusaun, maakividest keris asub tavaliselt ukse kõrval nurgas.
Suitsusaun – kõige arhailisem, ehedam, kõige parema mekiga ja kõige mõnusama leiliga saun. Suitsusauna eristab teistest puuküttega saunadest asjaolu, et saunal puudub korsten, seega täitub kütmise ajal saunaruum ja ümbrus paksu suitsuga. Pärast kütmist peab saun tunnike või kaks seisma, suits kaob, jääb ainult kuumus ja mõnus kerge suitsulõhn. Siis ongi paras aeg sauna minna ja nautida selle pikka, mahedat leili, mis jätab saunatajale mälestuseks meki nahale ja juustesse.

Klassikaline ehk soome saun – samahästi võiks see olla ka traditsiooniline Eesti saun. Saunale on omane kuiv, peaaegu hingemattev kuumus, sest saun köetakse tavaliselt 90-100kraadini. Kindlasti peab saunas mõnuga vihtlema ning peale vihtlemist karastama end tiigis või muus veekogus. Korralik saun kuulub paljude eestlaste laupäevatraditsiooni.
Elektriküttel kerisega saun – kiire ja lihtne lahendus tänapäevasele kiire elutempoga inimesele ning pealegi muutuvad elektriküttega kerised järjest paremaks ja ka stiilsemaks. Tõelised saunasõbrad kirtsutavad muidugi elektrisauna peale veidi nina, aga abiks ikka, nagu öeldakse.
Vene saun (banja) – kombinatsioon suitsusaunast, soome saunast ja aurusaunast. Sarnaselt suitsusaunale tõuseb siingi suits läbi kerisekivide, kuid sarnaselt soome saunaga kogutakse see suits korstnasse. Leili viskamiseks avatakse luuk, visatakse luugi kaudu kerisele vett ning niiskus paiskub leiliruumi sellesama luugi kaudu. Vene sauna eripäraks on ka suhteliselt madalam temperatuur (u 50 °C) ja väga niiske keskkond. Leili visatakse nii palju, et tekivad paksud aurupilved – selles osas sarnaneb vene saun ka aurusaunaga. Vene saun ongi välja kujunenud roomlaste aurusaunast ning jõudnud Venemaale Türgi kaudu.
Aurusaun – pärand kreeklastelt, kellelt selle võtsid omakorda üle roomlased. Aurusauna kuumutatakse vaid 40–45 °C-ni. Kütmise põhimõte on aurukatlas tekitatakse üleküllastatud veeaur, mis juhitakse torude kaudu saunaruumi, kus ta siis nähtavate pilvedena hõljub. Sageli lisatakse vette eeterlikke õlisid, nt eukalüpti, lavendlit ja muid ürdiõlisid. Aurusaun ei ava poore mitte kuumusega, vaid niiskusega. Aurusaun on tuntud ka türgi saunana (hamam).
Infrapunasaun toimib teiste saunadega võrreldes täiesti teisel põhimõttel, sest infrapunasaunas ei kuumutata mitte õhku, vaid inimese keha. Kuumutamistöö teevad ära elektromagnetkiirgusel töötavad infrapunalambid. Õhk soojeneb vaid 45-55 °C-ni ja seetõttu sobib infrapunasaun ka neile, kes tugevat kuuma ei talu. Selleks, et kuumus jõuaks läbi naha ja sellest organismile kasu oleks, tuleks infrapunasaunas istuda vähemalt 20 minutit, aga seal võib olla vee kauemgi. Paljudele meeldib ka see aspekt, et väidetavalt aitab regulaarne infrapunasaunas käimine kaalu langetada.
Soolasaun – ennekõike ravisaun. Sool on ajast aega tuntud oma raviomaduste poolest: välispidiselt nahale hõõrudes mõjub hästi nahale ja turgutab vereringet, sisse hingates on aga abiks hingamisteede haiguste korral. Ravi eesmärgil tuleks soolasaunas käia tihedalt ja regulaarselt, siis hakkavad soola tervendavad omadused tööle.
Kümblustünni teeb ägedaks see, et tünnis ollakse lageda taeva all. Eriti mõnus on tünnis olla sumedal suveõhtul, karges talvekülmas või pimedal sügisööl. Omamoodi äge on ka vihmaga või lumesajus. Kümblustünni köetakse puudega või elektriga, aga muidugi võib seda kasutada ka külma vee basseinina, kui tahad kuumast saunast vette jahtuma minna. Sageli kombineeritakse kümblustünne mõne teise saunaga, nt suitsusauna või soome saunaga.
Indiaani higitelk – vanadele indiaani hõimudele on saunas higistamine ning keha ja vaimu puhastamine olnud vähemalt sama tähtis nagu eestlastele. Saun on nende jaoks olnud kirik ja saunaskäik tseremoonia. Higitelk ise on väike kuplikujuline telk, mille keskel on auk, kuhu tuuakse lõkkel kuumaks aetud kivid. Koos istutakse ümber kivide, külg külje kõrval, ning lauldakse ja öeldakse palveid.
Iglusaun – on üleni ümarate vormidega, ümarate seintega ning leil jaotub hoopis ühtlasemalt ja levib kiiremini. Iglusaunad soojenevad väga kiiresti: suvel on korralik kuumus (70-80 °C) võimalik üles saada koguni poole tunniga, talvel läheb muidugi veidi kauem aega. Iglusaun tundub olevat ehitusturu Eesti Nokia, neid leidub saartest Setuni, Lapimaast troopikani. Laastudega kaetud iglusaunad on pilkupüüdvad, loodusesse sulanduvad ja samal ajal väga modernsed.
Parvsaun asub parve peal. Seega võib kindel olla, et vesi on vabalt käes ja kohe kindlasti saab end otse saunast kosutavasse vette kasta. Mõni parvsaun on kalda külge kinnitatud, mõnega saab aga saunatamise ajal vee peal liikuda. Parvsaunade valik Eesti veekogudel on üllatavalt lai, aga erinevalt enamikest teistest saunadest on meie kliimas tegemist hooajalise nähtusega.
Liikuv saun– mõni väiksem saun on nii kompaktne ja kerge, et seda võib ka autokärus endale sobivasse kohta transportida. On ka selliseid liikuvsaunu, mille puhul lava on ehitatud veoautokasti või furgooni või koguni vanasse tuletõrjeautosse – võimalused on lõputud. Sellise autosaunaga saad mistahes randa sõita, kuhu sauna ehitamine on keelatud. Olemas on ka saunabussid, mis sobivad suuremale seltskonnale.

Vihtlemine

Vihtlemine on omamoodi massaažitoimega puhastumisrituaal, mis kiirendab vereringet ja ainevahetust, avab nahapoorid ning soodustab jääkainete kehast eemaldumist. Vihtlemine parandab und ja meeleolu ning korrastab mõttetegevust.

Värsket vihta võib valmistada praktiliselt igast puust. Parim vihaokste korjamise aeg on aga selge päikeselise päeva hommikupoolik, pärast kaste kuivamist.

Viht kannab taimede väge ning vihategija köidab vihta oma head mõtted ja soovid.

Levinumad vihatüübid:

Kaseviht – mõjub hästi liigeste ja lihaste valude puhul ning peletab väsimust. Kuna kase lehed sisaldavad A-ja C-vitamiini, tugevdab kasevihaga vihtlemine immuunsüsteemi ja puhastab nahka.

Tammeviht – mõjub tasakaalustavalt ja stressi maandvalt ning aitab kõrge vererõhu korral. Lisaks parandab und ja tuju ning turgutab südant. Tammelehtedes leiduv tanniin leevendab liigesehaigusi.

Pärnaviht – ergutab neerude tööd ja on bakterivastane. Lisaks leevendab peavalu, podagrat ja aitab külmetusest taastuda.

Pihlakaviht – puhastab leiliruumi õhku ning tugevdab närvisüsteemi. Kohevust saab vihale lisada paju- ja kaseokstega. Uskumuse kohaselt saab pihlakavihaga laval olles eemale vihtuda kõik halva.

Saareviht – saare lehtedes on palju eeterlikke õlisid, karotiini ja askorbiinhapet, mistõttu omab saareviht põletikuvastat toimet ning on hea reuma ja radikuliidi puhul.

Kadakaviht – ergutab naha vereringet ning selle lõhn mõjub hästi hingamisteedele. Kadakas eraldab fütontsiide, mis vähendavad allergiat ja radikuliiti. Värsket kadakavihta saab teha aastaringselt.

Vahtraviht – toniseerib ja puhastab nahka ning on antiseptiline, sest vaher sisaldab alkoloide ja askorbiinhapet.

Hariliku puju viht – on tuntud haavade ja roosi tohterdajana.

Sireliviht – on palavikku alandav, antimikroobne, ning rahustava ja valuvaigistava toimega.

Sarapuuoksad – lisatakse kaseokstest vihale, kui soovitakse vaimujõudu virgutada või nahahaigusi peletada.

Sageli lisatakse vihtadele raviomadustega taimi ja ürte – näiteks münt, pune, meliss, rosmariin, mustsõstar, kirss, põdrakanep, raudrohi, humal, köömen jpm

Saunakirjandus

Juba möödunud sajandi algul ilmus rahvaluule professori Matthias Johann Eiseni sulest raamat “Über Badestube und Quästen”. 1933. aastal ilmus eesti keeles raamatu ümbertrükk, mis kandis pealkirja “Saun ja vihtlemine“. Raamatus annab oma aja tunnustatud folklorist põhjaliku ülevaate vanade eestlaste saunakommetest ja uskumustest, saunaahju tegemise näpunäideteni.

Tänapäevasemat saunakirjandust saad leida https://vaimuvara.ee/?s=saun&post_type=product

Postitatud 21. apr. 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Artur Alliksaar 100

Artur Alliksaar 100

Olen määratusuur mets.
Kas sa leiad mus mõne raja?
Kui leiad, siis on see kaotuseks meile mõlemale.
Iga rada viiks minust välja.
Oh, et sa mus ikka eksiksid!
Siis kuuleksin endas igavesti su salajasi samme,
ja lakkamata toidaksin ma sind meeleheitliku lootusega ja igatsuse meeletu iluga.

Meelsasti lasen kinni kasvada mind läbistavatel radadel.

Artur Alliksaare eluloost

Alliksaare (1923-1966 ) biograafia on korralikult uurimata. Ta sündis Tartus, kaotas ema 13aastase poisina ning terava üksildustunde peletamiseks otsis tuge kirjandusest ja ulmadest. Alliksaar õppis Treffneri gümnaasiumis. 1941. aastal astus vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke, hiljem oli ta Eesti Leegionis. Sel ajal avaldas ta ka oma esimesed luuletused “Postimehes” ja mõned tekstid rindlehes. Sõjajärgsed ajad olid Alliksaare elus keerulised. Teada on, et ta jäi pärast Sakslaste lahkumist Eestisse, elas koos Rein Sepa ja Ottniell Jürissaarega metsavennaelu, oli juhutöödel, tõõtas 1944–1949 Eesti NSV raudteevalitsuse ja vangistati 1950. aastal hulkurluse pärast ning mõisteti vangi raudteeametnikuna töötamise ajal tekkinud puudujääkide eest. Ilmselt ei tundnud boheemlik Alliksaar raamatupidamise peensusi ja nii ta patuoinaks tehtigi. Ta istus algul Narva laagris. 1954. aastal lisati talle “kodumaa reetmise” süüdistus (teenimine Saksa sõjaväes) ning tribunal määras talle 25 aastat vangistust ja ta saadeti Siberisse. Ta naasis Vologdast asumiselt loata aastal 1958. Järgmised üheksa aastat elas ta boheemlaselu Tartus, luges oma luuletusi “Werneri” kohvikus, sest avaldada ta neid ei saanud. Ta abiellus, kirjutas ja tõlkis, millest väga vähe võeti avaldamiseks, mõnikord tema abikaasa Linda Alamäe nime all.

Leo Metsar tutvus Alliksaarega juba algkooliajal. „Ta oli pigem tagasihoidlik kui liialdaja, mis puudutab naisi, alkoholi või tubakat… Tema paremateks pattudeks olid hoopis mitmesuguste müstifikatsioonide väljamõtlemine, liiga enesekindlate inimeste õrritamine ja ärritamine, samuti ka ootamatud švejkilikud üleastumised. Nii oli ta kord – asja ees, teist taga – esitlenud ennast ühes koolis haridusministeeriumi esindajana ja kontrollinud sealset raamatukogu. Kord tuldi minu käest küsima, kas on tõsi, et Alliksaar on paruni poeg, lahkunud Eestist 1939. aastal koos sakslastega, õppinud Göttingeni ülikoolis ja omandanud seal doktorikraadi,“ meenutas kirjanik Leo Metsar.

Metsari lugu ol ilmunud „Keeles ja Kirjanduses“ 1988 nr 1

Alliksaare loomingust

Ühele Eesti andekamale, isikupärasemale ja mõjukamale luuletajale oli siinpoolsuses mõistetud kõigest 43 aastat. Eesti luule suur novaator ja provokaator, täiuslik õpikunäide märtrioreooliga traagilisest geeniusest ja kompromissitust (elu)kunstnikust kaotas oma elu võitluses vähiga. Tema loomingu põhiosa nägi trükivalgust alles pärast autori surma.

Tarmo ja Toomas Urb on viisistanud tema luuletuse „ Autoportree“

Paljud teisedki Alliksaare luuletused on saanud lauludeks. Vendade Urbide repertuaarist leiab veel Alliksaare sõnadele laulud „Ütle“, „Välgud Peeglis“, „Läbi Unuvate Õhtute“, „Romanss“. JaanTätte repertuaaris on Alliksaare sõnadele loodud laul „Sina nimetu“, Rujal “Ahtumine”. Erki Meister on loonud tema sõnadele koorilaul „Päikesepillaja“, Mart Siimeri loodud koorilaulu „Homme“ on esitatud ka laulupeol.

Artur Alliksaare luuletusi leiab kogumikest „Ajast aega“, „Ma lillesideme võtaks“.

Teater “Vanemuine” tõi vaatajate ette Urmas Vadi kirjutatud ja lavastatud “Sada grammi taevasina”, Artur Alliksaare elust ja luulest inspireeritud etenduse poeedi 100. sünniaastapäevaks.

Postitatud 25. märts 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Mehed, kes õpetanud lugema loodust.

Mehed, kes õpetanud lugema loodust.

Asjatundlikud kirjutised loodusest, loodusretkedest ja huviväärsetest paikades õpetavad looduse lugemise oskust läbi tedmiste, kogemuste, tunnetamise, õpetavad nägema looduse mitmekesisust. Hoolimata aastaajast või ilmast on looduses alati midagi õppida, uurida ja avastada. Õnneks on Eestis alati olnud inimesi, kes on soovinud huvilistele edasi anda oma oskusi loodust lugeda.

Edgar Kask (5. august 1930–24. mai 2008) sündis ja kasvas Näo külas Tapa lähistel. Lapsena luusis ta palju ringi kõnnumaal. Temast pidi saama metsaülem, kuid ühel päeval pani ta tähele, et mets kasvab masendavalt aeglaselt. Hoopis rohkem oli elu metsakraavides, kus sügisesed lehed rõõmsalt allavoolu ujusid. Temast sai maaparandusinsener.

Tema meelistegevus oli looduse pildistamine. See olevat juhtunud 1970ndatel, kui looduskaitse- ja metsamajanduse ministeeriumil õnnestus põdraliha Rootsi müüa. Valuuta eest hangiti Husqvarna saage, hulk kroone jäi aga üle. Selle eest osteti Hasselblatti fotoapraat, mida toonane peamelioraator Edgar Kask enam käest ei pannudki.

Tasapisi hakkas ta ka kirjutama. Esimese kaastöö ajakirjale “Eesti Loodus” tegi Edgar Kask 1970. aastal, kokku on temalt ajakirjas ilmunud üle 60 artikli.

Oma esimeste raamatute lugejad juhatas Edgar Kask enda jälgedesse Kõrvemaal ja Alutagusel („Kõrvemaa metsades“ 1971). Raamatute temaatika avardus aastatega arutlusteks elu ja inimeste üle. Ta kasutas oma raamatutes Eesti kirjanike luuletusi („Värviliste liblikate lend“ 1978). Oma viimasesse, 2007. aastal ilmunud kolmeteistkümnendasse raamatusse „Tee tarkuse juurde“ koondas ta valimiku enda jaoks tähenduslikke aforisme, sidudes need tundeliste looduspiltidega.

Fred Jüssi (sündinud 29. jaanuaril 1935 Arubal) on oma Aruba mälestuste kohta öelnud, et need on nagu kirevad pilditükid, millest pilti kuidagimoodi kokku panna ei saa, sest liiga palju tükke on puudu. 1938. aastal Eestisse saabudes oli Fred Jüssi kolmeaastane. Esimest muljet Eestist on Jüssi tagantjärele nimetanud armastuseks esimesest silmapilgust, kuna teda vaimustasid siinne loodus ja kliima, aga ka inimesed ja nendega kogetu. Esimest muljet Eestist on Jüssi tagantjärele nimetanud armastuseks esimesest silmapilgust, kuna teda vaimustasid siinne loodus ja kliima, aga ka inimesed ja nendega kogetu. Jüssi esimesi tugevaid muljeid Eestis oli sügisene lehesadu. Talle meeldis Kadrioru pargis puude all lehtedes jalgu sahistada. Samavõrd vaimustas poissi esimene lumesadu, sest subtroopilisel Aruba saarel polnud ta midagi sellist kogenud.

Fredil on tavaks öelda, et ta on olnud lapsest saadik metsa poole. 1944. aasta laste ärasaatmine märtsipommitamises purustatud Tallinnast ajutistesse varjupaikadesse viis Fredi ja vend Henry Viljandimaale Loodi mõisas olevasse koolimajja. Fred Jüssi sõnul lõi see kogemus nähtamatu sideme tema ja Eestimaa vahel, sest Mulgimaa loodus jättis talle sügava mulje.

Fotograafiaga puutus Fred Jüssi esimest korda kokku 1948. aasta paiku, kui tegi loodusmuuseumi preparaatori Juhan Sakkeuse innustusel oma esimesed fotod. Fotoaparaadi näol leidis Jüssi endale sobiva vahendi maailma tunnetamiseks

Tartu Riiklikku Ülikooli lõpetas Jüssi bioloogina 1958. aastal. Alates 1976. aastast on olnud vabakutseline publitsist ja loodusfotograaf.

Jüssi esimene kokkupuude stereomagnetofoni ja stereohelilindistamisega leidis aset 1975. aastal kui Hannes Valdma Eesti Raadiost lasi Fred Jüssil läbi kõrvaklappide kuulata vastvalminud stereoülesvõtet häältest rannas – sellest algas Fred Jüssi jaht looduse häältele. Aastatel 1976–1989 oli ta Eesti Raadio mittekoosseisuline kaastööline tehes saateid “Linnuaabits”, mis jätkusid “Looduse aabitsana”, kus mängiti kuulajaile lindistusi nii Eestimaa lindudest, imetajatest, kahepaiksetest kui ka putukatest.

Fred Jüssi on läbi elu matkanud, seljakott seljas või logistanud jalgrattaga konarlikel metsateedel. Tal pole autot ega juhilubegi mitte. Ta on võtnud aega elu märkamiseks ja süvenemiseks. Fred on vaatleja, ta on vahendaja. Olles looduse ja kultuuri ristteel on ta aidanud meil näha maailma ilu.

Fred Jüssi looming on mitmekülgne. Ta on kirjutanud raamatuid ja artikleid, avaldanud fotoalbumeid, loodusteemalisi jutustusi, mõtisklusi ja heliplaate, osalenud raadio- ja telesaadetes, andnud intervjuusid ning pidanud loenguid. 1980. aastal näitles Fred Jüssi Rein Marani filmis “Laanetaguse suvi”, kus etendas peategelaste isa metsavaht Vidriku rolli. Osa tema loomingust on suunatud laste harimisele – raamatud “Räägi mulle rebasest” 1987, “Rebasetund” 1977, telesaade “Kas sina näed, mida mina näen?”. Jüssi on olnud pühendunud Eestimaa looduse ja maastike jäädvustamisele ning looduskaitse olulisuse teadvustamisele ühiskonnas. 1980. aastal allkirjastas ta 40 kirja.

Fred Jüssi on lausunud: “Hingetäiuse poole ei ole võimalik rännata turismimarsruute pidi. Need on liiga porile tallatud.”. (“Jäälõhkuja”, 1986)

Jaan Eilart oli kahtlemata meie loodus- ja kultuuriloo suurmees. Teda tunti ja teati terves Eestis ja ta ise tundis Eestimaa igat kanti. Sidudes looduskaitse ja kultuuri kodumaatundmisega, oli ta nõukogude ajal justkui isamaaline päikesekiir pilvises Eesti taevas. Tema panus meie looduskaitse arendamisse ja kultuuriloo tutvustamisse on praeguseni terviklikult hoomamatu.

Jaan Eilart (24. juuni 1933 – 18. mai 2006) oli eesti biogeograaf, maastikuökoloog ja kultuuriloolane. 1952. aasta sügisel ei võetud Jaan Eilartit TRÜ matemaatika-loodusteaduskonda, sest 1950. aastal oli arreteeritud tema isa Hans osaluse tõttu Omakaitses. Ta õppis ta aastatel 1952–1956 Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsamajandust ja hiljem Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogiat (lõpetas TRÜ 1957 cum laude).

Jaan Eilart aitas käivitada Eesti NSVs looduskaitsetegevuse, seda juba 1950. aastatel. 1957 suutis ta viia looduskaitse kõrgkooli iseseisva õppeainena ning oli ühtlasi selle esimene õppejõud. 1958. aastal asutas ta Tartu üliõpilaste looduskaitseringi, mis on vanim omataoline maailmas. Jaan Eilart oli ringi teaduslik kuraator 42 aastat.

1966. aastal asutati tema eestvedamisel Eesti Looduskaitse Selts, mille tegevesimees oli ta ise kuni 1988. aastani, esimees aastatel 1988–1996 ja aseesimees aastast 1997. Tema teadmised, organisaatorivõimed, suurepärane kõne- ja kirjamehetalent ning loodushoiu kui kultuurinähtuse avar käsitlus tõi seltsi asutajate hulka väljapaistvad kultuuritegelased Fr. Tuglase, G. Reindorfi, M. Laarmani, L. Rummo, A. Lauteri, V. Panso, D. Vaarandi, V. Tormise jpt, kelle innustusel kasvas selts eestimeelseks 23 000 liikmega rahvaühenduseks.

Isamaalisusest olid kantud Jaan Eilarti eestvõttel Eesti eri piirkondadesse pandud mälestuskivid ja tahvlid Eestimaa loometegelastele ja teadlastele. Mõningail andmeil on neid kuni 300, kuid täpset arvu ei tea keegi. Ühtlasi istutati mälestuspuid. Selline kultuurilooliste paikade sidumine loodusmaastikuga oli üks Jaan Eilarti tegevuse tahke, millega ta alustas 1960. aastate algul.

1969. aastal juhtis Jaan Eilart Lahemaa rahvuspargi loomist, mis oli rahvuspargina Nõukogude Liidus esimene, ning osales hiljem juhendajana ka Komi, Armeenia, ja Tadžikistani rahvusparkide loomisel.

Kuid mis peamine – ta avaldas ajalehtedes ja ajakirjades rohkesti menukaid lühiartikleid looduskaitsest, kodu-uurimisest ja tähtpäevaartikleid eesti loodusteadlastest ning loomeinimestest. Temalt ilmus üle 1000 looduskaitsealase, kultuuri- ja kodu-uurimisalase ning teaduskirjutise.

Jaan Eilartil oli väga suur raamatukogu.Ta oli sügav raamatuhuviline ja sealt paljude teadmiste ammutaja ja rikastaja. Aga ka suur kunstikogu oli allikaks paljudele kunstialastele probleemidele oma loovuses, aga ka teiste kunstilembesust arendades. Avalik esinemine ning kirjutamine ajalehtedes ja ajakirjades oli Eilarti kirg.

Lisaks oli tal võimalus Eesti Panga presidendi Rein Otsasoni kutsel Eesti krooni komisjoni esimehena vääristada Eesti maastikke nüüdseks juba ajalukku läinud paberkroonidel. Just Eilart otsustas lõplikult, millised maastikud ja isikud saavad meie paberrahale. Need kupüürid on kui Jaan Eilarti testament Eesti rahvusmaastikest. Tema ettepanekul sai Eesti rahvuslilleks rukkilill ja -linnuks suitsupääsuke.

1978. aastal valiti ta Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) Ida-Euroopa Komitee presidendiks. Teaduskonverentsid ja seminarid viisid Jaan Eilarti rohkem kui 60 riiki. Jaan Eilart oli mitme välis- ja kodumaise organisatsiooni auliige, paljude aumedalite kavaler, Türi ja Pardubice linna aukodanik, Jakob Hurda auhinna ja Eerik Kumari nimelise looduskaitsepreemia laureaat, talle anti ENSV teenelise looduskaitsja tiitel, Eesti Vabariigile osutatud teenete eest autasustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga.

Postitatud 11. märts 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Maailm ja mõnda.

Maailm ja mõnda.

“Maailm ja mõnda” on Eestis ilmunud raamatusari, mille raamatud rääkisid maailma erinevatest maadest ja rahvastest, nende ajaloost ja loodusest Raamatusari “Maailm ja mõnda” avaldati esialgselt kuue valiksarjana, hiljem lisandus sarja veel raamatuid. 2019. aasta lõpuks oli raamatusarjas “Maailm ja mõnda” ilmunud 168 raamatut. Esialgu andis sarja raamatuid välja Eesti Riiklik Kirjastus, nimemuutuse järel kirjastus Eesti Raamat. Pärast Eesti riigi iseseisvuse taastamist jätkasid raamatusarja väljaandmist kirjastused Olion, Ajakirjade Kirjastus ja Hea Lugu.

Esimeses valiksari avaldati aastatel 1957-1959, see koosnes 17 raamatust, mis olid enamasti nõukogude autorite looming, kuid trükiti ära ka väliskirjanike teoseid. Sarja avas poola kirjaniku Arkady Fiedleri „Küla Madagaskaril“ , mille Eesti Riiklik Kirjastus avaldas 1957. aastal.

Avaldati kahe tšehhi Jiri Hanzelka ja Miroslav Zikmund kolmeköiteline reisikiri „Aafrika unelmad ja tegelikkus“, mis keskendus nende reisi Aafrika-osale. Novembris 1950 alanud reis kulges läbi 44 riigi ja läbiti 111000 kilomeetrit Tšehhoslovakkia seeriamasinaga Tatra 87. Sõidu eesmärgiks oli auto tehniliste omaduste kontrollimine mitmesugustes tingimustes.

Esimeses valiksarjas ilmuvad ka Fridtjof Nansen reisikirjad tema teisest polaarekspeditsioonist 1893–1896 „«Fram» polaarmeres“. 1888–1889 oli Nansen esimese inimesena ületanud suuskadel Gröönimaa mandriliustiku, mis tegi temast Norra rahvuskangelase.

Thor Heyerdahli «Kon-Tiki» ekspeditsioon» räägib autori ja tema viie kaaslase 1947. aastal parvel 101 ööpäevaga avamerel läbitud 8000 kilomeetrist tõestamaks, et Polüneesia võisid asustada Lõuna-Ameerika indiaanlased, kes kasutasid transpordivahendina balsaparvi. Raamat sai üheks 20. sajandi suurimaks bestselleriks.

Robert Falcon Scotti „Scotti viimne ekspeditsioon“ on isiklik päevik tema teekonnast lõunapoolusele. Scott oli Antarktika kelgumatkade initsiaator ja alusepanija.

Esimeses valiksarja mahtus ka üks Eesti autori teos – 1959. aastal ilmub Juhan Smuuli „Jäine raamat“, mis on kirjaniku Antarktise-reisi päevik.

Ka järgmistes valiksarjades ilmuvad veel mitmed Eesti autorite teosed. Smuulilt avaldatakse 1963. aastal veel teinegi teos – raamat „Jaapani meri, detsember“ jutustab autori reisist ilmastikulaeva ekspeditsiooni koosseisus Jaapani merel.

1968. aastal ilmunud Rudolf Sirge „Meretaguste juures“ koondab ühiste kaante vahele kirjaniku kaks reisikirja. Esimeses neist jutustatakse turismimatkast Kanadasse ja Ameerika Ühendriikidesse (1965), teises retkest Austraaliasse ja Uus-Meremaale (1967).

1970. aastal ilmub Toivo ja Ülo Tootseni „Maa ja mere peal. 35 000 km mööda riigipiiri“. Vendade Tootsenite reisiraamat pajatab meile nähtust-kuuldust-kogetust 35 000 km-se reisi kestel maismaa-, mere-ja õhuteed mööda läbi Nõukogude Liidu, läbi kõigi liiduvabariikide, peamiselt piki riigipiiri. Reis kestis 150 päeva.

1972. aastal näeb ilmavalgust Enn Kreemi „Antarktika läbi aegade“, mis on kirjutatud vene- ja ingliskeelsete allikate ning autori poolt kahe ekspeditsiooni vältel omandatud kogemuste põhjal.

Bioloog Vambola Maavara 1979. aastal ilmunud reisiraamat „Mägedest mägedeni“ viib lugeja Tjan-Šani mägede kargest loodusest Kazbeki jalamile ja Kahheti viinamarjaaedadesse, külastades vahepeal ka Badhõzi pistaatsiasavanne ning Araali mere saari.

Geoloogiakandidaat Ivar Murdmaa raamat „Ookean tulerõngas“ (1980) jutustab teaduslikust uurimustööst Vaikses ookeanis ja seda ümbritsevas vulkaanide vööndis, millest autor on mitme ekspeditsiooni koosseisus osa võtnud.

Kunstiajaloolase Jaak Kangilaski 1985. aasta teabemahukas raamat „Norra maa, rahvas, kunst“ räägib Norras kogetust, omapärasest ja kaunist loodusest, linnadest ja hariduselust, norralaste iseloomust, argipäevast ja harjumustest — fooniks selle Skandinaaviamaa murranguterohke minevik.

1988. aastal ilmunud Vello Lattiku „Kus sa oled, Larissa? Sahhalini päevik“ . Tiit Kaivo ja Enn Kaup kirjutavad 1992. aastal „Nabakirjad. Reisimuljeid Arktikalt ja Antarktikalt.“

1997. aastal ilmub raamatu „Maroko taeva all“ kordustrükk, mille autor Nora Peets elaskoos abikaasaga Marokos, Marakešis aastatel 1929–1974, kokku 45 aastat.

Hanno Ojalo raamat „Rapa Nui. Saladusteta Lihavõttesaar“ (2009) juhib lugeja läbi saare pooleteise tuhande aasta pikkuse ajaloo, näitab, kuidas käputäis esmaasukaid suutis keset ookeaniavarusi täielikus isolatsioonis elades luua omapärase kiviaegse tsivilisatsiooni ja koguni oma kirja

Eestiga seotult võiks ära märkida veel kahte sarja raamatut. Otto von Kotzebue oli Tallinas sündinud baltisaksa päritolu Eesti rüütelkonna parun Vene tsaariaegses teenistuses Venemaal, maadeavastaja ja mereväeohvitse. 1978. aastal sarjas avaldatud raamat „Reis ümber maailma aastail 1823–1826“ räägib tema kolmandast ümbermaailmareisist fregatil “Predprijatije”, mille eesmärgid olid seotud Kamtšatka ja Põhja-Ameerika Vene kolooniatega ning Beringi väina uurimisega Viimased eluaastad veetis ta 1832. aastal ostetud Triigi mõisas. Otto von Kotzebue on maetud Kose kirikuaeda.

1969 ilmub „Peipsi järve mõistatus“ , milles sõjaajaloolane kindralmajor Georgi Karajev ja turismi vaneminstruktor kunstnik Aleksandr Potressov käsitlevad ekspeditsiooni tööd, mille ülesandeks oli määrata kindlaks 1242. aastal Peipsi järvel peetud Jäälahingu täpne paik.

Postitatud 23. veebr. 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Sind ma tahan armastada Eestimaa!

Sind ma tahan armastada Eestimaa!

Luuletusi Eestimaast on kirjutatud äbi aegade. Äratundmisrõõmu pakuvad neist ilmsed paljud, ent küllap tekitavad mõnedki tundeväljendused ka üllatusmomente. Olgu siinkohal ära toodud 3 luuletust, mis kirjutatud 100 aastase vahemiku jooksul.

Meie lehelt leiad veel rohkesti eesti luule raamatuid.

Juhan Liiv ”Sinuga ja sinuta” (1919)

Sinuga olen lainetel lõhkuvail,

sinuga janunev palm ma kõrbemail,

laev, vaene, heitleb hukkuvais lainetes,

palm, vaene, norutab liiva sees,

olen hoone, raputud maru väel,

olen lille, muljutud tormi käel.

Sinuta hommik, kel pole koidukiirt,

sinuta öö, kel polegi piirt,

sinuta kevade olen, pole üht lillekest,

sinuta puu, kellel ainustki lehekest;

taevas siis olen, kel ei ainustki tähekest.

Sinuta olen ma udune ilm,

nägemata silm.

Sinuta olen ma uneta öö,

sinuta töö ei olegi töö.

Sinuta pisar olen, mida valu pole toond,

sinuta loom olen, mida keegi pole loond.

Isamaa!

Sinuga olen õnnetu ma,

õnnetum ilma sinuta!

Leelo Tungal “Sind ma tahan armastada…” (1988)

Sind ma tahan armastada –

mitte nii nagu haavatu haavatut,

mitte nii nagu saamatu saamatut,

mitte nii nagu võtja andjat,

mitte nii nagu tõbine kandjat,

Sind ma tahan armastada

nagu merepiisk armastab merd,

nagu verepiisk tervet verd,

nagu hangesid armastab räitse,

nagu õunapuud uibuhäitse,

Sind ma tahan armastada,

lauldes läbi pisara,

sa mu valge,

sa mu malbe,

talveräänne isamaa!

Kalle Kurg “Eesti eitus” (2018)

Ei mitte.

Ei miski, ei keski, ei midagi.

Ei asja ees ega teist taga, ei kuiva ega märga,

ei nägu ega tegu, ei otsa ega aru,

ei maad ega ilma, ei otsa ega äärt,

ei saba ega sarve, ei tuult ega tossu,

ja üldse mitte mingisugust kõssugi!

Ei taha, ei soovi, ei ütle, ei mõtle.

Ei mõtle hästi.

Ei mõtle halvasti.

Ei tee hellasti.

Ei tee hullusti.

Ei eita ühtegi, ei eita ühtigi,

ei puutu sõnagagi mitte,

ei räägi ühte keeltki,

ei kannata teise varjugi,

päevavalgusest rääkimata.

Jah!