Maris Adamson, Author at Vaimuvara

Postitatud 18. aug. 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Dantest Ferranteni.

Dantest Ferranteni.

Itaalia keelsest itaalia kirjandusest saame me rääkida allates 13. sajandist. Varem oli kirjandus Itaalias ilmunud ladina, vanaprantsuse või provansaali keeles.

Dante Alighieri (1265-1321) on esimesi vanaitaalia keeles kirjutajaid. Tema kuulsaim teos on “Jumalik komöödia”, mis kirjeldab fantastilist teekonda läbi kolme põrgu ja puhastustule paradiisi.

Varasemast itaalia kirjandusest tuleb mainida veel Francesco Petrarcat (1304 – 1374), kes oli Itaalia humanismi üks rajaja ja suurkuju, silmapaistev poeet. Francesco Petrarca teostest on eesti keelde tõlgitud peamiselt luulet, kuid ka üks kiri, traktaat “Secretum” ja memuaare.

Giacomo Leopardi (1798-1837) on itaalia kirjandusloos niisama möödapääsmatu tegelane nagu Dante Alighieri või Francesco Petrarca. 1845. aastal ilmunud «Mõtted» on piisavalt mitmekesine sissejuhatus krahvi maailma. Loodetavasti naudib lugeja nii autori vaimukat sarkasmi kui ka jahedat halastamatust.

Itaalia renessansi ajastu esindaja on Boccaccio (1313-1375). Selle asemel, et saada Napolis isa kombel kaubanduskoolitust, tunneb ta huvi kirjanduse vastu ja omandab palju teadmisi iseõppimise teel. Giovianni Bocaccio kuulsaim teos on “Dekameron“, mille tegevus toimub 1348. aasta katku ajal. See sisaldab 100 novelli. 1348. aasta suure katkuepideemia ajal lahkuvad seitse neidu ja kolm noormeest koos ümmardajatega Firenzest ja suunduvad maale ning hakkavad ajatäiteks jutustama lugusid. Kümne päeva jooksul jõuab neist igaüks rääkida kümme lugu. Boccaccio muljetavaldavat katkukirjeldust peetakse siiani usaldusväärseks tolleaegsete sündmuste dokumendiks.

Itaalia klassikakirjanduse nimekirjast ei tohiks puududa ka Umberto Eco. Tema “Roosi nimi” sai maailmakuulsaks. Romaani tegevus toimub 1327. aastal, mil Itaalia Alpides asuva benediktiini kloostris toimub rida salapäraseid mõrvu. Seal elavad mungad surevad salapärastel asjaoludel. Salajase ülesandega kloostrisse saabunud frantsiskaani munk Baskerville’i William hakkab müsteeriumi lahendama ja kloostri saladusi avastama. «Roosi nime» võib lugeda kui põnevikku, aga ka kui ülihuvitavat teost keskaja kultuuri ja kommete kohta

Alessandro Manzoni (1785-1873) «Kihlatud» ilmub aastail 1825-1827 ning tõstab autori maailmakirjanduse esiritta. Seda võib julgesti nimetada maailma üheks parimaks ajalooliseks romaaniks. Manzoni asus selle kirjutamisele väga põhjaliku ajaloolise ettevalmistusega ja kõigi rahvaklasside hingeelu igakülgse tundmaõppimisega. Teos, mis annab ilmeka pildi XVII sajandi Itaaliast. Romaani sündmustik areneb aastail 1628-1630 kaunis Lecco ümbruses ja Milanos. Ajaloolisteks tugipunktideks romaanile on näljahäda, sellest põhjustatud mäss Milanos ja järgnev katk. Peale selle on siia põimitud kuulsa Monaca di Monza (Monza nunna) lugu.

Itaalia kirjandusklassiku vürst Gabriele D’Annunzio (1863-1938) üks peateos, autobiograafiliste sugemetega romaan “Nauding” (1889) annab intiimse ja sensatsioonilise läbilõike kõrgema seltskonna elust, milles vahelduvad kergemeelne flirt ja sügav kirg, fooniks Rooma oma vaadete-meeleoludega.

Rafaello Giovagnoli (1838-1915) kujutab oma teoses „Spartacus“ (1874) orjade ülestõusu Vana-Roomas 70-ndate aastate lõpus e.m.a. Ülestõus sai alguse gladiaatorite mässust, millega liitus hulgaliselt orje ja kehvikuid vaba elanikkonna hulgast. Spartacuse üllas kuju jääb innustajaks paljudele põlvkondadele, läheb vabadusvõitluse sümbolina inimkonna ajalukku.

Giuseppe Tomasi Lampedusa (1896-1957) oli Sitsiilia Lampedusa saare sündinud ja kasvanud prints. Igaüks, kes plaanib reisida Sitsiiliasse või kellele meeldivad ajaloolised romaanid, peaks lugema tema romaani “Gepard“, mis viib meid 19. sajandi lõppu, kui tükkhaaval kaotab oma küüned Sitsiilia aristokraatide sümbol – uhke gepard, kelle asemele astub noor, kiskjalik ja salakaval kodanlus Absoluutne itaalia klassika.

Itaalia lastekirjanduse tuntuim teos on 1883.a. ilmunud lastekirjanik Carlo Collodi (1826-1890) ”Pinocchio seiklused“

Gianni Rodari (1920-1980) on teine laiemalt tuntud itaalia lastekirjanik. 1970 saab ta Hans Christian anderseni autasu osaliseks. Tuntud on tema „Cipollino seiklused“, „Telefonilood“ ja jõulujutt „Sinine nool“

Italo Svevo (1861-1928) on Itaalia 20. sajandijuhtiv romaanikirjanik. Maailmakuulsuse tõi Svevole tema kolmas romaan, autobiograafiliste sugemetega «Zeno südametunnistus» (1923). See on läbilõikeinimese pihtimus oma argielust, tema psüühika täpne ja meisterlik kirjeldus, mida iseloomustab autori eneseirooniline lähenemine.

Alberto Moravia (1907-1990) on itaalia psühholoogilise realismi esindaja. Moravia teoste peamised teemad on moodne seksuaalsus, sotsiaalne võõrandumine ja eksistentsialism. Tema üks tuntuimad romaane on antifašistlik “Konformist“ (1961)

Tänapäeva itaalia kirjandusest tuleks nimetada kirjanik Roberto Savianot. Suur huvi tema bestselleri „Gomorra” vastu tärkas alles siis, kui camorra’lased hakkasid autorit surmaga ähvardama. Eks oli ju ennegi maffiast raamatuid kirjutatud. Alates romaani ilmumisest 2006. aastal, elab kirjanik politsei kaitse all ja vahetab pidevalt elukohti. 2013 ilmub tama teine romaan „NullNullNull“ , sama nime kannab ülemaailmne kokaiinikaubandus.

Itaalia nüüdiskirjanduse ühe tähelepanuväärsema autori Elena Ferrante üle maailma erakordselt populaarseks kujunenud 4-osalise Napoli-romaanide sarja esimene raamat „Minu geniaalne sõbranna” viib lugejad 1950. aastate Napoli vaese ja troostitu linnaosa tänavatele. Raamatu läbivaks teemaks on Elena ja Lila elukestev sõprus. Kui Lila on üliandekas ja haarab kõike lennult, siis Elena on visa ja edasipüüdlik. Nende maailmad hakkavad teineteisest üha kaugenema. Tüdrukute käekäigu ja nende kodukandis toimuvate muudatuste kaudu peegeldab Ferrante samalaadseid protsesse kogu linnas ja Itaalias tervikuna. Vaatamata sellele, et Ferrante on rahvusvahelisel tasandil tunnustatud romaanikirjanik on Ferrante oma identiteeti saladuses hoidnud alates oma esimese romaani avaldamisest 1992. aastal, mis on põhjustanud palju spekulatsioone. Oma intervjuudes on ta väitnud vaid, et on sündinud Napolis õmbleja tütrena ja tal on kolm õde.

Dante ja Ferrante vahele mahub veel hulgaliselt teisigi itaalia kirjanikke, kelle loominguga saate tutvuda siin

Postitatud 24. juuli 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Bella Italia

Bella Italia

Kaunis Itaalia – see on kütkestava maa, mida on kerge armastada.

Itaalia kuulsus tugineb tema mitmekülgsusel. Itaalia looduses vahelduvad mäed, järved, mererannik ning saared. Itaalial on väga mitmekesine ajalugu ja tohutul hulgal kultuuriväärtusi. Itaalias teatakse, et elu suurimad väärtused on inimesed ja hästi veedetud aeg ühes hea toidu ja veiniga. Itaaliaga seostub igaühel midagi – olgu selleks siis Itaalia jalgpall või mood, kuid külmaks ei jäta see maa ilmselt kedagi.

Itaalia teemalisi raamatuid on väga-väga palju. Neid kõiki üles lugeda oleks suhteliselt lootusetu ettevõtmine. Peatume siin mõnel neist, et pakkuda võimalust tunda rõõmu kohtumisest mõne uue või taaskohtumisest mõne vana tuttava Itaalia teemalise raamatuga.

Meil, eestlastel on mitmeid omamaisete autorite sulest ilmunud Itaalia raamatuid. Eestlased Kärt Vilt ja Kristiina Praakli on avaldanud oma „Minu Itaalia“ raamatud, Mae Merusk „Minu Sitsiilia“ raamatu.

Meie oma Käbi Laretei on Veneetsiast kaunilt kirjutanud. Käbi Laretei viies raamat “Mineviku heli“, mida ta ise peab oma kõige olulisemaks teoseks, on ilmselgest autobiograafilisusest hoolimata ikkagi ilukirjanduslik teos, milles pole välistatud väljamõeldis. Loo tegelikud prototüüpid on Käbi Laretei ja Pier Maria Pasinettiga. Raamatus jõuab aastakümnete järel noorusarmastust otsiv peategelane Itaaliasse ja annab otsitu ukse taga kella… Raamatus on lugu raamivaks osaks armastuskirjad.

Armastatud kirjaniku Lilli Prometi (1922–2007) üks kuulsaimaid teoseid «Primavera» kujutab enesest armastusromaani, mille sisuks on Itaalia-reis.

Karl Ristikivi leidis hoopiski mitte Hellases vaid Itaalias oma maastikulise Arkaadia asuursinise taeva ja küpressidega. Ristikivi esimesele Itaalia-reisile maikuus 1956 järgnes 1958. aastal teine, millest ilmub reisikirjas „Itaalia capriccio”. Paarkümmend aastat hiljem 1976 ilmunud, Ristikivi viimaseks romaaniks jäänud „Rooma päevik” on kui ajas settinud reisikirja.

Aimee Beekmani “Plastmassist südamega madonna” on raamat reisist Italiasse nõukogude kultuuriinimeste ekskursioonirühma koosseisus aastavahetusel 1962/63. Artur Vaderi „Itaalia päikese all“ kajastab 1971. ja 1972. aastal Itaalia Kommunistliku Partei keskhäälekandja “L`Unita” pidustusel viibinud Eesti NSV partei- ja riigitegelase nägemust Itaalia elust, kultuurimälestistest, looduslikest vaatamisväärsustest

Soomlanna Pirkko Peltonen Rognoni «Isemoodi Itaalia» jutustab asjadest, mida turist ei jõua ega oskagi märgata: itaallaste kommetest, peresuhetest, moest, usust, poliitikast ja suurepärastest roogadest. Itaalial, sellel muusika- ja kunstilembesel päikeselisel maal, on ometi ka oma süngem pool, omad varjud: maffia, korruptsioon, varanduslik kihistumine, terrorism. Pirkko Peltonen Rognoni oli elanud Itaalias ja töötanud seal ajakirjanikuna 26 aastat.

Palju on itaalia kunstnikest kõnelevad raamatud, näiteks František Jíleki “Mees Vincist”, Irving Stone´i või Aleksei Dživelegov “Michelangelo“, Vitali Vilenkin „Amedeo Modigliani“. László Passuthi „Kuldses udus külmetavad jumalad“ on romaan maailmakuulsast itaalia kunstnikust Raffaelist. Richard Burnsi „Sandro ja Simonetta“, mis ei ole Sandro Boticelli elulugu vaid tema armastuse lugu imelise Simonetta Vespucci vastu.

Paljud raamatud räägivad Itaalia ajaloost. Maailma üks õudsemaid katastroofe on Vesuuvi purse, mille tagajärjel aastal 79. m.a.j. hävis kolm Itaalai linna; Herculaneum, Pompeji ja Stabiae Üks Pompeji ajaloo uurijaid oli inglise kirjanik Edward Bulwer-Lytton, kelle töö tulemusena ilmus romantiline ajalooline romaan “Pompeji viimsed päevad”.

Prantsuse kirjanduse klassiku Stendhali tuntud romaan „Parma klooster“ räägib 1796. aastal üle Prantsusmaa piiride Itaaliasse voolanud revolutsioonilainest, mis äratab maa sajanditepikkusest feodaalse tuimuse orjaunest. Tormiline on uute ja vanade jõudude kokkupõrge, ligi paari aastakümne jooksul käib teose tegevuspaigaks olev Põhja-Itaalia käest kätte. Vabadus vaheldub orjusega, rõõm ja juubeldus kättemaksuga.

Sarjas „Klassikalised lood“ on ilmunud prantsuse klassiku Stendhali novelliloomingu paremikku kuuluvad lood kogumikust «Itaalia kroonikad», mis põhinevad ajaloolistel sündmustel ning heidavad valgust inimhinge süvakihtidele eri aegade kultuuriatmosfääri taustal. Samas sarjas ilmunud Laurence Sterne raamatus „Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia“on autori huviobjektiks pisiseigad, juhuslikud kohtumised, põgusad muljed, mis kutsuvad esile ootamatuid assotsiatsioone. Kohati liigse pisarlikkuseni ulatuv tundehellus vaheldub pikantse huumori ja salvava irooniaga.

Ethel Lilian Voynich teose „Kiin“ teemaks on itaalia rahva rahvuslik vabadus- ja ühinemisvõitlus 1830.-1840. aastail Austria ülemvõimu vastu. Kirjanik keskendub poliitilise reaktsiooni ja selle pealiitlase – rooma-katoliku kiriku paljastamisele, jutustades itaalia patrioodi Arthur Burtoni (Kiini) elust, kes võitleb kodumaa sõltumatuse ja ühinemise eest.

Axel Munthe teoses “San Michele raamat” on juttu tema elust arstina Itaalias ja villaehitusest Capri saarel. Axel Munthe sündis 1857. aastal Rootsis. Tal olid sõprussidemed Euroopa kuningakodadega ja enamike tuntud kaasaegsete kirjandus- ja ühiskonnategelaste ning ajaloolastega. Samal ajal pühendas Munthe end Capri saarel asuva Tiberiuse San Michele villa varemeist ülesehitamisele. Tüüfuse- ja koolerataudi ning maaväringu ajal Lõuna-Itaalias töötas ta jõudu säästmata vaeste inimeste heaks, kellele kuulus tema suurim poolehoid.

Roberta Richi „Veneetsia ämmaemand“ on haarav lugu noorest juudi ämmaemandast Hannast, kes elab kuuleka getohiirekesena meeste- ja religioonikeskses käskude-keeldude maailmas. Lugeja ees avaneb 16. sajandi Veneetsia oma värvide ja lõhnade, valguse ja varjude, ohtude ja ootustega.

Thomas Manni ühe kuulsama teose «Surm Veneetsias» peategelane on austatud, ent juba vananev professor von Achenbach, kelle veneetsia puhkuse kinnisideeks saab väljapaistvalt kena poola päritolu noormees Tadzio. See on on liigutav jutustus heitlusest inimlike kirgede ja ratsionaalsete käitumisnormide vahel.

Praegusaja Veneetsiast on ilus kirjeldus Vikram Sethi kaunis armastusloos “Tasavägine muusika“. See on lugu armastusest. Armastusest kaotatud ja leitud ja uuesti kaotatud naise vastu. Samas on see raamat muusikast ja armastusest muusika vastu, mis võib kirgliku teemana joosta läbi terve elu.

Raamatus „Toscana päikese all“ jutustab USA kirjanik Frances Mayes kaasahaaravalt ja inspireerivalt sellest, kuidas ta endale Itaaliasse kodu lõi.

Elizabeth Gilberti raamat „Söö, palveta, armasta“ on ühtaegu füüsiline teekond, vaimne otsimisretk ja reisimälestus. Lugejal on võimalik rännata koos autoriga ja jälgida, kuidas segaduses, vaimselt ja hingeliselt kurnatud naisest saab noorenenud, enesekindel ja armunud naine. Itaaliast otsis ja leidis peategelane naudinguid ja köögimõnusid.

Nagu elus nii ka kirjanduses ei saa me mööda vaadata itaalia maffiast. Täna on kõik maffiast kuulnud. Umbes 1860. aastal sisenes see sõna itaalia keelde ja 1866 kasutas seda Sitsiilias Suurbritannia konsulaat, kes teatas juhtkonnale maffiast, mis osaleb töötajate sissetulekutes, hoiab ühendust kurjategijatega. Sõnal on tõenäoliselt araabia juured – mu’afah – ja tähendab kaitse, varjupaik. Kuid on ka ilusama sõna päritolu variant. 30. märtsil 1282 toimunud ülestõusu ajal, mis puhkes Sitsiilias, läks ajalukku loosung “Morte alla Francia, Minatalia anela! “(“Surm Prantsusmaale, hinga, Itaalia! “). Selle loosungi algustähed moodustavad sõna MAFIA. Enamik inimesi aga ei tea, et Itaalia oli kunagi ka selle organisatsiooni alistamise äärel. Mussolini valitsusajal kasutas legendaarne politseiülem Cesare Morti võitluses maffiaga jõhkraid ja ebaseaduslikke meetodeid. Ja kui poleks alanud Teine maailmasõda, oleks ta ehk suutnud maffia igaveseks hävitada.

John Dickie on kirjutanud köitva loo Sitsiilia maffiast „Cosa Nostra. Sitsiilia maffia ajalugu“ 1860. aastatest peale kuni tänapäevani. Itaalia ajakirjaniku Roberto Saviano raamat „Gomorrah“ analüüsib Napoli piirkonna Camorra maffiat. Mario Puzo tuntud romaani „Ristiisa“ ja selle järje „Sitsiillane“ sündmustik paigutub aastatesse 1945–1955 ja räägib Sitsiilia juurtega maffiaperekonna võitlusest võimu ning raha pärast korrumpeerunud Ameerikas ja Michael Corleone kujunemisest maffiapealikuks.

Krimisõpradele võiks huvi pakkuda John Berendt „Langevate inglite linn“ . Lugu algab 1996. aasta 29. jaanuari õhtul, mil sensatsiooniline põleng hävitab Fenice ooperiteatri. Fenice kaotus, kus omal ajal esietendusid viis Verdi ooperit, on veneetslastele suur katastroof, mille teeb veel hullemaks avastus, et tegemist võis olla süütamisega. Kolm päeva pärast tulekahju Veneetsiasse saabunud Berendtist saab otsekui detektiiv, kes tungib selle suurepärase linna iseloomu ja avastab sammu-sammult tõe tulekahju kohta.

Andrea Camilleri romaani “Vee kuju” tegevuspaik on Sitsiilia väikelinn ning lisaks põnevale sündmustikule pakub see võimalust mõista nii kohalikke tavasid kui ka Sitsiilia toidukunsti. Sitsiilia kohaliku aristokraatliku perekonna võsu ja poliitik sureb kahtlastel ja pikantsetel asjaoludel. Tema armuke ja onupoeg satub paanikasse ja kutsub appi kadunukese sõbra, kes aga asub traagilist sündmust kasutama ära iseenda upitamiseks poliitikas. Nii hakkab põimuma keeruline intriig, mille käigus võltsitakse asitõendeid ning püütakse mustata poliitilisi võistlejaid. Inspektor Montalbano on aga sitsiillane ja sealsed võimumängud pole talle uudiseks – tema jaoks on aga oluline, et võidutseks õiglus.

Soovi korral saate rohkem Itaalia teemalist kirjandust leida meie lehelt.

Postitatud 14. juuni 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Enne Pariisi käi Nuustakul

Enne Pariisi käi Nuustakul

Vanasõna ütleb: enne, kui lähed Pariisi, käi ära Nuustakul. Nüüdseks Nuustaku nimekuju enam eriti ei kasutata, valdavaks on saanud vana maarahvakeelne “Karupea” ehk Otepää, võimalik, et linnusekoha mäe kuju andis selleks ainest. Nuustaku tulenes saksakeelsest “pähklipäevast” Nustag. Piirkond on alati olnud nimelt sarapuuderikas. Nuustaku on 150 m üle merepinna asuv Eesti kõige kõrgemal trooniv linn.

Sageli eelistame kodumaistele paikadele midagi eksootilisemat ja kaugemat. Samas on ka meie väike Eesti täis tõeliselt põnevaid ning ennenägematuid paiku! Palju infot Eesti erinevate piirkondade vaatamisväärsuste kohta leiab Puhka Eestis portaalist.

Eestis on 47 linna, millega tutvuda. Suurima elanike arvuga on pealinn Tallinn (438 341 elanikku) ja väikseima elanike arvuga Kallaste (714 elanikku).

Eesti keskaegsed linnad olid Tallinn (linnaõigused 1248), Tartu (enne 1262), Vana-Pärnu (1251), Uus-Pärnu (1318), Narva (1345), Paide (1291), Rakvere (1302), Viljandi (1283) ja Haapsalu (1279). Linnade linnaõiguse lähtusid reeglina Liivimaa osas Riia õigusest ja Eestimaa osas Lübecki (Tallinna) õigusest.

aastal sai linnaõigused Kuressaare ja 1584. aastal Valga

UNESCO loovlinnade võrgustik käivitati 2004. aastal eesmärgiga edendada koostööd linnade vahel, mis kasutavad linna arengus olulise tegurina loovust. Alates 2015. aastast kuulub Tartu kirjanduslinnana UNESCO loovlinnade võrgustikku. Tartu kirjanduselu on mitmekesine ja energiline. Eesmärgiks on inimeste lugemisharjumuste süvendamine, kaasaaitamine loovkirjutamise, kirjanduse ja tõlgetegevuse arengule, loomevabaduse kaitsmine ja kirjanduse mitmekesisuse toetamine.

Alates 2019. aastast Viljandi linn osa UNESCO loovlinnade võrgustikust käsitöö ja rahvakunsti valdkonnas. Viljandis on linnas mitmeid kultuuri- ja haridusasutusi ning see on oluline käsitöö ja rahvakunsti keskus Eestis. Viljandis korraldatakse igal aastal suurt rahvamuusikafestivali Viljandi Pärimusmuusika Festival.

Tallinn kuulub alates 2021. aastast UNESCO loovlinnade võrgustikku ja kannab muusikalinna tiitlit. See polegi suurem üllatus, sest pealinnas on muusika mänginud väga suurt rolli, seda nii laulva revolutsiooni, laulu- ja tantsupidude traditsiooni, maailmatasemel dirigentide ja heliloojate kuni muusikahariduse ja -festivalideni välja.

Kui soovid leida meelerahu ning olla eemal mürast ja saastest – mine loodusesse!

Meil on soid ja rabasid, milledel eriliselt puhas vesi ja õhk. Koos soometsadega on soode pindala 1 009 101 ha, mis moodustab 22,3% Eesti maismaa pindalast. Metsamaa moodustab veidi üle poole Eesti maismaast ehk 2,3 miljonit hektarit.

Meil on jõgesid, mis looklevad läbi sügavate laante ja väikeste linnade vaikselt ja kindlalt. Pikimad neist on Võhandu (162 km), Pärnu (144 km), Põltsamaa (135 km), Pedja (122 km) ja Keila jõgi (115 km). Eestis on üle 1400 järve. Enamik neist on väga väiksed, suurim, Peipsi-Pihkva järv, võtab enda alla aga 3555 km² ja on sellega Euroopas suuruselt viies. Teised suuremad järved on Võrtsjärv, Narva veehoidla, Mullutu-Suurlaht ja Ülemiste järv.

Eestil on 3794 kilomeetri pikkune rannajoon paljude lahtede, väinade ja abajatega. Eestis on 2222 meresaart ja laidu.

Nendega saab tutvuda nii matkates kui kasutades erinevaid liikumisvahendeid

Meil on viis rahvusparki, mis on loodud looduse ja kultuuripärandi kaitseks: Lahemaa, Karula, Soomaa, Vilsandi, Matsalu

Eestis on väga palju erinevaid matkaradu, 10 enam külastatavat neis on:

RMK Mukri raba loodusrada, Rapla maakond, Reonda küla
Pääsküla raba loodusõpperada, Harju maakond, Tallinn
Tuhu soo ja RMK matkarada, Pärnu maakond, Kiska küla
Marimetsa raba matkarada, Lääne maakond, Rõuma küla
Kakerdaja raba matkarada, Järva maakond, Vetepere küla
Meenikunno raba matkarada, Põlva maakond, Nohipalo küla
Viru raba õpperada, Harju maakond, Kolga alevik
Hüpassaare õpperada, Viljandi maakond, Karjasoo küla
Paukjärve loodusrada, Harju maakond, Pillapalu küla
Väätsa looduskaitseala matkarada- Järva maakond, Vissuvere küla

Lõuna-Eesti avab end huvilistele 30 National Geographicu kollase aknaga ning mille külastamist soovitatakse looduspuhkuse huvilistele. Kollased aknad asuvad põnevates paikades. Mõned on avalikes kohtades, mõned sootuks ära peidetud. Mõned tänaseks juba ka maha võetud. On olemas ka nn. mitteametlikud kollased aknad, mis on kohaliku kogukonna initsiatiivil paigaldatud. Mõned aknad on suured ja mõned ootamatult pisikesed. Puust ja metallist, kõvasti maas kinni ja pöörlevad. Leia nad ülesse. Instagrammis vaata #kollaneaken.

Eestist kuulub UNESCO võrgustikesse peale linnade veel mitmeid paiku ja kultuurinähtusi. Maailmapärandi nimistu on ala, keskkond või objekt, mis unikaalsel viisil jutustab maa ja inimese ajalugu. Need on loodus- või kultuurimälestised, millel on silmapaistev universaalne väärtus. Eestil on kaks maailmapärandi ala: Tallinna vanalinn ja Struve kaar.

Maailma mälu nimekirja kuulub Balti kett, mis toimus Eestis, Lätis ja Leedus 23. augustil 1989. Lõuna-Eestis Lilli külas asub Balti keti mälestusmärki.

Vaimse kultuuripärandi nimekiri kuulub suitsusaunatraditsioon Võrumaal. Suitsusauna pääsemine UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja ei sündinud tühjast kohast – selle nimel nägid võrukesed 10 aastat vaeva. Kihnu kultuuriruum on samuti UNESCO vaimse pärandi nimekirjas. Rohkem kui 600 aastat on see iidne meresõitjate, kalurite ja hülgeküttide saar elanud omalaadses rütmis ja vaimus.

2009. aastal kandis UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi nimekirja seto leelo ehk seto traditsioonilise mitmehäälse laulukultuuri.

UNESCO vaimse pärandi nimekirjas on koos Läti ja Leeduga esitatud Laulu- ja tantsupidude traditsioon.

UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kanti 2021. aasta lõpus Soomaa uhkus, ühepuupaadi ehk haabja ehitamine ja kasutamine.

Biosfäärikaitseala on rahvusvahelise tähtsusega piirkond, mis on tunnustatud ja lisatud UNESCO programmi “Inimene ja biosfäär”. Tunnustuse saab selle alusel, kuidas inimene on suutnud oma tegevusega ja uute lahendustega keskkonda kaitsta ja säilitada seal mitmekesine elustik. Lääne-Eesti saared kuuluvad UNESCO biosfäärialade võrgustikku.

Rohkem ideid Eestis seiklemiseks võid leida raamatutest.

Postitatud 25. mai 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Hakkame liigutama

Liikumisharrastus elustiiliks. Nõuandeid ja harjutamisjuhiseid tervisesportlastele

Hakkame liigutama

Kultuuriministeeriumi poolt välja kuulutatud liikumisaasta 2023 kutsub eestimaalasi rohkem ja regulaarsemalt liikuma, tutvustades aasta vältel erinevaid liikumisharrastuse viise ja pakkudes kõigile jõukohaseid võimalusi liikumiseks üle Eesti. Liikumisaasta eesmärk on inspireerida Eesti inimesi leidmaks tee regulaarse liikumisharjumuse juurde ning olla seeläbi tervemad ja õnnelikumad.

Seni suurimast Eesti liikumisuuringust selgub, et mitteaktiivsed ja väheaktiivsed on 57 protsenti õpilastest, täiskasvanutest 58 protsenti.

Kõige tähtsam on astuda esimene samm: minge õue ja hakake pihta!

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovituste järgi peaksid täiskasvanud tervise hoidmise nimel liikuma vähemalt 150-300 minutit nädalas mõõduka intensiivsusega või vähemalt 75-150 minutit nädalas tugeva intensiivsusega. Lisaks soovitatakse teha kaks korda nädalas lihaseid tugevdavaid harjutusi ning eelkõige vähendama istudes veedetud aega. Lastele ja noortele soovitab WHO liikuda vähemalt 60 minutit iga päev mõõduka kuni tugeva aktiivsusega. Täiendavalt tuleks teha vähemalt kolmel päeval nädalas tugeva intensiivsusega tegevusi, lihaseid ja luid tugevdavaid harjutusi ning vähem istuda.

Harjumuseks kujunevad need tegevused, mida me teeme hea meelega ning mis meile rõõmu pakuvad. Keskmiselt on vaja tegevust korrata umbes 66 korda, enne kui see hakkab harjumuseks kujunema – seega varu kannatust ja ära püssi põõsasse viska

Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi spordi- ja soorituspsühholoogia lektori Aave Hannuse sõnul sidudes oma igapäevasesse rutiini kas siis 15 min jooksuring või 50 istesse tõusu enne õhtusööki, võtab sellise harjumuse pool automaatseks kujunemine 18 päeva kuni üheksa kuud.

Ära unusta end kiita. Premeerimine on harjumuse kujunemise üks võtmemehhanisme.

Kui olete otsustanud muuta oma elustiili kehaliselt aktiivsemaks ja end nii-öelda käsile võtta, püstitage kõigepealt eesmärk, mida tahate teatud aja vältel saavutada. See võimaldab nii liikumisharrastajal kui ka sportlasel oma treeninguid sihipärasemalt ja tulemuslikumalt kavandada. Näiteid eesmärgi püstitamisest: olla kehaliselt heas vormis; püsida tervena, nooruslikuna ja elujõulisena; vähendada kehakaalu; tugevdada südame-veresoonkonda ja/või lihaseid; parandada oma lemmikala tulemusi; osaleda rahvaspordivõistlustel.

Ideid aktiivse elusiili harrastamiseks leiad siit.

Eesmärk peaks olema oma kehalistele eeldustele, arenguvõimalustele ja sotsiaalsetele oludele vastav. Kui püüate saavutada üleliia tugevat pingutamist nõudvat tulemust, mis pole jõukohane, tekib rahulolematus, väheneb enesekindlus ja soov jätkata harjutamist. Halvemal juhul võib kujuneda ületreening ja tekkida vigastused.

Sihtasutuse Eesti Terviserajad asutasid 2005. aastal Merko Ehitus, Swedbank ja Eesti Energia. Missiooniks on kindlustada enamikule Eesti elanikkonnast tasuta kodulähedane terviseradade võrgustik aastaringseks liikumisharrastuseks. Tänaseks on Eestis 122 hooldatud terviserada 1100 kilomeetril, 29 rajal on olemas või väljaarendamisel kunstlume tootmise võimekus. Et tervena elatud aastaid oleks rohkem!

RMK-l on üle Eesti kokku 3300 kilomeetri loodusradu, mille juurde kuulub 90 eri kõrgusega vaatetorni, 738 lõkketegemise kohta, 61 telkimisala ja mitmed metsaonnid ning -majakesed.

Postitatud 12. mai 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Saunast tulles oled terve ja noor

Aasta 2023 on pühendatud saunale: saunakultuurile, -kombestikule, -toodetele, -ettevõtetele, -kogukondadele, -eestvedajatele ning kõigile, kel saun on hinges. Liikumise eestvedaja on Eesti Maaturismi Ühing.

Maalehe päringul ning Ehitusregistri andmetel on Eestis ca 100 100 sauna. Seega keskmiselt on Eestimaal ühe sauna kohta 13,3 elanikku. Kõige enam on saunasid Harjumaal, kokku 47 700, järgnevad Tartumaa 16 000 ja Pärnumaa 8600 saunaga.

Sauna ajaloost

Saunu, mis koosnesid kuuma õhu ruumist ja pesemisbasseinist, tunti juba antiik-Kreekas. Kreeklastelt õppisid saunu tundma ka roomlased. 3. sajandil olid Roomas üldlevinud individuaal- ja avalikud saunad. Nii oli keiser Constantinus Suure valitsemisajal üksnes Rooma linnas 850 sauna.

Vene linnasuna mainitakse esmakordselt 17. sajandil tsaar Aleksei määruses, kuid tegelikult on teada saunu vene kloostrites juba 10. sajandist.

Saun on igipõline kõigil läänemeresoomlaste rahvastel – eestlastel, soomlastel, karjalastel, ingerlastel, vepsadel, vadjalastel, liivlastel. Ka kaugemad soomeugrilased (mordovlased, marid, udmurdid, komid) tunnevad vihusaunu. Mitmes läänemeresoome keeles on sauna tähistamiseks samatüveline sõna.

Sauna pikka ajalugu kinnitabki selle sõna vanus – sõna “saun” pärineb vähemalt 3. aastatuhandest enne meie aega. Veelgi vanemast ajaloolisest traditsioonist, mis on arvatavasti soome-ugri rahvastele juba kaua ühine olnud, kõneleb sõna “leil” ajalugu. Esmakordselt leiame sõna “saun” kirjalikest allikatest Jõelähtme kihelkonna Saunja küla kohanimes 13. sajandi algul.

Erinevad saunatüübid Eestis – kas oled neid proovinud?

Koobassaun – arvatakse, et koobassaun on kõige vanem saunaliik. Eriti levinud olid need Lõuna-Eestis, kus künklik maastik on sellise sauna ehitamiseks justkui loodud. Levinud olid ka poolkoobassaunad. Koobassaunu leidus veel 19. sajandi algupoolel ja hiljemgi. Koobassauna poolt räägib selle ehitamise lihtsus, sest osa seintest on ju juba valmis ning ülejäänud karkass valmistatakse tavaliselt lihtsatest, käepärastest materjalidest. Traditsiooniline koobassaun on oma olemuselt suitsusaun, maakividest keris asub tavaliselt ukse kõrval nurgas.
Suitsusaun – kõige arhailisem, ehedam, kõige parema mekiga ja kõige mõnusama leiliga saun. Suitsusauna eristab teistest puuküttega saunadest asjaolu, et saunal puudub korsten, seega täitub kütmise ajal saunaruum ja ümbrus paksu suitsuga. Pärast kütmist peab saun tunnike või kaks seisma, suits kaob, jääb ainult kuumus ja mõnus kerge suitsulõhn. Siis ongi paras aeg sauna minna ja nautida selle pikka, mahedat leili, mis jätab saunatajale mälestuseks meki nahale ja juustesse.

Klassikaline ehk soome saun – samahästi võiks see olla ka traditsiooniline Eesti saun. Saunale on omane kuiv, peaaegu hingemattev kuumus, sest saun köetakse tavaliselt 90-100kraadini. Kindlasti peab saunas mõnuga vihtlema ning peale vihtlemist karastama end tiigis või muus veekogus. Korralik saun kuulub paljude eestlaste laupäevatraditsiooni.
Elektriküttel kerisega saun – kiire ja lihtne lahendus tänapäevasele kiire elutempoga inimesele ning pealegi muutuvad elektriküttega kerised järjest paremaks ja ka stiilsemaks. Tõelised saunasõbrad kirtsutavad muidugi elektrisauna peale veidi nina, aga abiks ikka, nagu öeldakse.
Vene saun (banja) – kombinatsioon suitsusaunast, soome saunast ja aurusaunast. Sarnaselt suitsusaunale tõuseb siingi suits läbi kerisekivide, kuid sarnaselt soome saunaga kogutakse see suits korstnasse. Leili viskamiseks avatakse luuk, visatakse luugi kaudu kerisele vett ning niiskus paiskub leiliruumi sellesama luugi kaudu. Vene sauna eripäraks on ka suhteliselt madalam temperatuur (u 50 °C) ja väga niiske keskkond. Leili visatakse nii palju, et tekivad paksud aurupilved – selles osas sarnaneb vene saun ka aurusaunaga. Vene saun ongi välja kujunenud roomlaste aurusaunast ning jõudnud Venemaale Türgi kaudu.
Aurusaun – pärand kreeklastelt, kellelt selle võtsid omakorda üle roomlased. Aurusauna kuumutatakse vaid 40–45 °C-ni. Kütmise põhimõte on aurukatlas tekitatakse üleküllastatud veeaur, mis juhitakse torude kaudu saunaruumi, kus ta siis nähtavate pilvedena hõljub. Sageli lisatakse vette eeterlikke õlisid, nt eukalüpti, lavendlit ja muid ürdiõlisid. Aurusaun ei ava poore mitte kuumusega, vaid niiskusega. Aurusaun on tuntud ka türgi saunana (hamam).
Infrapunasaun toimib teiste saunadega võrreldes täiesti teisel põhimõttel, sest infrapunasaunas ei kuumutata mitte õhku, vaid inimese keha. Kuumutamistöö teevad ära elektromagnetkiirgusel töötavad infrapunalambid. Õhk soojeneb vaid 45-55 °C-ni ja seetõttu sobib infrapunasaun ka neile, kes tugevat kuuma ei talu. Selleks, et kuumus jõuaks läbi naha ja sellest organismile kasu oleks, tuleks infrapunasaunas istuda vähemalt 20 minutit, aga seal võib olla vee kauemgi. Paljudele meeldib ka see aspekt, et väidetavalt aitab regulaarne infrapunasaunas käimine kaalu langetada.
Soolasaun – ennekõike ravisaun. Sool on ajast aega tuntud oma raviomaduste poolest: välispidiselt nahale hõõrudes mõjub hästi nahale ja turgutab vereringet, sisse hingates on aga abiks hingamisteede haiguste korral. Ravi eesmärgil tuleks soolasaunas käia tihedalt ja regulaarselt, siis hakkavad soola tervendavad omadused tööle.
Kümblustünni teeb ägedaks see, et tünnis ollakse lageda taeva all. Eriti mõnus on tünnis olla sumedal suveõhtul, karges talvekülmas või pimedal sügisööl. Omamoodi äge on ka vihmaga või lumesajus. Kümblustünni köetakse puudega või elektriga, aga muidugi võib seda kasutada ka külma vee basseinina, kui tahad kuumast saunast vette jahtuma minna. Sageli kombineeritakse kümblustünne mõne teise saunaga, nt suitsusauna või soome saunaga.
Indiaani higitelk – vanadele indiaani hõimudele on saunas higistamine ning keha ja vaimu puhastamine olnud vähemalt sama tähtis nagu eestlastele. Saun on nende jaoks olnud kirik ja saunaskäik tseremoonia. Higitelk ise on väike kuplikujuline telk, mille keskel on auk, kuhu tuuakse lõkkel kuumaks aetud kivid. Koos istutakse ümber kivide, külg külje kõrval, ning lauldakse ja öeldakse palveid.
Iglusaun – on üleni ümarate vormidega, ümarate seintega ning leil jaotub hoopis ühtlasemalt ja levib kiiremini. Iglusaunad soojenevad väga kiiresti: suvel on korralik kuumus (70-80 °C) võimalik üles saada koguni poole tunniga, talvel läheb muidugi veidi kauem aega. Iglusaun tundub olevat ehitusturu Eesti Nokia, neid leidub saartest Setuni, Lapimaast troopikani. Laastudega kaetud iglusaunad on pilkupüüdvad, loodusesse sulanduvad ja samal ajal väga modernsed.
Parvsaun asub parve peal. Seega võib kindel olla, et vesi on vabalt käes ja kohe kindlasti saab end otse saunast kosutavasse vette kasta. Mõni parvsaun on kalda külge kinnitatud, mõnega saab aga saunatamise ajal vee peal liikuda. Parvsaunade valik Eesti veekogudel on üllatavalt lai, aga erinevalt enamikest teistest saunadest on meie kliimas tegemist hooajalise nähtusega.
Liikuv saun– mõni väiksem saun on nii kompaktne ja kerge, et seda võib ka autokärus endale sobivasse kohta transportida. On ka selliseid liikuvsaunu, mille puhul lava on ehitatud veoautokasti või furgooni või koguni vanasse tuletõrjeautosse – võimalused on lõputud. Sellise autosaunaga saad mistahes randa sõita, kuhu sauna ehitamine on keelatud. Olemas on ka saunabussid, mis sobivad suuremale seltskonnale.

Vihtlemine

Vihtlemine on omamoodi massaažitoimega puhastumisrituaal, mis kiirendab vereringet ja ainevahetust, avab nahapoorid ning soodustab jääkainete kehast eemaldumist. Vihtlemine parandab und ja meeleolu ning korrastab mõttetegevust.

Värsket vihta võib valmistada praktiliselt igast puust. Parim vihaokste korjamise aeg on aga selge päikeselise päeva hommikupoolik, pärast kaste kuivamist.

Viht kannab taimede väge ning vihategija köidab vihta oma head mõtted ja soovid.

Levinumad vihatüübid:

Kaseviht – mõjub hästi liigeste ja lihaste valude puhul ning peletab väsimust. Kuna kase lehed sisaldavad A-ja C-vitamiini, tugevdab kasevihaga vihtlemine immuunsüsteemi ja puhastab nahka.

Tammeviht – mõjub tasakaalustavalt ja stressi maandvalt ning aitab kõrge vererõhu korral. Lisaks parandab und ja tuju ning turgutab südant. Tammelehtedes leiduv tanniin leevendab liigesehaigusi.

Pärnaviht – ergutab neerude tööd ja on bakterivastane. Lisaks leevendab peavalu, podagrat ja aitab külmetusest taastuda.

Pihlakaviht – puhastab leiliruumi õhku ning tugevdab närvisüsteemi. Kohevust saab vihale lisada paju- ja kaseokstega. Uskumuse kohaselt saab pihlakavihaga laval olles eemale vihtuda kõik halva.

Saareviht – saare lehtedes on palju eeterlikke õlisid, karotiini ja askorbiinhapet, mistõttu omab saareviht põletikuvastat toimet ning on hea reuma ja radikuliidi puhul.

Kadakaviht – ergutab naha vereringet ning selle lõhn mõjub hästi hingamisteedele. Kadakas eraldab fütontsiide, mis vähendavad allergiat ja radikuliiti. Värsket kadakavihta saab teha aastaringselt.

Vahtraviht – toniseerib ja puhastab nahka ning on antiseptiline, sest vaher sisaldab alkoloide ja askorbiinhapet.

Hariliku puju viht – on tuntud haavade ja roosi tohterdajana.

Sireliviht – on palavikku alandav, antimikroobne, ning rahustava ja valuvaigistava toimega.

Sarapuuoksad – lisatakse kaseokstest vihale, kui soovitakse vaimujõudu virgutada või nahahaigusi peletada.

Sageli lisatakse vihtadele raviomadustega taimi ja ürte – näiteks münt, pune, meliss, rosmariin, mustsõstar, kirss, põdrakanep, raudrohi, humal, köömen jpm

Saunakirjandus

Juba möödunud sajandi algul ilmus rahvaluule professori Matthias Johann Eiseni sulest raamat “Über Badestube und Quästen”. 1933. aastal ilmus eesti keeles raamatu ümbertrükk, mis kandis pealkirja “Saun ja vihtlemine“. Raamatus annab oma aja tunnustatud folklorist põhjaliku ülevaate vanade eestlaste saunakommetest ja uskumustest, saunaahju tegemise näpunäideteni.

Tänapäevasemat saunakirjandust saad leida https://vaimuvara.ee/?s=saun&post_type=product