Postitatud

Ma tulen taevast ülevalt

Ma tulen taevast ülevalt

Tihti seostatakse jõuludega  ingleid, neid mainivad mitmed kristlikud jõululaulud ning jõulupuu kaunistuseks kasutatakse inglikujulisi ehteid. Ingel on Jumalat või jumalaid teeniv vaim mitmes religioonis. Nende nimetus tuleneb ladina ja kreeka keelest  ja tähendab sõnumitoojat. Nendele viidatakse kui pühadele olenditele ja ka hingedele.

Jeesuse sündimise loos rääkis ingel Maarjale, et Maarjast saab Jumala poja ema. Issanda ingel rääkis Joosepile unes, et Maarja on Pühast Vaimust viljastatud ning lapseks peab saama Jeesus. Samuti rääkis ingel karjustele, et Messias on Petlemmas sündinud.

Kes on inglid? Piiblis, Pauluse kirjas heebrealastele 1:14 öeldakse: “Eks nad kõik ole vaid teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste?”

Kui palju ingleid on olemas? Piiblis, Johannese ilmutuse 5:11 on kirjas nii: “Ja ma nägin ja kuulsin paljude inglite häält trooni ja olevuste ja vanemate ümber, ning nende arv oli kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat.”

Angeloloogia on õpetus inglitest ja nende taevasest hierarhiast (inglikooridest). Ta käsitleb inglite olemasolu ja päritolu, olemust ja arvukust ning püüab luua süsteemi. See on traditsiooniliselt teoloogilise dogmaatika alamvaldkond.

Francesco Botticini maal (15. sajand) kujutab kolme hierarhiat ja üheksat inglite klassi

Tänapäevases traditsioonis tuntud inglid pärinevad Vanast Testamendist, kuhu nad jõudsid ilmselt Mesopotaamia mütoloogia eeskujul. Vana Testamendi vanemais kihistustes on inglid jumala käskjalad, kes liiguvad maa ja taeva vahet redeli abil. Uuemates Vana Testamendi tekstides on neil aga juba tiivad, nad tegutsevad valvurite, jumala viha ja soosingu edastajate ning Uues Testamendis ka inimeste kaitsjatena. Inglite põhiline roll Uues Testamendis on välja toodud kui Jumala saadikutena, ilmutuste toojatena ja Jeesuse abistajatena. Inglid tähistavad Jeesuse maise elu algust ja lõppu. Ajal, mil ta tuleb taevast alla (Kristuse sünd) ning kui ta taevasse tagasi läheb (ülestõusmine ja taevaminek), on kohal inglid.

Alates 2.-4. sajandist kujutati kristlikke ingleid noormeestena. Renessansist alates kujutatakse ingleid ka naistena. Neid on kujutatud rõivastatuna valgetesse rüüdesse ja valgust kiirgamas. Samuti kiirgavad nad oma olemuse järgi Jumala hiilgust ja ülistavad teda.

Tänapäeval on inglimütoloogia levinud ka mõnes mittekristlikus või kristlusega vaid osaliselt kattuvas new age’i harus. Selliste hulka kuulub nt ingliteraapia. Levinud on uskumine kaitseinglitesse. Inglikaardid on mõeldud kasutamiseks kõigile, kes otsivad vastuseid oma küsimustele. Küsimused võivad olla keerulisematest keerulisemad, kui ka väga lihtsad. Vastused leiab alati. Inglid saadavad sulle ülevalt poolt ka märke, nagu näiteks sulgi, münte, vikerkaari, laule, linde ja liblikaid. Kui sa näed või kuuled mõnd meie saadetud märki, tunnetad sa sügaval sisimas, et see on sõnum meilt … usalda seda tunnet, sest sa ei eksi! Sageli saadavad inglid teile sõnumeid ka numbrite vahendusel.

Doreen Virtue (sünd. 1958) on üks tuntumaid USA meediumist psühhoterapeute, kes vahendas inimestele inglte maailma. Ta omab filosoofiadoktori kraadi psühholoogias. Virtue tegutses 20 aasta jooksul New Age’i õpetajana. Ta on ülipopulaarsete bestsellerite “Inglite sõnumid” (“Messages from Your Angels”) ja “Inglitega ravimine” (“Angel Medicine”) autor. 2017. aastal pöördus ta ristiusku pärast seda, kui väitis, et Jeesus ilmutas end talle nägemuses.  Olles omandanud piibli- ja teoloogiauuringute magistrikraadi, ütleb Virtue lahti oma varasematest õppetusest ja pühendab end kristlusele. Ta usub endiselt inglitesse. Inglid, kelle Jumal meile saadab, on nii armastavad ja puhtad. Nad on sõnumitoojad ja lohutajad. Täna Virtue ei püüa enam tuleviku ennustamiseks inglitega koostööd teha. Nüüd ta ei muretse tuleviku pärast.

Postitatud

Mees, kes astub Kristusele kannale.

Osho - mees, kes astub Kristusele kannale

Ei kunagi sündinud

Ei kunagi surnud

Viibis planeedil Maa vahemikus 11. detsember 1931 – 19. jaanuar 1990

20. sajandi üks tuntumaid ja väljakutsuvamaid vaimseid õpetajaid on Osho, kes suutis Ida ja Lääne religioossust ning vaimseid distsipliine ühendada ning tuua neisse uut hingamist.

Suurbritaannia “Times” kirjutas, et Osho on Jeesuse Kristuse järgselt teisel kohal ülemaailmse mõjukuse poolest

Osho puhul tuleb silmas pidada, et ta ei sündinud kindlasse religioossesse ja sellest tulenevasse teoloogiliste vaadete traditsiooni. Nii on teda alates noorusest saatnud mitmed vaated paljudest traditsioonidest ja tema enda tõlgendused budismile, hinduismile, islamile ja kristlusele. Osho ideaaliks oli nn uus inimene. Tema uus inimene on seesama ammune vana, algne, puhas, rikkumatu inimene, kes on aga enda unustatud ja mattunud ego kihtide alla.

Osho õpetuse põhiidee on julgustada inimest olema see, kes ta on. Vaid hirmunud inimene on manipuleeritav teiste poolt. Seepärast on ühiskonnal vaja inimesi, kes ei julge iseseisvalt tegutseda ja mõelda. Ühiskond toodab võistlevaid, hirmunud, allaheitlikke kummardajaid, kes on valmis minema massidega kaasa ilma, et nad üldse kaalutleksid või kahtleksid.

Mees, keda maailm tunneb Osho nime all on filosoofiaprofessor Chandra Mohan Jain (1931-1990). Kuigi Osho ise oli akadeemilise haridusega filosoof, on tema vaadete esitused kaugel akadeemilisusest ning sageli vürtsitatud naljade, paradokside ja vastuoludega. Akadeemilise karjääri kõrval rändab Osho järgmise üheksa aasta kestel mööda Indiat, kogudes oma esinemistega tohutul hulgal kuulajaid. 1966. aastal loobub ta akadeemilisest karjäärist, kuid jätkab avalike loengute pidamist. Tema auditoorium ulatub neil esinemistel kuni 50 000 inimeseni. Aastad 1970–1974 veedab Osho Mumbais. Ta peab loenguid ja korraldab meditatsioonilaagreid.  Mumbai kliima pole Osho tervisele hea. Nii lahkub ta linnast ja elab aastatel 1974–1981 Jabalpuris Pune eraklas. 1981. aastal lõpetab Osho ligi 15 aastat kestnud loengute pidamise. Järgneb kolm ja pool aastat kestnud vaikuse periood, mil ta suhtleb vaid kõige lähemate järgijate ja abilistega, keeldudes avalikest loengutest ja intervjuudest. Suurenevad ka vastuolud Osho ja India võimude vahel. Järgijad ostavad talle USA-sse Oregoni hiiglasliku rantšo, mis saab nimeks Rajneeshpuram. Osho elab seal koos oma 5000 ustava järgijaga.  Osho saab USA-s süüdistuse immigratsiooniseaduste rikkumises. Talle mõistetakse 10 aastat vabadusekaotust tingimisi, lisaks trahv 400 000 dollarit ja väljasaatmine USA-st. Osho on paljudes maailma riikides persona non grata. USA kohtuvõimude otsusega algab Osho nn maailmarännak

Indias nimetati Oshot seksiguruks, USA-s teenis ta pilkenime Rolls-Royce’i guru (Osho abilised sõidavad ringi vaid Rolls-Royce’idega, mida loendatakse rantšos kokku 93). 

Oma elu lõpus rajas Osho Indias Punes uue ashrami, Osho Rahvusvahelises Meditatsiooni keskuse, koha mida saavad külastada inimesed üle kogu maa, tegeledes seal isikliku arenguga, et siis naasta tagasi oma kodudesse.

Tänaseks on välja antud üle 700 Osho raamatu, väga paljudes erinevates keeltes. Kõik Osho kõned, mida ta oma eluajal pidas, said lindistatud, ning raamatud on maha kirjutatud neist lindistustest. Osho tähtsus seisneb ka selles, et ta on toonud aegade tolmust välja üle 100 iidse tehnika, mida muistsed valgustunud on maailma jaoks loonud.

Postitatud

New Age ja uus vaimsus Eestis

New Age ja uus vaimsus Eestis

Alates 1970. aastatest levib läänemaailmas  liikumine New Age. Nimetus “New Age” ehk “uus ajastu” on viide “Veevalaja ajastu” saabumisele, mil astroloogiline kevadpunkt liigub Veevalaja märki ning see toob kaasa inimkonna üldise vennastumiseni. New Age’i uskumuste hulka kuuluvad uskumused reinkarnatsiooni, astroloogiasse, selgeltnägijasse ja vaimse energia olemasolusse füüsilistes objektides nagu mäed või puud.

Ehkki New Age sisaldab väga palju mitmesuguseid uskumusi, ei pea nende järgijad ise endid enamasti usklikeks ega religioosseteks, vaid pigem vaimseteks ehk spirituaalseteks. 

New Age’i liikumine apelleerib inimeste tunnetele, pannes nad arvama, et nad on sarnased Jumalale ja saavad oma isiku kaudu oma elu paremaks muuta. Mitmete traditsioonide müstikast laenatud osi sünteesivad ja tõlgendavad omamoodi New Age’i vaimsed juhid Rhonda Byrne, Linda Goodman jpt.

Eestisse jõudsid paljud nendest ideedest koos hipiliikumise, muusika ja omakirjastuslike väljaannetega. Mõjukad olid mitmed vaimsed õpetajad – Gunnar Aarma, Tunne Kelam, Tõnis Vint, Leonhard Lapin, Linnart Mäll, Ingvar Luhaäär, Jüri Lina, Vello Väärtnõu jt, samuti sensitiivid ehk nõiad – Äksi nõid, Vigala Sass, Kaika Laine jt. Omakirjastuslikul teel levisid laialdaselt Carlos Castaneda, Erich Frommi raamatute tõlked,  Uku Masingu, Gunnar Aarma teosed, samuti idamaiseid tekste (Daodejing, I Ching, Hindamatu pärlikee, Anangaranga, Tooma evangeelium jmt). Tunti huvi ufoloogia, püramidoloogia, vaimudega suhtlemise, veganluse, tantra, šamanismi vastu. Kogu sellealane tegevus pidi kuni 80. aastate lõpuni olema poolsalajane, kuna võimud seda ei soosinud.

Lilleoru on Eesti vanim vaimne keskus ja ökokogukond

New Age’i ideoloogiatest ja esoteeriliste-okultistlike mõtteviiside levikust aastatel 1918–1940 on Eestis välja kujunenud Uue vaimsuse liikumine. Kuna taoliste õpetuste järgimine ei eelda püsivat kuulumist mingisse kogudusse või isegi mitteformaalsesse gruppi ning õpetused ise hõlmavad väga erinevaid valdkondi, on uut vaimsust väga keeruline määratleda.  Uue vaimsuse aines pärineb alternatiivmeditsiinist ja psühholoogiast, idamaistest usunditest (hinduismist, budismist, vähemal määral taoismist), teadusest ja ulmest, loodusrahvaste traditsioonidest ja ökoliikumisest ning esoteerikast ja okultismist. Korraldatakse laagreid, töötubasid, loenguid, seminare, kursusi, filmiõhtuid jms. Sellised liikumised toetuvad mitmetele ühiskonnas aktsepteeritud väärtustele, nagu pluralism, inimeste vaba valik ja areng. 

Uue vaimsuse põhimõtte järgi vaimsest enesearengust kogeb iga inimene vaimset evolutsiooniprotsessi ning liigub arengu madalamatelt astmetelt kõrgematele läbi arvukate elude sellel planeedil või lõpututes teistes dimensioonides. Usutakse, et iga inimene loob endale ise arengukeskkonna eeskätt oma mõtete, sõnade ja tegude, aga lisaks ka eelmiste elude pärandiga. 

Esoteerilised teemade uue tulemise Eestis tõid endaga kaasa kaks meediasündmust: raadiosaade “Hallo, Kosmos!”, mis oli Raadio 2 eetris aastatel 2010–2017, Õhtulehe vestlussaade „Puuduta mind“,  „tervikliku inimese enesearengu teabeportaali“ Alkeemia.ee loomine ja selle muutumine Delfi.ee üheks teemaveebiks ning ligi kümne aasta eest alanud “Selgeltnägijate tuleproov”, mis oli küll algselt briti formaat, aga sai eriti populaarseks Venemaal. Samuti mõjutavad inimesi nõiduse- ja vampiiriteemalised filmid, ka heavy metal muusikast võib leida deemonlikke teemasid. Eestlaste esoteerika- ja eneseabikirjanduse tarbimine on maailmas erakordselt suuremahuline.

Statistikaameti 2021. aasta rahvaloenduse tulemustest selgus, et Eesti inimestest peab mõnda usku omaks hinnanguliselt 29%.

Samas on allikaid, mis väidavad, et 2015. aastal uskus, et inimese iseloomu ja saatust mõjutab tähtede ja planeetide seis tema sünnihetkel, 50% eestlastest. 54% uskus, et teatud märgid ja ended võivad elu pöördelisi sündmusi ette ennustada, ning 40%, et teatud maagiliste toimingute või rituaalidega on võimalik mõjutada sündmuste käiku ja teisi inimesi. 26% eestlastest omas talismani või muud tähenduslikku eset, mis teda kaitses. Seda, et mõnel inimesel on võime tulevasi sündmusi ette näha, uskus 81%

Postitatud

Müstika, esoteerika ja okultism

Müstika, esoteerika ja okultism

Jaapani päikesejumala Amaterasu ilmumine koopast Autor: Utagawa Kunisada 1856. a

Müstika all mõistetakse sageli ekslikult midagi muud kui see tegelikult on. Müstikat võrdsustatakse ja aetakse segi spirituaalsuse või esoteerikaga. Tegelikult otsib müstika jumaliku reaalsuse kogemust. Müstiline tähendab, et inimene tahab kogeda Jumalat ja mitte ainult uskuda, et Jumal on olemas. Müstilisi hoovusi esineb kõigis maailma religioonides ja neil on kõige erinevamad vormid.

Ehkki müstilise ühenduse olemust on raske mõistusega mõista ja sõnadega kirjeldada, peavad müstikaga tegelejad (müstikud) võimalikuks selle sihipärast saavutamist vaimse enesearendamise ja meeleseisundi muutmise teel või üleloomulike jõudude abiga. Taotletud seisundi (valgustatuse, ekstaasi, pühaduse, ilmutuse vms) saavutamiseks praktiseerivad müstikud mitmeid tehnikaid ja meetodeid nagu askees, palvetamine, meditatsioon, rituaalid jne. Paljud müstikud arvavad, et Jumalat või kõrgemat reaalsust ei saa sõnadega kirjeldada. Seepärast kasutavad nad oma kogemuste ja uskumuste kirjeldamiseks sümbolite keelt ja tähtsustavad müstilist kogemust ennast enam kui selle kirjeldusi.

Religiooniajaloos mõistetakse müstikat kui religioosset kogemust, mida väljendatakse erinevates terminites ja fraasides ka nende religioonide põhikirjades: valgus, vaimus ristimine, tuli (põlev põõsas), nelipüha ime, armastus (Johannese kirjad), jumalik sina, Jumal sisemas(Augustinuses). Martin Lutheri määratluse järgi: «Müstiline teoloogia on kogemusega, mitte õpetusega seotud tarkus»

Pöörlevate dervišite grupp on midagi rohkemat kui üks eksootiline muusika- või tantsukollektiiv. Tegemist on sufi munkadega Mevlevi ordust, kellele pöörlemisrituaal on nende igapäevase religioosse praktika keskne osa.

Katoliku teoloogias on müstikale pühendatud omaette osa (müstiline teoloogia),  mida iseloomustab transtsendentse isikliku Jumala kogemuse otsimine. Müstilisi kogemusi seletatakse Jumala armust lähtuvatena ja püütakse neid analüüsida ja süstematiseerida, samas tunnistades, et need pole mõistusega täielikult haaratavad.

Islami müstilist traditsiooni nimetatakse sufismiks. Sufism on islami müstiline vool, mis on suunatud vahetu isikliku kogemuse kaudu jumaliku tõe ja armastuse otsingutele. Sufid jagunevad arvukatesse vennaskondadesse, mille tõekspidamised ja praktika erinevad.

Judaismi müstilised suunad on Hazidim ja kabala. Kabala, harvemini ka kabalistika, on 12. sajandil välja kujunenud juudi müstikavool, mis õpetab, et pühakirjas on igal kirjatähel, sõnal ja numbril varjatud tähendus. Kabala õpetab tõlgitsusmeetodeid nende varjatud tähenduste väljaselgitamiseks, et tõlgendada Vana Testamenti väljaspool selle tavapärast tõlgendust. Kabala keskuseks on Léon Prantsusmaal.

Ka hindu õpetuste kohaselt on ühtsuskogemus jumaliku Brahmaniga võimalik. Seda on raske sõnadega väljendada, kuna mõisted seda ei kajasta. Tüüpilised kirjeldused kasutavad metafoore nagu: teadvus laieneb lõpmatuseni, on piirideta, inimene kogeb end neeldununa kirjeldamatu valguse ja kirjeldamatu ühtsuse reaalsusesse. Keskaegses Indias põimusid kolm religioosset fenomeni (yoga, bhakti ja tantra) ning kaks teadust (meditsiin ehk āyurveda ja armukunst ehk kāmaśāstra) omavahel läbisegi. Sellestsinasest sasipuntrast ongi pärit praktikad, mis praegu on populaarsed, sest India vaimsus on alati olnud ülimalt praktiline, igal filosoofial, maailmavaatel ja usundil on ja on alati olnud praktiline väljund, tegevus, mille kaudu ideed praktikasse paigutada. Tantristide uskumuste kohaselt kaasnevad õige harjutamisega teadvuse seisundi kontroll ja üleloomulikud võimed.

Budistlikul kultuurialal kasutatakse mõisteid satori või kenshō. Satori tähistab mõistmise, teadvuse avanemise, virgumise kogemust. Sellele lähedane mõiste on kenshō, mis võib tähendada vaid lühiajalist selguse kogemust. Kenshō ei ole veel täielik virgumine ning vajab edasi arendamis.  Satori kogemus on sageli ootamatu ja iseeneslik, kuid enamasti eelneb sellele lühema- või pikemaajaline harjutamine. Satori ei ole lõplik seisund, vaid pigem mingi harjutusetapi vahetulemus, mille kogemust peab edasise harjutamisega süvendama,  ühtlasi on see ka õpilase edasijõudmise taseme märk. Sellepärast räägitakse eri taseme satoritest.

Vastukaaluks müstikale eksisteerivad esoteerika ja okultism. Antiikajast saadik on mõistetud religioosseid, müstilisi või maagilisi salateadmisi, mis on kättesaadavad üksnes pühendatute siseringile esoteerika nime all all. Sõna tuleneb vanakreeka sõnast esōterikos – sisemine.  Salaõpetus on see eelkõige põhjusel, et selle keskmes asub idee varjatud seostest, vastavustest, jõududest, tegutsejatest, huvidest, mis on sensitiivselt tajutavad ning nendega seotud elamustest (nt surmalähedased kogemused), õpetustest (nt teispoolsuse kirjeldused) ja suhtlemisvõimalustest ning -võtetest (nt vaimolendite sõnumite kanaldamine, ennustamistehnikad). Esoteerika mõistega hõlmatakse paljusid erinevaid mõttevoole ja gruppe läbi ajaloo, mille ühiseks tunnuseks on olnud nende tõrjutus kristlike institutsioonide ja teaduse poolt.

Kui esoteerika puhul on rõhk rohkem teadmistel, siis okultismis tehnikatel, oskustel, võimetel.

Okultism (ladinakeelsest sõnast occultus ‘peidetud’) on salajaste praktikatega seotud õpetus, peidetud teadmised looduse ja inimpsüühika üleloomulike jõudude kohta, mida peetakse kättesaadavaks vaid vähestele valitutele, pühitsetutele, kontrollitutele. Õpetus on mitteavalik. Saladuse reetjat ootab ränk karistus. Igaüks polegi võimeline saladust omandama.

1920. – 1930. aastatel, mil Euroopas valitses üsna suur segadus ja teadmatus tuleviku ees, peeti Tallinnat Põhja-Euroopa okultistide pealinnaks. Põhjus, miks just Tallinnas tekkis niivõrd nähtav taldrikukeerutajate ja teispoolsusega suhtlejate kogukond, on selles, et Tallinn asub Peterburist vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel. Enne 1917. aasta revolutsiooni ja Esimest maailmasõda, võib lugeda Peterburgi Euroopa okultismi keskuseks. Seal oli täielik okultismi buum: oli hulgaliselt spiritistlikke salonge, sellega tegeleti tööliskonnast kuni tsaari õukonnani välja, seal ilmusid esoteerikaajakirjad, Euroopast saabus okultiste ja ka tsaar isiklikult külastas seansse. Üks kuulsamaid neis ringkondades tollal oli Grigori Rasputin

Meedium Mai Kalamees-Reiteri seanss 30ndatel. Eesti Kunstimuuseumi fotokogu

Usk needustesse ja maagiliste rituaalide toimesse on «moodsa» inimese mõttemaailmas endiselt olemas. Usutakse, või vähemalt loetakse nii horoskoope kui ka endeid. Mure korral otsitakse endiselt tihti põhjust ja päästet seletamatutelt kõrgematelt jõududelt. Üks põhjuseid selleks on ilmselt see, et ühiskond ei paku inimestele piisavalt käepäraseid tehnikaid, mis aitaksid mõtete ja emotsioonidega hakkama saada.

Postitatud

Eesti Kirjanike Liit 100

Eesti Kirjanike Liit 100

Eesti kirjanikud olid alates 20. sajandi algusest loonud erinevaid rühmitusi, mis eelnesid Eesti Kirjanike Liidu loomisele.

 Eesti kirjandusliku ja üldkultuurilise liikumise „Noor-Eesti“ eesmärk oli arendada kirjandust, kunsti ja teadust, väljuda senisest provintslikust alalhoidlikkusest ja pürgida Euroopasse esimest kord ilma Saksa või Vene kultuuri eestkostmiseta. Rühmituse tuumiku moodustasid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Bernard Linde, Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala, Aino Kallas ja Jaan Oks, nooremate liikmetena Johannes Semper ja August Alle. „Noor-Eesti“ tegutses aastatel 1905-1915. Esimese maailmasõja ajal tegevus vaibus.

Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ületati kiiresti I maailmasõja ajal kirjanduselus tekkinud tardumus. Friedebert Tuglase eestvõttel loodi kirjanike rühmitus Siuru, mis tegutses 1917–1919 ja ühendas peale Tuglase veel viit kirjanikku: Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, Artur Adson ja August Gailit. Hiljem liitusid nendega Johannes Barbarus ja August Alle.

Friedbert Tuglas loodud rühmituse Tarapita (1921–22) teravalt ühiskonnakriitilisele manifestile kirjutasid alla Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Fridebert Tuglas ja Maria Under. Tarapita väljendas teravasõnalist protesti noores riigis vohava kultuurituse, tõusikluse ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu.

Kirjanikkude ühing Siuru, 1917. Foto: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Eesti Kirjanikkude Liit kui kirjanike ja kriitikute kutseühing asutati 8. oktoobril 1922 Tallinna Raekojas. Liikmeid oli tollal 33 ja see arv kasvas aastaks 1940 kahekümne inimese võrra. Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusajal olid loomingulise liidu esimesteks Friedebert Tuglas, Eduard Hubel (Mait Metsanurk), Karl Ast (Rumor), Henrik Visnapuu ja August Jakobson. Juriidiliselt oli liidu asukohaks aastani 1927 Tallinn, hiljem Tartu. Eesti Kirjanikkude Liit tegeles kirjanikele avaldamisvõimaluste ja toetusraha leidmisega.

Pärast Eesti okupeerimist ja liitmist NSV Liiduga kuulutati Eesti Kirjanikkude Liit 19. oktoobril 1940 likvideerituks. Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 taastati ajutiselt Eesti Kirjanikkude Liidu  tegevus. Moskvas 8.–9. oktoobril 1943 toimunud konverentsil loodi Eesti Nõukogude Kirjanike Liit, 1958. aastal nimetati Eesti NSV Kirjanike Liiduks, mis püsis Nõukogude okupatsiooni lõpuni. Seda juhtisid esimehena Johannes Vares-Barbarus, August Jakobson, Johannes Semper, Juhan Smuul, Paul Kuusberg ja Vladimir Beekman.

1945. aastal loodi Stockholmis sinna põgenenud kirjanike poolt Välismaine Eesti Kirjanike Liit, mille esimeheks oli kuni 1982. aastani August Mälk, pärast teda Kalju Lepik ja Enn Nõu.

Välismaise Eesti Kirjanike Liidu juubelikoosolek 12. detsembril 1970 Stockholmis. Ees (vasakult) Kalju Lepik, Karl Ristikivi, August Mälk ja Helmi Mäelo, taga Arvo Mägi, Valev Uibopuu, Bernard Kangro, Raimond Kolk, Helga Nõu, Enn Nõu, Ilmar Talve, Karin Saarsen, Ilmar Jaks ja Herbert Salu (foto B. Kangro raamatust „Kirjad romaanist”)

Nõukogude võim suurendas kunstile eraldatud vahendeid laia žestiga. Kirjanike autorihonorarid kasvasid kordades, ette olid nähtud preemiasummad ja kopsakad reisi-, töö- ning õppestipendiumid. Kuid uudisloomingut peaaegu ei ilmunud. Kirjanikud elatusid peamiselt nõukogude kirjanduse tõlkimisest eesti keelde. Samas oli kirjanike, kes nõukogude võimu poolt tapeti (Jüri Parijõgi, Julius Oro) või represseeriti (Ottniell Jürissaar, Artur Alliksaar, Paul Ambur, Leida Kibuvits, Elar Kuus, Marta Sillaots, Herta Laipaik, Hugo Raudsepp jt.

1950. aasta algul saabus Eestisse K(b)P Keskkomitee kontrollbrigaad, kes tuvastas, et kohalikud juhid polnud suutnud Eesti elu nõukogulikus laadis ümber korraldada ega puhastada riigiaparaati vaenulikest elementidest ja kodanlikest natsionalistidest. See avas tee juhtkonna vahetuseks. Vaimuinimeste tagakiusamine võimuvahetusega ei lõppenud, pigem oli see signaaliks repressioonide hoogustumisele. Juba varem alanud iseseisvusaegse kultuuripärandi ümberhindamine ja kultuuritegelaste vaenamine võttis nüüd kolossaalsed mõõtmed.

4. mail 1950 kustutati Eesti NSV Kirjanike Liidu liikmete nimekirjast Johannes Semper, Paul Viiding, August Sang, Kersti Merilaas, Betti Alver, Hugo Raudsepp, Mait Metsanurk, Leo Anvelt, Agnes Taar ja Aleksander Tassa ehk peaaegu kõik Saksa okupatsiooni ajal kodumaal olnud kirjanikud

Neid eesti kirjanikke, keda 1950. aastate algul avaldada tohtis, polnud palju. 1956. aastal eesti kirjanduse dekaadiks Moskvas avaldatud venekeelne trükis sisaldab 35 autori nimed: A. Jakobson, H. Leberecht, A. Alle, A. Antson, J. Barbarus, V. Buk, D. Vaarandi, A. Kaal, P. Keerdo, M. Kesamaa, F. Kotta, E. Krusten, J. Kärner, M. Laosson, J. Lilienbach, O. Luts, J. Lauristin-Madarik, O. Münther, E. Männik, R. Parve, M. Raud, P. Rummo, A. Saar, I. Sikemäe, R. Sirge, J. Sütiste, E. Tammlaan, A. Tigane, L. Tigane, O. Tooming, A. Tulik, O. Urgart, E. Hiir, A. Hint ja J. Schmuul.

 

1990. aastal avaldas Oskar Kruus oma uurimuste tulemused eesti kirjameeste represseerimise kohta erinevate riigivõimude poolt alates eestlaste ärkamisajast. Tema arvutuste järgi kaotas 125 aasta jooksul poliitiliste süüdistuste tõttu vabaduse umbes 150 eestlasest literaati, mis moodustab umbes 15 protsenti nende üldarvust. Nõukogude võimu arvele langeb sellest kontingendist umbes 75 inimest, mida on sama palju kui tsaariajal, esimesel iseseisvusajal ja Saksa ajal vangi pandud eesti literaate kokku.

1990. aastal nimetati Eesti NSV Kirjanike Liit ümber Eesti Kirjanike Liiduks. 2000. aasta oktoobris võeti Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liikmed nende soovi kohaselt in corpore vastu Eesti Kirjanike Liitu kodumaal ning sellega seoses lõpetas Välismaine Eesti Kirjanike Liit oma tegevuse.

Kirjanike Liidu kirjastustegevusena nägi 27. aprillil 1923 ilmavalgust EKL-i väljaanne kirjandusajakiri „Looming”. 1989. aasta aprillist ilmub Kirjanike Liidu kuukiri “Akadeemia”. 2014. aastast ilmub Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni almanahh “Tõlkija hääl”.

2021. aasta lõpu seisuga on liidul 336 liiget nii kodu- kui ka välismaal – lisaks kirjanikele ka ilukirjanduse tõlkijad, kirjanduskriitikud ja -teadlased.

Juubeleid tähistavad ka Kirjanike Liiduga on seotud hooned: Tallinna Kirjanike Maja 60. ning Koidu kirjanikemaja 25. aastapäeva, Käsmus asuva kirjanike loomemaja 25. sünnipäeva, Tartu Kirjanduse Maja 90. aasta juubelit.

Tallinna Kirjanike Maja on Tallinna vanalinnas aadressil Harju 1 asuv hoone. August ja Heili Volbergi koostöös projekteeritud kirjanike maja ehitati Harju tänava pommitatud alale 1963. aastal. Kirjanike maja oli jaotatud mitme otstarbega hooneks, mis pidi mahutama kortereid, raamatukauplust, kirjanike liidu ruume ja kohvikut. 2022. aasta veebruaris Jaan Krossi 102. sünniaastapäeval püstitati Kirjanike majas elanud, selle poole vaatav Eesti kirjanduse suurkuju Jaan Krossi mälestusmärk Kullassepa, Niguliste ja Harju tänava nurgale.

Tartu Kirjanduse Maja, ka Tartu Kirjanike Maja, on Tartus Vanemuise tänaval asuv hoone, kus tegutsevad Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond, samuti kirjastus Ilmamaa. Kirjanduse Majas toimuvad kirjandusõhtud, Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekud, raamatuesitlused ja muud kirjandusüritused.

Tallinnas Koidu tänav 84 asuva kirjanike maja sai tänu juhusele ning Mart Siilmanni pingutustele Eesti Kirjanike Liidu omaks ja oli esialgu lihtsalt kinnisvara ning seejärel pelgupaik mõnele kirjanikule, kel polnud elamispinda. Ka täna pakub maja peavarju erinevatele kirjanikele.

Kirjanike ja tõlkijate loomemaja Käsmus pakub ideaalilähedast võimalust süvenenud tööks üheaegselt neljale literaadile.

Eesti Kirjandusmuuseumi saalis avati Kirjanike Liidu ajaloole pühendatud näitus “Eesti Kirjanike Liit 100“ ja sellega kaasnev rändnäitus viiel pildipaanil, mis on Eesti Kirjandusmuuseumi kingitus liidu 100. aastapäevaks. Näitus „Eesti Kirjanike Liit 100“ jääb Eesti Kirjandusmuuseumis avatuks kuni 31. märtsini 2023. Sellega kaasnevat rändnäitust on alates detsembrist võimalik laenutada raamatukogudesse, koolidesesse üle Eesti.

ETV2 eetris on aastapäevale pühendatud saatesari «Meie kirjanduse lugu