Rubriik: Vaimu varamu

1885. aastal avaldab Liiv oma esimese luuletuse, esimene proosateos ilmub 1888. aastal.

Juhan Liivi luulele on iseloomulikud valuline messianism ja prohvetlus, lihtne ja vahetu loodusekujutus, kõneline intonatsioon ja rahvaluulelised kordused. Esmalt kirjutas Liiv armastus- ja loodusluulet. Juhan Liivi luules ei räägita ainult lillekestest, vaid seal on ka värsirida, et “aed lehkab sõnniku ja õite lõhnast”. Varasem eesti luule räägib ainult õitest ja lillekestest, aga Juhan Liiv paneb kirja selle, mis on looduses igapäevaselt koos. Liiv toob selle toore looduse kunstisse ja see on midagi, mida Eestis pole varem olnud. Juhan Liivi isamaalises luules kohtuvad õudne Eesti ja palavalt armastatud Eesti, sellega annab ta oma isamaa nägemusele kaalu.

1892. aastal kirjutab Liiv vaid kaheksa päevaga proosateose „Vari“ – ei söö, ei joo, isegi ei suitseta. Närvipinge oli suur, ta ise ei hoidnud ennast, ei pidanud kinni mingisugusest päevarütmist. Ometi ei hinnatud “Varju” väga tõsiselt. Teos ilmus väikese hilinemisega 1894, mil Liiv oli juba autorina kadunud. Selle kohta ilmuvad küll mingid arvustused, aga selle mõtet ei panda tähele ja Liivi ise ei saa arutelu enam suunata. Ta lihtsalt unustatakse.

Aastal 1893 kolis Juhan Liiv rahaliste võimaluste lõppedes isakoju, kus valmisid ka proosateosed “Käkimäe kägu” ja “Nõia tütar.” 1893. aastal ilmus tema jutukogu. Osa lugusid oli ajalehes ilmunud, osa ilmus esmakordselt. Seda peetakse esimeseks eesti novellikoguks. Tema oligi see, kes avas selle žanri Eestis. Vaimse ülepinge tõttu ilmnes Liivil vaimuhaigus ning järgmise aasta kevadel viibis ta Tartu närvikliinikus ravil. Juhan Liiv oli vaid 30-aastane, kui ta kolis parandamatu skisofreeniahaigena isatallu, mida pidas tollal vend Joosep. Oja talus veetis ta aastaid üldsuse poolt unustatuna, sugulased taotlesid talle isegi vallavalitsuse “vallavaese” toetuse. Ent just järgnevast paarist aastast pärineb Liivi loomingu tuntuim osa. Valdav osa tema loomingust on kirjutatud haiguse ajal, säilinud luuletused on suures osas pärit aastatest 1894-1911. Enamuse oma töödest põletas Liiv meeltesegaduses, kuid toibudes luuletas ta samas vaimus edasi.

1902. aastal ilmus 38-aastane Liiv taas avalikkuse ette, külastades Tartut ja Tallinna. „Noor-Eesti” tõstis ta taas pjedestaalile, 1903 kogusid Noor-Eesti liikmed raha vaese kirjaniku olukorra leevendamiseks. 1903. aasta suvel ja 1904. aasta kevadtalvel peatus Juhan Liiv oma tuttava Mihkel Neumanni juures, kes toimetas Tallinnas ajalehte Uus Aeg, mille kaasandena andis välja mitmeid eesti kirjanike teoseid. 1904. aastal trükiti ajalehe Uus Aeg kaasandena suures tiraažis Juhan Liivi “Kirjatööde kogu”, mis sisaldas suurema osa enne haigust ilmunud proosateoseid ja luuletusi.