Varjud öös
Öö loob atmosfääri, kus kõik on võimalik, kus piirid reaalse ja ebareaalse vahel hägustuvad. Me kardame ööd, sest ta ei näita oma nägu. Tuttavad kontuurid kaovad ja varjud venivad pikaks. Öö on aeg, mil vaimud ärkavad, loitsud toimivad ja hirmud saavad kuju. Inimene on valguse olend. Me loome reegleid, et tunda end turvaliselt. Aga öö rikub neid reegleid. Me kardame pimedust, aga me otsime teda, sest seal võib peituda tõde, mida päevavalgel ei näe.
Pimedus ei valitse pelgalt öös vaid ka teadmatuses. Kui me ei tea, mis meid ees ootab, täidab aju lüngad sageli negatiivsete stsenaariumitega. Mida vähem me teame, seda rohkem ruumi jääb hirmudele. Me kardame tundmatut, sest see seondub kontrolli kaotuse ja võimaliku ohuga. Kui inimene seisab silmitsi hirmuga – olgu see eksistentsiaalne, sotsiaalne või füüsiline – avaneb võimalus kas põgeneda või edasi astuda. Just hirm sunnib meid õppima, kohanema ja looma uusi strateegiaid. Paljud elumuutvad otsused sünnivad hirmu lävel.
Ameerika kirjanik Howard Phillips Lovecraft (1890–1937), kes on tuntud kui kosmilise õuduse žanri rajaja, on öelnud: „Kõige vanem ja tugevam inimlik emotsioon on hirm, ja kõige vanem ja tugevam hirm on hirm tundmatu ees.”
Fantaasiakirjandus armastab tundmatut. Tundmatu on see, mis paneb loo liikuma: kangelane peab minema sinna, kuhu ta ei julge, et leida midagi, mida ta ei teadnud end otsivat. Fantaasiakirjanduses on hirm sageli vajalik etapp kangelase teekonnal, mis viib teda uue arusaamiseni iseendast ja maailmast. Paljud tumedad lood ei lõpe lootusetult – hirmust läbi minemine toob sageli kaasa puhastumise, kasvamise või lunastuse.
Me naudime fantaasiakirjandust, sest see pakub turvalist võimalust kogeda hirmu, uurida inimpsüühika tumedaid kihte ja kohtuda tundmatuga, ilma et see meid reaalselt ohustataks. Me teame, et see on „ainult lugu”, mis muudab hirmu nauditavaks. Nende lugude kaudu saab inimene hirme läbi mängida ja mõista, mis teda tegelikult painab. Fantaasiakirjandus ei ole pelgalt meelelahutus – see on psühholoogiline ja kultuuriline rituaal, mis aitab meil mõtestada elu, tulla toime oma hirmude ja ühiskondlike pingetega.
Carl Gustav Jung kirjeldas „varju” kui inimese alateadvuse osa, mis sisaldab allasurutud hirme, ihasid ja instinkte. Fiktiivne lugu, aktiveerib aju samad piirkonnad, mis päris elu, kuid kuna lugeja teab, et tegemist on väljamõeldisega, saab ta kogeda kontrollitud tundeid.
Õuduskirjandus peegeldab sageli ühiskondlikke hirme ja pingeid. Näiteks külma sõja ajal levisid lood tulnukatest ja mutantidest, mis väljendasid hirmu tuumasõja ja tehnoloogilise arengu ees. Tulnukate kujutised on sageli emotsioonitud, tehnoloogiliselt üleolevad ja kontrollimatult võimsad, mis tekitab eksistentsiaalset ärevust. Nende kohalolu toob küsimused: „Mis siis, kui me pole universumis üksi?” ja „Mis siis, kui me pole kõige targemad?” Tulnukad ei tule tähesärast, vaid meie kujutlusvõime sügavusest. Mutandid aga esindavad ühiskonna hirme teistsuguse ees – olgu selleks rass, klass, seksuaalsus või ideoloogia.
Mutandid kirjanduses kehastavad sageli piiriolendeid, kes asuvad inimese ja teise vahel – olgu see „teine“ siis loom, masin, tulnukas või ühiskondlik hälve. Nad sümboliseerivad muutust, hirmu tundmatu ees, aga ka lootust evolutsioonile
Tulnukatest ja mutantidest on kirjutatud palju raamatuid. Mary Shelley „Frankenstein” (1818) on filosoofiline mõtisklus inimese loovuse ja vastutuse üle. Victor Frankenstein loob elu, kuid põgeneb oma loodud olendi eest – mitte selle välimuse, vaid omaenda hirmu ja süü tõttu.
„Salatoimikud“ (X-Files) räägivad FBI juhtumitest, mis on jäänud lahendamata ja sisaldavad üleloomulikke või seletamatuid elemente – tulnukad, vaimud, mutandid, ajarännakud, geneetilised eksperimendid, ja palju muud.
Indrek Hargla – French ja Koulu sarja osad ei räägi otseselt mutantidest, kuid sisaldavad elemente, kus inimese keha ja teadvus muutuvad, segunedes üleloomuliku ja teadusliku maailmaga. Rein Tootmaa „Tulnukad ja kratid“ on ulmelis-realistlik romaan, kus tulnukad ja kratid osalevad Eesti poliitikas. Romaan kuulub Eesti kirjanduses haruldasse ulmelise satiiri žanri, kus fantaasia ei ole pelgalt eskapism, vaid vahend ühiskonna analüüsimiseks. Krattide ja tulnukate kujundid ühendavad rahvapärase mütoloogia ja tulevikufantaasia, luues ainulaadse keele, millega rääkida Eesti identiteedist ja poliitikast.
Varjud, öö ja vaimud on arhetüübid, mis on olnud osa inimkultuurist tuhandeid aastaid. Nende kaudu ühendume millegi ürgse ja universaalsega. Meie esivanemad pidid kiiresti otsustama, kas varjus liikuva olendi lähenemine on turvaline või mitte. Hirm tundmatu ees aitas neil ellu jääda. Vaime seostatakse surmaga. Kuna surm on paratamatu, kuid samas hoomamatu, kehastavad vaimud seda tundmatut ruumi, mille üle kontroll puudub. Kultuurides, kus usutakse hingede rändamisse või hauatagusesse ellu, on vaimud sageli ka hoiatav või karistav jõud. Eesti fantaasiakirjanduses, näiteks Herta Laipaiga loomingus, kasutatakse rahvapäraseid motiive – kodukäijad, kratid, metsavaimud – mis seovad hirmu kultuurilise identiteediga. Aime Maripuu „Maarjamäe lossi kummitused” viib meid aga ruumidesse, kus seinad mäletavad rohkem kui inimesed. Kummitused ei ilmuta end selleks, et hirmutada, vaid selleks, et meenutada.
Mis teeb inimesest inimese? Kas surematus tähendab inimlikkuse kaotust? Vampiir on inimese ja koletise vahepealne olend – ta on kunagi olnud inimene, kuid nüüd elab üleloomulikus vormis. Vampiir muutub ajas – 19. sajandil oli ta aristokraatlik krahv, 20. sajandil seksuaalne sümbol, 21. sajandil identiteedikriisis noor. Vampiir on alati nii tõrjuv kui ligitõmbav. Vampiir on piiride rikkuja, kes kutsub meid kohtuma iseenda tumedama poolega
Krahv Dracula ei ole pelgalt verd imev olend – ta on tundmatu, kes tungib viktoriaanlikku maailma, ähvardades selle moraalseid ja kultuurilisi piire. „Vampiiri päevikud” toovad klassikalise vampiiriteema noortekirjandusse, kus pimedus ja hirm on seotud armastuse, valiku ja lunastuse teemadega. Vampiirid Anne Rice’i romaanis „Intervjuu vampiiriga” ei ole pelgalt koletised – nad on eksistentsialistlikud olendid, kes otsivad tähendust, armastust ja lunastust.
Tänapäeva õuduslood käsitlevad sageli identiteedikriise, isolatsiooni ja eksistentsiaalset ärevust, mis peegeldavad modernse ühiskonna muresid. Identiteedikriis tekib, kui inimene kahtleb oma olemuses, väärtustes või rollides. See võib olla seotud vanuse, trauma, kultuurilise nihke või ühiskondlike ootustega. Selliste lugude autoriteks on Margaret Atwood, Stephen King, Jeff Lindsay
Miks fantaasiakirjandus meid köidab? Sest me tahame testida oma piire – kui suurt hirmu me talume. Inimese aju on evolutsiooniliselt kujunenud nii, et see eelistab ennustatavust ja tuttavust — tundmatu tekitab ärevust, sest seondub ebakindluse, kontrolli puudumise ja võimaliku ohuga. Samuti pakub fantaasiakirjandus võimalust käsitleda tabuteemasid – surma, hullumeelsust, vägivalda. Fantaasiakirjandus ei loo hirme – ta tõlgib neid.
