Raimond Kaugver (25.02.1926-24.01.1992) on tõeline Eesti rahvakirjanik, kelle raamatute kogutiraaž ületas miljon eksemplari, mida on rohkem kui ükskõik millisel teisel Eesti kirjanikul. Raimond Kaugveri käes on veel üks eesti kirjanduse trükirekord – tema romaani “Kas ema südant tunned sa?” trükiti 1988. aastal 115 000 eksemplari. Palju ei jäänud tiraažilt maha ka “Tee isa juurde” , mille trükiarv aastal 1987 oli 100 000 eksemplari. Raimond Kaugver püsis Eesti kirjanike loetavuse esiviisikus 60ndate keskpaigast kuni surmani.
Juba 10 aastaseltselt toimetas Raimond Kaugver vapside ajalehe nimest inspireeritud kirjanduslikku õpilasväljaannet Võitlus, kus avaldas seiklusjutu “Kõrbelõvi”. Rakvere gümnaasiumi direktor tutvustas teda kui parimat kirjandikirjutajat kooli külastama tulnud kirjanikule ja haridusministeeriumi vabaharidusnõunikule Juhan Jaigile. Jaik avaldas arvamust, et Kaugver võiks tulevikus kirjanikuks hakata. “Kas siis kirjanikuks hakatakse… kirjanikuks sünnitakse,” pahvatanud noor Kaugver välja oma sügavaima veendumuse. “Aga võibolla sa oledki kirjanikuks sündinud,” lohutanud Jaik.
Kaugver lõpetas Rakvere gümnaasiumi ainult viitega. Paraku piirdus Kaugveri haridustee vaid gümnaasiumiga. Pärast vangilaagrit soovis ta küll Tartu ülikooli arstiteaduskonda astuda, et kirurgiks saada, aga tema CV polnud selleks kõlbulik.
Aastal 1943 oli Kaugver põgenenud Soome, kus astus 200. eesti jalaväerügementi. Tagasi Eestisse tuli ta koos teiste soomepoistega 1944. aasta augustis. Sama aasta sügisel võitles Kaugver Pitka löögiüksuses sissetungivate Nõukogude vägede vastu. 1944. aasta lõpus ta arreteeriti ja mõisteti sunnitööle Vorkutasse, kust vabanes 1950. aastal.
1947.a kevadel jääb Raimond Vorkuta kaevanduse varingu alla ja satub haiglasse. Tal avaneb võimalus jätkata vangistust laagri haiglas sanitarina ja peale vastava kursuse läbimist juba velskrina. Kaugver leidis võimaluse laagri tervishoiuosakonnas töötavate vabade inimeste kaudu oma tsenseerimata kirju välja toimetada. Nagu kirjanik on hiljem väitnud, pani ta juba neis kirjades laagrilood kirjanduslikku vormi. Kokku üle 200 vangilaagris kirjutatud Raimondi kirja oma lähedastele on tänaseni säilinud.
Raimond Kaugveri elu on võimalik jälgida tema romaanide kaudu. Kaugver kirjutas nii Soome armees kui ka Siberi vangilaagris. 1951 aastal valmis Kaugveril kunstnike elu käsitlev „Laevad kaotavad tüüri”, mida seni on peetud tema esimeseks teoseks. 18 aastat pärast oma surma üllatas Kaugver kõiki romaani “Põhjavalgus” ilmumisega. Teose olemasolu oli kuni viimase ajani teada vaid vähestele, nende seas Ain Kaalepile, kellele Kaugver käsikirja 1950-ndatel lugeda andis. “Põhjavalgus” on Kaugveri pikematest teostest ilmselt varaseim. Autor alustas seda 1947. aastal Vorkuta vangilaagri kinnipeetavana ja pani teosele punkti 1951. aastal. Täiesti kindlat kronoloogiat on nüüd aga juba raske tuvastada. Fakt on see, et kumbagi romaani kirjanikul elu jooksul avaldada ei õnnestunud. Ka „Laevad kaotavad tüüri” ilmus postuumselt 1993. aastal.
Põrandapealsesse kirjandusse tuli Kaugver 1956. aastal Loomingus avaldatud novelliga “Doktor Kollom”. Aastal 1957 ei saa tema novellikogu „Virvatuled“ käsikiri positiivset hinnangut. Ometi saab Kaugver novellivõistlusel III preemia novelliga „Revident“. „Loomingus“ avaldatakse ka tema söekaevandusest jutustav novell „Neljas horisont“.
Ain Kaalep on seoses Kaugveriga 50ndate algust meenutades väitnud, et temas elas lootus Nõukogude võimu kokkuvarisemisest. 1951. aastal olid nad kahekesi Vabaduse puiesteel jalutades kohanud Kaalepi tuttavat kommunistlikku noort Endel Nirki ja Raimond avaldanud esimest korda nähtud inimesele kohe arvamust, et “ei tea kas see “vene värk” aastatki enam kestab”. Ta kirjutab romaane, mille ilmumine selles ajas oli võimatu. 1958 valmib romaani „Sillad põlevad“, mis ilmub raamatuna alles 2007. 1959. aasta romaanivõistlusele saatis ta romaani “Võõra mõõga teenistuses”, mis raamatuna ilmub aastal 2011
Oskar Kruus kirjutab Raimond Kaugveri kirjanikutee esimest poolt vaagides: “Kuna kriitikas ja kirjanduselus jäi kirjutamata reegliks Kaugverit alahinnata, kaotas ta stiimuli edasi püüda. /—/ Kuid nii jäi(d) sündimata ta tippteos(ed), kuigi suureandelise fabuleerijana oleks ta võinud jõuda märksa kõrgemale. Kaugver kuulub küll eesti kõige loetavamate kirjanike hulka, kuid oma “tõde ja õigus” jäi tal loomata. Selles on otseselt süüdi teda ümbritsenud kirjanduspoliitika.”
Vanglas vabanedes töötas Kaugver 1951-1961 Trammipargis velskrina, hiljem lumesahajuhina, trammijuhina ja teedemajanduse meistrina. Tema esimene raamatuna avaldatud romaan, trammipargist jutustav „Keskpäevavalgus“, ilmub aastal 1961, järgneb „Igapäevane leib” 1964. Kaugver teeb avaldamise nimel iseendaga suuri kompromisse. Sooviga saada avaldatud tuleb ta vastu riiklikule poliitikale ja kujutab oma teostes nõukogude argipäeva ja töötajaid. Kaugver töötab lühiajaliselt kaevurina Kohtla-Järvel, et saada inspiratsiooni kaevurite elust jutustavale romaanile „Seitsmendas läänes“(1965).
Aastast 1964 oli Kaugver kutseline kirjanik. Raimond Kaugver oli väga viljakas raadioteatri autor. 1960-1987 kirjutas Kaugver 20 kuuldemängu ringis.
1966 aastal tegi Kaugveri teise katse enda ja oma põlvkonna lugu kirja panna. “Nelikümmend küünalt” (1966) oli kohe ilmudes bestseller, see avaldati peagi Soomes ja väliseestlaste tarvis isegi Roomas. Kirjanikul õnnestus kirjutada asjust, millest avalikult ei räägitud – 1941. aasta 14. juuni küüditamisest, Soome Talvesõjast, Eesti Omakaitsest, Vorkuta vangilaagrist…
Kaugver võis kirjutada 14-15 tundi päevas ja tütre mäletamist mööda ei tohtinud talle siis isegi võileiba pakkuda. Kahe päevaga kirjutas kuuldemängu. Kuu ajaga tegi ta romaani valmis ja siis kulus ülejäänud aasta elamise peale. Suurte tiraažide pealt maksti toona tuhandeid rublasid honorariks, nii et raha oli palju! Ülo Tuuliku väitel kuulub Kaugverile ja Ardi Liivesele kestvusjoomise rekord eesti kirjanduses: nad napsitanud vahepeal kaineks saamata 49 päeva järjest. Pummelunge tasakaalustab Paldiski maantee nn Seewaldis läbitehtud viinaravi. Alkoholismi mõjusid käsitleb Kaugver teoses „Jumalat ei ole kodus“ (1971).
Tuulik kahetseb, et ei Kaugver ega hiljem ka ta ise pole kirja pannud legendaarse trio, Kaugver, Eno Raud ja Villem Gross, reisi läbi Eesti, mis võeti ette tähistamaks kultuuriministeeriumilt Kaugverile antud 2000 rublast preemiat. Kolmekesi istuti taksosse ja sõideti läbi kõik Rakvere, Tartu ja Pärnu sõbrad-tuttavad. Kolmanda päeva õhtul oldi Tallinnas tagasi – pool näidendi honorari oli huugama pandud. Kaugver teatanud üldse mitte traagiliselt, et nüüd tuleb hakata jälle leiba teenima.
1979. aastal amputeeriti Kaugveril gangreeni tõttu üks jalg. Tema elurõõmu see siiski õnneks oluliselt ei vähenda. Kaugver kirjutas haiglamuljete põhjal oma ühe parima romaani «Vana mees tahab koju».
Oma hilisemates romaanides keskendus Kaugver peamiselt kaasaegse elu erinevatele teemadele. Ta lahkab koolielu probleeme teoses „Disko“ (1982); noortevägivalda teoses „Meie pole süüdi“ (1984). Viimasest teosest tehti ka täispikk film (1986), vanemate ja laste suhteid romaanis „Kas ema südant tunned sa?“.
Kaugveri lühiproosa, mis on peamiselt klassikalise ülesehitusega ja käsitleb lühijutu vormis mitmesuguseid eetilisi küsimusi on ilmunud kogudes „60 minutit” (1968), „Tuuleveskid” (1977) ja „Oh mis kena maailm” (1983).
Kaugver andis suure osa oma loomingust 1980. aastatel Eesti Kirjandusmuuseumile.
1990. aastal ilmuvad “Postuumselt rehabiliteeritud” ja “Laev keset rägastikku”. 1990. aastal olid Kupra kirjastuse tiraažid nii suured, et Kaugverist sai enne surma veel tõsiselt rikas mees. “Mul on kohe päris õudne mõelda, kui palju mul raha on,” öelnud ta asjade käigu üle imestades tütrele.
Kaugveril oli kolm ametlikku naist ja lugematu arv romaane-romansse, mida ta ei varjanudki. Kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine, üdini kunstiinimene, kuulsast kirjanduslikust dünastiast, Julius Oro ehk Õngo üks tütardest. Paraku väärib kooselu lõpp 1989. aastal õudusromaani. Tütre, Katrin Kaugveri jutu järgi olid nad kahekesi peolt tulnud ja Raimondil oli juba protees alt ära keeratud, kui Aave õhkõrn kleit tuba soojendanud reflektorist tuld võttis. Raimond ei saanud midagi teha. Abikaasa hukkus traagilises tuleõnnetuses.
1990.a valitaks Kaugver Eesti Kongressi liikmeks
1991a. taastab Eesti oma kaotatud iseseisvuse, mida Kaugver on nii kaua oodanud. Läbinisti optimistlikul Kaugveril õnnestub saabunud vabadust nautida liiga vähe aega. 24 jaanuaril 1992.a sureb ta Magdaleena haiglas leukeemiasse.
Raimond Kaugveri eluloo on kirja pannud Sirly Hiiemäe raamatu „Rahvakirjaniku lugu“ Raamat on kirjutatud Kaugveri päevikute, kirjade, intervjuude, arhiivimaterjalide ja loomingu põhjal.
Kuula ka Raimond Kaugveri intervjuud ERRist
