Eesti kirjanikud olid alates 20. sajandi algusest loonud erinevaid rühmitusi, mis eelnesid Eesti Kirjanike Liidu loomisele.
Eesti kirjandusliku ja üldkultuurilise liikumise „Noor-Eesti“ eesmärk oli arendada kirjandust, kunsti ja teadust, väljuda senisest provintslikust alalhoidlikkusest ja pürgida Euroopasse esimest kord ilma Saksa või Vene kultuuri eestkostmiseta. Rühmituse tuumiku moodustasid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Bernard Linde, Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala, Aino Kallas ja Jaan Oks, nooremate liikmetena Johannes Semper ja August Alle. „Noor-Eesti“ tegutses aastatel 1905-1915. Esimese maailmasõja ajal tegevus vaibus.
Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ületati kiiresti I maailmasõja ajal kirjanduselus tekkinud tardumus. Friedebert Tuglase eestvõttel loodi kirjanike rühmitus Siuru, mis tegutses 1917–1919 ja ühendas peale Tuglase veel viit kirjanikku: Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, Artur Adson ja August Gailit. Hiljem liitusid nendega Johannes Barbarus ja August Alle.
Friedbert Tuglas loodud rühmituse Tarapita (1921–22) teravalt ühiskonnakriitilisele manifestile kirjutasid alla Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Fridebert Tuglas ja Maria Under. Tarapita väljendas teravasõnalist protesti noores riigis vohava kultuurituse, tõusikluse ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu.
Eesti Kirjanikkude Liit kui kirjanike ja kriitikute kutseühing asutati 8. oktoobril 1922 Tallinna Raekojas. Liikmeid oli tollal 33 ja see arv kasvas aastaks 1940 kahekümne inimese võrra. Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusajal olid loomingulise liidu esimesteks Friedebert Tuglas, Eduard Hubel (Mait Metsanurk), Karl Ast (Rumor), Henrik Visnapuu ja August Jakobson. Juriidiliselt oli liidu asukohaks aastani 1927 Tallinn, hiljem Tartu. Eesti Kirjanikkude Liit tegeles kirjanikele avaldamisvõimaluste ja toetusraha leidmisega.
Pärast Eesti okupeerimist ja liitmist NSV Liiduga kuulutati Eesti Kirjanikkude Liit 19. oktoobril 1940 likvideerituks. Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 taastati ajutiselt Eesti Kirjanikkude Liidu tegevus. Moskvas 8.–9. oktoobril 1943 toimunud konverentsil loodi Eesti Nõukogude Kirjanike Liit, 1958. aastal nimetati Eesti NSV Kirjanike Liiduks, mis püsis Nõukogude okupatsiooni lõpuni. Seda juhtisid esimehena Johannes Vares-Barbarus, August Jakobson, Johannes Semper, Juhan Smuul, Paul Kuusberg ja Vladimir Beekman.
1945. aastal loodi Stockholmis sinna põgenenud kirjanike poolt Välismaine Eesti Kirjanike Liit, mille esimeheks oli kuni 1982. aastani August Mälk, pärast teda Kalju Lepik ja Enn Nõu.
Nõukogude võim suurendas kunstile eraldatud vahendeid laia žestiga. Kirjanike autorihonorarid kasvasid kordades, ette olid nähtud preemiasummad ja kopsakad reisi-, töö- ning õppestipendiumid. Kuid uudisloomingut peaaegu ei ilmunud. Kirjanikud elatusid peamiselt nõukogude kirjanduse tõlkimisest eesti keelde. Samas oli kirjanike, kes nõukogude võimu poolt tapeti (Jüri Parijõgi, Julius Oro) või represseeriti (Ottniell Jürissaar, Artur Alliksaar, Paul Ambur, Leida Kibuvits, Elar Kuus, Marta Sillaots, Herta Laipaik, Hugo Raudsepp jt.
1950. aasta algul saabus Eestisse K(b)P Keskkomitee kontrollbrigaad, kes tuvastas, et kohalikud juhid polnud suutnud Eesti elu nõukogulikus laadis ümber korraldada ega puhastada riigiaparaati vaenulikest elementidest ja kodanlikest natsionalistidest. See avas tee juhtkonna vahetuseks. Vaimuinimeste tagakiusamine võimuvahetusega ei lõppenud, pigem oli see signaaliks repressioonide hoogustumisele. Juba varem alanud iseseisvusaegse kultuuripärandi ümberhindamine ja kultuuritegelaste vaenamine võttis nüüd kolossaalsed mõõtmed.
4. mail 1950 kustutati Eesti NSV Kirjanike Liidu liikmete nimekirjast Johannes Semper, Paul Viiding, August Sang, Kersti Merilaas, Betti Alver, Hugo Raudsepp, Mait Metsanurk, Leo Anvelt, Agnes Taar ja Aleksander Tassa ehk peaaegu kõik Saksa okupatsiooni ajal kodumaal olnud kirjanikud
Neid eesti kirjanikke, keda 1950. aastate algul avaldada tohtis, polnud palju. 1956. aastal eesti kirjanduse dekaadiks Moskvas avaldatud venekeelne trükis sisaldab 35 autori nimed: A. Jakobson, H. Leberecht, A. Alle, A. Antson, J. Barbarus, V. Buk, D. Vaarandi, A. Kaal, P. Keerdo, M. Kesamaa, F. Kotta, E. Krusten, J. Kärner, M. Laosson, J. Lilienbach, O. Luts, J. Lauristin-Madarik, O. Münther, E. Männik, R. Parve, M. Raud, P. Rummo, A. Saar, I. Sikemäe, R. Sirge, J. Sütiste, E. Tammlaan, A. Tigane, L. Tigane, O. Tooming, A. Tulik, O. Urgart, E. Hiir, A. Hint ja J. Schmuul.
1990. aastal avaldas Oskar Kruus oma uurimuste tulemused eesti kirjameeste represseerimise kohta erinevate riigivõimude poolt alates eestlaste ärkamisajast. Tema arvutuste järgi kaotas 125 aasta jooksul poliitiliste süüdistuste tõttu vabaduse umbes 150 eestlasest literaati, mis moodustab umbes 15 protsenti nende üldarvust. Nõukogude võimu arvele langeb sellest kontingendist umbes 75 inimest, mida on sama palju kui tsaariajal, esimesel iseseisvusajal ja Saksa ajal vangi pandud eesti literaate kokku.
1990. aastal nimetati Eesti NSV Kirjanike Liit ümber Eesti Kirjanike Liiduks. 2000. aasta oktoobris võeti Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liikmed nende soovi kohaselt in corpore vastu Eesti Kirjanike Liitu kodumaal ning sellega seoses lõpetas Välismaine Eesti Kirjanike Liit oma tegevuse.
Kirjanike Liidu kirjastustegevusena nägi 27. aprillil 1923 ilmavalgust EKL-i väljaanne kirjandusajakiri „Looming”. 1989. aasta aprillist ilmub Kirjanike Liidu kuukiri “Akadeemia”. 2014. aastast ilmub Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni almanahh “Tõlkija hääl”.
2021. aasta lõpu seisuga on liidul 336 liiget nii kodu- kui ka välismaal – lisaks kirjanikele ka ilukirjanduse tõlkijad, kirjanduskriitikud ja -teadlased.
Tallinna Kirjanike Maja on Tallinna vanalinnas aadressil Harju 1 asuv hoone. August ja Heili Volbergi koostöös projekteeritud kirjanike maja ehitati Harju tänava pommitatud alale 1963. aastal. Kirjanike maja oli jaotatud mitme otstarbega hooneks, mis pidi mahutama kortereid, raamatukauplust, kirjanike liidu ruume ja kohvikut. 2022. aasta veebruaris Jaan Krossi 102. sünniaastapäeval püstitati Kirjanike majas elanud, selle poole vaatav Eesti kirjanduse suurkuju Jaan Krossi mälestusmärk Kullassepa, Niguliste ja Harju tänava nurgale.
Tartu Kirjanduse Maja, ka Tartu Kirjanike Maja, on Tartus Vanemuise tänaval asuv hoone, kus tegutsevad Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond, samuti kirjastus Ilmamaa. Kirjanduse Majas toimuvad kirjandusõhtud, Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekud, raamatuesitlused ja muud kirjandusüritused.
Tallinnas Koidu tänav 84 asuva kirjanike maja sai tänu juhusele ning Mart Siilmanni pingutustele Eesti Kirjanike Liidu omaks ja oli esialgu lihtsalt kinnisvara ning seejärel pelgupaik mõnele kirjanikule, kel polnud elamispinda. Ka täna pakub maja peavarju erinevatele kirjanikele.
Kirjanike ja tõlkijate loomemaja Käsmus pakub ideaalilähedast võimalust süvenenud tööks üheaegselt neljale literaadile.
Eesti Kirjandusmuuseumi saalis avati Kirjanike Liidu ajaloole pühendatud näitus “Eesti Kirjanike Liit 100“ ja sellega kaasnev rändnäitus viiel pildipaanil, mis on Eesti Kirjandusmuuseumi kingitus liidu 100. aastapäevaks. Näitus „Eesti Kirjanike Liit 100“ jääb Eesti Kirjandusmuuseumis avatuks kuni 31. märtsini 2023. Sellega kaasnevat rändnäitust on alates detsembrist võimalik laenutada raamatukogudesse, koolidesesse üle Eesti.
ETV2 eetris on aastapäevale pühendatud saatesari «Meie kirjanduse lugu“