Bella Italia
Meil, eestlastel on mitmeid omamaisete autorite sulest ilmunud Itaalia raamatuid. Eestlased Kärt Vilt ja Kristiina Praakli on avaldanud oma „Minu Itaalia“ raamatud, Mae Merusk „Minu Sitsiilia“ raamatu.
Meie oma Käbi Laretei on Veneetsiast kaunilt kirjutanud. Käbi Laretei viies raamat “Mineviku heli“, mida ta ise peab oma kõige olulisemaks teoseks, on ilmselgest autobiograafilisusest hoolimata ikkagi ilukirjanduslik teos, milles pole välistatud väljamõeldis. Loo tegelikud prototüüpid on Käbi Laretei ja Pier Maria Pasinettiga. Raamatus jõuab aastakümnete järel noorusarmastust otsiv peategelane Itaaliasse ja annab otsitu ukse taga kella… Raamatus on lugu raamivaks osaks armastuskirjad.
Armastatud kirjaniku Lilli Prometi (1922–2007) üks kuulsaimaid teoseid «Primavera» kujutab enesest armastusromaani, mille sisuks on Itaalia-reis.
Karl Ristikivi leidis hoopiski mitte Hellases vaid Itaalias oma maastikulise Arkaadia asuursinise taeva ja küpressidega. Ristikivi esimesele Itaalia-reisile maikuus 1956 järgnes 1958. aastal teine, millest ilmub reisikirjas „Itaalia capriccio”. Paarkümmend aastat hiljem 1976 ilmunud, Ristikivi viimaseks romaaniks jäänud „Rooma päevik” on kui ajas settinud reisikirja.
Aimee Beekmani “Plastmassist südamega madonna” on raamat reisist Italiasse nõukogude kultuuriinimeste ekskursioonirühma koosseisus aastavahetusel 1962/63. Artur Vaderi „Itaalia päikese all“ kajastab 1971. ja 1972. aastal Itaalia Kommunistliku Partei keskhäälekandja “L`Unita” pidustusel viibinud Eesti NSV partei- ja riigitegelase nägemust Itaalia elust, kultuurimälestistest, looduslikest vaatamisväärsustest
Soomlanna Pirkko Peltonen Rognoni «Isemoodi Itaalia» jutustab asjadest, mida turist ei jõua ega oskagi märgata: itaallaste kommetest, peresuhetest, moest, usust, poliitikast ja suurepärastest roogadest. Itaalial, sellel muusika- ja kunstilembesel päikeselisel maal, on ometi ka oma süngem pool, omad varjud: maffia, korruptsioon, varanduslik kihistumine, terrorism. Pirkko Peltonen Rognoni oli elanud Itaalias ja töötanud seal ajakirjanikuna 26 aastat.
Palju on itaalia kunstnikest kõnelevad raamatud, näiteks František Jíleki “Mees Vincist”, Irving Stone´i või Aleksei Dživelegov “Michelangelo“, Vitali Vilenkin „Amedeo Modigliani“. László Passuthi „Kuldses udus külmetavad jumalad“ on romaan maailmakuulsast itaalia kunstnikust Raffaelist. Richard Burnsi „Sandro ja Simonetta“, mis ei ole Sandro Boticelli elulugu vaid tema armastuse lugu imelise Simonetta Vespucci vastu.
Paljud raamatud räägivad Itaalia ajaloost. Maailma üks õudsemaid katastroofe on Vesuuvi purse, mille tagajärjel aastal 79. m.a.j. hävis kolm Itaalai linna; Herculaneum, Pompeji ja Stabiae Üks Pompeji ajaloo uurijaid oli inglise kirjanik Edward Bulwer-Lytton, kelle töö tulemusena ilmus romantiline ajalooline romaan “Pompeji viimsed päevad”.
Prantsuse kirjanduse klassiku Stendhali tuntud romaan „Parma klooster“ räägib 1796. aastal üle Prantsusmaa piiride Itaaliasse voolanud revolutsioonilainest, mis äratab maa sajanditepikkusest feodaalse tuimuse orjaunest. Tormiline on uute ja vanade jõudude kokkupõrge, ligi paari aastakümne jooksul käib teose tegevuspaigaks olev Põhja-Itaalia käest kätte. Vabadus vaheldub orjusega, rõõm ja juubeldus kättemaksuga.
Sarjas „Klassikalised lood“ on ilmunud prantsuse klassiku Stendhali novelliloomingu paremikku kuuluvad lood kogumikust «Itaalia kroonikad», mis põhinevad ajaloolistel sündmustel ning heidavad valgust inimhinge süvakihtidele eri aegade kultuuriatmosfääri taustal. Samas sarjas ilmunud Laurence Sterne raamatus „Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia“on autori huviobjektiks pisiseigad, juhuslikud kohtumised, põgusad muljed, mis kutsuvad esile ootamatuid assotsiatsioone. Kohati liigse pisarlikkuseni ulatuv tundehellus vaheldub pikantse huumori ja salvava irooniaga.
Ethel Lilian Voynich teose „Kiin“ teemaks on itaalia rahva rahvuslik vabadus- ja ühinemisvõitlus 1830.-1840. aastail Austria ülemvõimu vastu. Kirjanik keskendub poliitilise reaktsiooni ja selle pealiitlase – rooma-katoliku kiriku paljastamisele, jutustades itaalia patrioodi Arthur Burtoni (Kiini) elust, kes võitleb kodumaa sõltumatuse ja ühinemise eest.
Axel Munthe teoses “San Michele raamat” on juttu tema elust arstina Itaalias ja villaehitusest Capri saarel. Axel Munthe sündis 1857. aastal Rootsis. Tal olid sõprussidemed Euroopa kuningakodadega ja enamike tuntud kaasaegsete kirjandus- ja ühiskonnategelaste ning ajaloolastega. Samal ajal pühendas Munthe end Capri saarel asuva Tiberiuse San Michele villa varemeist ülesehitamisele. Tüüfuse- ja koolerataudi ning maaväringu ajal Lõuna-Itaalias töötas ta jõudu säästmata vaeste inimeste heaks, kellele kuulus tema suurim poolehoid.
Roberta Richi „Veneetsia ämmaemand“ on haarav lugu noorest juudi ämmaemandast Hannast, kes elab kuuleka getohiirekesena meeste- ja religioonikeskses käskude-keeldude maailmas. Lugeja ees avaneb 16. sajandi Veneetsia oma värvide ja lõhnade, valguse ja varjude, ohtude ja ootustega.
Thomas Manni ühe kuulsama teose «Surm Veneetsias» peategelane on austatud, ent juba vananev professor von Achenbach, kelle veneetsia puhkuse kinnisideeks saab väljapaistvalt kena poola päritolu noormees Tadzio. See on on liigutav jutustus heitlusest inimlike kirgede ja ratsionaalsete käitumisnormide vahel.
Praegusaja Veneetsiast on ilus kirjeldus Vikram Sethi kaunis armastusloos “Tasavägine muusika“. See on lugu armastusest. Armastusest kaotatud ja leitud ja uuesti kaotatud naise vastu. Samas on see raamat muusikast ja armastusest muusika vastu, mis võib kirgliku teemana joosta läbi terve elu.
Raamatus „Toscana päikese all“ jutustab USA kirjanik Frances Mayes kaasahaaravalt ja inspireerivalt sellest, kuidas ta endale Itaaliasse kodu lõi.
Elizabeth Gilberti raamat „Söö, palveta, armasta“ on ühtaegu füüsiline teekond, vaimne otsimisretk ja reisimälestus. Lugejal on võimalik rännata koos autoriga ja jälgida, kuidas segaduses, vaimselt ja hingeliselt kurnatud naisest saab noorenenud, enesekindel ja armunud naine. Itaaliast otsis ja leidis peategelane naudinguid ja köögimõnusid.
Nagu elus nii ka kirjanduses ei saa me mööda vaadata itaalia maffiast. Täna on kõik maffiast kuulnud. Umbes 1860. aastal sisenes see sõna itaalia keelde ja 1866 kasutas seda Sitsiilias Suurbritannia konsulaat, kes teatas juhtkonnale maffiast, mis osaleb töötajate sissetulekutes, hoiab ühendust kurjategijatega. Sõnal on tõenäoliselt araabia juured – mu’afah – ja tähendab kaitse, varjupaik. Kuid on ka ilusama sõna päritolu variant. 30. märtsil 1282 toimunud ülestõusu ajal, mis puhkes Sitsiilias, läks ajalukku loosung “Morte alla Francia, Minatalia anela! “(“Surm Prantsusmaale, hinga, Itaalia! “). Selle loosungi algustähed moodustavad sõna MAFIA. Enamik inimesi aga ei tea, et Itaalia oli kunagi ka selle organisatsiooni alistamise äärel. Mussolini valitsusajal kasutas legendaarne politseiülem Cesare Morti võitluses maffiaga jõhkraid ja ebaseaduslikke meetodeid. Ja kui poleks alanud Teine maailmasõda, oleks ta ehk suutnud maffia igaveseks hävitada.
John Dickie on kirjutanud köitva loo Sitsiilia maffiast „Cosa Nostra. Sitsiilia maffia ajalugu“ 1860. aastatest peale kuni tänapäevani. Itaalia ajakirjaniku Roberto Saviano raamat „Gomorrah“ analüüsib Napoli piirkonna Camorra maffiat. Mario Puzo tuntud romaani „Ristiisa“ ja selle järje „Sitsiillane“ sündmustik paigutub aastatesse 1945–1955 ja räägib Sitsiilia juurtega maffiaperekonna võitlusest võimu ning raha pärast korrumpeerunud Ameerikas ja Michael Corleone kujunemisest maffiapealikuks.
Krimisõpradele võiks huvi pakkuda John Berendt „Langevate inglite linn“ . Lugu algab 1996. aasta 29. jaanuari õhtul, mil sensatsiooniline põleng hävitab Fenice ooperiteatri. Fenice kaotus, kus omal ajal esietendusid viis Verdi ooperit, on veneetslastele suur katastroof, mille teeb veel hullemaks avastus, et tegemist võis olla süütamisega. Kolm päeva pärast tulekahju Veneetsiasse saabunud Berendtist saab otsekui detektiiv, kes tungib selle suurepärase linna iseloomu ja avastab sammu-sammult tõe tulekahju kohta.
Andrea Camilleri romaani “Vee kuju” tegevuspaik on Sitsiilia väikelinn ning lisaks põnevale sündmustikule pakub see võimalust mõista nii kohalikke tavasid kui ka Sitsiilia toidukunsti. Sitsiilia kohaliku aristokraatliku perekonna võsu ja poliitik sureb kahtlastel ja pikantsetel asjaoludel. Tema armuke ja onupoeg satub paanikasse ja kutsub appi kadunukese sõbra, kes aga asub traagilist sündmust kasutama ära iseenda upitamiseks poliitikas. Nii hakkab põimuma keeruline intriig, mille käigus võltsitakse asitõendeid ning püütakse mustata poliitilisi võistlejaid. Inspektor Montalbano on aga sitsiillane ja sealsed võimumängud pole talle uudiseks – tema jaoks on aga oluline, et võidutseks õiglus.
Soovi korral saate rohkem Itaalia teemalist kirjandust leida meie lehelt.
