Juhan Smuul 100
Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe…
Nii kirjutab Juhan Smuul (1922-1971), kelle suur ja kustumatu kiindumus oli meri, oma luuletuses “Viimane laev”. Selle luuletuse hääletasid Eesti kirjandusõpetajad 100 Eesti parimad luuletuse hulka koos tema luuletustega „Mälestusi isast“ ja „Kuidas joonistada kurbust“ Luuletuse „Viimane laev“ on viisistanud nii Veljo Tormis kui Kait Tamra. Seda 1971. aastal kirjutatud luuletust on peetud ka Smuuli testamendiks. Laeva, mille tulesid ta ise enam ei näinud, Smuul ka sai. 50 aastat maailmameredel seilanud, aastal 1972 Saksamaal ehitatud traaler “Juhan Smuul” oli 81,95 meetrit pikk ja 13,64 meetrit lai atlantik-tüüpi laev.
Smuulide suguvõsa lugu ulatub juba 1532. aastasse kui Liivi Ordu meister Wolter von Plettenberg kinkis Juhani kaugele esivanemeale nimega Hansken vabaduse, tõenäoliselt Plettenbergi Väikese- või Suure väina nõrga jää pealtpäästmise eest. Vabaduskirja originaal asub Kuressaare Muuseumis ja koopia Koguva külas. See vabaduskiri tõi kaasa Smuulidele postiveotöö Mandri-Eesti ja saarte vahel, ennekõike Pärnu ja Muhumaa vahel 362 aastaks (aastatel 1532—1894).
Juhan Smuul sündis 18. veebruaril 1922. aastal Muhu saarel Koguva Toomal oma isa üheteistkümnenda lapsena. Temast pidi saama talu pärija ja põllumees, kuid sai hoopis merekirjanik, publitsist ja ühiskonnategelane.
Smuul on ise korduvalt möönnud, on Koguva küla kasvukeskkond olnud tema loomingu üheks peamiseks tõukejõuks.
Lapsepõlve meremehejutud ja kauge kutsuv silmapiir jätsid sügava jälje Smuuli romantilisse hinge. Sõja järel tahtis ta realiseerida oma kauaaegset unistust ning astuda merekooli, kuid sinna teda ei võetud. Merereisid, millest ta oli unistanud sai ta siiski teha kuid seda ajalehekorrespondendina ja kirjanikuna: heeringalaevaga Põhja-Atlandile 1955, polaarekspeditsioonilaevaga Antarktikasse 1957–1958, uurimislaevaga Jaapani merele 1959, Teravmägedele 1960.
Smuuli “Jäine raamat” (1959) on iselaadne reisikiri, mis on lugejatele meeldinud (ja sugugi mitte vaid sellepärast, et seda auhinnati 1961. a Lenini preemiaga, mis tõi kaasa mitu taasilmumist eesti keeles ja tõlkeid paljude rahvaste keeltesse). Oma ilmumisaja kontekstis oli päevikuvormis reisiraamatuga lagedale tulek sedavõrd üllatav, et kalkuleerivama natuuriga kirjanik poleks sellist tegu vahest ette söandanud võttagi. Smuul ei kalkuleerinud, lihtsalt tegi: „Kirjutasin üles, mis nägin.“. Äärmuseni politiseeritud teema Antarktika hõlvamisest on mahutatud intiimsesse päevikuvormi.
„Jäise raamatu” alguses loetleb Smuul kaasasolevate isiklike esemete seas raamatuid Fridtjof Nanseni „Suuskadel läbi Gröönimaa” , Richard Byrdi „Lennuretk lõunanabale” ja Ernest Shackletoni „Teekond lõunanabale”. Samas loodusetundmise tasemelt jäi Smuul ka ekspeditsioonil rannaküla poisiks, kelle jaoks kõige olulisemad loomariigi esindajad Antarktikas on pingviinid ja hülged ning kes merel näeb vaalu ja delfiine. Reisikiri „Jäine raamat“ on sageli ilmunud koos Smuuli teise reisikirjaga „Jaapani meri, detsember“ (1963). Selles omapärases miljöös on autori huviobjektiks eelkõige reisikaaslased, kelledest ta visandlikult annab meeldejäävad portreed. Siin on ka mõtisklusi Suurest Hallist ehk Merenukrusest .
„Jäist raamatut“ on ajakirjas Keel ja Kirjandus nr 3/2010 pikemalt analüüsinud Kadri Tüür.
Juhan Smuulil oli Antarktika ekspeditsioonil kaasas Eesti Televisioonist laenatud filmitehnika. “Biskaia ees tunnen ma vähem hirmu kui tehnika ees. Igasugustel aparaatidel on omadus kas minu käes rikki minna või üldse mitte töötada” , kirjutas ta. ETV lootis kirjanikult esimest telefilmi jääväljadest. Filmiga olid asjad siiski sandivõitu, kogu noosiks oli mõnikümmend meetrit võbisevat ja hüplevat Antarktikat. Kirjanik vandus tehnika maapõhja, kuna see olevat kinni külmunud ja võbisenud ning küllaga unikaalseid kaadreid läks sellega kaduma. Siiski võib teda nimetada Eesti Televisiooni esimeseks filmioperaatoriks Antarktikas! Tema võbisevaid kaadreid näidati siiski televisioonis ning kuna kirjanik oli hea jutuoskusega, tuli saade “Juhan Smuul Antarktikas” toredasti välja.
Meri ja inimesed keset merd on Smuuli loomingus kesksel kohal. Selleteemaline Smuuli looming on aluseks olud filmidele “Kirjad Sõgedate külast“ (1966), „Keskpäevane praam“ (1967), näidendi “Kihnu Jõnn ehk Metskapten” järgi vändati film “Metskapten“ (1971). Muusikasõbrad teavad Gutav Ernesaksa poolt Juhan Smuuli sõnadele loodud ooperit „Tormide rand“, suiti meeskoorile “Kuidas kalamehed elavad” ja meekoorilaulu “Kutse“
Miks veri nii rahutult tuikad?
Mu ukse eest sadamast laev
kumeda vilega huikas,
mind tuuliste väinade last
Juhan Smuuli loomingut voolab nendegi naljasõprade veres, kes sellest ise ehk midagi ei teagi. Smuuli sulest on ilmunud „Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi“ (1965) tema Muhu monoloogi “Suvitajad” järgi vändati kultusfilm “Siin me oleme “ (1978) ning peagi valmib uusversioonina film “Suvitajad” Igatahes!
Juhan Smuul on Eesti kirjandusajaloo üks enam vaidlusi ja vastakaid arvamusi põhjustanud kirjanik. On neid, kes täna Smuuli materdavad, samas leidub tema loomingu tulihingelisi austajaid. Me võime täna jääda eriarvamusele, kas Smuuli teod olid head või halvad, mida ta oli sunnitud tegema ja mida tegi priitahtlikult, kas ta jõudis arusaamiseni, millist süsteemi ta oli teeninud, millises süsteemis elanud, hakkas ta kahtlema siiras õhinas ning usus, et see tee, mida mööda mindi, on ainuõige ja ainuvõimalik. Kuid teada on, et Smuuli looming, mis oli alguses kantud tõsiusklikult kommunistlik-stalinistlikust maailmavaatest, selles oli „õiget“ ideoloogiat ja kommunismiehitamise pateetikat, muutus pärast poliitilistest teemadest eemaldumist 1950. aastate keskel, kui tema loomingus tõusis esile rahvalik-humoristlik kujutusviis.
