Smuuli “Jäine raamat” (1959) on iselaadne reisikiri, mis on lugejatele meeldinud (ja sugugi mitte vaid sellepärast, et seda auhinnati 1961. a Lenini preemiaga, mis tõi kaasa mitu taasilmumist eesti keeles ja tõlkeid paljude rahvaste keeltesse). Oma ilmumisaja kontekstis oli päevikuvormis reisiraamatuga lagedale tulek sedavõrd üllatav, et kalkuleerivama natuuriga kirjanik poleks sellist tegu vahest ette söandanud võttagi. Smuul ei kalkuleerinud, lihtsalt tegi: „Kirjutasin üles, mis nägin.“. Äärmuseni politiseeritud teema Antarktika hõlvamisest on mahutatud intiimsesse päevikuvormi.
„Jäise raamatu” alguses loetleb Smuul kaasasolevate isiklike esemete seas raamatuid Fridtjof Nanseni „Suuskadel läbi Gröönimaa” , Richard Byrdi „Lennuretk lõunanabale” ja Ernest Shackletoni „Teekond lõunanabale”. Samas loodusetundmise tasemelt jäi Smuul ka ekspeditsioonil rannaküla poisiks, kelle jaoks kõige olulisemad loomariigi esindajad Antarktikas on pingviinid ja hülged ning kes merel näeb vaalu ja delfiine. Reisikiri „Jäine raamat“ on sageli ilmunud koos Smuuli teise reisikirjaga „Jaapani meri, detsember“ (1963). Selles omapärases miljöös on autori huviobjektiks eelkõige reisikaaslased, kelledest ta visandlikult annab meeldejäävad portreed. Siin on ka mõtisklusi Suurest Hallist ehk Merenukrusest .
„Jäist raamatut“ on ajakirjas Keel ja Kirjandus nr 3/2010 pikemalt analüüsinud Kadri Tüür.
Juhan Smuulil oli Antarktika ekspeditsioonil kaasas Eesti Televisioonist laenatud filmitehnika. “Biskaia ees tunnen ma vähem hirmu kui tehnika ees. Igasugustel aparaatidel on omadus kas minu käes rikki minna või üldse mitte töötada” , kirjutas ta. ETV lootis kirjanikult esimest telefilmi jääväljadest. Filmiga olid asjad siiski sandivõitu, kogu noosiks oli mõnikümmend meetrit võbisevat ja hüplevat Antarktikat. Kirjanik vandus tehnika maapõhja, kuna see olevat kinni külmunud ja võbisenud ning küllaga unikaalseid kaadreid läks sellega kaduma. Siiski võib teda nimetada Eesti Televisiooni esimeseks filmioperaatoriks Antarktikas! Tema võbisevaid kaadreid näidati siiski televisioonis ning kuna kirjanik oli hea jutuoskusega, tuli saade “Juhan Smuul Antarktikas” toredasti välja.
Meri ja inimesed keset merd on Smuuli loomingus kesksel kohal. Selleteemaline Smuuli looming on aluseks olud filmidele “Kirjad Sõgedate külast“ (1966), „Keskpäevane praam“ (1967), näidendi “Kihnu Jõnn ehk Metskapten” järgi vändati film “Metskapten“ (1971). Muusikasõbrad teavad Gutav Ernesaksa poolt Juhan Smuuli sõnadele loodud ooperit „Tormide rand“, suiti meeskoorile “Kuidas kalamehed elavad” ja meekoorilaulu “Kutse“
Miks veri nii rahutult tuikad?
Mu ukse eest sadamast laev
kumeda vilega huikas,
mind tuuliste väinade last
Juhan Smuuli loomingut voolab nendegi naljasõprade veres, kes sellest ise ehk midagi ei teagi. Smuuli sulest on ilmunud „Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi“ (1965) tema Muhu monoloogi “Suvitajad” järgi vändati kultusfilm “Siin me oleme “ (1978) ning peagi valmib uusversioonina film “Suvitajad” Igatahes!
Juhan Smuul on Eesti kirjandusajaloo üks enam vaidlusi ja vastakaid arvamusi põhjustanud kirjanik. On neid, kes täna Smuuli materdavad, samas leidub tema loomingu tulihingelisi austajaid. Me võime täna jääda eriarvamusele, kas Smuuli teod olid head või halvad, mida ta oli sunnitud tegema ja mida tegi priitahtlikult, kas ta jõudis arusaamiseni, millist süsteemi ta oli teeninud, millises süsteemis elanud, hakkas ta kahtlema siiras õhinas ning usus, et see tee, mida mööda mindi, on ainuõige ja ainuvõimalik. Kuid teada on, et Smuuli looming, mis oli alguses kantud tõsiusklikult kommunistlik-stalinistlikust maailmavaatest, selles oli „õiget“ ideoloogiat ja kommunismiehitamise pateetikat, muutus pärast poliitilistest teemadest eemaldumist 1950. aastate keskel, kui tema loomingus tõusis esile rahvalik-humoristlik kujutusviis.
