kriminaalromaan Archives

Nordic Noir ja eesti kriminull

Briti kirjandusringkonnad omistasid põhjamaade kriminaalromaanidele määratluse Nordic Noir. Nordic Noir kirjandus on tume ja aus, mis käsitleb kohalikke probleeme, selliselt saab kriminulle kirjutada hoolivates ühiskondades nagu on Põhjamaades.

Põhjamaise krimiromaanile on iseloomulik

Lakooniline jutt. Ülearuseid sõnu reeglina ei pruugita.
Isiklikest deemonitest, eraelu sasipundardest, kõikvõimalikest hädadest ja haigustest murtud detektiivid, kes kuritegusid lahendavad.
Tugev sotsiaalne kallak. Üksteisest võõrandumine, ühiskonnas oma kohata jäämine, rassism ja sallimatus – sellest võrsuvadki roimad.
Tihti saavad sündmused alguse kaugest minevikust, populaarne on Teine maailmasõda, aga juured võivad ulatuda kasvõi 19. sajandisse, sageli jutustataksegi lugu mitmes erinevas ajas.

On ka neid, kes peavad Nordic Noiri pigem kaubamärgiks kui konkreetseks mõisteks.

Esimeseks Nordic Noir autoriks on peetud Henrik Ibsenit. Nordic Noir esiletõus algas siis, kui muude maade krimikirjandus hakkas ära vajuma. 1960. ja 1970. aastatel hoidis autoripaar Maj Sjöwall ja Per Wahlöö Skandinaavia publikut mõrvade, tegevuse ja ühiskonnakriitikaga ärkvel. Neid kahte peetakse ühiskonnakriitilise detektiiviromaani “vanemaks põlvkonnaks”. Krimikirjandus muutus Põhjamaades niivõrd populaarseks, et nii Taanis kui ka Rootsis tegutsevad krimiakadeemiad. Rootsi krimiakadeemia asutati juba 1970. aastail.

Tänase skandinaavia krimihulluse vallandas 1990ndatel ilmunud Larssoni “Millenniumi”-triloogia. Arvukad autorid üritasid populaarsest voolust kiiret kasu lõigata ja uute teoste tulv on nii suur, et lugeja ei jõua seda enam hoomata.

Siiski tuuakse sageli välja Põhjamaade Noir-autorite niinimetatud „neli vaala“ :

Rootsi kirjanik Henning Mankell (1948-2015). Aastal 1991 ilmus esimene tema politseiinspektor Kurt Wallander romaan. Tema romaanide põhiküsimuseks on: “Mis läks Rootsi ühiskonnas valesti?”

Norra kirjanik Jo Nesbø (sünd. 1960).Kriminaalromaanide peategelane on Harry Hole’i, kelle juurdlused viivad teda Oslost Austraaliasse, Taisse, Lääne-Kongosse, Šveitsi või Brasiiliasse. Juhtumite uurimise kõrval veedab ta märkimisväärse osa ajast alkoholismi ja oma deemonitega võideldes.

Rootslastest abikaasad Alexander (sünd. 1967) ja Alexandra Coelho Ahndoril (sünd. 1966) ühise kirjanikunumega Lars Kepler – Lars on austusavaldus Rootsi krimikirjanikule Stieg Larssonile. Kepleri nimi pärineb saksa teadlaselt Johannes Keplerilt (1571–1630). Nende loodud on soomerootsi päritolu kriminaalkomissar Joona Linna sari.

Rootsi kirjanik Stieg Larsson (1954-2004) Tema tuntuim teostesari oli “Millenniumi-triloogia”, mis oli kirjaniku poolt planeeritud 10-osalise sarjana, millest ta valmis jõudis kirjutada vaid kolm. Sari avaldati postuumselt ja sellest sai enimmüüdud ja auhinnatud Rootsi kriminaalromaanide sari. Saaga kaks peamist tegelast on Lisbeth Salander, fotograafilise mäluga asotsiaalne arvutihäkker, ja Mikael Blomkvist, uuriv ajakirjanik ja ajakirja Millennium väljaandja.

2013. aastal andis Norstedts Förlag Rootsi krimiajakirjanikule David Lagercrantzilt ülesandeks jätkata Larssoni tegelastega Millennium-sarja ja sari saab veel 3 osa. 2021. aasta novembris teatas kirjastus Polaris, et omandas Larssoni pärandvara õigused Millennium-sarjale ja Rootsi autor Karin Smirnoff kinnitati kirjanikuks, kes annab sarjast välja kolm uut raamatut.

Ajad, kui Põhjamaade linnu kujutati idülliliste paikadena, on möödas. Üleilmastumise tingimustes esindavad need linnad praegu hoopis kultuuride ja usundite erinevustest tekkinud konflikte ja heaoluühiskonna varjukülgi, mis kajastuvad ka kirjanike töödes.

Eesti esimeseks krimikirjanikuks peetakse Eduard Vildet (1865–1933), kes on meie põlvkondadele tuntud pigem oma ühiskonnakriitiliste romaanide ja näidendite poolest. Vähe tuntud on Vilde loominguperioodi alguse krimi- ja põnevusjutud, kus läbivaks kujundiks on musta mantliga mees. sai Vilde sai inspiratsiooni oma krimijuttudeks ajalehe kriminaalsetest uudisnuppudest . Tema põnevuslood, mis ilmusid ajalehe joone alusena, tõstsid lehtede loetavust. Vilde “Musta mantliga mees” kannab eesti kirjandusloos esimese kriminulli tiitlit, 1880-1890 järgnesid tema “Kuul pähe“, “Kurjal teel”, “Kippari unerohi”, „Karikas kihvti“.

Järgmised krimiromaanid kirjutatakse Eestis 1930ndatel. Nii ilmub Richard Janno (1900-1942) sulest “Sinine ümbrik” ja „Selja tagant” ning Eerik Laidsaare (1906-1962) sulest „Ingeri kuningatar ehk GPU võrgus“. Krimikirjandust ilmub ka Aleksander Sipelgase, Mats Mõtslase ja Elmar Valmre sulest.

Krimikirjandus pole sel ajal Eesti kirjanike poolt just laialt harrastatav žanr. 1940-1980 ilmuvad Arvi Korgi „Sulid ja võmmid“, Herta Laipaiga “Kummitus muusikatoas“, “Doktor Vallaku mõistatus“, Karl Ristikivi „Kahekordne mäng“. Karl Ristikivi poolt juba 1960-ndatel Christian Steeni nime all rootsi keeles kirjutatud kriminaalromaan “Hurmakägu on surma nägu” ilmub esmakordselt alles 1992. aastal Tallinnas Jaan Krossi tõlkes. Eessõnas ütleb tõlkija, et see on Agatha Christie stiilis suletud seltskondade romaanide tore paroodia. Selle ajastu krimikirjanikest saab nimetada veel Valve Saretoki ja Henn-Kaarel Hellatit

1990ndate Eesti viljakaim krimikirjanik on Juhan Paju. Ära tuleks märkida ka Talvo Pabut, Nikolai Baturin, Sulev Raudsepp, Vello Lattik.

Alates selle sajandi algusest hakkab eesti krimikirjandust ilmuma rohkem kui kunagi varem. Tänase päeva tuntuim ja viljakaim eesti krimikirjanik on Indrek Hargla oma ajalooliste kriminaalromaanide sarjaga. Tänaseks on keskajal Tallinnas elanud apteeker Melchior sarjas ilmunud seitse romaani. Tekkimas on ka eesti oma naiskrimikirjanike koolkond, kelle tuntumateks esindajateks on Katrin Pauts ja Birk Rohelend.

Kui mõrv sai teoks

Kuritegevus on sama vana kui inimkond ning lood kuritegevusest on inimesi alati paelunud. Kuid krimiromaan on suhteliselt noor žanr, mille algus ulatub 19. sajandisse. Muidugi oli ka enne seda kirjanduses mõrvu, seda juba Kaini ja Aabeli loost saadik. Kriminaalseid jooni võib leida antiikkirjandusest, näiteks Sophoklese „Kuningas Oidipuses“. Friedrich Schiller (1759–1805) tegi uusajal katseid kriminaalasja objektiivselt kirjeldada

Esimeseks tänapäevaseks kriminaaljutuks peetakse Edgar Allan Poe teost “Mõrvad Rue Morgue’il” (1841). Edgar Allan Poe (1809 – 1849) soovis end kirjanduslukku jäädvustada eelkõige poeedina. Juhtus aga nii, et ta jõudis lisaks luuletamisele panna aluse kaasaegsele krimikirjandusele. Tema juttudes “Mõrv Rue Morgue’il”, “Marie Roget’ mõistatus” ja “Näpatud kiri” astub lugeja ette erakordse tähelepanu- ja järeldamisvõimega Auguste Dupin. Kuigi Dupinist on ainult kolm lühikest novelli – kokku mitte üle 100 lehekülje – oli Poe mõju uue žanri arengule väga oluline: loogilise analüüsi kasutamine kuritegevuse uurimisel, andekas kangelane-uurija ja tema vastandina mitte nii särav kaaslane, kes jutustab loo.

Esimene kriminaalromaaniks peetakse Wilkie Collinsi (1824-1889) “Kuukivi” (1868). Romaani telje moodustab Indiast toodud haruldase teemandi saatus.

Siit alates leiame kirjandusest arvukalt tuntud detektiive. Tuntud klassikaliste detektiivromaanide autor on Arthur Conan Doyle’i (1859–1930) lõi kuulsad Scherlock Holmes ja doktor Watson. 1886. aastal visandas Doyle oma lõbuks ja palgatöö lisaks ühe loo, milles tegutses ratsionaalselt töötav detektiiv Sherrinford Holmes, aasta hiljem ilmus esimene romaan, kus peategelase nimi on juba Sherlock Holmes. Detektiiv Sherlock Holmes on peategelane 60 kriminaalloos. Tema detektiivikarjäär algas 1878. aastal ning kestis kuni 1903. aastani, mil ta jäi pensionile. Koostöö oma biograafi ja lähima sõbra doktor Watsoniga algas 1881. aastal.

Gilbert Keith Chesterton (1874 – 1936) oli mitmekülgne kirjamees (ajakirjanik, poeet, kirjanduskriitik, teoloog) Chesterton on õigeusklik kristlane, kes oli alati valmis võitlema katoliikluse dogmade eest. Teda mäletatakse detektiivkirjanduses tema loodud kuju – külapreester isa Brown läbi, kes oli uudne kirjanduses kasutatud asjaarmastajatest detektiivide seas.

Detektiivilugude kuninganna Agatha Christie (1891–1976) mõtles välja unustamatu Belgia detektiivi Hercule Poirot’ ja terase St. Mary Meadi vanadaami miss Marple’i, kes lugejat tänaseni endiselt köidavad. Christie kirjutas üle 70 detektiiviloo ja kui ta 1976. aastal suri, oli temast saanud kõigi aegade enimmüüdud inglise kirjanik.

Belgia päritolu Georges Simenon (1903–1989) aga oli veelgi produktiivsem. Ta kirjutas üle 425 raamatu, mida on maailmas müüdud rohkem kui 600 miljonit eksemplari. Simenonile tõi kuulsuse detektiiv Maigret, kes astus lugeja ette esimeses Simenoni enda nime all ilmunud romaanis “Peeter Lätlane”, kus üheks oluliseks tegelaseks on ka eestlane.

Rex Stout (1886 – 1975) pidas hulka erinevaid ameteid: raamatupidaja, giid, raamatukaupluse müüja, tallipoiss. Kirjanikukarjääri alustas ta psühholoogiliste romaanidega, mida küll kiitsid kriitikud, kuid mis ei levinud lugejaskonna hulgas. 48-aastaselt kirjutas ta oma esimese kriminaalromaani ja siis tuli ka populaarsus. Ligi poolesajas tema kirjutatud raamatus tegutseb detektiivipaar Nero Wolfe ja Archie Goodwin.

Erle Stanley Gardner (1889 – 1970) töötas enne kirjanikukarjääri paarkümmend aastat advokaadina. Gardneri 146-st raamatust moodustab ligi poole nutika ja tegusa advokaat Perry Masoni poolt lahendatavate juhtumite sari, selgelt äratuntavaks on Masoni raamatute pealkiri, mis algab alati “The Case of …” (“… juhtum”). Gardner on kirjutanud ka raamatuid arheoloogiast ja kriminalistikast.

Krimiromaan oli algselt mõistatuseromaan ja oma olemuselt dualistlik. Esimene, kuriteo lugu on lõppenud enne, kui algab teine – juurdluse lugu. Lugeja püüab koos peategelasega välja mõelda: Kes on mõrvar? Miks ta seda tegi? Millal jõuab peategelane kurteo sooritanu jälile? Žanri üks kindlaid reegleid on detektiivi puutumatus. Romaan on pühendatud aeglasele teadasaamisele: kontrollitakse üle iga tõend ja iga jälg üksteise järel. Krimikirjanik palub lugejale võimaluse mõistatuse lahendamisel osaleda ja just see meid köidabki.

Hiljem tekib psühholoogiline krimiromaan, kus puudub jutustamishetkele eelnev kuritegu. Romaan kirjeldab nii kuriteo eellugu ja ettevalmistust kui ka tegevuskäiku, kurjategija on tavaliselt teada. Mõrvajuhtumite avastamine ja lahendamine asendatakse mõrvajuhtumi psühholoogiliste uuringutega. Tundub, et mõrvar väldib avastamist ja karistamist, kuritegu jääb ilmselt karistamata. Kõik on võimalik ja detektiiv riskib oma tervise või isegi oma eluga. Kuid tänu üllatavale pöördele, enamasti juhuste kokkulangevuse tõttu, taastub hea ja kurja suhe ning õiglus

Üheks eraldi žanriks on kahtlusaluse detektiivi lugu. Sel juhul toimub kuritegu esimestel lehekülgedel ja politsei kahtlus langeb peategelasele. Tõestamaks oma süütust, peab see tegelane ise tõelise süüdlase leidma, isegi kui ta seda tehes eluga riskib. Võib öelda, et sel juhul on tegelane ühekorraga detektiiv, kahtlusalune (politsei silmis) ja ohver (potentsiaalne, tegelike mõrtsukate jaoks).

Krimikirjanduse hiljutised žanrilaiendid asuvad peamiselt patoloogia (Howard Haynes „Ürginstinkt“), kohtumeditsiin (doktor Temperance Brennan), psühholoogia (Adolf Muschg “Albisseri motiiv”) ja teiste teaduste uurimisvaldkonnas. Lisanduvad ka lood detektiivist, kes on sõltumatu, alistamatu, küüniline keset enamasti korrumpeerunud keskkonda. Ta võitleb alkoholiga omal moel, relvad ja surm on ta ameti tööriistad.

1928. aastal on ameerika kriitiku ja detektiivromaanide autori S. S. Van Dieni poolt kirja pandud “20 nõuannet kriminaalromaanide kirjutajale”. Ta paneb paika, et krimiromaanis peab olema vähemalt üks ohver (laip), vähemalt üks detektiiv ja vähemalt üks kahtlusalune. Kahtlusalune ei tohi olla professionaalne kurjategija. Romaanis ei tohi olla armastust või see ei tohi loona domineerida. Kahtlusalusel peab olema teatud positsioon (mitte toatüdruk või uksehoidja) ja ta peab olema üks peategelastest. Kõigele peab leiduma mõistuspärane seletus, ei mingit müstikat ega fantaasiat. Kriminaalromaanis pole kohta kirjeldustel ega psühholoogilisel analüüsil. Vältida tuleb banaalseid olukordi ja lahendusi.

Tegelikult vaadatakse nendele reeglitele sageli läbi sõrmede. 1942. aastal kirjutas Raymond Queneau’ ideaalse detektiiviloo “Pierrot mon ami” , kus mitte ainult kurjategija ei jää avastamata, vaid keegi ei tea, kas mõrv üldse toimus ja kes on detektiiv. Prantsuse nouveau romaani rajaja Alain Robbe-Grillet´ teoses “Kummid” (1953), uurib detektiiv Wallas mõrva, mida pole veel sooritatud ja kui see lõpuks sooritatakse, osutub mõrvariks detektiiv Wallas ise.

Algselt peeti krimikirjandust triviaalseks kirjanduseks, mida kirjandusmaailmas alahinnati. Vahepeal on detektiivromaanist saanud tunnustatud kirjandusžanr, mille eest jagatakse arvukalt kirjandusauhindu. Ameerikas on nendeks Edgar Allan Poe auhind, Shamuse auhind ja Anthony auhind, Suurbritannias CWA Dagger Awards, Prantsusmaal Grand prix de littérature policière, Saksamaal Saksa krimipreemia ja Glauser, Skandinaavias Glasnyckel (rootsi klaasvõtme jaoks), Austraalias Ned Kelly auhind. Hinnanguliselt kuulub täna ilukirjanduse kategoorias kriminaalromaanide osakaal ligi 25 protsenti kirjandusest.