Postitatud

Artur Alliksaar 100

Artur Alliksaar 100

Olen määratusuur mets.
Kas sa leiad mus mõne raja?
Kui leiad, siis on see kaotuseks meile mõlemale.
Iga rada viiks minust välja.
Oh, et sa mus ikka eksiksid!
Siis kuuleksin endas igavesti su salajasi samme,
ja lakkamata toidaksin ma sind meeleheitliku lootusega ja igatsuse meeletu iluga.

Meelsasti lasen kinni kasvada mind läbistavatel radadel.

Artur Alliksaare eluloost

Alliksaare (1923-1966 ) biograafia on korralikult uurimata. Ta sündis Tartus, kaotas ema 13aastase poisina ning terava üksildustunde peletamiseks otsis tuge kirjandusest ja ulmadest. Alliksaar õppis Treffneri gümnaasiumis. 1941. aastal astus vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke, hiljem oli ta Eesti Leegionis. Sel ajal avaldas ta ka oma esimesed luuletused “Postimehes” ja mõned tekstid rindlehes. Sõjajärgsed ajad olid Alliksaare elus keerulised.  Teada on, et ta jäi pärast Sakslaste lahkumist Eestisse, elas koos Rein Sepa ja Ottniell Jürissaarega metsavennaelu, oli juhutöödel, tõõtas 1944–1949 Eesti NSV raudteevalitsuse ja vangistati 1950. aastal hulkurluse pärast ning mõisteti vangi raudteeametnikuna töötamise ajal tekkinud puudujääkide eest. Ilmselt ei tundnud boheemlik Alliksaar raamatupidamise peensusi ja nii ta patuoinaks tehtigi. Ta istus algul Narva laagris. 1954. aastal lisati talle “kodumaa reetmise” süüdistus (teenimine Saksa sõjaväes) ning tribunal määras talle 25 aastat vangistust ja ta saadeti Siberisse. Ta naasis Vologdast asumiselt loata aastal 1958. Järgmised üheksa aastat elas ta boheemlaselu Tartus, luges oma luuletusi “Werneri” kohvikus, sest avaldada ta neid ei saanud. Ta abiellus, kirjutas ja tõlkis, millest väga vähe võeti avaldamiseks, mõnikord tema abikaasa Linda Alamäe nime all.

Leo Metsar tutvus Alliksaarega juba algkooliajal. „Ta oli pigem tagasihoidlik kui liialdaja, mis puudutab naisi, alkoholi või tubakat… Tema paremateks pattudeks olid hoopis mitmesuguste müstifikatsioonide väljamõtlemine, liiga enesekindlate inimeste õrritamine ja ärritamine, samuti ka ootamatud švejkilikud üleastumised. Nii oli ta kord – asja ees, teist taga – esitlenud ennast ühes koolis haridusministeeriumi esindajana ja kontrollinud sealset raamatukogu. Kord tuldi minu käest küsima, kas on tõsi, et Alliksaar on paruni poeg, lahkunud Eestist 1939. aastal koos sakslastega, õppinud Göttingeni ülikoolis ja omandanud seal doktorikraadi,“ meenutas kirjanik Leo Metsar.

Metsari lugu ol ilmunud „Keeles ja Kirjanduses“ 1988 nr 1 

Ilmar Maalin „Poeet“

Alliksaare loomingust

Ühele Eesti andekamale, isikupärasemale ja mõjukamale luuletajale oli siinpoolsuses mõistetud kõigest 43 aastat. Eesti luule suur novaator ja provokaator, täiuslik õpikunäide märtrioreooliga traagilisest geeniusest ja kompromissitust (elu)kunstnikust kaotas oma elu võitluses vähiga. Tema loomingu põhiosa nägi trükivalgust alles pärast autori surma.

Tarmo ja Toomas Urb on viisistanud tema luuletuse „ Autoportree“ 

Paljud teisedki Alliksaare luuletused on saanud lauludeks. Vendade Urbide repertuaarist leiab veel Alliksaare sõnadele laulud „Ütle“, „Välgud Peeglis“, „Läbi Unuvate Õhtute“, „Romanss“. JaanTätte repertuaaris on Alliksaare sõnadele loodud laul „Sina nimetu“, Rujal “Ahtumine”. Erki Meister on loonud tema sõnadele koorilaul „Päikesepillaja“, Mart Siimeri loodud koorilaulu „Homme“ on esitatud ka laulupeol.

Artur Alliksaare luuletusi leiab kogumikest „Ajast aega“, „Ma lillesideme võtaks“.

Teater “Vanemuine” tõi vaatajate ette Urmas Vadi kirjutatud ja lavastatud “Sada grammi taevasina”, Artur Alliksaare elust ja luulest inspireeritud etenduse poeedi 100. sünniaastapäevaks.