Maris Adamson, Author at Vaimuvara

Postitatud 18. juuli 20223. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

Kirjandusreis Euroopas

Kirjandusreis Euroopas.

Reisides mööda Euroopat võite näha hulgaliselt kohti, mis on seotud kirjandusega ja kirjanikega. Siit leiate mõned vihjed tuntud kirjanike kohta, kelle jälgi Euroopas kohata võib.

Tundeküllane loodus-, lembe- ja mõtteluuletaja, värsstragöödia „Faust” autor Johann Wolfgang von Goethe sündis Saksamaal Maini-äärses Frankfurdis, kus tema sünnimaja, niinimetatud Goethe maja, saab külastada vanalinnas Großer Hirschgrabenil. Läbi Saksamaa kulgeb ka enam kui 600 km pikkune Goethe tee. See kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja suundub Maini-äärsest Frankfurtist, Wetzlari, Fulda, Eisenachi, Erfurti, Weimari Jena ja Leipzigi kaudu Dresdenisse. Weimaris sõbrunes Goethega Friedrich von Schiller ning seal asuvad Schilleri ja Goethes majamuuseumid.

Thomas Mann (1875-1955), keda tuntakse teoste „Buddenbrooks“, „Surm Veneetsias“, „Võlumägi“ jai „Doktor Faustus“ järgi, sündis Lübeckis. Buddenbrookhaus asukohaga Mengstrasse 4, Thomas Manni vanavanemate kodu on nüüd Manni kunstnikeperekonna muuseum, kirjandusmuuseum ja näitusepind.

20. sajandi loetumaid saksa autoreid Hermann Hesse sündis Lõuna-Saksamaal Calwis 1877. aastal. Kui täna linna külastate, leiate kõikjalt kohti, mida Hesse oma teostes kajastas. Tänapäeval asub Marktplatz 30, Schützi majas muuseum, kus on kõige põhjalikum kogu Nobeli kirjanduspreemia laureaadi kohta. Hesse vanematekodu leiate aadressil Bischofstrasse 4. Tema lemmikkoht linnas oli aga Nikolause sild, kus täna seisab tema elusuuruses pronkskuju.

Pärast Esimest maailmasõda kolis kirjanik Šveitsi. Siin kirjutas Hesse ka oma viimase suurema teose “Klaaspärlimäng“. Montagnolas asub Hesse muuseum, mis on pühendatud autori elule viimase 40 aasta jooksul

Ükski teine saksa kirjanik ei ole nii tihedalt seotud Berliini, Preisimaa ja 19. sajandi Saksa impeeriumiga kui Heinrich Theodor Fontane, kes sündis 1819. aastal Brandenburgis Neuruppinis ja suri 1898. aastal Berliinis. Paljud reisijuhid soovitavad kirjaniku jälgedes läbida Brandenburgi, näiteks sõita jalgrattaga Neuruppinist Potsdami või reisid läbi Spreewaldi. Autor ise soovitas avastas oma kodupaika Berliini, Potsdami, Ruppini, Oderlandi, Havellandi ja Spreewaldi “soovitavalt ilma ettekirjutatud marsruudita”. Fontane käsitles Brandenburgi loodust ja ajalugu nagu mitte keegi teine. Elu keiserlikus Berliinis iseloomustab enamikku tema romaanidest.

Üks tema romaanidest, “Unwiederbringlich” viib meid aga Taani. Tegevus toimub osaliselt Kopenhaagenis ja Frederiksborgi lossis kuna Schleswigi ning Holsteini hertsogkond on sajandeid kuulunud Taani kuningriigi alla. Võrreldes Fontane’i teose kirjeldusega, näib Frederiksborgi palee peaaegu muutumatuna. Kuid tubades ei oota meid enam kuningad ja printsessid vaid väärtuslikud kunstiesemed. Pärast suurt tulekahju 1859 otsustas kuninglik perekond lossi elamiseks kasutamise lõpetada. Lossi rekonstrueerimiskulud võttis enda kanda Carlsbergi õlletehase asutaja Jacob Christian Jacobson. Taani rahvuslik ajaloomuuseum kolis sinna aastal 1882.

Lindgreni armastajate keskus asub Rootsis Vimmerbys Smålandis, kus kirjanik 1907. aastal sündis. 1960. aastal taastas Astrid Lindgren perekodu selliseks, nagu see lapsepõlves välja nägi. Näha saab näitus autorist, tema elust ja loomingust. Külastage ka aeda, kus väike Astrid mängis tunde suures, sajanditevanuses õõnsas jalakas. Aastaid hiljem püstitas ta sellele puule kirjandusliku monumendi Pipi Pikksuka limonaadipuuna. Siin asub ka Astrid Lindgrens Värld, autori loomingule pühendatud teemapark, maailm, mida Astrid Lindgren kujutas oma lugudes Pipist, Emilist, Ronjast ja teistest. Astrid Lindgreni maailma külastus on nagu rännak läbi tema lugude. Pool miljonit noort ja vana külastajat käib siin igal aastal oma kujutlusretkedel.

Stockholmis aadressil Dalgatan 46 asub korter, kuhu Astrid Lindgren 1941. aastal perega kolis. Ta elas neis tubades 61 aastat kuni oma surmani 94-aastaselt. Kõik tema lasteraamatud on siin kirjutatud. Siin on ikka tema mööbel ja raamatud, tema valitud pildid ripuvad seintel ja tema vana mehaaniline kirjutusmasin on endiselt käepärast.

Dalarnase muuseumis Falunis on säilinud Selma Lagerlöfi töötuba, kus ta kirjutas ka raamatu „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi“. Kirjanikule pühendatud muuseum on tema testamendi järgi algsena säilitatud sünnikodu Mårbacka mõis. Mõisahoone on üks Rootsi enimkülastatud vaatamisväärsusi. Külalisi ootab rännak ajas 20. sajandi algusesse. Seal asuvad matkarajad, piknikuplatsid, kauplus ja kohvikud. Mårbacka mõisas on ka jõuluturg.

Kirjandusajaloo üks kuulsamaid teoseid on kindlasti Antoine de Saint-Exupéry “ Väike prints”, mida on müüdud rohkem kui 140 miljonit müüdud eksemplari ja tõlgitud enam kui 350 korda teistesse keeltesse. Saint-Exupéry oli samas ka piloot, kes kukkus lennukiga mitu korda alla ja leidis lõpuks Vahemerel surma. Lennukit, millega ta alla kukkus ja mis leiti alles 2000. aastal, saab nüüd näha Prantsusmaal Le Bourget’s asuvas Musée de l’air et de l’espace’is. Väike prints jäädvustati valgest marmorist sambana Saint-Exupéry esimese kodu lähedal Lyoni Place Bellecour väljakul.

Omanäolise valge poolpuidust fassaadiga Globe on Londoni üks äratuntavamaid ehitisi ja meelitab ligi miljon külastajat aastas. Pole tähtis, et praegune teatrimaja valmis alles 1997. aastal. Tegemist on 1599. aasta originaali koopiaga, mis seal lähedal seisis. Selles teatris või õigemini selle originaalis tähistas William Shakespeare oma suuri õnnestumisi näitekirjaniku ja näitlejana, mis sai kestis vaid neliteist aastat kui teater 1613. aasta etenduse ajal süttis ja maha põles

Pinocchio, nukk, kes tahtis meeleheitlikult tõeliseks poisiks saada, sündis Itaalias. Carlo Collodi (1862-1890), kodanikunimega Carlo Lorenzini, lõi tegelase 1880. aastal. Collodi nime võttis ta endale küla järgi, kust ta pärit oli. Collodi küla asub Toscanas, teel Firenzest Pisasse. 1956. aastal loodi siia Parco di Pinocchio. Erinevad kunstnikud on end pargis jäädvustanud ja loonud erinevaid kunstiteoseid, mille tulemuseks on suurepärane koht lastele, kes saavad siin Pinocchio maailma kogeda.

Santa Margherita di Belices Sitsiilias asus suure mõjuka aadlisuguvõsa Tomasi di Lampedusa suvepalee, mis pärines keskajast. Kirjanikust lapselapselaps Giuseppe, kes veetis siin aega oma lapsepõlves, kirjeldas paleed oma romaanis “Gepard ” nimetades paika Donnafugataks. Täna näeme vaid jäänuseid kunagisest kolmesaja ruumiga kompleksist, kus ei puudunud ka oma teater. 15. jaanuaril 1968 hävitas äge maavärin Belice orus neliteist omavalitsust, sealhulgas Santa Margherita di Belice. Kunagisest võimsast suvepaleest on alles fassaad, trepikoda, saal, lugematud müürijäänused ja kirikuosad. Paleed ei taastatud kunagi täielikult. Aga peahoone veel püsti olevat fassaadi kasutati siia uue raekoja ehitamiseks. Siin asub ka muuseum, mis avaldab austust Tomasi di Lampedusa perekonnale, suurele kirjanikule Giuseppele ja eelkõige romaanile “Gepard ”. Kiriku varemeid kasutati teise muuseumina, mis meenutab kadunud küla ja 15. jaanuari traagilist ööd fotode, väljapanekutahvlite ja rusude alt leitud esemetega.

Bosnia ja Hertsegoviina idaosas Drina jõe ääres asuvas Višegradi linnakeses on hele kivisild, mis kõrgub laia jõe kohal Dinaari mägede võrratu taustal. Seda peetakse üheks kauneimaks Ottomani perioodi mälestiseks ja see on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Ivo Andrić püstitas talle 1945. aastal ilmunud romaaniga “Sild Drina jõel” kirjandusliku monumendi ja tagas, et sellel meistriteosel oleks oma koht ka Euroopa kirjandusloos. Romaanis rullub elu lahti silla peal ja ümber, siin kohtuvad inimesed, sõlmitakse tulusaid tehinguid, peetakse pulmi ja hukatakse reetureid. Ajaloolised faktid on ühendatud arvukate fiktiivsete episoodide ja sündmustega. Tulemuseks on teos, mis pakib Euroopa ajaloo tekstiks, mida õigusega peetakse üheks 20. sajandi tähtsaimaks teoseks. 1961. aastal pälvis Ivo Andrić Nobeli kirjandusauhinna. Ivo Andrići fond vastutab täna Belgradi muuseumi eest ja peab veebisaiti, millel on palju teavet autori kohta.

Iirimaa autor Bram Stoker lõi 1897. aastal krahv Dracula – kirjandustegelase, kes inspireerib inimeste kujutlusvõimet tänapäevani ja kes on korduvalt äratatud ellu lugematutes töötlustes muusikas, kirjanduses, filmis ja kunstis. Kasutas oma töös Kagu-Euroopa saagasid ja legend, avastas ta 15. sajandist pärit printsi Vlad Tepes, kellest nelisada aastat pärast tema surma ikka ringlesid tõelised õuduslood. Tolle kuninga isa nimi oli olnud Dracula, mis rumeenia keeles tähendab kuradit. Romaani tegevuspaigaks on Karpaatia mägedes, Transilvaanias, praeguse Rumeenia territooriumil asuv loss Päris Valahhia põhjaosas asub Brani loss, mis aastakümneid on end positsioneerinud kui “Dracula loss”. Tegemist on traditsioonilise keskajast pärit lossiga. Lossis asub ka Stokerile ja tema romaanile pühendati tuba, kuigi Bram Stoker ise pole kunagi Rumeenias käinud.

Kes aga mingil põhjusel ise reisile minna ei saa, see leiab tänapäeval internetiavarustest hulgaliselt pildimaterjali ja virtuaaltuure huvipakkuvate vaatamisväärsuste kohta.

Postitatud 29. juuni 20223. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

In Memoriam Mats Traat (23.11. 1936 – 27.6. 2022)

In Memoriam Mats Traat (23.11. 1936 – 27.6. 2022)

Laps olin,
kui möödus sõjakolin.

Nooruk olin,
kui tuli traktorikolin.

Mees olin,
kui algas sõnakolin.

Kolin kolina järgi.
Saadaks põrgu kogu värgi,

aga hing on luulehaige.

(Mats Traat “Autobiograafia” 1966)

Mats Traadi kirjanikutee alguseks võib lugeda õpinguid Moskvas. Moskva Gorki-nimeline kirjandusinstituut oli ainulaadne õppeasutus kogu maailmas. Sinna oli raske pääseda, selleks tuli algul läbida loominguline konkurss, seejärel võistluseksamid. 1959. aastal oli taotlejaid üle 2200, põhikoosseisu võeti vastu 30 noort autorit. Koolis kirjutas igaüks oma emakeeles, keelelist diskrimineerimist ei olnud. Traat lõpetas kooli 1964.

Ilukirjanduses debüteeris Mats Traat novelliga „Lõppematu tee“ 1958. aastal, luule esikkogu „Kandilised laulud“ ilmus kassetis „Noored Autorid I“ (1962).

Pärast instituudi lõpetamist oli ta üle aasta vabakutseline. Luuletas, tõlkis, kirjutas oma esimest romaani “Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga”...

Oktoobris 1965 sai Traat Lennart Merilt teada, et Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi võetakse juurde üks toimetaja, põhinõudeks on, et uus mees peab olema kirjanike liidu liige. Ta töötas seal aastani 1968, mille järgselt aastal 1969 lõpetas kõrgemad kaheaastased kinostsenaristide ja režissööride kursused. Sisuliselt oli see kõrgem filmikool, loodud 1960 vastukaaluks uimasele ja vanamoelisele üleliidulisele kinematograafia instituudile. Mats Traat on kirjutanud stsenaariumi mitmele filmidele: “Ukuaru”, Veera Saare romaani järgi 1972. aastal ja “Sügis”, Oskar Lutsu romaani järgi 1990 aastal. Peeter Simm on teinud filmid tema raamatute järgi “Tants aurukatla ümber” aastal 1968 ja “Puud olid, puud olid hellad velled” aastal 1984.

Aastast 1970 aastast on Traat kutseline kirjanik. Mats Traat on ise öelnud: “Proosaga olin rohkem hädas kui luulega. Aastaid ei saanud ma lahti häirivast tundest, et ma ei tunne elu ega tea ühestki asjast õieti midagi, inimesest rääkimata. See eesti proosanatuke, mis tol ajal ilmus, mind ei inspireerinud – oli veniv, loid, sageli ajakohaselt ebasiiras, enamikust tähtsatest sündmustest vaikis hoopis. Kuid aeg oli muutumas, ma ise teistsugune, tuli otsida uut lähenemist, oma stiili.”

Tema proosateostest on tuntumad „Tants aurukatla ümber“, „Pommeri aed“, „Kohvioad“, „Karukell, kurvameelsuse rohi“, luulekogudest „Harala elulood“. Traadi kõige rohkem tõlgitud romaan “Tants aurukatla ümber” on ilmunud 12 keeles.

Mats Traadi proosaloomingu peateoseks on “Minge üles mägedele” – kaheteistkümnesse pluss ühte romaani hargnenud Palanumäe-epopöa. Traat ise nimetab seda avatud romaaniks, aga ikka vaid üheks romaaniks – eeskujuks romaaniteoorias kasutusel olev «jõgiromaani» mõiste. Palanumäe talu saatust jälgitakse ja vahendatakse saja aasta jooksul. «Puud olid…» algab 1845. aastal. Vahepeal on 40-aastane vaheaeg. Romaanide põhiosa käsitleb Palanumäe Hendriku abielusid kuuekümne aasta jooksul. See algab pulmaga 1885. aasta sügisel ja lõpeb «Õelate lambis» 1946. aasta kevadel Helmi ja Hinnu lahkumisega Palanumäelt. Kõiki romaane võib ka eraldi lugeda. Romaani põhiidee on pealkirjas, minna üles, tõusta uuele tasemele – elujärjes, hariduses, majanduses, kultuuris, maailma tajumises, isegi inimlikkuses. Kas ja kuidas see õnnestub, on iseasi. Mõte ise on pärit piiblist – «minge üles mägedele», nii nagu, «metsaline näitab ennast», on piiblimotiiv, õeldakse piiblis ka, et «õelate lamp kustub äkki» – nii on ka läinud.

«Minge üles mägedele»:

proloog «Puud olid, puud olid hellad velled»,

I jagu «Võim»,

II «Vald»,

III «Aja pilkaja välja»,

IV «Must sõda».

V jagu «Umbne suvi»,

VI «Metsaline näitab ennast»,

VII «Peremees võtab naise»,

VIII «Muld lõhnab».

IX jagu «Valge lind»,

X «Haamri all»,

XI «Naised ja pojad»,

XII jagu «Õelate lamp»

Postitatud 10. juuni 202210. juuni 2022 kirjutas Maris Adamson

Tuntud kirjanike soovitusi koolilõpetajale

Tuntud kirjanike soovitusi koolilõpetajale

Edward Hoffmani raamatust “Soovitusi koolilõpetajale” saab lugeda, millist tähendust on kooliõpetamisele omistanud ning mida sel puhul soovinud silmapaistvad kirjanikud, mõtlejad ning avaliku elu tegelased. Järgnevalt olgu ära toodud mõned tuntud kirjanike mõtted.

Margaret Atwoodi, tänapäeva väljapaistvamaid Kanada kirjanikke, romaanide “Röövelpruut“, “Kassisilm” ja “Teenijanna lugu“ autori soovitus ülikooli lõpetajatele on: „ Olge valmis ebaõnneks. Täna lastakse teid lendu – kuigi, sestsaadik, kui ma ise selle kogemuse osaliseks sain, olen ma mõelnud, miks seda aega “kokkuvõtete tegemiseks” nimetatakse. “Väljaviskamine” oleks etem sõna. Isegi parimail aegadel on lõpuaktus võrreldav kaljult allalükkamisega, aga praegu pole ajad kaugeltki mitte kõige paremad. Kui te pole sellest veel ise aru saanud, siis mina olen täna siin selleks, et öelda: koht, kuhu te peagi satute, on üsna ebameeldiv. Mis puutub ülikoolidiplomisse, siis mõnel päeval võib teile tunduda, et teid on koos külmkapiga džunglisse saadetud ning teie esimeseks ülesandeks on leida maandatud, kolme auguga kontakt. Mis veelgi hullem, peagi jõuab kätte aeg, mil ärkate keset ööd, ning teid hakkab vaevama mõte, et teie ülikoolikaaslastest on paljud juhtivatel ametikohtadel või lausa riigipiruka kallal. Kui meestele miski üldse hirmu peale ajab, siis see mõte teeb seda kindlasti. Lõppude lõpuks ei teadnud nad kooli ajal sugugi teist rohkem ja on vaevu usutav (teie enda järgi otsustades), et nad vahepeal eriti palju targemaks oleksid saanud. Siis võib teile tunduda, et viimaseks õlekorreks on kas küünte närimine, mantrad voi sörkjooks. Need, kes loomade käitumist on uurinud, nimetavad selliseid asju kompensatoorseteks tegevusteks. Ka kratsimine kuulub tegevuste hulka, mis lahendamata konfliktiolukordades lohutust pakuvad.“

Anna Quindlen on nii viljakas kirjanik kui ka lektor. Ta lausub äsjalõpetanutele: “Jätke kõrvale see, mida ootavad teilt sõbrad, mida nõuavad vanemad ja paluvad tuttavad. Jätke kõrvale tänapäeva kultuuri sõnumid läbi reklaami, meelelahutuse, põlguse ja etteheidete selle kohta, kuidas te peaksite käituma… Kõige raskem ülesanne siin elus on oma teed astudes ümbritseva survest mitte välja teha, tunnustada nii introverti, klouni, kunstnikku, arulagedat, rumalat kui ka mõttetarka… Enamik lõpuaktuse kõnedest soovitavad teil teha midagi erilist: esitada väljakutse tulevikule, vaadata järgmisesse sajandisse. Mina teie asemel ei hakkaks selliste asjadega vaeva nägema. Visake need mõtted peast. Loobuge jaburast ja piinarikkast täiuseihast, mis paljusid meist jälitab suurema osa elust. See iha sunnib meid endas kahtlema, kahjustab meie enesehinnangut ja põhiolemust, meie veidrusi ja nõrkusi ning valmisolekut suurteks muutusteks, mis on väga halb. Ärge laske sel juhtuda. Hakake juba täna ütlema “ei” neile, kes arvavad, et teavad, mis on õnn, pidades selleks inimkogemuse keskmist. Võtke kuulda seda vaikset häält enda sees, mis käsib teil minna teist teed… Sellest oleneb rohkem, kui te arvata oskate.

Üks Ameerika parimaid romaanikirjanikke Ernest Hemingway kes lõi sellised kahekümnenda sajandi klassikasse kuuluvad teosed nagu “Jumalaga, relvad“, “Ja päike tõuseb” ja “Kellele lüüakse hingekella” andis elukutse valiku kohta järgmist nõu: “Olin kaheksateist ja Papa maksis endiselt mu söögi, elamise ja koolihariduse eest. Ikka leidus hetki, mil me saime rääkida ja, kummaline küll, Papa andis mulle endiselt head nõu. Ta ütles, et tegelikult pole tähtis, mida sa teed, peaasi, et see sind tõeliselt huvitab, et peaksid seda oluliseks ja tulemus oleks vaeva väärt. Oled sa üldse mõelnud, mida sa tõeliselt teha tahaksid? Otsustasin saada kirjanikuks.”

Populaarne ameerika romaanikirjanik Kurt Vonnegut on oma tuntud romaanides “Tapamaja, korpus viis“, “Kassikangas” meisterlikult ühendanud sõjavastased tunded, ühiskonnakriitika ning ulme. Ta on öelnud: “Minu onu Alex leidis inimeste juures laiduväärse omaduse: nad annavad endale harva aega märgata ja tunnistada, kui õnnelikud nad on. Ta ise püüdis seda parimatel hetkedel alati teha. Näiteks istusime suvel õunapuu all ja jõime limonaadi, kui onu korraga keset jutuajamist tähendas: “Eks ole praegu hea olla?” Niisiis, ma loodan… et teie, Aadamad ja Eevad, kes te siin mind kuulate, teete elus samuti. Kui kõik on hästi ja hinges valitseb rahu, siis peatuge hetkeks ning ütelge: “Eks ole praegu hea olla?”

John Grisham on üks maailma populaarsemaid kirjanikke. Tema kohtuainelistest põnevusromaanidest on tuntud “Firma”, “Klien“, “Piparkoogimehike”, “Vihmameister“, “Partner”, “Testament”. Tema sõnumiks on: „Valmistuge etteaimamatuks. Kui ma viisteist aastat tagasi siinsamas saalis istusin, olin ma üsna rahulolev ja enesekindel, võib-olla isegi pisut uhke, sest juba siis, kahekümne kahe aastasena, teadsin ma täpselt, mida ma oma eluga teha kavatsen. Mul oli käik valmis mõeldud, olin kindel, et kõik läheb kenasti paika… Jah, viisteist aastat tagasi teadsin ma täpselt, mis mind ees ootab, aga jumal tänatud, kõik läks hoopis teisiti. Kui teil peaks järgmise kümne aasta kohta kena plaan valmis olema, siis vaadake ette. Elul võivad teiega hoopis teised kavatsused olla. Elu võib teile kinkida ootamatuid võimalusi ja oleneb teist, kas te võtate need vastu, kas teil on julgust ja eneseusku neist kinni haarata. Elul on teie jaoks varuks ka ebaõnne ja raskusi, võib-olla isegi õnnetusi, nii et olge valmis. Sellest ei pääse keegi.”

1907. aastal Nobeli kirjanduspreemia teeninud Rudyard Kipling andis oma koolis viibivale pojale Johnile järgmist isalikku nõu: „Ma ei hakka sind õpetustega tüütama. Oled kindlasti tubli, aga palun tunne huvi ka oma kaaslaste ja ümbritseva keskkonna vastu. Nüüd oled sa maailmas mingil määral omapead ning peaksid teadma elu suurimat saladust: nii, nagu sina kohtled maailma, kohtleb maailm ka sind. Kui naeratad, naeratatakse sulle vastu. Kui kortsutad kulmu, näed kõikjal tusaseid nägusid. See saab sulle selgeks juba esimese nädala jooksul. Mainisin seda lihtsalt, et tunneksid ära, kui see sind puudutab.“

George Plimpton, kes on nii ajakirjanik, raamatute autor, toimetaja kui ka näitleja osales kord lõpuaktuse kõnede raamatu koostamisel ja sai nii teada, milliseid nõuandeid kõnelejad olid elluastujatele jaganud. Tema väljavalitud soovitused lõpetajatele on:

Ärge kunagi kaotage usku.

Armastage üksteist.

Looge tugevad perekonnad.

Uurige välja, millega tegeles teie vaarisa.

Keerake televiisor igaveseks kinni.

Küpsetage üks šokolaadikook.

Kuulake oma südamelööke.

Ärge istuge tuimalt kella vahtides. Helistage seda.

Nuusutage lilli

Magage paljalt.

Riskige.

Muretsege endale kaasaskantav rumaluse detektor.

Uskuge endasse.

Lubage endal olla lahe.

Vastu tuult astudes kummarduge ettepoole.

Hoidke vannikardin alati seespool.

Pakkige asjad lahti ja minge tagasi klassidesse.

Postitatud 30. mai 202231. mai 2022 kirjutas Maris Adamson

Hüvasti, kollane kass

Hüvasti, kollane kass

Kass – elegantne, hell, südamlik, armas, sõltumatu, õõvastav ja alati põnev.

Kass ehk kodukass (Felis catus) on kaslaste sugukonna kassi perekonda kuuluv väike kiskja, kaslaste hulgas ainus koduloom. Kodukasse arvatakse maailmas elavat 600 miljonit ehk rohkem kui kõiki teisi kaslasi kokku. Inimeste ja kasside kooselu sai tõeliselt alguse koos põlluharimisega: viljaaidad meelitasid ligi hiiri ja rotte, need omakorda kasse, kes olid nende looduslikud vaenlased.

Esimesed kassi jäänused inimese jäänuste kõrvalt on leitud Küprose saarel asuvast vanemast matmispaigast, mille tõttu kassi kodustamise aeg paigutatakse nüüd ajavahemikku 9000–7500 eKr. Vana-Egiptuses palsameeriti kasse kui pühi loomi samamoodi nagu inimesi. Keskaja Euroopas peeti kassi deemonlikuks. Kodukass on Eestis tuntud umbes tuhat aastat.

Oma öise ringirändamise ja salaja hiilimise tõttu muutus kass ebausu objektiks. Kõik teavad, et kui must kass läheb üle tee, siis läheb sellel päeval halvasti. Seda saab parandada sellega, et keerad ringi ja lähed teisest tänavast. Silmi pesev kass tähendab külaliste tulekut. Usutakse, et kass tunneb ära inimese haige koha, ja seejärel ravib, st heidab selle koha peale magama. Musta kassi seostatakse musta maagiaga ja nõidadega .

Tuntud on ütlused: „Kannab nagu kass poegi“, „Mine kassi saba alla!“, „Appi, appi, kass läks kappi!“

Kass on tänapäeval üks levinumaid ja armastatumaid lemmikloomi, kes leiab kasutamist reklaamis ja esineb tihti trükimeedias. Enamikule tänapäeva inimestest, kes elavad (või tahaksid elada) koos lemmikloomaga, tundub elu kassiga oma linnakorteris, igati sobilik, isegi endastmõistetav.

Kass lemmikloomana on ta hõivanud tähtsa koha ajakirjanduses. Lähiminevikus oli Eesti ajakirjanduse erilise huvi objektiks Juhan Partsi peaministriks olemise aegne Stenbocki maja kass Miisu, kel oli mõnda aega koguni “oma” vestesari Postimehes.

Jaanuaris 2022 võitis kass Augusti promenaadi projekt Tallinna kaasava eelarve rahvahääletuse Põhja-Tallinnas. Kopli tänaval elavale üheksa-aastasele hiirekuningale Kalamaja Augustile pühendatakse promenaad, mille kujundamiseks oodatakse ideid kohalikelt. Kass Augustist on saanud Kalamaja kuulsus ning tal on isegi omanimeline Facebooki lehekülg ja Instagrami konto.

Tõenäoliselt on kass ka kogu loomariigi põnevaim kirjanduslik tegelane.

Veebruarikuus 2021 oli ERR Lasteekraani kodulehel võimalik esitada lõpphääletusele oma soosikuid lemmik muinasjututegelse valimisele. Saabastega kass tegi seal võimsa lõpuspurdi, möödudes enamiku ajast juhtinud Punamütsikesest.

Muinasjututegelastena on kassidest tuntud veel Irvik Kass Lewis Carrolli raamatust “Alice imedemaal” , Rudyard Kiplingi “Kass, kes kõndis omapead“, vana armas Basilio Aleksei Tolstoi “Buratinost”.

Astrid Reinla kirjutas mitmeid toredaid jutustusi kassidest. Heino Väli on kirjutanud kassijutu “Kit Kurnähh, kaardiväelane”. Eno Raua raamatus “ Kassid ja hiired” leiab lühijutt kassidest.

Mihhail Bulgakovi teoses “Meister ja Margarita” on Wolandi kaaskondlane Peemot – suur must kass, vurrud uljalt õieli. E. A. Poe on kirjutanud novelli “Must kass“.

Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni romaan „Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest” on autori tahtel kirja pandud abstraktselt mõtleva ja kõrgesti haritud kassi poolt.

Akif Pirinçci romaanis“ Felidae“ on detektiiviks kass Francis ja mõrtsuka ohvriks on langenud samuti kassid. Kassimaailm ei ole aga kuigi kaugel inimmaailmast ning kassidel on nii mõndagi öelda ja arvata ka inimeste tegude ja moraali kohta.

“Hüvasti, kollane kass” on Mati Undi esimene romaan, mille autor kirjutas veel keskkooliõpilasena aastal 1963. Hiljem ilmub Undi ümberjutustus oma esikromaanist “Tere, kollane kass!“ , kus pärisvaled on asendatud usutavamate valedega.

Eestis on ka tuntud kirjanikepere Kass. Asta Kass oli eesti lastekirjanik. Tema abikaasa Kalju Kass oli ajakirjanik ja kirjanik-humorist. Tütar Kristiina Kass on samuti lastekirjanik.

Postitatud 6. mai 20227. mai 2022 kirjutas Maris Adamson

Raamatute põletamine

Raamatute põletamine

Raamatute põletamine hakkas levima pärast seda, kui savitahvlitele enam ei kirjutatud. Raamatute põletamine oli sageli tseremoniaalne, seda korraldati avaliku teadaandmise ja hirmutamisena. Põhjuse raamatute hävitamiseks on tavaliselt andnud nende mittevastavus kas religioossetele tõekspidamistele, moraalinormidele või on nad (otsustajate arvates) ohustanud hetke poliitilist olukorda. Raamatud põletatamisel oli kirikuvõimude jaoks ideaalne olukord, kus raamatu kirjutanud isik ise oli see, kes selle leekidesse heitis. Seda nähti avaliku patukahetsusena, mis näitas, et inimene oli oma seisukohtadest taganenud.

Eesti raamatuloost on teada, et vanima eesti keelt sisaldanud luterlike missatekstide väljaande arestis Lübecki raad 1525. aastal ja see kästi põletada kui „luterlik jõledus”. Korralduse täitmise kohta andmed puuduvad, kuid kuna teost pole leitud, see tõenäoliselt hävitati. Nii algabki eestikeelse raamatu ajalugu hävitamisele määratud raamatust.

Ka järgmise eestikeelset teksti sisaldanud teose saatus ei olnud palju parem – 1535 ilmunud Wanradt-Koelli katekismus kuulus hävitamisele, põhjuseks arvatavasti asjaolu, et ta ei kattunud täpselt Lutheri katekismusega. Imekombel on sellest 11 lehekülge säilinud.

Nõukogude korraga alanud Eesti „kodanlike“ raamatukogude puhastamine kestis aastakümneid. 1944. aastal keskenduti Glavliti salajaste käskkirjade järgi Eestis keskraamatukogude lõhkumisele. Suureks kaotuseks eesti kultuurile oli 150 000-köitelise, väga hästi komplekteeritud (sisaldas ka eesti kirjanduse arhiivkogu) ja sõja ning senised okupatsiooniaastad õnnelikult üle elanud Tallinna Keskraamatukogu hävitamine aastail 1946–1950

Mujal maailmas algas raamatute põletamine veelgi varasemalt.

3. saj eKr võttis Hiina keiser Shih Huang Ti impeeriumi ühendamisel kasutusele karmid meetmed. Hiina keiser uskus, et kui ta kõik oma riigis olevad dokumendid ära põletab, algab ajalugu temast enesest. Aastal 213 eKr põletati suur osa Hiina ajalugu. Seda raamatute põletamist on ajaloolased nimetanud ka Hiina esimeseks kultuurirevolutsiooniks. 1960-ndail, meile teada kultuurirevolutsiooni ajal, leidsid samuti aset massilised raamatupõletamised.

Vana Testamendi Jeremija raamatu järgi põletas 7. sajandil eKr Juudamaa kuningas Joojakim söepannil rullraamatu, mis Neerija poeg Baaruk oli prohvet Jeremija dikteerimisel kirja pannud. Prohvet oli saanud sõnumi Issandalt, kes ütles talle: „Võta enesele rullraamat ja kirjuta sinna kõik need sõnad, mis ma sulle olen rääkinud Iisraeli ja Juuda ning kõigi rahvaste kohta, alates päevast, kui ma hakkasin sulle rääkima, Joosija päevist kuni tänase päevani!“

Euroopas võib näha 3. sajandi nn keiserlikku kriisi. Dokumenteeritud on nii kristlike kirjutiste süstemaatiline hävitamine kristlaste tagakiusamise ajal kui ka paganlike kirjutiste hävitamine Rooma impeeriumi ristiusustamise käigus. Alates 4. sajandist toimunud ja inkvisitsiooniga kulmineeruvad roomakatoliku kiriku raamatupõletamised on üldtuntud.

Egiptuse vallutamise käigus araablaste poolt aastal 642 võeti ka Aleksandria linn. 13. sajandist pärit legendi järgi põletas Aleksandria muuseumi raamatud moslemitest vallutaja emiir ʿAmr ibn al-ʿĀs kaliif ʿUmar ibn al-Chattaabi käsul. Kaliif põhjendas seda sellega, et need raamatud, mille sisu vastab koraanile, on üleliigsed ja need, mis on Koraaniga vastuolus, on ebasoovitavad. Väidetavalt kasutati raamatute põletamise soojust kuue kuu jooksul Aleksandrias 4000 vanni soojendamiseks. Hilisemalt on selle legend tõesuses kaheldud.

1193. aastal hävitas islami-türgi vallutaja Bakhtiyar Khilji budistliku Nalanda ülikooli (praegu Bihari osariik, India), mis arvati olevat oma aja suurim maailmas. Lisaks põletati ära kõik raamatukogus olevad raamatud, mis väidetavalt võttis tohutu mahu tõttu aega mitu kuud. Sündmust peetakse ka budismi pöördepunktiks Indias, mis subkontinendil seetõttu suuresti hävines.

1242. aastal põletati Pariisi kaksteist tuhat Talmudi eksmblari, See raamatute põletatamine toimus paavst Gregorius IX käsul. Kohalikel piiskopidel õnnestus Louis IX veenda raamatuid põletama. Kuninglike ametnike mobiliseerimisega toodi kogu Prantsuse kuningriigist kokku 24 veoautotäit juudi raamatuid ja tuled põlesid kaks päeva. Raamatute põletamist teostasid ka järgnevad paavstid, nagu Innocentius IV (1243-1254), Clement IV (1256-1268), Johannes XXII. (1316-1334), Paulus IV (1555-1559), Pius V (1566-1572) ja Clement VIII (1592-1605), nii õnnestus peaaegu kogu juudi kirjandus hävitada.

Aastal 1520 andis paavst Leo X välja bulla «Exsurge, Domine» («Tõuse, Issand»), kus tuuakse esile 41 Lutheri kirjutistest välja nopitud ketserlikku väidet ning antakse talle alates bulla väljakuulutamisest Saksimaal 60 päeva aega need tagasi võtta, ähvardades ta muidu kirikuvande alla panna. Tema kirjutiste põletamine oktoobris, ajendas Lutherit vastu võtma omapoolseid vastumeetmeid. 10. detsembril 1520, mil oli Lutheri taganemise tähtaeg, kogunesid Wittenbergi ülikooli tudengid ja professorid Lutheri ümber linnavärava juurde ja süütasid tule, millesse nad heitsid skolastilise teoloogia teoseid. Lõpuks võttis Luther paavsti bulla ja viskas selle leekidesse. See oli tema vastus paavstile.

15. mail 1521 põletas Inglise kardinal Thomas Wolsey kuningas Henry VIII käsul Londonis St Pauli ristil 30 000 pealtvaataja juuresolekul suure hulga luterlikke raamatuid. Inglise reformatsiooni käigus hävitati kümneid tuhandeid võib olla isegi sadu tuhandeid raamatuid.

12. juulil 1562 lasi Yucatáni piiskop Diego de Landa Maní frantsiskaanide kloostri ees tulel põletada kõik ebajumalad ja esemed, mida maiad tema arvates kuradi kummardamiseks kasutasid. Peaaegu kõik maiade kirjas kirjutatud raamatud langesid leekide ohvriks. Vaid neli koodeksit pääsesid hävingust ja annavad meile täna väikese ülevaate maiade elust.

1664. aastal põletati Pariisis Molière’i “Tartuffe” ümber puhkenud teatriskandaali osana mõned valemoraali ja fanatismi hukka mõistnud näidendi koopiad avalikult.

Anthony Comstocki poolt 1873. aastal New Yorgi asutatud pahede mahasurumise selts kandis oma pitseril põleva raamatu kujutist. Puritan Comstock oli Ameerika Ühendriikide postiinspektsiooniteenistuse kauaaegne juht. Tema algatatud seadused piirasid karmilt “labaste või nilbete materjalide” postitamist – olgu selleks siis erootiline kirjandus, aktifotod või “kummiartiklid”. Ta kasutas ära Ameerika õiguse eripära, mis kuni 1950. aastateni jättis ajakirjade, näidendite ja filmide litsentsimise kohalike võimude hooleks. See võimaldas Comstockil olla üks ajaloo suurimaid raamatupõletajaid. Talle omistatakse 15 tonni raamatute põletamine ning 150 tonni pliitrükiplaatide ja ligi nelja miljoni pildi hävitamine.

Raamatute hävitamine kui barbaarsus pole aga mineviku jäänuk. Ikka ja jälle tuleb uudiseid selle kohta, et raamatukogu on sõjategevuses või rahutustes kannatada saanud või on teatud väljaandeid usulistel ja poliitilistel põhjustel hävitatud.

25. augustil 1914, Esimese maailmasõja algusaegadel, põletati Löweni katoliku ülikooli raamatukogu kättemaksuks Saksa impeeriumi vägede. Selle tulemusel kaotati pöördumatult paljud keskaegsed käsikirjad.

Vene kodusõja (1918–1922) ja bolševike kavandatud kultuurirevolutsiooni aastatel rüüstati 1920. aastate lõpus Nõukogude Liidus raamatukogusid ja põletati raamatuid.

1933. aasta 10. mai keskööl korraldasid Saksa üliõpilased, kes toetasid Hitleri mõtteid saksa keele ja kirjanduse puhastamise kohta, Berliinis tollasel Opernplatzil suure raamatute põletamise. Kohale oli tulnud 40 000 inimest, sissejuhatava kõnega esines propagandaminister Joseph Goebbels Leekidesse heideti üle 20 000 raamatu. Natside musta nimekirja oli kantud 131 autorit. Tulle heideti muu hulgas ka Karl Marxi, Sigmund Freudi, Helen Kelleri, Bertolt Brechti ja Ernest Hemingway loomingut. Samuti neelasid leegid Heinrich Heine töid, kes oli enam kui 100 aastat varem kirjutanud: seal, kus põletatakse raamatuid, põletatakse lõpuks ka inimesi.

1954. aastast kehtib UNESCO rahvusvaheline leping relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse kohta, nn. Haagi konventsioon ,mille kohaselt: „Kultuurimälestise, kiriku või muu religioosse tähendusega ehitise või objekti, kunsti- või teadusteose, kultuuriväärtusega arhiivi, raamatukogu, muuseumi või teaduslike kollektsioonide, mida ei kasutata sõjalisel otstarbel, hävitamise, kahjustamise või ebaseadusliku omastamise eest – karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega.“ Sellele vaatamata on raamatute põletamine jätkunud.

Aastal 1975 tulid Kambodžas võimule punased khmeerid, kelle juht Pol Pot soovis luua kommunistlikul alusel puhtalt agraarühiskonda, milles igasugune intellekt oli keelatud. Agraarkommunismi elluviimiseks kaotati raha, põletati raamatuid, mõrvati õpetajad, kauplejad ja peaaegu kogu riigi intellektuaalne eliit.

1981. aasta mais tungiti Sri Lankal Jaffna avalikku raamatukogusse ja põletati üle 97 000 raamatu. Selle käigus hävisid ka paljud vanad palmilehtede käsikirjad.

1987. aastal Afganistanis Kabulis hävitatud Nasir-i Khushra fondis asus suur hulk arafakte ja raamatuid araabia, inglise ja puštu keeles. Pärsia kollektsioon oli ainulaadne ja sisaldas muu hulgas Firdausi Shahnamehi varajast väljaannet, Hasan-i Sabbahi Ismaili kollektsiooni teoseid, Nasir-i Khushra ja esimese Aga Khani pitsereid.

1992. aastal, Bosnia sõja ajal, ründasid Serbia väed Sarajevos Idamaade Instituuti, hävis kogu arhiivifond: ca 250 000 jooksvat meetrit, valdavalt originaaldokumente, Manuscripta turcika kollektsioon (7156 dokumenti), Sijili kogu (17.–19. sajand), Vilayeti arhiiv (umbes 220 000 dokumenti 19. sajandist), seinavaipade kogu, käsitsi kirjutatud käsikirjade kogu (5236 koodeksit). Samuti hävitasid Bosnia sõja ajal 1992. aasta augustis Serbia natsionalistid eesotsas Ratko Mladiciga Vijećnicas asuva Bosnia rahvus- ja ülikooliraamatukogu, peaaegu kõik nende 1,5 miljonit raamatut, sealhulgas üle 150 000 antikvaari.

1990-ndate teisel poolel kirjutasid lehed sellest, kuidas Venemaal on mitmes vaimulikus õppeasutuses antud korraldus põletada raamatud, mille autorid suhtusid väidetavalt liiga soosivalt teatud vaimulikesse sektidesse. Esialgu oli raamatukogul keelatud nende teoste laenutamine, veidi aja pärast aga otsustati need siiski igaks juhuks põletada. Seda tehti kooli hoovis vaimulike ja kooli kasvandike juuresolekul.

Ka alanud sajandil põletatakse endiselt raamatuid äärmuslike usuliste või poliitiliste ideoloogiate ja maailmavaadete tõttu, seda küll õnneks palju väiksemas mahus.

2002. aastal põletati USAs, Moskvas ja Mehhikos J.K. Rowlingu raamatuid, sest Harry Potterit peeti antikristuseks.

2006. aastal heitsid neonatsid Saksamaal Pretzienis tulle Anne Franki päeviku, sest nende meelest on see üks suur vale.

21. mail 2006 põletasid kaks poliitikut Itaalias Ceccanos Dan Browni raamatu “Da Vinci kood” koopia, põhjendades oma tegevust sooviga “kaitsta Jeesust”. Põletamise ajendiks oli asjaolu, et raamatus “Da Vinci kood” esitatakse tees, et Jeesus ja Maarja Magdaleena olid abielupaar ja neil olid ühised lapsed.

2011. aastal korraldas pastor Terry Jones Floridas koraani eksemplaride põletamise ning see põhjustas Afganistanis rahutused, milles hukkus kaheksa ÜRO välistöötajat.

2019 põletasid katoliku preestrid nädalavahetusel Poola põhjaosas Koszalinis teoseid, mis teotavad nende sõnul jumalat. Põletatud teoste hulgas olid ka Briti kirjaniku J.K. Rowlingi “Harry Potteri” sarja romaanid. Katoliku rühmitus SMS Z NIEBA ehk Taevane SMS hävitas enda sõnul teoseid, mis teotavad pühadust.

2022. aasta veebruaris põletas USA evangeelne pastor Greg Locke Facebookis otseülekandes raamatuid ja filme sarjast “Harry Potter” ja “Twilight”. “See puudutab meie vabanemist deemonitest,” kuulutas Locke ja lisas: “Teie maagia peab kaduma Jeesuse nimel.” Enne sündmust palus ta oma järgijatel keelata oma kodudest välja kõik okultsed esemed – nagu tarokaardid või tervendavad kristallid.

21. juuli 2021 korjasid töötajad kokku Narva-Jõesuus Riigiküla kalmistule veetud ja põletatud suure hulga raamatuid ja pöördusid politseisse. Tõenäoliselt olid raamatud kohale veetud Narvast. Leiti igasugust kirjandust, nende seas õpikuid, aga ka valimisreklaame aastast 1968.

See oli vaid väike osa ajaloos aset leidnud raamatute põletamistest.

Raamatutest, kus räägitakse raamatute põletamisest, saad lugeda https://www.facebook.com/Vaimuvara