muusika Archives - Vaimuvara

Muusika on rõõmu jaoks

„Muusika on rõõmu jaoks“ – sellele saksa laulule lõi eestikeelsed sõnad Heldur Karmo ja see ilmus esimeses laulikus „Laulge kassa!“ koos veel 13 lauluga. “Laulge kaasa!” on 1966. aastal ilmuma hakanud laulikute sari. Seda koostas Valter Ojakäär. Sarja populaarsusest annab tunnistust fakt, et ilmus sari aastani 1990. Kokku nägi trükivalgust 92 laulikut.

Eestlased on laulurahvas. Eesti on tuntud ühe maailma suurima rahvaluulekogu poolest – meil on kirjalikult dokumenteeritud 133 000 rahvalaulu.

Kogumikud eesti laulutekstide ja -viisidega on ilmunud alates 19. sajandi keskpaigast – sellestsamast ajast, mida loetakse eesti rahva või rahvuse sünniajaks. Rahvusliku ärkamisaja kulgu märgistavad Johann Woldemar Jannseni „Eesti lauliku“ ilmumine 1860 ja esimene üldlaulupidu 1869.

I laulupeol 1869. aastal tuli esitusele vaid kaks Eesti helilooja loodud laulu: Aleksander Kunileiu „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind surmani”. Kõlas ka Fredrik Paciuse viis “Vårt land”, millele Johann Voldemar Jannsen oli loonud eestikeelsed sõnad pealkirjaga “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Neid laule lauldakse tänapäevani.

Esimene eestikeelne helilooja, kes kirjutas mitmehäälseid koorilaule oli Tartumaalt Võnnust pärit ning Saaremaal Ansekülas elutöö teinud kirikuõpetaja ja kirjanik, laululooja ja kultuuritegelane Martin Georg Emil Körber (1817-1893). Lauluread „Mu isamaa armas“ ja „Vaikne kena kohakene“ on tänini meeles paljudel. Ainsana „Kiriku laulu- ja palveraamatusse“ pääsenud „Ma olen väike karjane“ aga on sedavõrd tuntud, et uuemates kooliõpikutes enam autorit ei mainitagi – on lihtsalt vaimulik lastelaul.

Lastelaul “Teele, teele, kurekesed!” ilmus esmakordselt Viljandi koolmeistri Friedrich Kuhlbarsi 1868. aastal välja antud laulikus ja on jäänud koolilaulikuisse püsima kuni tänaseni, so. üle 150 aasta.

Mitmed aastate eest koolilaulikutes avaldatud lastelaulud on populaarsed tänini: “Õrn ööbik” (1913), “Uhti, uhti, uhkesti” (1913), “Juba linnukesed” (1913), “Küll on kena kelguga” (1913), “Mu koduke on tilluke” (1931), “Mutionu pidu” (1931), “Jaan läeb jaanitulele” (1933)

Muusika kui luule

Virtuoossus on saanud tänapäeval uue tähenduse kuna kõiksugu tehisvidinad on võimelised inimese ületama miljonites kordades. Enam ei tähenda kiirem, suurem ja valjem paremat. Seepäras otsitakse muusikas järjest rohkem ja uuesti sõnumit.

Muusika ja luule ühendus loovad laulu. Nagu laulu muusikat hinnatakse muusikaliste kompositsioonide taseme põhjal, tuleb ka laulude sõnu hinnata vastavalt kirjanduse kriteeriumite järgi.

Siinkohal toome Teile nautimiseks kaks suurepärase luuletaja kirjutatud kaks imeilusat luuletust muusika ülistuseks, millest kaks eesti heliloojat on loonud imeilusad laulud.

Muusikale (Stanzas for Music) 1814. aastal

George Gordon Noel Byron (1788-1824) inglise luuletaja

Kõigist ilutütreist pühim,

nõiduslikem oled sa,

nagu sügav vetemühin

tasa voogad, muusika!

Helin silma ette manab

ulgumerd, mis tüünelt lamab,

rahunevat laintekaiku

unelevat tuulevaikust.

Või kuis kuukiir ketti kujub

üle mere, mille pind

tõustes-vajudes nii sujuv

nagu uinuv lapserind.

Nõnda hing on kaasa kistud,

kui sind kuulatades istun,

tunded sügavad ja helged

nagu meri suur ja selge.

(Tõlkinud Minni Nurme)

Gustav Ernesaks viisisistas selle koorilauluks 1977. aastal

https://m.facebook.com/217536265276549/videos/vb.217536265276549/526218434408329/?type=3&video_source=pages_video_set

Juhan Liiv “Muusika“ 1926

Kuskil peab alguskokkukõla olema,

kuskil suures looduses, varjul.

On tema vägevas laotuses,

täheringide kauguses,

on tema päikese sära sees,

lillekeses, metsakohinas,

emakõne südamemuusikas

või silmavees –

kuskil peab surematus olema,

kuskil alguskokkukõla leitama:

kust oleks muidu inimese rinda

saanud ta –

muusika?

Pärt Uusberg lõi sellest laulu 2008. aastal

https://www.youtube.com/watch?v=S6_j9PmILow