Postitatud

Maailm ja mõnda.

Maailm ja mõnda.

Maailm ja mõnda” on Eestis ilmunud raamatusari, mille raamatud rääkisid maailma erinevatest maadest ja rahvastest, nende ajaloost ja loodusest Raamatusari “Maailm ja mõnda” avaldati esialgselt kuue valiksarjana, hiljem lisandus sarja veel raamatuid. 2019. aasta lõpuks oli raamatusarjas “Maailm ja mõnda” ilmunud 168 raamatut. Esialgu andis sarja raamatuid välja Eesti Riiklik Kirjastus, nimemuutuse järel kirjastus Eesti Raamat. Pärast Eesti riigi iseseisvuse taastamist jätkasid raamatusarja väljaandmist kirjastused Olion, Ajakirjade Kirjastus ja Hea Lugu.

Esimeses valiksari avaldati aastatel 1957-1959, see koosnes 17 raamatust, mis olid enamasti nõukogude autorite looming, kuid trükiti ära ka väliskirjanike teoseid. Sarja avas poola kirjaniku Arkady Fiedleri „Küla Madagaskaril“ , mille Eesti Riiklik Kirjastus avaldas 1957. aastal.

Avaldati kahe tšehhi Jiri Hanzelka ja Miroslav Zikmund kolmeköiteline reisikiri „Aafrika unelmad ja tegelikkus“, mis keskendus nende reisi Aafrika-osale. Novembris 1950 alanud reis kulges läbi 44 riigi ja läbiti 111000 kilomeetrit Tšehhoslovakkia seeriamasinaga Tatra 87. Sõidu eesmärgiks oli auto tehniliste omaduste kontrollimine mitmesugustes tingimustes.
Esimeses valiksarjas ilmuvad ka Fridtjof Nansen reisikirjad tema teisest polaarekspeditsioonist 1893–1896 „«Fram» polaarmeres“. 1888–1889 oli Nansen esimese inimesena ületanud suuskadel Gröönimaa mandriliustiku, mis tegi temast Norra rahvuskangelase.
Thor Heyerdahli «Kon-Tiki» ekspeditsioon» räägib autori ja tema viie kaaslase 1947. aastal parvel 101 ööpäevaga avamerel läbitud 8000 kilomeetrist tõestamaks, et Polüneesia võisid asustada Lõuna-Ameerika indiaanlased, kes kasutasid transpordivahendina balsaparvi. Raamat sai üheks 20. sajandi suurimaks bestselleriks.
 
Robert Falcon Scotti „Scotti viimne ekspeditsioon“ on isiklik päevik tema teekonnast lõunapoolusele. Scott oli Antarktika kelgumatkade initsiaator ja alusepanija.
Esimeses valiksarja mahtus ka üks Eesti autori teos – 1959. aastal ilmub Juhan Smuuli „Jäine raamat“, mis on kirjaniku Antarktise-reisi päevik.

Ka järgmistes valiksarjades ilmuvad veel mitmed Eesti autorite teosed. Smuulilt avaldatakse 1963. aastal veel teinegi teos – raamat „Jaapani meri, detsember“ jutustab autori reisist ilmastikulaeva ekspeditsiooni koosseisus Jaapani merel.

1968. aastal ilmunud Rudolf Sirge „Meretaguste juures“ koondab ühiste kaante vahele kirjaniku kaks reisikirja. Esimeses neist jutustatakse turismimatkast Kanadasse ja Ameerika Ühendriikidesse (1965), teises retkest Austraaliasse ja Uus-Meremaale (1967).

1970. aastal ilmub Toivo ja Ülo Tootseni „Maa ja mere peal. 35 000 km mööda riigipiiri“. Vendade Tootsenite reisiraamat pajatab meile nähtust-kuuldust-kogetust 35 000 km-se reisi kestel maismaa-, mere-ja õhuteed mööda läbi Nõukogude Liidu, läbi kõigi liiduvabariikide, peamiselt piki riigipiiri. Reis kestis 150 päeva.

Toivo ja Ülo Tootseni reisikaart
Meregeoloog Ivar Murdmaa Lihavõttesaarel. Foto: Eesti Meremuuseum

1972. aastal näeb ilmavalgust Enn Kreemi „Antarktika läbi aegade“, mis on kirjutatud vene- ja ingliskeelsete allikate ning autori poolt kahe ekspeditsiooni vältel omandatud kogemuste põhjal.

Bioloog Vambola Maavara 1979. aastal ilmunud reisiraamat „Mägedest mägedeni“ viib lugeja Tjan-Šani mägede kargest loodusest Kazbeki jalamile ja Kahheti viinamarjaaedadesse, külastades vahepeal ka Badhõzi pistaatsiasavanne ning Araali mere saari.

Geoloogiakandidaat Ivar Murdmaa raamat „Ookean tulerõngas“ (1980) jutustab teaduslikust uurimustööst Vaikses ookeanis ja seda ümbritsevas vulkaanide vööndis, millest autor on mitme ekspeditsiooni koosseisus osa võtnud.

 

Kunstiajaloolase Jaak Kangilaski 1985. aasta teabemahukas raamat „Norra maa, rahvas, kunst“ räägib Norras kogetust, omapärasest ja kaunist loodusest, linnadest ja hariduselust, norralaste iseloomust, argipäevast ja harjumustest — fooniks selle Skandinaaviamaa murranguterohke minevik.

1988. aastal ilmunud Vello Lattiku „Kus sa oled, Larissa? Sahhalini päevik“ . Tiit Kaivo ja Enn Kaup kirjutavad 1992. aastal „Nabakirjad. Reisimuljeid Arktikalt ja Antarktikalt.“

1997. aastal ilmub raamatu „Maroko taeva all“ kordustrükk, mille autor Nora Peets elaskoos abikaasaga Marokos, Marakešis aastatel 1929–1974, kokku 45 aastat.

Hanno Ojalo raamat „Rapa Nui. Saladusteta Lihavõttesaar“ (2009) juhib lugeja läbi saare pooleteise tuhande aasta pikkuse ajaloo, näitab, kuidas käputäis esmaasukaid suutis keset ookeaniavarusi täielikus isolatsioonis elades luua omapärase kiviaegse tsivilisatsiooni ja koguni oma kirja

Kotzebue kolmanda ümbermaailmareisi fregatil Predprijatije kaart. pliskin – личный архив, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=6438983

Eestiga seotult võiks ära märkida veel kahte sarja raamatut. Otto von Kotzebue oli Tallinas sündinud baltisaksa päritolu Eesti rüütelkonna parun Vene tsaariaegses teenistuses Venemaal, maadeavastaja ja mereväeohvitse. 1978. aastal sarjas avaldatud raamat „Reis ümber maailma aastail 1823–1826“ räägib tema kolmandast ümbermaailmareisist fregatil “Predprijatije”, mille eesmärgid olid seotud Kamtšatka ja Põhja-Ameerika Vene kolooniatega ning Beringi väina uurimisega Viimased eluaastad veetis ta 1832. aastal ostetud Triigi mõisas. Otto von Kotzebue on maetud Kose kirikuaeda.

1969 ilmub „Peipsi järve mõistatus“ , milles sõjaajaloolane kindralmajor Georgi Karajev ja turismi vaneminstruktor kunstnik Aleksandr Potressov käsitlevad ekspeditsiooni tööd, mille ülesandeks oli määrata kindlaks 1242. aastal Peipsi järvel peetud Jäälahingu täpne paik.

Postitatud

Juhan Liiv

Juhan Liiv

Juhan Liiv on olnud eesti kirjanduse hull geenius, autor, kelle mõnda luuletust teab iga eestlane. Iga eestlane teab peast ridu nagu kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, igav liiv ja tühi väli…, tulin linnast, lumesadu…, eile nägin ma Eestimaad, kui seda metsa ees ei oleks jne. Tallinna Kirjanike majas on Liivi luulest inspireeritud musta laega saal, Juhan Liivi luuletustest on tehtud arvukalt laule, tema luulest on tõukunud arvutuid tõlgendusi… Liivi looming on juba ammu oma loojast lahknenud ning iseseisvat elu elama hakanud.

Helilooja Peep Sarapiku poolt viisistatud Liivi luuletus „Ta lendab mesipuu poole” on omamoodi laulupeohümn. Eesti kommunismiohvrite memoriaalil on motiiv Juhan Liivi luuletusest “Ta lendab mesipuu poole”, 22 000 mesilase figuuri sümboliseerivad

Räägitakse sellest, kuidas puruvaene Liiv pintsakuga Estonia teatri ehitust toetab. Juhan Liiv olla nurgakivi juurde auku visanud oma kulunud kuue, öeldes: „Kallis kodumaa! Anna andeks, et ma nii vaene olen ja sulle midagi suurt ei või templi ehitamiseks annetada. Aga annan, mis mul on!”. Siinkohal olla siiski sekkunud linnavaht ja pintsak jäi kirjanikule alles. Tegelikkuses pole ükski nurgakivi paneku juures viibinu sellest juhtumist poolt sõnagi maininud, aga see legend elab edasi rahvuslikus eneseteadvuses ja hilisemas ajakirjanduses, 1920ndatel.

 

Eluloost

Juhan (Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864 Benjamin ja Marianna Liivi pere viienda, noorima pojana. Liivid elasid Kodavere kihelkonnas Riidma külas, kolisid aga kaks aastat peale Juhani sündi Rupsi külla Oja tallu, mis asub samuti Alatskivi lähedal. Liivide poiste arengut määrasid nende vanemad, kes olid usklikud ja väärtustasid vaimuvalgust, haridust. Hoolimata kitsikusest tahtsid nad iga hinna eest oma lastele haridust anda.

Tema vanem vend Jakob Liiv oli oma ajal tuntud ja tunnustatud eepiline luuletaja. Jakob Liivist, sai 19. sajandi lõpu üks olulisemaid kirjanikke Eestis ja hiljem isegi korraks Rakvere linnapea.

Oja talu Autor: Liivi Muuseum

Juhan Liiv õppis Kodavere kihelkonnakoolis ja lühikest aega ka Hugo Treffneri eragümnaasiumis Tartus. Kujuka näite Juhan Liivi ja Treffneri vahekorrast annab järgmine lugu:

„Treffner toonud Liivi närvikliinikusse, et lasta tema tervise seisukorda järele katsuda. Ta jätnud Liivi eeskotta ootama, otsinud arsti üles ja teata­nud sellele: „Tõin ühe õpilase siia, palun järele vaadata, kuidas on lugu tema närvidega.“ Kuid Liivgi liikunud samuti ühest ruumist teise, leidnud sama arsti ja öelnud sellele omakorda: „Tõin oma direktori siia, olge head, vaadake järele, kas ta mõistus on korras!“ Võime ainult kujutleda, millise näo tegi arst, kui mõlemad „hullud“ lõpuks üheskoos tema juurde ilmusid.“.

Juhan Liiv on töötanud lühikest aega kooliõpetajana. 1882. aastal asendas ta haigestunud vend Jakobit Väike-Maarjas Triigi ja Avispea koolis kooliõpetajana. Kuna Liiv oli lapsepõlvest saadik nõrga tervisega, siis järgmisel aastal haigestus ta ise ja pöördus koju tagasi. Seejärel töötas ta mitmete eesti suurte ajalehtede toimetustes, näiteks Tallinnas J. Järve “Virulases” (1885), Viljandi “Sakalas”  (1888-1889 ) ja  Tartu “Olevikus” (1890-1992). Liivi ainus järjepidev amet oli töö ajakirjanikuna.

Aastaist 1881–1911 on temalt üle kuuekümne ajakirjanduses ilmunud teksti. Me teame Liivi kui traagilist luuletajat, aga publitsistikas on ta pigem mõnus pajataja. Juhan Liiv astus eesti kirjandusse rahvapärase jutukirjanikuna, kelle ajalehejutud  olid omas ajas värsked ja huvitavad. Neis kirjutistes räägib Liiv kaasa mitmesugustel teemadel, imetledes läti tantsijannade valgeid sukki, refereerides arutlust kiiruse füüsikalise määratluse üle ja muretsedes nii eesti kultuurilise kui ka ühiskondlik-poliitilise tuleviku pärast, kuid kõige rohkem on Liiv arutlenud kirjanduse üle. Erinevalt Liivi luulest, proosast ning kirjadest ja eluloolistest kirjutistest on tema kriitika tänapäevani süstemaatiliselt läbi uurimata ja enamik sellest on jäänud omaaegsesse ajakirjandusse ja väheke ka käsikirja

1885. aastal kohtusid Pandivere koolimaja laulutunnis kaks inimest: koolmeistri Jakob Liivi 21-aastane vend Juhan ja temast kuus ja pool aastat noorem sinisilmne koolitüdruk Liisa Golding, Pandivere mõisa kutsari tütar. Kaheksa aastat kestev romaan kestel peeti regulaarselt. Just Goldingule kirjutas Liiv nii oma rahamuredest kui ka kõigest muust elus toimuvast. Juhan Liivi 110 kirja armastatu Liisa Goldingule on välja antud ka raamatuna („Mu kallis Liisi” (kirjad L.G.-le 1885–93). Koost. Aarne Vinkel 1996, 2000) Nende romaan lõppes kurvalt ja ootamatult, sest Liiv oli liialt haige, et seda jätkata. Juhan Liiv ei unustanud Liisat siiski kunagi täielikult ning naine jäi talle mälestuseks headest aegadest.

Liisa Golding

Luule ja proosa

  1. aastal avaldab Liiv oma esimese luuletuse, esimene proosateos ilmub 1888. aastal.

Juhan Liivi luulele on iseloomulikud valuline messianism ja prohvetlus, lihtne ja vahetu loodusekujutus, kõneline intonatsioon ja rahvaluulelised kordused. Esmalt kirjutas Liiv armastus- ja loodusluulet. Juhan Liivi luules ei räägita ainult lillekestest, vaid seal on ka värsirida, et “aed lehkab sõnniku ja õite lõhnast”. Varasem eesti luule räägib ainult õitest ja lillekestest, aga Juhan Liiv paneb kirja selle, mis on looduses igapäevaselt koos. Liiv toob selle toore looduse kunstisse ja see on midagi, mida Eestis pole varem olnud. Juhan Liivi isamaalises luules kohtuvad õudne Eesti ja palavalt armastatud Eesti, sellega annab ta oma isamaa nägemusele kaalu.

1892. aastal kirjutab Liiv vaid kaheksa päevaga proosateose „Vari“ – ei söö, ei joo, isegi ei suitseta. Närvipinge oli suur, ta ise ei hoidnud ennast, ei pidanud kinni mingisugusest päevarütmist. Ometi ei hinnatud “Varju” väga tõsiselt. Teos ilmus väikese hilinemisega 1894, mil Liiv oli juba autorina kadunud. Selle kohta ilmuvad küll mingid arvustused, aga selle mõtet ei panda tähele ja Liivi ise ei saa arutelu enam suunata. Ta lihtsalt unustatakse.

Aastal 1893 kolis Juhan Liiv rahaliste võimaluste lõppedes isakoju, kus valmisid ka proosateosed “Käkimäe kägu” ja “Nõia tütar.” 1893. aastal ilmus tema jutukogu. Osa lugusid oli ajalehes ilmunud, osa ilmus esmakordselt. Seda peetakse esimeseks eesti novellikoguks. Tema oligi see, kes avas selle žanri Eestis. Vaimse ülepinge tõttu ilmnes Liivil vaimuhaigus ning järgmise aasta kevadel viibis ta Tartu närvikliinikus ravil. Juhan Liiv oli vaid 30-aastane, kui ta kolis parandamatu skisofreeniahaigena isatallu, mida pidas tollal vend Joosep. Oja talus veetis ta aastaid üldsuse poolt unustatuna, sugulased taotlesid talle isegi vallavalitsuse “vallavaese” toetuse. Ent just järgnevast paarist aastast pärineb Liivi loomingu tuntuim osa. Valdav osa tema loomingust on kirjutatud haiguse ajal, säilinud luuletused on suures osas pärit aastatest 1894-1911. Enamuse oma töödest põletas Liiv meeltesegaduses, kuid toibudes luuletas ta samas vaimus edasi.

1902. aastal ilmus 38-aastane Liiv taas avalikkuse ette, külastades Tartut ja Tallinna. „Noor-Eesti” tõstis ta taas pjedestaalile, 1903 kogusid Noor-Eesti liikmed raha vaese kirjaniku olukorra leevendamiseks. 1903. aasta suvel ja 1904. aasta kevadtalvel peatus Juhan Liiv oma tuttava Mihkel Neumanni juures, kes toimetas Tallinnas ajalehte Uus Aeg, mille kaasandena andis välja mitmeid eesti kirjanike teoseid. 1904. aastal trükiti ajalehe Uus Aeg kaasandena suures tiraažis Juhan Liivi “Kirjatööde kogu”, mis sisaldas suurema osa enne haigust ilmunud proosateoseid ja luuletusi.

Juhan Liiv Autor: Nikolai Triik 1909, postkaart Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogust

Gustav Suits pani kokku tema esimese kogu “Luuletused”. 1909 joonistas kunstnik Nikolai Triik luuletajast söejoonise, mis avaldati valimikus. “Luuletuste” esimese trüki (1909) tiraažist hävitati Liivi rahulolematuse tõttu suurem osa, alles jäeti vaid 25 eksemplari. Parandatud kordustrükk ilmus 1910. Liivi elu ajal ilmus ka kogumik “Elu sügavusest”, milles sisaldusid proosaminiatuurid ja marginaalid. Juhan Liivi loomingust ilmus tema eluajal vaid väike osa

Oma elu viimastel aastatel rändas Juhan Liiv mööda Eesti eri paiku ringi, liikudes sageli jalgsi ja viletsas riietuses. Ta viibis erinevate sugulaste ja sõprade juures ega jäänud kusagil püsivalt pidama. Haigusperioodidel kujutles Liiv end tsaar Aleksander II ja Lydia Koidula pojaks ning Poola troonipärijaks. Korra tegi ta isegi katset Varssavi sõita, et pääseda Poola troonile. Jürgenstein jutustab sellest loost järgmiselt:

„Leidsin oma üllatuseks Liivi vagunist, kes seal oma vanas hallis mantlis sügavtõsise näoga istus ja vähe kõheldes ütles, et tal Varssavi tee jalge all. Kuid Valgast kaugemale see teekond ei ulatunud. Valgas rongilt maha astudes, et seal üht-teist õiendada, märganud Liiv, et tal õige räbalad vanad kalossid jalas on. Kuidas sa ilmud troonikandidaadina niisugustes kalossides Poola aristokraatide sekka! mõelnud ta. Ostnud siis kohe head uued kalossid. Kui ta nüüd pärastlõunasele Varssavi rongile piletit läinud ostma, tulnud välja, et piletihinnast mõnikümmend kopikat puudu tulnud. Nii jäänud Liivil sõit Varssavi katki ja ta ostnud pileti Tartu tagasi.“

Kahjuks aga hakkas tema tervislik seisukord halvenema. Ta võttis ette pikki matku, käies kümneid versti palja jalu ja kehvas rõivastuses. Ta suples siis veel, kui jäätükid juba vees ujusid.

1913, pärast ränka külmetust, suri Juhan Liiv 49-aastaselt tiisikusse.

Hilisemased käsitlused

Liivi tõuseb ausse 1920-ndatel, kui tema suur ja võimas isamaa nägemus läheb hästi kokku just sündinud Eesti riigiga. Järgneva sajandi jooksul kanoniseeriti Liivi elu ja looming väga kiiresti, temast sai üks armastatumaid eesti poeete. Friedebert Tuglasele kuulub suurim teene selles, et Liivi luuleparemik järelpõlvedeni on küündinud. Tema esimene Liivi-käsitlus, „Juhan Liiv. Monografia”, ilmus vaid aasta pärast Liivi surma, 1914. aastal. Tuglase koostas Juhan Liivi “Kogutud teosed” 1921-1935, kus luuletusi mõnikord ka stilistiliselt kohendas. Tekstoloogiliselt autentsed Liivi luuletused on publitseerinud Arne Vinkel “Teostes” (1954) ja koondkogus “Sinuga ja sinuta” (1989).

Juhan Liivi luule juurde pöördutakse isegi Eesti lähiajaloo kõige raskemal ajal. Juhan Liiv jääb pühaks, kodu-Eestis, nõukogude Eestis ja välis-Eestis. Kõige põhjalikumaks koguks Liivi luuletustest võib pidada kirjastuse Tänapäev 2013 ja 2022 välja antud raamatut “Lumi tuiskab, mina laulan”, kuhu on Liivi loomingust kirjutanud äärmiselt haarava ja põhjapaneva essee koostaja Jüri Talvet.

21. sajandi alguses on huvi Liivi vastu avaldunud arvukates tõlkevalimikes (nt inglise, soome, hispaania, itaalia, hollandi jt keeltesse) kui ka erinevates tõlgendustes kirjanduses, teatris ja teoreetilistes käsitlustes.

Juhan Liiv - Aarne Vinkel

Juhan Liivi lugu“ (1975) on ainulaadne Juhan Liivi luule ekraniseering, kus seati ülesandeks anda pildi kaudu edasi Juhan Liivi poeesiat, tema hellust ja armastust oma maa vastu. Suure osa materjalist moodustavad kirjandus- ja etnograafiamuuseumide fotod ning dokumendid. Juhan Liivi luulet loeb Lembit Ulfsak.

2024. aasta oktoobris esilinastus Eesti ajalooline põnevik “Vari”, kus müstilisi mõrvalugusid asub lahendama vaimuhaiglast vabanenud luuletaja Juhan Liiv.

Tänapäeval antakse välja Juhan Liivi luulepreemiat. Auhinda hakati välja andma 1965. aastal. See oli vahepeal keelustatud nõukogude võimu poolt, taastati 1984. aastal. Laureaat saab kingiks karjasemärsi. Auhinda annab välja Liivi Muuseum koos Peipsiääre valla ja Juhan Liivi nimelise Alatskivi Kooliga.

Postitatud

Enne Pariisi käi Nuustakul

Enne Pariisi käi Nuustakul

Otepää linnamägi 1900. aasta postkaardil

Vanasõna ütleb: enne, kui lähed Pariisi, käi ära Nuustakul. Nüüdseks Nuustaku nimekuju enam eriti ei kasutata, valdavaks on saanud vana maarahvakeelne “Karupea” ehk Otepää, võimalik, et linnusekoha mäe kuju andis selleks ainest. Nuustaku tulenes saksakeelsest “pähklipäevast” Nustag. Piirkond on alati olnud nimelt sarapuuderikas. Nuustaku on 150 m üle merepinna asuv Eesti kõige kõrgemal trooniv linn.

Sageli eelistame kodumaistele paikadele midagi eksootilisemat ja kaugemat. Samas on ka meie väike Eesti täis tõeliselt põnevaid ning ennenägematuid paiku! Palju infot Eesti erinevate piirkondade vaatamisväärsuste kohta leiab Puhka Eestis portaalist. 

Eestis on 47 linna, millega tutvuda. Suurima elanike arvuga on pealinn Tallinn (438 341 elanikku) ja väikseima elanike arvuga Kallaste (714 elanikku).

Eesti keskaegsed linnad olid Tallinn (linnaõigused 1248), Tartu (enne 1262), Vana-Pärnu (1251), Uus-Pärnu (1318), Narva (1345), Paide (1291), Rakvere (1302), Viljandi (1283) ja Haapsalu (1279). Linnade linnaõiguse lähtusid reeglina Liivimaa osas Riia õigusest ja Eestimaa osas Lübecki (Tallinna) õigusest.

  1. aastal sai linnaõigused Kuressaare ja 1584. aastal Valga

UNESCO loovlinnade võrgustik käivitati 2004. aastal eesmärgiga edendada koostööd linnade vahel, mis kasutavad linna arengus olulise tegurina loovust. Alates 2015. aastast kuulub Tartu kirjanduslinnana UNESCO loovlinnade võrgustikku. Tartu kirjanduselu on mitmekesine ja energiline. Eesmärgiks on inimeste lugemisharjumuste süvendamine, kaasaaitamine loovkirjutamise, kirjanduse ja tõlgetegevuse arengule, loomevabaduse kaitsmine ja kirjanduse mitmekesisuse toetamine.

Alates 2019. aastast Viljandi linn osa UNESCO loovlinnade võrgustikust käsitöö ja rahvakunsti valdkonnas. Viljandis on linnas mitmeid kultuuri- ja haridusasutusi ning see on oluline käsitöö ja rahvakunsti keskus Eestis. Viljandis korraldatakse igal aastal suurt rahvamuusikafestivali Viljandi Pärimusmuusika Festival.

Tallinn kuulub alates 2021. aastast UNESCO loovlinnade võrgustikku ja kannab muusikalinna tiitlit. See polegi suurem üllatus, sest pealinnas on muusika mänginud väga suurt rolli, seda nii laulva revolutsiooni, laulu- ja tantsupidude traditsiooni, maailmatasemel dirigentide ja heliloojate kuni muusikahariduse ja -festivalideni välja.

Viljandi Foto: Siim Verner Teder

Kui soovid leida meelerahu ning olla eemal mürast ja saastest –  mine loodusesse!

Meil on soid ja rabasid, milledel eriliselt puhas vesi ja õhk. Koos soometsadega on soode pindala 1 009 101 ha, mis moodustab 22,3% Eesti maismaa pindalast. Metsamaa moodustab veidi üle poole Eesti maismaast ehk 2,3 miljonit hektarit. 

Meil on jõgesid, mis looklevad läbi sügavate laante ja väikeste linnade vaikselt ja kindlalt. Pikimad neist on Võhandu (162 km), Pärnu (144 km), Põltsamaa (135 km), Pedja (122 km) ja Keila jõgi (115 km). Eestis on üle 1400 järve. Enamik neist on väga väiksed, suurim, Peipsi-Pihkva järv, võtab enda alla aga 3555 km² ja on sellega Euroopas suuruselt viies. Teised suuremad järved on Võrtsjärv, Narva veehoidla, Mullutu-Suurlaht ja Ülemiste järv.

Eestil on 3794 kilomeetri pikkune rannajoon paljude lahtede, väinade ja abajatega. Eestis on 2222 meresaart ja laidu.

Nendega saab tutvuda nii matkates kui kasutades erinevaid liikumisvahendeid

Meil on viis rahvusparki, mis on loodud looduse ja kultuuripärandi kaitseks: Lahemaa, Karula, Soomaa, Vilsandi, Matsalu 

Eestis on väga palju erinevaid matkaradu, 10 enam külastatavat neis on:

  • RMK Mukri raba loodusrada, Rapla maakond, Reonda küla
  • Pääsküla raba loodusõpperada, Harju maakond, Tallinn
  • Tuhu soo ja RMK matkarada, Pärnu maakond, Kiska küla
  • Marimetsa raba matkarada, Lääne maakond, Rõuma küla
  • Kakerdaja raba matkarada, Järva maakond, Vetepere küla
  • Meenikunno raba matkarada, Põlva maakond, Nohipalo küla
  • Viru raba õpperada, Harju maakond, Kolga alevik
  • Hüpassaare õpperada, Viljandi maakond, Karjasoo küla
  • Paukjärve loodusrada, Harju maakond, Pillapalu küla
  • Väätsa looduskaitseala matkarada- Järva maakond, Vissuvere küla
Kollane aken Foto: Külli Kolina

Lõuna-Eesti avab end huvilistele 30 National Geographicu kollase aknaga ning mille külastamist soovitatakse looduspuhkuse huvilistele. Kollased aknad asuvad põnevates paikades. Mõned on avalikes kohtades, mõned sootuks ära peidetud. Mõned tänaseks juba ka maha võetud. On olemas ka nn. mitteametlikud kollased aknad, mis on kohaliku kogukonna initsiatiivil paigaldatud. Mõned aknad on suured ja mõned ootamatult pisikesed. Puust ja metallist, kõvasti maas kinni ja pöörlevad.  Leia nad ülesse. Instagrammis  vaata #kollaneaken.

Eestist kuulub UNESCO võrgustikesse peale linnade veel mitmeid paiku ja kultuurinähtusi. Maailmapärandi nimistu on ala, keskkond või objekt, mis unikaalsel viisil jutustab maa ja inimese ajalugu. Need on loodus- või kultuurimälestised, millel on silmapaistev universaalne väärtus. Eestil on kaks maailmapärandi ala: Tallinna vanalinn ja Struve kaar.

Maailma mälu nimekirja kuulub Balti kett, mis toimus Eestis, Lätis ja Leedus 23. augustil 1989. Lõuna-Eestis Lilli külas asub Balti keti mälestusmärki.

Vaimse kultuuripärandi nimekiri kuulub suitsusaunatraditsioon Võrumaal. Suitsusauna pääsemine UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja ei sündinud tühjast kohast – selle nimel nägid võrukesed 10 aastat vaeva.  Kihnu kultuuriruum on samuti UNESCO vaimse pärandi nimekirjas. Rohkem kui 600 aastat on see iidne meresõitjate, kalurite ja hülgeküttide saar elanud omalaadses rütmis ja vaimus.

2009. aastal kandis UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi nimekirja seto leelo ehk seto traditsioonilise mitmehäälse laulukultuuri.

UNESCO vaimse pärandi nimekirjas on koos Läti ja Leeduga esitatud Laulu- ja tantsupidude traditsioon.

UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kanti 2021. aasta lõpus Soomaa uhkus, ühepuupaadi ehk haabja ehitamine ja kasutamine.        

Biosfäärikaitseala on rahvusvahelise tähtsusega piirkond, mis on tunnustatud ja lisatud UNESCO programmi “Inimene ja biosfäär”. Tunnustuse saab selle alusel, kuidas inimene on suutnud oma tegevusega ja uute lahendustega keskkonda kaitsta ja säilitada seal mitmekesine elustik. Lääne-Eesti saared kuuluvad UNESCO biosfäärialade võrgustikku.

Rohkem ideid Eestis seiklemiseks võid leida raamatutest.

Ürgne ühepuupaat – haabjas – Soomaal

Eesti kokkade kokaraamat

Eesti kokkade kokaraamat
  • Eesti kokkade kokaraamat. 26 Eesti peakoka retseptid ja mõtted elust ning söögitegemisest
  • Toimetanud: Svea Talving
  • Kujundaja: Kadri Kuusk
  • Koostanud Siiri Kirikal
  • Kirjastaja: Suur Eesti Raamatuklubi
  • Linn: Tallinn
  • Väljaandmisaasta: 2006
  • Lehekülgede arv: 550
  • ISBN: 9949135087
  • Suures formaadis kõvas köites raamat
  • Väga heas korras raamat
Postitatud

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisest

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisest

Esimese vabariigi aastapäeva tähistamine Tallinnas

24. veebruaril tähistatakse Eesti Vabariigi aastapäeva. 1918. aasta 20 veebruari paiku oli valminud Ajutise Maanõukogu Päästekomitee manifest Eesti iseseisvuse kohta. Manifesti ei olnud aga võimalik paljundada ega üles panna, ammugi ajalehes avaldada. samas ei jõustu ükski otsus, seadus ega deklaratsioon enne, kui ta on avalikult maha kuulutatud. 23. veebruaril avanes võimalus iseseisvusmanifesti kuulutada Pärnus Endla rõdult. 24. veebruaril jõudis sarnane päev kätte ka Tallinnas. Me ei tähista oma riigi aastapäeva siiski mitte 23. veebruaril. 1919. aastal otsustati, et  manifesti avaldamine pealinnas ja esimese valitsuse moodustamine 24. veebruari on olulisemad sündmused ja tõestuseks, et iseseisvus on tõesti välja kuulutatud.

Hiljem kerkis üles teinegi võistleja iseseisvuse avapäeva kohale – 28. november 1917, kui Maanõukogu kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. Tähtis samm, kuid mitte veel uue riigi rajamine. 

Eesti riikluse loomine alguseks loetakse täna eestlaste demonstratsiooni Peterburis 1917. aasta aprillis ja lõpuks Tartu rahu sõlmimisest 1920. aasta veebruaris.

Lisaks neile on olulisteks sündmusteks, mis tegid Eestist riigi, esimese põhiseaduse vastuvõtmine 1920. aasta juunis, esimese riigikogu kokkukutsumine 1920. aasta detsembris ja Eesti vastuvõtmine Rahvasteliitu, millega meid tunnustati ühena võrdsetest 1921. aasta septembris.

Esimese vabariigi aastapäeva tähistamine

Juba 1919. aastal loodi oluline traditsioon, tähistades riigi esimest aastapäeva sõjaväeparaadiga Vabaduse väljakul. Tollal oli see alles Peetri plats, kus kõrgus Peeter I ausammas. 1919. aastal oli sõjaväeparaad kõige loomulikum asi. Vabadussõda alles käis ja mehed olid relvis. Paraad või rongkäik on olnud kindel osa iseseisvuspäeva pühitsemisest pea igas asulas terves Eesti Vabariigis

Lisaks paraadile tähistati vabariigi aastapäeva pidulike jumalateenistustega. 1919. aastal tuli pidulikel jumalateenistustel kohati ilmsiks baltisakslaste ja eestlaste vaheline vaen. Kui eestlasest koguduseliikmed soovisid, et kirikuõpetaja loeks iseseisvuspäeva puhul kogudusele ette Eesti iseseisvusmanifesti, siis baltisakslastest kirikuõpetajad kas keeldusid või kasutasid sellest keeldumiseks ettekäändeid.

Eesti Vabariigi isesesvuspäeva esimene paraad 24.02.1919 Tartus.

Esimesel omariikluse perioodil  tähistati vabariigi aastapäeva mitmesuguste aktuste ning kontsertidega kogu Eestis. Tüüpilisel aktusel oli avasõna, põhikõne ja lõppsõna ning kontsertkava. Aktused kestsid võrdlemisi kaua – lausa 4-5 tundi. Põhjuseks asjaolu, et kõnepidajad olla oma ülesannet ülemäära tõsiselt võtnud, mistõttu nii mõnigi tänulik kuulaja pärast enam kui tunnipikkust monoloogi umbse ruumi tõttu minestas. Mõnel pool andnud rahvas rahutu jalgade trampimisega märku, et nende taluvuse piir on ammugi kätte jõudnud. Ka väljendas rahvas nurinat, et kõnepidajate sõnavõtud ei olnud alati piisavalt teemakohased.

Piduõhtud olid suure osavõtuga, pakkudes meelelahutust eeskavaga, millele järgnes sageli tantsuõhtu. Muusikaliste ettekannete kõrval pakkus vaheldust ilulugemine, mainitud on ka ringmänge. Piduõhtute kulminatsiooniks peeti näitemängu esitamist. Mängiti selliseid teada-tuntud tükke nagu “Kroonu onu”, “Pisuhänd”, “Mikumärdi”, “Neetud talu”, aga ka uudisloomingut nagu “Nimed marmortahvlil”.

Riigivanem ja hiljem president korraldasid küll õhtul oma residentsis peamiselt välisdiplomaatidele mõeldud vastuvõtu, kuid see ei huvitanud ei pressi ega avalikkust kuigivõrd.

Vabariigi aastapäeva nimetati noil aastail paljuski nii, nagu kellelegi meeldis – enamasti kas iseseisvuspäevaks või vabaduspäevaks.

Meie esimene sinimustvalge lipp, mis kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsile ja on õmmeldud 1884. aastal. ERM

1919. aastal polnud sini-must-valge lipu eksponeerimine sugugi iseenesestmõistetav – valmis lippu ei saanud kauplustest osta, vaid see tuli ise õmmelda. Sõjaoludest tingituna oli kõigest puudus, ka õiget värvi sinist kangast oli pea võimatu leida. Nii kirjutab ka toonane Päewaleht: “Majades pandakse Eesti lipud wälja, mille sinine harwa, kus õigele wärvile wastab. Kuid riidepuudus ei luba walikut teha, asi seegi, kui Eestit tähtsal päewal millegagi saaks austada…” (Päevaleht, 25.02.1919).

Riigilippude heiskamise vähesus, eriti maapiirkondades, oli tingitud ka sellest, et puudus varasem traditsioon.

Juba esimeste iseseisvusaastate alguses sai tavaks kaunistada käepäraste vahenditega äride vaateaknaid, kuhu asetati riigitegelaste portreed, värvilised kangad, rahvusvärvides lindid, pärjad, vanikud ja kuuseoksad. Õhtuhämaruse saabudes lisasid mõned ärid vaateaknale küünlaid, kuid 1920. aastate keskpaigast alates hakkasid ärid järjest rohkem kasutama elektrilampe.

Rahwaleht kirjutab 1927. aastal: “Ei saa enam keegi waielda – meie wabariigi aastapäew kujuneb iga aastaga ikka enam rahwuslikuks pühaks, mis kaasa tõmbab kõiki rahwakihte. Ja see on meie tagasihoidliku iseloomuga arwestades suur saawutus. Rõõmustawal wiisil püütakse ka ametlikult poolt kõike teha, et riigi aastapäew ei oleks paljas kroonupüha…” (Rahvaleht 26.02.1927).

Kaks suurt. Päts ja Tõnisson

Eestlased, kes peavad arvamuste paljusust au sees, ei ole alati kõiges üksmeelsed. Nii kestis omariikluse rajamisel aastaid kahe riigimehe, Pätsi ja Tõnissoni vastasseis. Nii nagu nad esindasid vastasleere 1905. aasta revolutsioonilistel päevadel, olid need kaks meest vastakuti 1940. aastani välja. Mõlemad pärinesid põlistest Eesti taludest, mõlema teekond sai otsa Nõukogude repressiooniaparaadi hammasrataste vahel. Mõlemad mehed jätsid 20. sajandi Eesti poliitikasse kustumatu jälje, mõlemat on kõvasti maha tehtud, küll põhjusega, küll lihtsalt kadedusest. Oli pigem juhus, et Eesti Vabariigi rajajaks sai Päts, mitte Tõnisson. Kuid mõlema mehe elutööd jäid õnneks meenutama mahukad koguteosed.
23. veebruaril 1934 tähistati Konstantin Pätsi, kes oli sel ajal peaminister ja riigivanema kohusetäitja, 60 aasta juubelit. Päts sai oma juubeliraamatu, Artur Tupitsa juhtimisel koostatud ja samuti rohkem kui 400-leheküljelise „K. Päts, tema elu ja töö, kaasaeglaste mälestusi“, mis juubilarile juubeliaktusel pidulikult üle anti.
Eesti poliitika teine käilakuju Pätsi kõrval, Jaan Tõnisson, oli tõrjutud Tartu ülikooli ühistegevuse professoriks. 1938. aasta lõpul arestiti enne müükiminemist ajakirja Akadeemia 8. numbri tiraaž, sest Jaan Tõnissoni 70. sünnipäeva puhuks kirjutatud artiklite seas oli Oskar Männi „Jaan Tõnisson perioodil 1934–1938“, mis kirjeldas üksikasjaliselt Tõnissoni poliitikaelust kõrvale tõrjumise samme. Oma juubeliraamatu Tõnisson siiski sai. 22. detsembri õhtul peeti „Vanemuise“ kontserdisaalis tema juubeliaktus, kus talle kingiti juubeliraamat „Jaan Tõnisson töös ja võitluses“. President Päts läkitas oma tervitused käsunduskindral Gustav Jonsoniga ja annetas vanale konkurendile Valgeristi teenetemärgi suurpaela.
Kaks suurt - Märt Raud

Omariikluse sünni esimese ümmarguse tähtpäeva tähistamisel 1928. aastal on Päevaleht oma aastapäeva erinumbri juhtkirjas eestlaslikult kaine ja asjalik: „Meie ei taha kiidelda ega hoobelda, nagu oleksime suuri asju korda saatnud ja midagi vägevat valmis teinud, ei, seda maikugi ei taha meie anda oma juubelipidustustele. Sest tunneme hästi küll, kui palju on puudusi, nõrkusi ja vigu kõiges, mis oleme teinud. Aga keegi ei tohi meid keelata tundmast rõõmu ja rahuldust selle üle, mida siiski oleme saanud. Kui esimene aurulaev, esimene vedur, esimene lennuk oli kümme versta ära käinud, siis oli ilmsiks tulnud palju vigu ja puudusi tema aparaadis, aga siiski võis selle ehitaja südamest rõõmustada: sest tal oli ühtlasi tunnistus selle eluvõimest, selle arenemis- ja parandamisvõimalustest.“