Otsitulemused: Eesti Raamat

Postitatud kirjutas

Kutsume üles tähistama eesti kirjanduse päeva!

Kutsume üles tähistama eesti kirjanduse päeva!

30. jaanuaril, A. H. Tammsaare sünniaastapäeval, on kavas hakata tähistama eesti kirjanduse päeva. Ettepaneku käis esimesena, 30. jaanuaril 2018 “Estonia” teatris A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva aktusel peetud kõnes välja kirjandusteadlane Rein Veidemann. Vastavasisuline eelnõu on valmis ning ootab Riigikogu kultuurikomisjoni heakskiitu. Eesti kirjanduse päev on kummardus meie kirjanikele ja eesti kirjandusele. Riikliku tähtpäevana kannab see sõnumit eesti kirjanduse väärtusest kultuurilise identiteedi ja vaimse tervise hoidjana ning kultuurilise ökosüsteemi rikkuse säilitajana. Eesti kirjanduse päev lipupäevana riigi kalendris on ühtlasi nii tänu kui ka rahvusliku eneseväärikuse väljendus. Kuigi päev ei ole veel ametlikult meie riiklike tähtpäevade kalendris, kutsutakse üles kõiki eesti inimesi päeva tähistama. Selle päeva sündmuste ja ettevõtmiste hulka võiksid kuuluda näiteks kirjandi kirjutamine koolides; laste ja noorte kirjandusvõistlused; klassikute teoste avalik lugemine ning kommenteerimine, nende mälestuse jäädvustamine; kirjandusõhtud; kirjanduslikud matkad loojate kodumaile; kirjandussõprade kokkutulekud; lugejaauhindade jagamine.

H. Tammsaare tuli kirjandusse 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega “Kilgivere Kustas”, “Mäetaguse vanad”, “Käbe-Kaarli noor naine”, “Kaks paari ja üksainus” (1902), “Tähtis päev”, “Vanad ja noored” (1903), “Raha-auk” (1907).

 

Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist „Juudit“ (1921) ja romaanist „Kõrboja peremees“ (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan „Tõde ja õigus“ (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939) ja näidend „Kuningal on külm“ (1936).

Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist „Juudit“ (1921) ja romaanist „Kõrboja peremees“ (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan „Tõde ja õigus“ (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939) ja näidend „Kuningal on külm“ (1936).

1922. aastal ilmunud “Kõrboja peremees” on tuntud kui Tammsaare Koitjärve romaan, sest selles peegeldub Tammsaare suhe Leeni (Madlena) Ploompuuga. Nimelt olid nii Kõrboja Anna kui ka Leeni jõukamast talust pärit. Vigane Katku Villu aga võib sümboliseerida Tammsaare kehva tervist ja enesekuvandit. Leeni Vesterinen (sünd. Ploompuu) oli eelmisel sajandil üks olulisemaid eesti kultuuri vahendajaid Soomes. Ta oli üks esimestest eesti naistest, kes sai Helsingi ülikoolis kõrghariduse.

Leeni Ploompuu, elas Koitjärvel Tammsaare venna naabruses. Laane Leeni ja Oru Antoni suhtele said saatuslikuks Leeni suured võlad, mida ta oli pidanud võtma, et Soomes õppida ja Antoni haigestumine tuberkuloosi, mis pani teda arvama, et ta pole naisevõtuks kohane. Väravas õhtul hüvasti jättes öelnud Tammsaare ohates ikka kas: «Peame leppima olukorraga» või: «Teisiti ei või olla.»  

Leeni Ploompuu http://www.ohtuleht.ee/767452/sudamedaamid-kiitsid-tammsaare-on-toeline-tantsulovi#2

Legendaarne on lugu sellest, kuidas Tammsaare naise võttis. Või õigem oleks öelda, kuidas Käth endale abikaasa kosis. Nimelt Tammsaare, kes enne abiellumist ei olnud tervislikel põhjustel majanduslikult kindlustatud ja elas Koitjärvel venna juures, ei söandanud naist võtta. Siis haaraski Käthe, kellega Tammsaare oli tutvunud Estonia teatris, ohjad: ta pani lehte kuulutuse, et Käthe ja Anton on abiellunud. Kui Käthe Tammsaare juurde Koitjärvele külla sõitis ja lehte näitas, ei öelnud Tammsaare midagi, vaid keeras Aegviidu raudteejaamas kannapealt ümber ja läks koju. Käthel ei jäänud muud üle, kui Tallinnasse tagasi sõita. Hiljem otsustas Tammsaare Käthe siiski naiseks võtta. Abikaasa Käthe Hansen oli võimukas, sõnakas ja ülinõudlik matroon, väidetavalt Juhan Smuuli “Polkovniku lese” prototüüp, kes andis ilmselt ka Tammsaare naistüüpidele “pessimistlikke alatoone”.

A.H.Tammsaare perekonna keskel kodus. A.H. Tammsaare Muuseum Vargamäel

Anton Hansen sündis 30. jaanuaril 1878. aastal pere neljanda pojana. Pseudonüümi Tammsaare võttis ta endale oma sünnitalu Põhja-Tammsaare nime järgi. Eesti kultuurilukku on Tammsaare sünnipaik jäädvustunud “Tõe ja õiguse” I osa legendaarse tegevuspaiga Vargamäena.  

Kaheksa–aastaselt läks Anton õppima Sääsküla vallakooli, mis asus kodutalust 10 km kaugusel ja õppis seal kaks aastat. Edasi asus poiss õppima Prümli kooli (35 km kodutalust), kus õpetajaks oli sugulane. Hiljem jätkas õpihimuline noormees haridusteed Väike-Maarja kihelkonnakoolis (1896-1897) ja Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis (1898-1903).

Aastail 1903-1907 tegutses Tammsaare ajakirjanikuna Tallinnas, seejärel jätkas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1907-1911). Ta haigestub lõpueksamite ajal ning diplom jääb saamata.

Raske kopsuhaigus sundis kirjanikku tervist parandama. Ta asus elama Koitjärve üksildasse metsakülla oma venna juurde. Ravi eesmärgil tegi Tammsaare pikema reisi Musta mere äärde, kus peatus eesti külas Punasel Lagedal.

Anton Hansen Tammsaare küps loomeperiood algas koos Eesti Vabariigi sünniga. Aastail 1922-1939 ilmusid kõik Tammsaare tähtsamad teosed. 1920. aastal abiellus ta Käthe Amalie Veltmanniga (1896-1979) ja asus elama Tallinna. Käthel ja Antonil sündis kaks last, tütar Riita (1921 – 2004) ja poeg Erik (1928 – 1980).

Alates 1932. aastast oli Hansenite elukohaks Kadriorus asuv korter (Koidula tn. 12A), kus tänapäeval on A. H. Tammsaare Muuseum.

Kirjanik suri 1. märtsil 1940. aastal oma kodus Kadriorus.

Tammsaare oli esimene eestlane, kellele on tema eluajal püstitatud ausammas.

Anton Hansen-Tammsaare oli Eesti krooni 25-l rahatähel.

Postitatud kirjutas

Kiika kööki

Kiika kööki

Kiek in de Kök

Meie esivanemate jaoks oli toiduvalmistamine oluline ellujäämise vahend. Toiduvalmistamise ajalugu sai alguse kaua enne köökide tekkimist ja on seotud Homo Erectuse tulemeisterlikkusega. Teadlased on praegu üksmeelel, et inimesed on toidu valmistamiseks kasutanud tulesoojust umbes 1,8 miljonit aastat. Etioopiast on leitud kõige varasemad jäljed tulel küpsetatud roogadest. Saadud kergemini näritavad ja kiiremini seeditavad toidud tõid ilmselgelt kaasa evolutsioonilise tõuke Homo Sapiensi arenguks. Esimesed jäljed tööriistadega toidu valmistamisest pärinevad 1,5 miljoni aasta tagusest ajast Keeniast. Põlemisel tekkiv suits ja tahm olid suureks probleemiks kui inimesed asusid elama hoonetesse ning see viis korstnate ehituseni. 1475-1483 ehitatud Tallinna linnamüüri ligi 38 meetrine suurtükitorn sai nimeks Kiek in de Kök, mis tõlkes alamsaksa keelest tähendab “kiika kööki”.  Väidetavalt sai tornist vaadata läbi avarate, alt laienevate mantelkorstnate, mida koduperenaised ja teenijad mantelahjuga Allinna köökides süüa tegid. 

Köögi all mõistame täna nii spetsiaalse sisustusega toiduvalmistuskohta kui ka mingi maa traditsiooniline toiduvalmistamisviis ja roogade valikut (itaalia köök, hiina köök jne.)

Vaaremad ei teinud toitu kokaraamatute järgi, vaid oma emadelt-vanaemadelt õpitud teadmisi ja oskusi kasutades. Põlvest-põlve õpitud roogades peegeldus kultuuritraditsioonide püsivus, aga ka dünaamika – iga uus toidutegija tõlgendas saadud õpetust pisut omamoodi.

Kirjaoskusega seotult tekib kokaraamat – raamat, mis sisaldab toitude valmistamise kirjeldusi ja harilikult ka retsepte koos koostisosadega või üldisi kokandusalaseid nõuandeid ning selleks kasutatavate köögivahendite loetelu. Kokaraamat võib sisaldada ka toitude illustratsioone. Kokaraamatutel on kõigil sama põhiväärtus: need kannavad endas killukest inimkonna kultuuri- ja ajalugu.

Me ei saa kunagisi kokaraamatuid lugedes enamasti kindlalt väita, mis olid selle ilmumise ja kasutamise ajal levinuimad argipäeviti söödud road või kuidas täpselt nad maitsesid. Enamik varastest kokaraamatutest annab meile ettekujutuse ühiskonna eliidi toidulauast ja pigem piduroogadest, mitte lihtrahva toidust või tavalisematest söökidest.  Küll aga võib ajaloolistest kokaraamatutest saada aimu kunagi kasutusel olnud toorainest, toidu valmistamisviisidest, toidunõudest ja tehnoloogiatest, serveerimismoodustest ja varjatumalt toiduga seotud väärtushinnangutest. Mineviku toidulauda aitavad lisaks kokaraamatutele rekonstrueerida ka majapidamisarved, menüüd, päevikud, mälestused, joonistused, maalid.

Meile teadaolevalt vanimad retseptid on talletatud akadikeelsetele savitahvlitele, mis pärinevad Mesopotaamiast ning on tänapäeval osa Yale’i ülikooli raamatukogu Babüloonia kollektsioonist. Need retseptid on kirja pandud kiilkirjas ligikaudu 1750 eKr.

Kokaraamatu ajalugu sai alguse üle 2500 aasta tagasi. Kõige esimene teos, mille kirjutas arvatavasti luuletaja ja restoranipidaja Archestratos pole säilinud.

De re coquinaria libri decem

Esimene säilinud retseptikogu leiti Vana-Roomast ja kannab nime “De re coquinaria libri decem”, mida võib tõlkida kui “Toiduvalmistamise kunstist 10 köites”, mille vanimate retseptide päritolu ulatub 4. sajandisse eKr. Teadlaste sõnul kirjutati teos esimesest sajandist enne Kristust kuni kolmanda-neljanda sajandini pKr ning selle töötasid ilmselt välja paljud erinevad autorid, kuigi autori nimeks on kirjas Caelius Apicius. Nimi viitab mitmele sellenimelisele Roomas elanud gurmaanile ning pigem oletatakse, et tegemist on pikema aja jooksul täienenud retseptikogumiga. Võimalik, et üks kõnealustest gurmaanidest panustas teatud retseptidesse ja nii omistati ka teised retseptid talle. Samuti on võimalik, et kokaraamat on ühe gurmaani auks koostatud retseptikogum. Kokaraamat on säilinud vaid kahes käsikirjas 9. sajandist. New Yorgi meditsiiniakadeemia ostis 1929. aastal Fulda kloostrist pärit käsikirja ja see asub akadeemia raamatukogus. Teine käsikiri on Vatikani raamatukogus. Väidetavalt avastas Alban Thorer Montpellieri lähedal Maguelone saarelt veel ühe, mittetäieliku käsikirja, kuid selle asukoht pole teada.

Endisaegsed retseptid ei vasta vormile, mida me tänapäeval tüüpilisena tunneme. Need on lühikesed, vaevu selgitatud toiduvalmistamist, mis eeldavad, et lugeja oli tuttav kõigi oma aja põhiliste tehnikatega. Väga sageli koosneb retsept ainult koostisosade loetelust, mõnel juhul puudub isegi tegusõna, näiteks “küpsetama” või “röstima”. Ainult mõned retseptid sisaldavad mõõte, sageli pole isegi märget “palju” või “natuke”.

Olgu siin ühe näitena toodud seamaksa retsept: In ficato oenogarum: piiper, tüüm, ligusticum, liquamen, vinum modice, oleum – veinis maksa jaoks: pipar, tüümian, leevik, garum, vein mõõdukas koguses ja õli.

Kui 12. ja 13. sajandil kujunes välja teatav toidukultuur koos lauakommetega, kasvas “toiduvalmistamisjuhiste” hulk oluliselt. Guillaume Tirel 1375. aasta paiku kirjutatud raamatust Le Viandier  võeti järgnevatel sajanditel üle palju retsepte. Toiduvalmistamisjuhised avaldati sageli meditsiinilistes retseptiraamatutes. Kui vaadata praegust tohutut terviseteemaliste kokaraamatute ja toitumisspetsialistide turgu, siis pole maailmas palju muutunud. 

17. sajandil visati tervislikkus üle parda ning esikohale seati õukondlike ümarlaudade nautimine ja esinduslik eesmärk: valmistati karusid, paabulinde, sookurgesid ja kotkaid.

Üks vanemaid bestsellereid on 1844. aastal ilmunud Henriette Davidi “Praktiline kokaraamat tavalisele ja peenele kokakunstile”.  Selles oli ära toodud üksikasjalikke retseptikirjeldusi algajatele ja pürgijatele koduperenaistele, kus ei jäeta tähelepanuta ka kilpkonnasuppi, täidetud linnukesi ega mägrapraadi. Kui autor 1876. aastal suri, oli kokaraamatust välja antud juba 56. trükk.

Esimene eestikeelne kokaraamat on Tallinnas aastal 1781 ilmunud Christina Wargi ” Köki ja Kokka Ramat, mis Rootsi kelest Eesti-ma Kele üllespandud on “, mille on tõlkinud Johann Lithander. Selles on 699 nummerdatud lehekülgi pluss 18 lehekülge sissejuhatust. Raamat sisaldas 986 õpetust ja retsepti. Esimene eestikeelne kokaraamat oli mõeldud eelkõige mõisateenritele-ametimeestele. Raamat pani aluse eestikeelsele kokandusalasele terminoloogiale. Säilinud on ainult kaks täielikku eksemplari, neist üks asub erakogus, teine Eesti Kirjandusmuuseumis.
Lisaks sellele kasutati baltisaksa majapidamistes muidugi saksakeelseid kokaraamatuid, millest mõni oli spetsiaalselt siinseid olusid arvestades kirjutatud ja eestlastest virtinate ning köögiabiliste jaoks ka maakeelde ümber pandi. Katharina Fehre Liivimaa kokaraamatust (saksakeelne esmatrükk 1816, eesti keeles 1824) leiab ka selliste lihtsamate roogade nagu tangusupi või silkude soolamise õpetused.
Aastal 1864 ilmus kolmas eestikeelne kokaraamat „Kasulinne kögi ja majapiddamisseramat”. Taas oli tegu saksakeelse algupärandi, s.o Lyda Pancki 1844 ilmunud teose „Kochbuch für die deutschen Ostseeprovinzen Russlands”(Kokaraamat saksa Läänemereprovintsile Venemaal) tõlkega. See kokaraamat oli mõeldud spetsiaalselt linnakodanike majapidamistele, nõudluse eestikeelse variandi järele tingis eestlaste osakaalu kasv linnarahvastikus.
Esimesed eestikeelsed algupärandid, Mats Tõnissoni “Köögi raamat. Õpetus, kudas perenaised ja söögitegijad tarwilikka toitusid ja jookisid wõiwad walmistada” (1898), Jaan Koori ja Mai Reivelti kokaraamatud, on pärit 19. sajandi viimastest kümnenditest. Retseptivihikud jõudsid eesti lihtrahva peredesse seoses keedukursuste ja majapidamiskoolidega 20. sajandi alguses, kus perenaistele jagati nii lihtsama kui peenema kokakunsti tarkust. Sellest ajast pärinevad siiani hästi tuntud toidud: kartulisalat, marineeritud kõrvits ja hapukurk, maksapasteet, kotlet ja kartulipuder.

Milline on hea kokaraamat? See on muidugi maitse asi ja olemas on väga erinevaid kokaraamatuid. Kuid igas heas kokaraamatus peab olema tähelepanu pööratud kolmele olulisele aspektile:

Esiteks retseptid, need peavad töötama ja olema järgi tehtavad. Kokaraamat ei tohi olla hirmutav, vaid inspireeriv ja kutsuv. Eelistatud on kokaraamatut, mis koosnevad mingit stiili või teemat järgivatest retseptidest. Oluline on ka, kuidas ja kust on võimalik retseptide koostisosi hankida.

Teiseks oluliseks punktiks on esteetika. Kokaraamatu välimus peab olema väga hea. Siin on olulised fotograafia, stiil ja vormindus. Väga hästi pildistatud toidupilt köidab inimesi, sest Inimesed söövad silmadega

Kolmandaks on väga olulised lood, mis on seotud piirkondliku köögi või teatud roogade ja inimestega.

Kuigi maitse üle ei vaielda, on inimesed ikka armastanud koostada erinevate köökide ja söökide edetabeleid.

Veebilehe TasteAtlas 2022 aasta maailma populaarseimate köökide edetabelis leidis vastajate poolt ära märkimist 95 erineva maa kööki.

  • Esikohale tuli Itaalia, seda eelistas 85 protsenti vastanutest ja see saab 4.72 viiest võimalikust tärnist.  Itaalaastest eelistab koguni 99-protsenti oma kohalikku kööki. Enim hinnatud roogade hulka kuuluvad: Parmigiano Reggiano, Prosciutto Toscano, Nduja, Risotto ai Funghi Porcini, Pesto Genovese ja palju muud.
  • Teisel kohal on Kreeka hindega 4.69 ja enamhinnatud toitudeks on Kalamata, Fystiki Aeginas, Rodakina Naoussas, Saganaki, Dakos.  
  • Kolmandal kohal Hispaania hindega 4.59, toitudest on hinnatud Jamón 100% ibérico de bellota, Jamón ibérico de bellota, Manchego curado, Sangria, Espetos
  • Neljanda koha saab Jaapani köök hindega 4.59, toitudest nimetatakse Ikura, Kobe beef, Ramen Noodles, Karaage, Bento
  • Viiendal kohal asub India köök hindega 4.54, parimateks toidudeks on Garam Masala, Ghee, Malai, Butter Garlic Naan, Keema
  • Järgnevad Mehhiko, Türgi, Ameerika, Prantsuse, Peruu, Hiina, Brasiilia, Portugali, Poola ja Saksa köök. 
  • Eesti köök asetatakse 75. kohale hindega 3.90, hinnatumateks roogadeks osutuvad kohuke, kama, pirukad, verivorst, mulgipuder

TRAVELBOOK AWARDI ekspertžürii arvates on parimate toitude maade esiviiskus Tai, Itaalia, Georgia, Mehhiko, Peruu

Türgi kööki peavad eksperdid üheks mitmekesisemaks maailmas.

2019. aastal Bloombergi terviseindeks võrdlusena leiti, et kõige tervislikumalt söövad inimesed Hispaanias, järgnesid Itaalia, Island, Jaapan, Šveits, Rootsi, Austraalia, Singapur, Norra ja Iisrael.

Karē

Maailma parimad rahvusroad on veebilehe TasteAtlas arvates:

  1. Hautis Karē – Jaapan
  2. Brasiilia veiselihalõik- Picanha
  3. Mereandidest eelroog – Amêijoas à Bulhão Pato -Portugal
  4. pelmeenid Tangbao – Hiina
  5. Pelmeenid Guotie – Hiina
  6. Hautis Phanaeng Curry- Tai
  7. Mereanni eelroog Ceviche mixto – Peruu
  8. Lambahautis Ghormeh sabzi – Iraan
  9. Lambaliharoog Cağ kebabi – Türgi
  10. Kana Pollo a la brasa – Peruu
  11. Pizza Margherita – Itaalia

Maailma halvimateks söökideks loetakse:

  • Balut – koorunud linnumuna – Filipiinid ja Tai
  • Casu Marzu – lambapiimajuust tõukudega – Sardiinia
  • Frititud putukad ja skorpionid – Aasia, Mehhiko
  • Praetud madu – Aasia, USA
  • Praetud ämblikud – Kambodža
  • Täidetud merisead – Peruu, Equador
  • Grillitud rotid – Kambodža
  • Ahviaju, toorelt ja praetult – Aasia
  • Surströmming – kääritatud heeringas – Rootsi
  • Haggis – lamba kõht, mis on täidetud lamba sisemustega – Šotimaa
  • Kanavarbad -Kambodža, Hiina, Lõuna-Ameerika
  • Lambasilmad – Araabiamaad, Kreeka, Mongoolia
Balut
Postitatud kirjutas

Keel suhu.

Keel suhu.

Keel on inimese kui liigi olulisemaid tunnuseid: keel annab meile võimaluse mõelda, omavahel suhelda, koostööd teha ja kooselu korraldada, kogemusi tõlgendada ja jagada, minevikku mäletada ja tulevikku visandada, tundeid väljendada.

Sokrates on öelnud: „Hakka rääkima, et ma sind näeksin.“

Maailma keeled

Pieter Brueghel vanem "Paabeli torni ehitus" (1563) Paabeli torn oli Piibli järgi taevani ulatuv torn, mille tahtsid rajada tulevase Paabeli uhkeks muutunud asukad. Jumal vihastas nende kavatsuse peale ja segas ära ehitajate keeled, nii et need ühel päeval järsku enam omavahel kõnelda ei saanud, läksid laiali ning jätsid torniehituse pooleli.

Keeleteadlased arvavad, et tänapäeval kõneldavad keeled on välja kujunenud kümneid tuhandeid aastaid tagasi kõneldud algkeel(t)est. Aegade jooksul siirdusid inimesed järjest uutesse elupaikadesse, üksteisest kaugel elavad rühmad ei puutunud enam kokku ning nende keeled arenesid erinevalt – nii tekkisid eri murded ja keeled.

Sugulaskeeled sarnanevad sõnavara ja grammatilise ehituse poolest. Suguluses olevad keeled moodustavad keelkonna. Suure kõnelejate arvuga on indoeuroopa, Hiina, Altai, austroneesia ja afroaasia keelkond. Eesti keel kuulub soome-ugri keelte hulka, mis koos samojeedi keeltega moodustavad Uurali keelkonna.

Eesti keel on Eesti riigikeel ja 2004. aastast ka üks Euroopa Liidu ametlikke keeli. 2012. aasta seisuga kõneles eesti keelt emakeelena umbes 922 000 inimest Eestis ja 160 000 mujal maailmas ning võõrkeelena 168 000 inimest. Eesti keele harukordsusi on hääliku kolm pikkusastet: lühike, pikk ja ülipikk. Võrdlevgrammatiliste uurimuste järgi on eesti keel maailma keerukamaid keeli.

Maailm on täis põnevaid keeli. On raske täpselt öelda, kui palju on maailmas keeli, sest see on üksnes kokkuleppe küsimus, kas tegemist on iseseisva keele või pigem murdega. Maailmas arvatakse olevat 7000 keele ringis, kuid vaid ümmarguselt 200 neist on tänapäeval arenenud kultuurkeeled. Maailma keeltest on 50% väljasuremisohus, 96% keeltest räägib vaid 4% maailma rahvastikust, 1 keel kaob iga 2 nädala tagant, 90% keeltest ei ole esindatud internetis ja 90% Aafrika keeltest ei oma ühtegi kirjalikku ärakirja.

23 keele emakeelena rääkijad moodustavad kokku poole maailma rahvastikust. Arvatakse, et ligi pooled inimesed maailmas räägivad kahte keelt. Paapua Uus-Guineas räägitakse 840 keeles, Londonis räägitakse rohkem kui 300 keeles.  Esimene keel mida räägiti väljaspool Maad kosmoses oli vene keel. Ameerika Ühendriikidel puudub ametlik riigikeel, lihtsalt enamus inimesi kasutab rääkimisel inglise keelt.

Inglise keeles on teadaolevalt kõige rohkem sõnu – 250 000. Kampodža keel omab kõige pikemat tähestikku 74 tähega, Papuas räägitav rotokase keel omab vaid 11 tähega tähestikku.

Hiina keele rääkijad kasutavad rääkimisel mõlemat aju poolt, inglise keele rääkijad vaid vasakut

Maailma kõige räägitavam keel on Hiina mandariini keel, seda räägib emakeelena 955 miljonit inimest, see on 14,1% maailma rahvastikust.

Hispaania keel on emakeelena teisel kohal maailmas. Seda räägib emakeelena 405 miljonit inimest see on 5,85% maailma rahvastikust. Hispaania keel on riigikeeleks kahekümne ühes riigis.

Inglise keel on emakeelena kolmandal kohal. Seda räägib emakeelena 360 miljonit inimest, see on 5,52% maailma rahvastikust. Inglise keelt räägiti algselt Inglismaal, kuid see on muutunud primaarseks või sekundaarseks keeleks paljudes endistes Briti kolooniates, nagu Ameerika Ühendriigid, Kanada, Austraalia ja India. Inglise keel on enim rahvusvahelises suhtluses räägitav keel, seda kasutab rääkimiseks 463 miljonit inimest.

Järgmised enim emakeelena rääkijaid omavad keeled on hindi (310 miljonit), araabia (295 miljonit), portugali (215 miljonit)

Esperanto keel on populaarseim rahvusvaheline tehiskeel, millel ei ole n-ö emakeelena kõnelejaid. Selle oskajate arvuks on hinnatud paarsada tuhat kuni mitu miljonit inimest. Esperanto keele lõi Poola silmaarst L. L. Zamenhof aastal 1887. Esperanto grammatika on lihtne ja korrapärane, erandeid ei ole. Sellepärast on selle õppimine palju lihtsam kui loomulike keelte õppimine. Esperanto levikut piirab selle sõnavaraline baas. Tehiskeeli on peale esperanto veel teisigi: anglo-franca, folkspraak, idiom neutraal, interslaavi keel, klingoni keel, kosmos, lingua ignota jt.

Viipekeel on visuaal-motoorne keel, mida tajutakse nägemismeele kaudu ja väljendatakse kätega, sealhulgas näoilmete ja kehaliigutustega. Viipekeelte peamise sisu moodustavad viiped. Viipekeel ei ole universaalne keel, erinevates keeltes kasutatakse viipeid erinevalt.

Veel on tänapäeval olemas uus liik niinimetatud keeli – programmeerimiskeeled. 1949 loodi esimene programmeerimiskeel Short Code, mille kasutamiseks tuli programmeerijal esitada programmitekst nullide ja ühtede jadana. Kõige populaarsemad programmeerimiskeeled täna on Python, Javascript, Golang või Go, Rust jt.

Keeleõpe Eestis

Keeleõpe ehk keeleõpetus on nii emakeele kui ka võõrkeelte õpe. Võõrkeel on õpipsühholoogia põhimõtte kohaselt iga keel peale kõneleja emakeele või esimese keele.

Rahvusvahelistumise tingimustes suureneb võõrkeelteoskuse tähtsus. Eesti-suguses riigis, mis lisaks väiksusele on ka väga avatud, on võõrkeelteoskus oluline. Eestis on tavaks õppida kohustuslikult vähemalt kahte võõrkeelt.

Keeleõpe on hea aeg enesearenguks. Pole mingi saladus, et raamatute lugemine muudab keeleoskuse kordades paremaks. Raamatute lugemisel ammutad väljendeid ja sõnavara, mille otsa niisama igapäevaelus ei satu.

Teine hea variant, kuidas täiendada keele oskust, on täita ristsõnu. Kui sa ei tea mõnda terminit või fakti, siis võid otsida infot ning saadki jälle midagi uut teada.

Kui need kaks varianti ei ole sobilikud, siis üks hea variant keeleoskuste täiendamiseks on erinevate kursuste läbimine. Keeleoskust saab alati edasi arendada.

Keeleõpingutega tasub alustada noores eas, sest laste jaoks on uue keele omandamine väga lihtne, nende aju on vastuvõtlik uuele informatsioonile, lastel on tahet ja nad on suutelised ilma valehäbita võõras keeles sõnu välja ütlema. Keeleõpe lisab lastesse ka enesekindlust, annab juurde esinemisjulgust. Õppides võõrkeeli, suureneb kriitilise mõtlemise oskus ja loovus. Need lapsed, kes õpivad võõrkeeli varases eas, oskavad end paremini hilisemas elus nii verbaalselt väljendada, kui ka lahendada matemaatika ülesandeid.

Haridus- ja Teadusministeeriumi 2017. aasta uuringu järgi on eestlastest võõrkeeleoskajate hulgas kõige suurem inglise keelt vabalt valdajate osakaal, kuid igapäevase suhtlemisega hästi toimetulevaid inimesi on vene ja inglise keele puhul ühepalju. Mingil tasemel vene keele oskajaid on Eesti tööealiste elanike hulgas kõige enam – 81%. Inglise keelt räägib vähemalt keskpärasel tasemel iga teine Eesti elanik ehk 51%. Soome keele oskajaid on 16%, saksa keele oskajaid 10%.

Eestlastest kõige suurem osa oskab ühte võõrkeelt, neid on 45% . 5% eestlastest ei oska ühtegi keelt peale eesti keele. Kolme ja enamat keelt, mis ei ole eesti keel, räägib ligikaudu 16%,  kahte keelt, mis ei ole eesti keel 34%

Üks murettekitavamaid aspekte on, et kui noorte seas on inglise keele mitteoskajaid eestlaste hulgas vaid 4%, siis venelaste hulgas tervelt 27%.

Inglise keele vabalt valdamise oskus eesti tööturul ei garanteeri tingimata suuremat palka kui keskpärane keeleoskus. Rahvusvahelisel tööturul on inglise keele vabalt valdamine keskpärasest oskusest tulusam. Soome keele oskus annab arvestatavale hulgale inimestele võimaluse teenida kõrgemat tulu Soomes. Eesti tööturul soome keele oskamine palgalisa ei too.

 

Postitatud kirjutas

Arved Viirlaid 100

Arved Viirlaid 100

1940. aasta nõukogude okupatsioon ja järgnenud sõjasündmused katkestasid eesti kirjanduse loomuliku arengu ja lõhestasid selle peaaegu pooleks sajandiks. Arved Viirlaid kuulub sugupõlve, kelle osaks sai põgenemine – algul metsa, siis üle mere.

Viirlaid on rahvusvaheliselt üks tuntuimaid väliseesti kirjanik. Ta võttis enesele ülesande teadvustada maailmale oma generatsiooni saatust mõjutanud sündmuste traagikat kirjanduse kaudu. Viirlaiu nägemus stalinistlikust terrorist ja kommunistlikust okupatsioonirezhiimist tegi temast aga Eestis täiusliku persona non grata. Kui teised tähtsamad pagulaskirjanikud leidsid vähemalt põgusat äranimetamist Endel Nirgi ka inglise keeles välja antud raamatus «Eesti kirjandus» («Estonian Literature» 1983), siis Viirlaiu nime see ei sisaldanud. Midagi sellest hoiakust tundub immitsevat uuemassegi aega.

Arved Viirlaid II maailmasõja päevil

Arved Viirlaid (11. IV 1922 – 21. VI 2015) elutee algas Harjumaal Padise vallas ja lõppes Toronto lähistel. Saanud hariduse Tallinnas rakenduskunstikoolis, ühines ta Nõukogude vägede esimese sissetungi ajal metsavendadega, võitles major Hirvlaane vabatahtlike pataljonis. Saksa okupatsiooni ajal töötas Viirlaid Eesti Kirjastuses tehnilise toimetaja abina, siis suundus Soome (1943), kus võttis osa Jätkusõjast Soome armee eesti üksuses. Seejärel, sunniviisiliselt tagasi kodumaal, võitles ta Eesti Relva-SSi diviisis Vene uue sissetungi vastu, kuni tal õnnestus 1944. aastal pageda Rootsi. Ta oli Inglismaal formeeritavas Baltimaade luurajate salgas. Plaan luhtus – neid oli reedetud juba eos ja õnnekombel saadi sellele reetmisele varakult jälile. See seiklus lõppes interneeritute laagris Londonis Wimbledoni linnaosas. Pikka teadmatust oma saatuse suhtes täitis ta kirjutamisega. Noore kirjamehe ainuke mure oli, et Rootsist kaasa võetud õhuke lennuposti paber kippus otsa saama. Viirlaid ise on arvanud, et vangistusele võlgneb ta oma kirjanikukarjääri. 1953. aastast elas Viirlaid Kanadas, töötas Torontos trükikojas Estoprint ja oli hilisemalt selle kaasomanik

Arved Viirlaid alustas luuletajana. Tema esimestes luulekogudes on olulisel kohal sõja-aastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema. Ta on avaldanud seitse luulekogu, millest esimene, “Hulkuri evangeelium”, ilmus 1948. aastal ja viimane, “Valgus rahnude all” aastal 1990.

Tuntuks sai Arved Viirlaid proosakirjanikuna. Tema looming on kantud ühest eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda. Romaanides kujutab Viirlaid sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, nõukogude vangilaagrite tegelikkust ja pagulasühiskonna eluprobleeme. Kanada pressis on teda sõjakirjeldajana Hemingwayga võrreldud.

Viirlaiult on ilmunud kümme romaani ja kaks novellikogu. Tema tuntuimad romaanid on “Tormiaasta”, “Ristideta hauad”, “Vaim ja ahelad”, “Kes tappis Erich Hormi?”, “Surnud ei loe”, “Märgitud” ja “Põhjatähe pojad”. Tema raamatud märgiti KGB poolt eriti nõukogudevastaseks loominguks. Enamasti need raamatud Eestisse ei jõudnudki.

Tema esikromaan “Tormiaasta” (1949) tunnistati esimese viie pagulusaasta populaarseimaks romaaniks, romaan “Ristideta hauad” (1952) esimese kümne pagulusaasta populaarsemaks raamatuks. Kui viimati nimetatu kodumaal ilmus (1991), jäi ta praktiliselt tähelepanuta, ehkki oli omal ajal põrandaaluse raamatuna väga populaarne.

Arved Viirlaid 1972 Foto: Vello Muikma

“Ristideta hauad” on üks eepilisemaid käsitlusi Eesti metsavendade kangelaslikust võitlusest Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. “Ristideta hauad” on tõlgitud läti, rootsi, prantsuse, hispaania, soome, inglise, hiina ja leedu keeled, ühtekokku on Viirlaiu töid ilmunud 15 keeles. Viirlaid loobus oma „Ristideta haudade” ingliskeelse tõlke honorarist ja moodustas Eesti Tõlkefondi Kanadas, et toetada väikerahvaste teoste vahendamist võõrkeeltesse. Huvitav oli ka tema algatatud rändraamatu aktsioon, mille raames näiteks tema ingliskeelne „Ristideta hauad” saadeti Kanada parlamendi liikmetele ja ministritele, samuti Kanada, Inglismaa ja USA saatkondade raamatukogudele üle maailma.

Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubi esimees. Klubi eesmärgiks on seista sõnavabaduse ja laiemalt inimõiguste eest.

Viirlaid pälvis aastatel 1954, 1979, 1981 ja 1992, 2002 paguluses välja antud maineka Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. 1997. aastal määras president Lennart Meri talle Riigivapi III klassi teenetemärgi, millest ta loobus, kuna pidas selleaegset Eesti poliitikat Eesti rahva tulevikule ohtlikuks. Heal meelel võttis kirjamees vastu talle 1983. a omistatud Eestlaste Kesknõukogu Kanadas tunnustusmärgi ja 2008. a. EKN kuldteenetemärgi.

Väliseesti Muuseum (VEMU) Torontos asutab Arved Viirlaiu 100. sünniaastapäeva puhul kirjandusauhinna, mida antakse välja kord kahe aasta jooksul A. Viirlaiu sünnipäeval 11. aprillil Eestit ja eestlust mõtestava silmapaistva ilukirjandusliku teose eest. Esimene auhind antakse erakorraliselt välja 2022. aasta detsembris Kreutzwaldi päevade konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumis.