Tartu on UNESCO kirjanduslinn alates 2015. aastast, kuuludes nii UNESCO loovlinnade võrgustikku. Tartus toimub aastaringselt üle 100 kirjandussündmuse, mis edendavad lugemishuvi, neist suurim ja vanim on festival Prima Vista, mis sai alguse 2004. aastal. Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonda kuulub ligikaudu 100 liiget seega hõlmab Tartu osakond ligi kolmandikku Eesti Kirjanike Liidust.
Tartu Kirjanduse Maja, ka Tartu Kirjanike Maja, on Tartus Vanemuise tänav 19 asuv hoone, kus tegutsevad Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond. Kirjanduse Majas toimuvad kirjandusõhtud, Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekud, raamatuesitlused ja muud kirjandusüritused. 2011. aastal kujundasid tänavakunstnikud Kirjanduse Maja müüri, kus saab mäha Reti Saksa kujutatud ajavargaid raamatust “Momo” ja John Tennieli loodud valget küülikut Lewis Carrolli raamatust “Alice Imedemaal”.
Tartu seosed kirjandusega ulatuvad ammustesse aegadesse. Faehlmanni muistendi järgi olevat Toomemägi tekkinud koos Emajõe sünniga – jõe sängist väljakaevatud muld kuhjati sinnasamasse kõrvale kokku suureks mäeks.
„Tartu linn aga oli kivist, suur, hooned selles väga toredad ja meie, varem niisugust nägemata, imestasime. Kirikuid on palju ja kloostrid suured.“ Nii kirjutab 1436. aastal Tartust läbi sõitnud Suzdali piiskop Avraam.
Keskajale järgnesid sõjad, laastamine ja langus, mis kulmineerus 1708. aastal, kui Tartu Põhjasõja ajal täielikult hävitati ja elanikud Venemaale küüditati.
Aleksei Tolstoi raamatust „Peeter Esimene” leiame katkendi sellest, kuidas Vene väed Põhjasõja ajal Tartu linna maha põletasid.
Selle koleduse ajel kirjutas esimene eestlasest luuletaja, Puhja köster ja kooliõpetaja Käsu Hans arvatavasti 1708 oma nutulaulu, 32-salmilise (256-realise) lõunaeestikeelse kaebelaulu „Oh! ma waene Tardo Liin“:
…Mes mul olli enne vaja,
kui mul käsi häste käüs:
torre koa, torre maja,
suure aida, vilja täüs,
kalli kooli, keriku,
ilusast kik ehitu,
olli mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!
Ma olli väega kuuluss liin
üle kige Liivamaa:
kik nee kalli asja siin
mino sisen olliva;
akadeemi säeti,
suure kohto mõisteti
enne mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!…
…See om hirmuss halle asi,
es ma mõtle joht see pääl’,
et venäleise vägi
mo häetämä pidi tääl…
…Anno tuhat säitsesada
pääle katessa sündi seda,
otse Margret-päiväl siin
sai ma hukka, Tarto liin…
Paljud tuntud eesti kirjanikud on veetnud oma nooruse või tudengipõlve või suure osa oma elust Tartus.
Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidula elukohta Tiigi tänaval on Aino Kallas nimetanud Eesti esimeseks kirjanduslikuks salongiks. Maja hävis II maailmasõjas, aga selle kunagist asukohta tähistab infotahvel Tiigi 6 hoovis kasvava tamme kõrval
1886–1919 tegutsenud Hugo Treffneri erakoolis õppis Anton Hansen Tammsaare ning sealt sai kirjanik inspiratsiooni „Tõe ja õiguse“ II osas kujutatud härra Mauruse ja tema kooli loomiseks.
Oskar Lutsu side Tartuga algas 1899. aastal, kui tulevane kirjanik asus õppima Tartu Reaalkooli. Järgnesid farmaatsiaõpingud Tartu Ülikoolis, mida lõpetada tal paraku siiski ei õnnestunud. 1919–1920 töötas Luts Tartu Ülikooli raamatukogus, pidas lühikest aega Riia tänaval ka oma raamatupoodi, kuid sattus peagi rahalistesse raskustesse. 1922. aastast oli Luts kutseline kirjanik Tartus. Suur osa Oskar Lutsu loomingust on Tartuga tihedalt seotud. Mitmete Lutsu teoste tegelaste prototüüpideks on omaaegsed Tartu markantsed isikud, äratuntavad on nii mõnedki tegevuskohad.
1978. aasta kevadel toonases TRÜ klubis toimunud õhtul pealkirja all „Avalikud laulud ja mängud” – üritus, millest kasvasid aasta hiljem välja kuulsad Tartu levimuusika päevad – kõlas esmakordselt Hando Runneli „Öö lõhnab”, mille sõnadele oli Tõnu Kaalep kohandanud Ludvig van Beethoveni surematu „Ood rõõmule“ meloodia.
Öö lõhnab, vihma sajab,
on kevad Tartu peal,
on möödas halvad ajad,
on kevad Tartu peal.
Oma versiooni loost “On kevad Tartu peal” tegi ka legendaarne Tartu ansambel Fix. Fixi lugu “On kevad Tartu peal” vihastas EKP kultuurisekretäri sedavõrd, et Tartu ülikooli juubelipeo korraldajatel tuli Fix välja vahetada Apelsini vastu.
Oma Tartu nägemuse tõid kirjandusse nii Mülleri Sass, Mihkel Mutt kui Mart Kivastik. Supilinna tegevuspaigana tunnevad raamatusõbrad Mika Keräneni lastekrimkadest. Kuid Tartust kirjutaid on muidugi kordades rohkem.
Bernard Kangro kirjutab oma Tartu-ainelise kaksiktriloogia esimeses osas „Jäälätted“ :
„Sinu saatus on Tartu, see igatsuste linn, kuhu oled püüdnud jääda iga hinna eest ja mille jaoks oled palju ohverdanud. Sa ei pääse siit välja iialgi, kuigi tahaksid. Aga võib-olla pole kümne aasta pärast see Tartu enam sugugi see, mis ta siis oli, kui sa siia esmakordselt tulid. Tartu muutub, aga sina ei muutu. Või vastupidi – Tartu jääb, aga sina ise pole enam endine. Tartu muutub iga aastaga, sa ainult ei märka seda. Ta ongi muutunud sestsaadik kui sa tulid …“
Unejutud julgetele, nii võiks ehk kokku võtta Thavet Atlas „Õuduste kõlakoda Tartu Raekoja katusel“ sisu. See on enneolematu väljasõit teadmata sihtkohta, loomulikult antakse start reedel, 13. kuupäeval. Reis algab Tartu raekoja katuselt, aga julgust pole siin vaja mitte katusele ronimiseks, vaid selleks, mis hiljem ees ootab. Iga tegelane rullib lahti jupi elatud elust, et seda publiku osalusel uuesti läbi elada. Lugeja, kes rändab koos jutustajatega ootamatutesse paikadesse, tahaks ehk mõne järsema käänaku vahelegi jätta, peatust küsida ja koju pageda, kuid põnevus ei lase. Uudishimu kannustab, sõit kestab ja kiirus kasvab. Üllatusi jätkub. Jagub ka hirmu ja valu, värve ja vaimukust.
Kel suurem huvi Tartu teemalise kirjanduse vastu, leiab rohkesti lugemist Tartu Linnaraamatukogus alates 2005. aastast koostatavalt kirjandus- ja kultuurilooliselt veebilehelt „Tartu ilukirjanduses”, mis koondab tekste, kus on juttu Tartu kohtadest, inimestest, Tartuga seotud sündmustest, aga ka tabamata või tabatud Tartu vaimust või muust Tartule iseloomulikust, olgu see tudengid, hakid, aguliarhitektuur või kohvikud või hõng… Praegu leiab andmebaasis 1180 autorit.
