Kõige rohkem eri keeltesse tõlgitud kirjanikest asub kolmandal kohal William Shakespeare (1564-1616) ja teisel kohal Jules Gabriel Verne (1828-1905). Kes on aga kõige enam tõlgitud kirjanik, kelle teoste tõlgete arv kokku ületab 7000?
Siit leiate kirjanike, kirjanduse ja raamatutega seonduvat lahedat lugemist – mõtteteri, huvitavaid fakte ja juhtumisi, mälutreeningut jms. Soovime meeleolukat avastamisrõõmu!
1940. aasta nõukogude okupatsioon ja järgnenud sõjasündmused katkestasid eesti kirjanduse loomuliku arengu ja lõhestasid selle peaaegu pooleks sajandiks. Arved Viirlaid kuulub sugupõlve, kelle osaks sai põgenemine – algul metsa, siis üle mere. Viirlaid on rahvusvaheliselt üks tuntuimaid väliseesti kirjanik. Ta võttis enesele ülesande teadvustada maailmale oma generatsiooni saatust mõjutanud sündmuste traagikat kirjanduse kaudu. Viirlaiu nägemus stalinistlikust terrorist ja kommunistlikust okupatsioonirezhiimist tegi temast aga Eestis täiusliku persona non grata. Kui teised tähtsamad pagulaskirjanikud leidsid vähemalt põgusat äranimetamist Endel Nirgi ka inglise keeles välja antud raamatus «Eesti kirjandus» («Estonian Literature» 1983), siis Viirlaiu nime see ei sisaldanud. Midagi sellest hoiakust tundub immitsevat uuemassegi aega.
Arved Viirlaid (11. IV 1922 – 21. VI 2015) elutee algas Harjumaal Padise vallas ja lõppes Toronto lähistel. Saanud hariduse Tallinnas rakenduskunstikoolis, ühines ta Nõukogude vägede esimese sissetungi ajal metsavendadega, võitles major Hirvlaane vabatahtlike pataljonis. Saksa okupatsiooni ajal töötas Viirlaid Eesti Kirjastuses tehnilise toimetaja abina, siis suundus Soome (1943), kus võttis osa Jätkusõjast Soome armee eesti üksuses. Seejärel, sunniviisiliselt tagasi kodumaal, võitles ta Eesti Relva-SSi diviisis Vene uue sissetungi vastu, kuni tal õnnestus 1944. aastal pageda Rootsi. Ta oli Inglismaal formeeritavas Baltimaade luurajate salgas.
Plaan luhtus – neid oli reedetud juba eos ja õnnekombel saadi sellele reetmisele varakult jälile. See seiklus lõppes interneeritute laagris Londonis Wimbledoni linnaosas. Pikka teadmatust oma saatuse suhtes täitis ta kirjutamisega. Noore kirjamehe ainuke mure oli, et Rootsist kaasa võetud õhuke lennuposti paber kippus otsa saama. Viirlaid ise on arvanud, et vangistusele võlgneb ta oma kirjanikukarjääri. 1953. aastast elas Viirlaid Kanadas, töötas Torontos trükikojas Estoprint ja oli hilisemalt selle kaasomanik
Arved Viirlaid alustas luuletajana. Tema esimestes luulekogudes on olulisel kohal sõja-aastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema. Ta on avaldanud seitse luulekogu, millest esimene, “Hulkuri evangeelium”, ilmus 1948. aastal ja viimane, “Valgus rahnude all” aastal 1990.
Tuntuks sai Arved Viirlaid proosakirjanikuna. Tema looming on kantud ühest eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda. Romaanides kujutab Viirlaid sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, nõukogude vangilaagrite tegelikkust ja pagulasühiskonna eluprobleeme. Kanada pressis on teda sõjakirjeldajana Hemingwayga võrreldud.
Viirlaiult on ilmunud kümme romaani ja kaks novellikogu. Tema tuntuimad romaanid on “Tormiaasta”, “Ristideta hauad”, “Vaim ja ahelad”, “Kes tappis Erich Hormi?”, “Surnud ei loe”, “Märgitud” ja “Põhjatähe pojad”. Tema raamatud märgiti KGB poolt eriti nõukogudevastaseks loominguks. Enamasti need raamatud Eestisse ei jõudnudki.
Tema esikromaan “Tormiaasta” (1949) tunnistati esimese viie pagulusaasta populaarseimaks romaaniks, romaan “Ristideta hauad” (1952) esimese kümne pagulusaasta populaarsemaks raamatuks. Kui viimati nimetatu kodumaal ilmus (1991), jäi ta praktiliselt tähelepanuta, ehkki oli omal ajal põrandaaluse raamatuna väga populaarne.
“Ristideta hauad” on üks eepilisemaid käsitlusi Eesti metsavendade kangelaslikust võitlusest Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. “Ristideta hauad” on tõlgitud läti, rootsi, prantsuse, hispaania, soome, inglise, hiina ja leedu keeled, ühtekokku on Viirlaiu töid ilmunud 15 keeles. Viirlaid loobus oma „Ristideta haudade” ingliskeelse tõlke honorarist ja moodustas Eesti Tõlkefondi Kanadas, et toetada väikerahvaste teoste vahendamist võõrkeeltesse. Huvitav oli ka tema algatatud rändraamatu aktsioon, mille raames näiteks tema ingliskeelne „Ristideta hauad” saadeti Kanada parlamendi liikmetele ja ministritele, samuti Kanada, Inglismaa ja USA saatkondade raamatukogudele üle maailma.
Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubi esimees. Klubi eesmärgiks on seista sõnavabaduse ja laiemalt inimõiguste eest.
Viirlaid pälvis aastatel 1954, 1979, 1981 ja 1992, 2002 paguluses välja antud maineka Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. 1997. aastal määras president Lennart Meri talle Riigivapi III klassi teenetemärgi, millest ta loobus, kuna pidas selleaegset Eesti poliitikat Eesti rahva tulevikule ohtlikuks. Heal meelel võttis kirjamees vastu talle 1983. a omistatud Eestlaste Kesknõukogu Kanadas tunnustusmärgi ja 2008. a. EKN kuldteenetemärgi.
Kaua aega oli eesti kirjanduse tõlgituim teos Hans Leberechti «Valgus Koordis» (1949), mida on ümber pandud 17 keelde.
Täna on Eesti Kirjanduse Teabekeskuse andmetel Eesti enim tõlgitud kirjanike edetabelit juhtimas Jaan Kross ja Jaan Kaplinski. Jaan Krossi «Keisri hullu» võis 2017. aasta seisuga lugeda 22 keeles.
Kes on aga need kaks teise maailmasõja järgselt oma kirjutamist alustanud eesti kirjanikku, kes tähistavad tänavu oma sajandat sünniaastapäeva ja kelle teoseid on samuti saatnud oma aja kohta uskumatu tõlkeedu – ühe neist raamatuid on tõlgitud 15 keelde, teise raamatut 21 keelde. Samas erinevad need kaks samal aastal sündinud kirjanikku teineteisest loojanatuurilt, veel enam aga ideoloogia poolest.
Tänini pole päris selge, mis rahva kirjanikuks Gogol arvata: venelased peavad teda enda omaks, kuigi Venemaal elas ta vaid kümmekond aastat oma elust, ukrainlased loevad Gogolit enda omaks – sündis ta ju ikkagi seal ja elas Ukrainas 19 aastaseks saamiseni, ka hiljem külastas ta oma perkonda Ukrainas. Samuti pärinevad paljud tema kirjanduslikud kangelased Ukrainast. Samas möödus 12 aastat Gogoli elust rännates Euroopas. Gogoli loomemeetod on seetõttu suuresti mõjutanud nii vene kui Lääne-Euroopa kirjandust. Gogoli elukäiku aga saadab hulgaliselt müstilisi mälestusi.
Nikolai Vassiljevitš Gogol (ukraina keeles Микола Васильович Гоголь) (1809 –1852) sündis Poltava kubermangus Bolšije Sorotšintsõs ukraina mõisniku Vassili Gogol-Janovski peres. Tema vanemate abielu oli väidetavalt jumalik ettekuulutus ja isa tundis ema juba selle sünnist alates. Nad abiellusid kui Vassili oli 28 ja Maria kõigest 14. Tema ema oli poja sündides alles 18-aastane. Nikolaid mõjutasid tugevasti ema vagadus ja kalduvus tegeleda müstiliste rahvauskumustega. Gogoli isa oli haritud ja andekas mees, valdas 5 keelt, kirjutas näidendeid, poeeme ja följentone ukraina keeles. Nende esialgne perekonnanimi oli Janovski, kuid kirjaniku vanaisa oli võtnud kasutusele perenime Gogol austusest suguvõsa kasakaliku päritolu vastu.
Nikolai Gogol õppis Poltava rahvakoolis ja Nežini gümnaasiumis (1821–1828). Pärast koolide lõpetamist siirdus ta Peterburi, soovides hakata näitlejaks. Seal loobus ta poolapärasest nimeosast. Näitlemisest ei tulnud midagi välja ning ta otsustas hakata kirjanikuks.
Aastal 1829 ilmus tema esimene teos, idülliline lugu värssides “Hans Küchelgarten”. Pseudonüüm V. Alov päästis Gogoli nime materdavast kriitikast, kuid autor ise elas läbikukkumist nii raskelt üle, et ostis kauplustest kokku kõik mahamüümata eksemplarid ja põletas need ära. Elu lõpuni ei tunnistanudki ta üles, et Alov tema varjunimi oli. Suurema tähelepanu saavutas ta 1831-1832 ilmunud ukraina rahvaluule aineliste novellidega “Õhtud külas Dikanka lähedal“. Esialgu hinnati Gogolit rohkem ukraina rahvuskirjanikuna ja hea Ukraina ajaloo tundjana. Pärast novellide ilmumist sõbrunes Gogol Aleksandr Puškiniga ja neid vöib lugeda kriitilise realismi rajajaks XIX sajandi kirjanduses.
Pärast lühiajalist riigiteenistust asus Gogol tööle tütarlaste gümnaasiumi õpetajana ja üritas saada ajaloo professori kohta Kiievi ülikoolis, mis aga ei õnnestunud. Aastatel 1834–1835 töötas Gogol ajaloo õppejõuna Peterburi ülikoolis. 1835. aastal pühendus täielikult kirjutamisele ja avaldas veel samal aastal kogumiku “Arabeskid” mille ühendavaks teemaks on Peterburi elu ning kogumiku “Mirgorod”, mis sisaldas jutustusi “Vana Maailma mõisnikud”, “Tarass Bulba”, “Vii”, “Lugu sellest, kuidas Ivan Ivanovitš Ivan Nikiforovitšiga tülli läks”. 1835. aastal ilmus ka jutustus „Nina“. Geniaalse satiirikuna ja tsaari-Venemaa pärisorjusliku korra paljastajana näitas Gogol halastamatu tõetruudusega tolleaegse aadellik-kodanliku ühiskonna palet.
Aastal 1836 esietendub komöödia “Revident” . „Revidendis“ tegi autori provintsiametkonna ja politsei omavolile julget kriitikat, aga ametlik kriitika heitis Gogolile ette patriotismi puudumist ja pahedes tuhnimist. Teos toetub osaliselt tõsielule ja idee näidendi kirjutamiseks andis Gogolile Puškin. Varsti pärast edukat esietendust, lahkus Nikolai Gogol Venemaalt. Kirjanik vahetas Euroopas mitmeid kordi elukohta, elades Roomas, Düsseldorfis, Nicas ja Pariisis. Venemaalt oli Gogol ära kokku 12 aastat, pöördudes sinna tagasi 1848. Väidetakse ka, et Gogol oli tsaariaegse salapolitsei agent. Roomas suhtles kirjanik tihedalt maalikunstnik Aleksandr Ivanoviga, kes maalis temast 1841. aastal kaks portreed ja on kujutanud teda ka oma suurteosel “Kristuse ilmumine rahvale”.
Roomas alustas Gogol oma ainsa, triloogiana kavandatud kelmiromaani kirjutamist. Kavandatud triloogia esimene osa kandis nime “Surnud hinged” ning see ilmus 1842. aastal. Väidetavalt andis Gogolile süžee ka selle, tema surematu poolpõletatud romaani jaoks Puškin. Poeet oli kuulnud reaalsetest „surnud hingedest“ Bendera linnas (praeguses Lääne-Ukrainas). Valmisid veel komöödia “Naisevõtt” (1842) ja grotesk “Sinel” (1842). Tervise halvenedes tegeles Gogol üha enam usuliste teemadega ja selgitas oma vastuolulisi seisukohti esseekogumikus “Valitud kohad kirjavahetusest sõpradega” (1842), mida aga ei mõistetud
1884.aastal käis Gogol palverännakul Pühal Maal. Naastes Venemaale, töötas Nikolai Gogol ka “Surnud hingede” teise osa kallal, kus ta püüdis vastukaaluna esimesele osala, näidata Venemaa olustikku veidi positiivsemast küljest. Kuid selline lähenemine ei läinud kokku tema kriitilise realismi meetodiga. Sellest on säilinud vaid peatükkide visandeid. Selline lähenemine tundus Gogolile võlts, ta langes surmani kestnud loomekriisi ja veidi enne surma põletas depressioonis kirjanik ka käsikirja.
Nikolai Gogol on kõige salapärasem vene kirjanik. Ta armastas riietuda viimase moe järgi. Teda on peetud hullumeelseks ja seda ehk mitte päris alusetult. Tema teosed ja elutegevus on mähitud müstikaloori. Nikolai Gogol oli homoseksuaalsete kalduvustega, kuid pöördunud sügavalt religiooni, püüdis ta igati oma seksuaalsust maha suruda. Jaanuaris 1852 tunnistas Gogol oma homoseksuaalsetest ihalustest vagatsejale ja kitsarinnalisele preestrile Isa Matvei Kostantinovskile, kes sundis Gogolit palvetama ja paastuma ööl ja päeval, kuni Gogol end väidetavalt surnuks näljutas. Elu lõpus heitis ta voodisse ja vaatamata sõprade ja arstide püüdlustele keeldus söömast, kuni kaotas teadvuse ja suri vaid 42 aastaselt.
Tema viimased sõnad olid: “Kui magus on surra.”
Algselt maeti kirjanik Moskva lähistele Püha Danili kloostri surnuaeda, kuid 1931. aastal toodi kirjaniku säilmed Novodevitšje kalmistule. Ekshumeerimisel avastati väidetavalt, et Gogoli pea oli pööratud küljele ja kirstu kate oli seestpoolt ribadeks näritud! Sellest võis järeldada, et Gogol maeti elusalt – letargilise une seisundis. Just seda oligi Gogol kogu elu kartnud. Ta oli omakseid korduvalt hoiatanud, et nad tema mahamatmisega ei kiirustaks, kuni pole surmas kindlalt veendunud.
Gogoli surma täpne põhjus on endiselt aruteluobjekt. Versioon letargilisest unenäost ja elusalt matmisest lükati pärast kirjaniku surimaski näoilmet ümber. Levinud on arvamus, et Nikolai Vassiljevitš põdes psüühikahäiret (teooria rajajaks sai psühhiaater V.F. Chizh) ja seetõttu ei saanud ta end igapäevaelus teenindada ja suri kurnatusse. Esitati ka versioon, et kirjanik mürgitas kõrge elavhõbedasisaldusega maohaiguse ravimiga.
Ringleb kuuldus, et tegelikult oli Gogol ümbermatmise ajal hauas hoopiski ilma peata ja tema kolju eemaldati hauast 1909. aastal haua korrastamise käigus. Selle omandas Aleksei Bahrušin, rikas kaupmees ja kirglik teatriajaloo koguja, kelle omanduses oli väidetavalt kollektsioon 40 koljust – kogu, mida tänseni pole õnnestunud leida. Räägitakse ka, et Moskvas Bahrušini teatrimuuseumis asub kolm pealuud, mis kuuluvad tundmatutele isikutele: üks neist on oletatavasi Gogoli kolju.
Teise versiooni järgi tuli 1911. aastal Bahrušini juurde Gogoli vanapoeg, kes püstoliga ähvardades omandas kuulsa sugulase kolju, et see uuesti matta. Janovski otsustas Gogoli kolju lasta uuesti matta Rooma, linna, mida Nikolai Vassiljevitš nii väga armastas. Kolju oli teel Rooma ekspressiga Itaaliasse kui juhtus midagi uskumatut: rong sisenes tunnelisse ja kadus. Ainult kaks reisijat suutsid autost välja hüpates põgeneda. Kirjaniku kolju kadus koos rongiga.
Nikolai Gogoli ümbermatmisel paigaldati tema hauale esialgse kivirahnu asemele büst. Kolgataga sarnaneva suure kivi ostis välja kirjanik Bulgakovi lesk, kelle mehe teost “Meister ja Margarita“ loetakse 20. sajandi kõige müstilisemaks romaaniks ja kes pidas Gogolit oma eeskujuks. Lugenud läbi Gogoli jutustuse „Sinel“, hüüatas XX sajandi müstik XIX sajandi müstikule: „Õpetaja, kata mind kinni oma sineliga!“ Ja nii see ka juhtus… Mälestuskivi rändas ühelt haualt teisele ja Bulgakovi samba tagapoolel on näha veel Gogoli nimest üksikuid poolkustunud tähti.
Kui keegi teilt pärib, et kas te olete lugenud “Noort Kaardiväge”, siis on kohane küsida: kumba neist? On olemas “Noore Kaardiväe” kaks versiooni ja mõlemad on ilmunud ka eesti keeles.
Aleksander Fadejevi (1901-1956) legendaarne romaan “Noor Kaardivägi” on pühendatud Ukraina linna Krasnodoni (asub Luganski oblastis) noorte kangelaslikule võitlusele natsidega. Nõukogude väed taganesid. Erinevatel põhjustel ei saanud paljud linnast lahkuda. Krasnodoni komsomoli-noored lõid palju väikesi põranda-aluseid organisatsioone, mis koondati organisatsiooniks Noor Kaardivägi, kuhu kuulus 71 inimest: 47 noormeest ja 24 tüdrukut.
Neid kõiki ühendas vaen vaenlase vastu ja soov võidelda kodulinna vabastamise nimel. Kuid ettevaatamatusest, osalt ka liigjulguse tõttu mõned organisatsiooni liikmed arreteeriti. Algasid metsikute piinamiste saatel kulgevad ülekuulamised, mida üks noorukeist ei talunud ja reetis oma seltsimehed. Reetmise tagajärjel võtsid sakslased kõik noorkaardiväelased kinni ja hukkasid pärast kohutavaid piinamisi, visates nad söekaevanduse šahtidesse.
Kui Fadejev 1943. aastal ettevalmistusi “Noore Kaardiväe” kirjutamiseks alustas, kavandas ta oma uut romaani mitte rangelt realistliku, vaid sangarlik-romantilise loona. Toonane kirjandusideoloogia leidis, et inimest ei tule näidata sellisena nagu ta on, vaid niisugusena kui ta peaks olema, nagu on kommunistlikus tulevikus. Autor on püüdnud võimalikult täpselt tollaseid sündmusi ja tegelasi edasi anda, selleks kogus ta sündmuskohal ligi kuu aega materjali, vestles noorkaardiväelaste omaste ja koolikaaslastega ning tutvus ülekuulamisprotokollidega. Autor ei jäta oma teoses vahele ühtegi Noore Kaardiväe silmapaistvamatest operatsioonidest: reeturi hukkamine, kariloomade laialiajamine, keda sakslased tahtsid Saksamaale saata, sõjavangide vabastamine. Kohati tuli abi otsida ka mõttekujutuselt, kuna üksikasjad polnud säilinud. Fadejevi romaanis on noorkaardiväelased kaunid, puhtad, helged noored, kes ehedast õiglustundest ja patriotismist astuvad välja kurja vastu. Ahnelt tahavad nad elada, aga peavad valima surma.
“Noor Kaardivägi” hakkas ilmuma 1944 ajakirjas järjejutuna, romaanina ilmus see 1946. aastal ja pärjati Stalini preemiaga. Romaani “Noor kaardivägi” kogutiraažiks kujunes umbes 25 miljonit eksemplari. Romaani järgi valmis 1947. aastal ka film.
Fadejev oli veendunud, et kirjeldas 1942.–1943. aasta sündmusi õigesti, ning oli siiralt üllatunud, et mõned surnud laste vanemad olid nördinud ja kirjutasid kõrgetele võimudele kaebusi, nõudes aru, miks pööras kirjanik mõnele kangelasele rohkem tähelepanu kui teistele ja mõned nimed esitati ainult surnute nimekirja, mis asus raamatu lõppus. Ja kõiki polnud sealgi. Fadejevit süüdistati ajalooliste faktide moonutamises ning võltsimise peasüüdlaseks “määrati” Oleg Koševoi ema, kelle majas Fadejev kahel Krasnodoni reisil viibis. Nad kirjutasid, et just tema omistas oma pojale isekatel eesmärkidel teiste põrandaaluste kangelaste vägiteod ja tegi oma 16-aastasest pojast noorkaardi komissari. Mõnest noorkaardiväelasest saab toonase võimu silmis reetur, kes rehabiliteeritakse 1959. ja mõni alles 1990. aastal. Samas on Fadejev ise alati rõhutanud, et tegemist on ilukirjandusliku teosega, mitte dokumentaalkirjandusega.
Täiesti ootamatult ründas “Pravda” artikkel äkitselt 1947. aasta 3. detsembril “Noort Kaardiväge” Leiti, et autor pööras liiga palju tähelepanu paanikale meie vägede taganemisel Krasnodonist ega toonud piisavalt selgelt välja partei juhtrolli ning noorkaardiväelasi on kujutatud liialt iseseisvate ja isetarkadena. Fadejev taipas muidugi, et Pravda artikkel sai sündida vaid Stalini heakskiidul (kes ilmselt polnud lugenud romaani, kuid vaatas äsja valminud filmi) ja seepärast võttis ta otsemaid sõna nõukogude kirjanike pleenumil, öeldes: “Ma armastan väga seda oma raamatut, armastan selle kangelasi ja seepärast teen kõik, mis mu võimuses, et parandada puudused, millele on vihjatud”. Fadejev kirjutas romaani ümber ja Stalinile meeldis teine, 1951. aastal valminud versioon. Tõsi, paljud ei kiitnud romaani teist väljaannet heaks.
Noore Kaardiväe esimene väljaanne oli kõigi oma vigade juures terviklik, särav ja tõeliselt romantiline. Romaani läbivaatamine tegi selle märkimisväärset kahju kunstilisest küljest. Kümne uue, peaaegu eranditult partei põrandaalusele tegevusele pühendatud peatüki ilmumisega muutus romaani tegevus laialivalguvaks ning noorte võitluse teema osakaal on vähenenud. Tuhmuma kipub ka ehe romantism. Fadejev tahtis ju sõda peegeldada läbi noorte, näidata nende rikkumatut õiglusmeelt, iseseisvat püüdu olla aus ja sangarlik, nüüd aga tuli kõik allutada rutiinsete parteimeeste juhtimisele.
Aleksandr Fadejev oli üks oma aja tuntumaid kirjanikke, NLKP Keskkomitee liige, NSV Liidu Kirjanike Liidu peasekretär. Pärast Hruštšovi võimuletulekut eemaldati Fadejev oma ametikohalt ja partei keskkomiteest ja kuulutati “Stalini varjuks”, kes on süüdi kirjanike repressioonides. Teda süüdistati Zoštšenko, Ahmatova, Platonovi ja Pasternaki tagakiusamises osalemises. Kuid tegelikult oli see vaid pool tõde. Totaalse kriitika ja hukkamõistu õhkkonnas unustati mainida, et 1948. aastal eraldas Fadejev kirjanike liidu fondidest Zoštšenko heaks märkimisväärse summa, kandis raha Platonovi raviks tema abikaasale ja kaitses Olga Berggoltsi küüditamise eest jne. Ahmatova ütles hiljem – mul pole õigust Fadejevile etteheiteid teha.
13. mail 1956 sooritas Fadejev enesetapu tulistades end revolvrist. Siis nimetati enesetapu põhjuseks alkoholismi ja depressiooni, kuid tegelikult oli kõik palju keerulisem ja dramaatilisem. Fadejevi otsus ei olnud tormakas ja hetkeline. Ta on oma sõbrale tunnistanud, et ei suuda elada veriste kätega.
Mõned kirjaniku kaasaegsed väidavad, et ta valmistus selleks sammuks ette, külastades sõpru ja kirjutas paljudele sõpradele lahkumiskirjad, ning et enesetappu ei saanud Fadejev sooritada alkoholijoobes, kuna nende ütluste kohaselt ei olnud ta joonud viimase kolme kuu jooksul. Salateenistus konfiskeeris tema hüvastijätukirja keskkomiteele ja see avaldati alles 1990. aastal. Oma kirjas ütleb Fadejev: “Ma ei näe võimalust edasi elada, kuna kunst, millele ma oma elu andsin, on ennastunustavalt ignorantse partei juhtkonna poolt rikutud ja seda ei saa praegu parandada.”
Nobeli auhind (ka Nobeli preemia) on rootsi keemiku, leiduri ja töösturi Alfred Nobeli testamendi põhjal asutatud iga-aastane rahvusvaheline füüsika-, keemia-, füsioloogia- ja meditsiini-, kirjandus- ning rahuauhind. Selle pälvinu on nobelist. Esimesed auhinnad anti välja Alfred Nobeli viiendal surma-aastapäeval 1901. aastal. Lisaks nendele auhindadele annab 1969. aastast Rootsi Riigipank välja Alfred Nobeli mälestusauhinda majanduse alal. Nobeli preemia saanud naisi on tänaseks 58.
Marie Curie oli esimene Nobeli auhinna saanud naine, esimene inimene ja siiani ainus naine, kes sai kaks Nobeli auhinda (seni on selliseid inimesi maailmas 4), ja ainus inimene, kes on saanud Nobeli auhinnad eri aladel.
Marie Skłodowska Curie (sünd. Maria Salomea Skłodowska) (1867-1934) oli poola päritolu Prantsuse füüsik ja keemik. Koos abikaasa Pierre Curiega avastas ta 1898 radioaktiivsed elemendid polooniumi (nimetati nii Marie Curie sünnimaa Poola auks) ja raadiumi ning sai 1903 selle eest Nobeli füüsikaauhinna.
Pärast Pierre Curie surma jätkas Marie Curie nende ühistööd, millel oli põhjapanev tähtsus aatomifüüsika kujunemises.
Esimese maailmasõja ajal töötas Marie Curie koos tütar Irène’iga välja mobiilse röntgenuuringute jaama, et haavatud sõdureid saaks kohapeal uurida. Ta juhtis ise üht niisugust jaama.
Puhta raadiumi eraldamise eest sai Marie Curie 1911 Nobeli keemiaauhinna.
Tema esimene tütar Irène Joliot-Curie käis oma ema jälgedes, pälvides 1935. aastal Nobeli keemiaauhinna koos abikaasa Frédéric Joliot’ga nende töö eest uute radioaktiivsete elementide sünteesil.
1937. aastal kirjutas teine tütar Ève Curie oma kuulsale emale Madame Curie’le pühendatud raamatu “Minu ema Marie Curie” , millest sai paar aastat hiljem mängufilm
Bertha von Suttner (1843-1914) oli austria kirjanik ja rahuliikumise tegelane. 1905. aastal pälvis ta esimese naisena Nobeli rahuauhinna. Suttnerit peetakse oma aja kuulsaimaks patsifistiks. Tema isiklik kontakt Alfred Nobeliga oli lühike (oli nädala sekretär-majahoidja Nobeli Pariisi elamus), kuid nende kirjavahetus kestis Nobeli surmani 1896. aastal. Arvatakse, et Suttner mängis peamist rolli Alfred Nobeli otsuses jagada rahuauhindu. Kuid Bertha von Suttner pidi taluma ka mõnitamist ja tõrjumist. Tema tööd kritiseeriti kui “ebanaiselikku”.
1877 aastal hakkas toona Georgias elanud Suttner pseudonüümi S. all kajastama Vene-Türgi sõda.
1887. aastal võttis Bertha von Suttner ühendust tolleaegse ainsa rahuorganisatsiooniga “Rahvusvahelise Arbitraaži ja Rahu Assotsiatsiooniga” Londonis (asutatud 1880). Olulise panuse rahu idee populariseerimisse Euroopas ja Ameerikas andis Suttneri romaan “Sõjariistad maha!” (“Die Waffen nieder!”) (1889), kus ta kirjeldas sõjakoledusi naise vaatepunktist. Raamat tõlgiti peaaegu kõigisse Euroopa keeltesse ja saavutas maailmakuulsuse.
1891. aastal Austria patsifistliku organisatsiooni ja 1892. aastal „Saksa Rahuseltsi” asutamise eestvedaja. 1891 valiti Rahvusvahelise Rahubüroo asepresidendiks kolmandal ülemaailmsel rahukongressil Roomas. Ta saavutas rahvusvahelise tunnustuse üldtuntud rahuajakirja „Die Waffen Nieder!“ toimetajana (1892-1899)
Suttneri ettepanekul toimus 1899. aastal Esimene Haagi rahukonverents, kus valitsuse esindajad tegelesid riikliku ja rahvusvahelise julgeoleku, desarmeerimise ja rahvusvahelise arbitraažikohtu loomise küsimustega. Suttner võttis osa peaaegu kõikidest maailma rahukongressidest ja parlamentidevahelistest konverentsidest.
1904. aastal reisis ta USA-sse ülemaailmse rahukongressi raames Bostonis. Teisel reisil Ameerikasse 1912. aastal esines ta lektorina enam kui 50 linnas, et selgitada ohtlikku olukorda Euroopas ja edendada üldise rahu eesmärki. Kaks kuud enne I maailmasõja algust, ülemaailmse rahukongressi ettevalmistamise ajal, mille ta tahtis 1914. aasta augustis Viinis kokku kutsuda, suri Bertha von Suttner maovähki ja üldisesse kurnatusse.
Rootsi kirjanik Selma Ottilia Lovisa Lagerlöf (1858 –1940) on esimene naine ja esimene rootslane kes võitis 1909 Nobeli kirjanduspreemia.
Kui Lagerlöfi isamaja, millega tal oli seotud tuhandeid lapsepõlve mälestusi, müüdi lammutamiseks andis see talle tõuke enese leidmiseks. Selma Lagerlöfile näis äkki, kui kaoks koos tema lapsepõlve koduga kõik need muinasjutud ja legendid, mis olid nii kallid rootslase hingele. Selma Lagerlöf pole üksi rootsi saagade meisterlik jutustaja, vaid ka haruldane psühholoog. Eetiline problemaatika on kirjaniku jaoks alati keskne. Keegi ei saa siitilmast lahkuda enne, kui ta on enda tehtud kurjuse lunastanud. Lunastuse hind on ränk, aga selle eest pole pääsu.
Tuntuim on tema romantiline romaan “Gösta Berlingi saaga” (1891), kus realistlikud episoodid ja muistendimaailma saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldises romantilises põhitoonis. Autor annab värvika pildi oma kodumaakonna, Rootsi kauneima paiga Värmlandi elust-olust 19. sajandi algupoole, keskenduses tolleaegse aadliseltskonna jahiretki, pidusid, balle, naisterööve ja armulugusid tulvil täisverelise metsiku elulaadi ja kommete kujutamisele.
Muinasjutulises noorsooraamatus “Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi” (1906–1907) lendab härjapõlvlaseks moondatud nimitegelane metshanede seltsis läbi kogu Rootsi. Teekonna jooksul muutub üleannetu ja südametu Nils arukaks ning loomi armastavaks poisiks.
Väga populaarne on ka tema romaanitriloogia “Löwensköldi sõrmus” (1925), “Charlotte Löwensköld” (1925) ja “Anna Svärd” (1928), mis mis kirjeldab ühe Rootsi perekonna elu ja ajalugu
Peale varasema suurromaani “Antikristuse imeteod” (1897), mis tegevuspaik on Sitsiilias ja mille peamotiiviks on Lagerlöfi poolt reserveeritult käsiteldud uus sotsialistlik (= antikristuse) õpetus, ning äärmiselt lihtsate kunstmuinasjuttude “Legendid Kristusest” (1904) on kõik ta teised teosed tegevusega paigutatud kodumaale
Tema külaskäik Palestiinasse ja seal asuvasse kristlaste kolooniasse inspireeriks teda kirjutama “Jeruusalemma” (1901-1902), lugu Rootsi 19. sajandi viimase veerandi põllumeestest, kes muutusid evangeelseks kristlikuks rühmaks ja reisisid Pühale Maale. Sündmustiku keskpunktis on kaks noort inimest: vanast auväärsest soost talupoeg Ingmar ja tema mõrsja Gertrud. Talu säilitamise nimel hülgab Ingmar Gertrudi, kes liitub väljarändajatega. Rohkete kannatuste järel leiavad mõlemad uue maise õnne.
Ka „Portugali keisri» (1914) ja «Surmakutsari» (1912) lugude tegelased ei pääse oma elus oluliste otsuste tegemisest ja tehtud vigade parandusest. Viimane on mõlemas teoses hirmutavalt kannatusrohke protsess.
Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe…
Nii kirjutab Juhan Smuuli (1922-1971), kelle suur ja kustumatu kiindumus oli meri, oma luuletuses “Viimane laev”. Selle luuletuse hääletasid Eesti kirjandusõpetajad 100 Eesti parimad luuletuse hulka koos tema luuletustega „Mälestusi isast“ ja „Kuidas joonistada kurbust“ Luuletuse „Viimane laev“ on viisistanud nii Veljo Tormis kui Kait Tamra. Seda 1971. aastal kirjutatud luuletust on peetud ka Smuuli testamendiks. Laeva, mille tulesid ta ise enam ei näinud, Smuul ka sai. 50 aastat maailmameredel seilanud, aastal 1972 Saksamaal ehitatud traaler “Juhan Smuul” oli 81,95 meetrit pikk ja 13,64 meetrit lai atlantik-tüüpi laev.
Smuulide suguvõsa lugu ulatub juba 1532. aastasse kui Liivi Ordu meister Wolter von Plettenberg kinkis Juhani kaugele esivanemeale nimega Hansken vabaduse, tõenäoliselt Plettenbergi Väikese- või Suure väina nõrga jää pealtpäästmise eest. Vabaduskirja originaal asub Kuressaare Muuseumis ja koopia Koguva külas. See vabaduskiri tõi kaasa Smuulidele postiveotöö Mandri-Eesti ja saarte vahel, ennekõike Pärnu ja Muhumaa vahel 362 aastaks (aastatel 1532—1894).
Juhan Smuul sündis 18. veebruaril 1922. aastal Muhu saarel Koguva Toomal oma isa üheteistkümnenda lapsena. Temast pidi saama talu pärija ja põllumees, kuid sai hoopis merekirjanik, publitsist ja ühiskonnategelane.
Smuul on ise korduvalt möönnud, on Koguva küla kasvukeskkond olnud tema loomingu üheks peamiseks tõukejõuks.
Lapsepõlve meremehejutud ja kauge kutsuv silmapiir jätsid sügava jälje Smuuli romantilisse hinge. Sõja järel tahtis ta realiseerida oma kauaaegset unistust ning astuda merekooli, kuid sinna teda ei võetud. Merereisid, millest ta oli unistanud sai ta siiski teha kuid seda ajalehekorrespondendina ja kirjanikuna: heeringalaevaga Põhja-Atlandile 1955, polaarekspeditsioonilaevaga Antarktikasse 1957–1958, uurimislaevaga Jaapani merele 1959, Teravmägedele 1960.
Smuuli “Jäine raamat” (1959) on iselaadne reisikiri, mis on lugejatele meeldinud (ja sugugi mitte vaid sellepärast, et seda auhinnati 1961. a Lenini preemiaga, mis tõi kaasa mitu taasilmumist eesti keeles ja tõlkeid paljude rahvaste keeltesse). Oma ilmumisaja kontekstis oli päevikuvormis reisiraamatuga lagedale tulek sedavõrd üllatav, et kalkuleerivama natuuriga kirjanik poleks sellist tegu vahest ette söandanud võttagi. Smuul ei kalkuleerinud, lihtsalt tegi: „Kirjutasin üles, mis nägin.“. Äärmuseni politiseeritud teema Antarktika hõlvamisest on mahutatud intiimsesse päevikuvormi.
„Jäise raamatu” alguses loetleb Smuul kaasasolevate isiklike esemete seas raamatuid Fridtjof Nanseni „Suuskadel läbi Gröönimaa” , Richard Byrdi „Lennuretk lõunanabale” ja Ernest Shackletoni „Teekond lõunanabale”. Samas loodusetundmise tasemelt jäi Smuul ka ekspeditsioonil rannaküla poisiks, kelle jaoks kõige olulisemad loomariigi esindajad Antarktikas on pingviinid ja hülged ning kes merel näeb vaalu ja delfiine. Reisikiri „Jäine raamat“ on sageli ilmunud koos Smuuli teise reisikirjaga „Jaapani meri, detsember“ (1963). Selles omapärases miljöös on autori huviobjektiks eelkõige reisikaaslased, kelledest ta visandlikult annab meeldejäävad portreed. Siin on ka mõtisklusi Suurest Hallist ehk Merenukrusest .
„Jäist raamatut“ on ajakirjas Keel ja Kirjandus nr 3/2010 pikemalt analüüsinud Kadri Tüür.
Juhan Smuulil oli Antarktika ekspeditsioonil kaasas Eesti Televisioonist laenatud filmitehnika. “Biskaia ees tunnen ma vähem hirmu kui tehnika ees. Igasugustel aparaatidel on omadus kas minu käes rikki minna või üldse mitte töötada” , kirjutas ta. ETV lootis kirjanikult esimest telefilmi jääväljadest. Filmiga olid asjad siiski sandivõitu, kogu noosiks oli mõnikümmend meetrit võbisevat ja hüplevat Antarktikat. Kirjanik vandus tehnika maapõhja, kuna see olevat kinni külmunud ja võbisenud ning küllaga unikaalseid kaadreid läks sellega kaduma. Siiski võib teda nimetada Eesti Televisiooni esimeseks filmioperaatoriks Antarktikas! Tema võbisevaid kaadreid näidati siiski televisioonis ning kuna kirjanik oli hea jutuoskusega, tuli saade “Juhan Smuul Antarktikas” toredasti välja.
Meri ja inimesed keset merd on Smuuli loomingus kesksel kohal. Selleteemaline Smuuli looming on aluseks olud filmidele “Kirjad Sõgedate külast“ (1966), „Keskpäevane praam“ (1967), näidendi “Kihnu Jõnn ehk Metskapten” järgi vändati film “Metskapten“ (1971). Muusikasõbrad teavad Gutav Ernesaksa poolt Juhan Smuuli sõnadele loodud ooperit „Tormide rand“, suiti meeskoorile “Kuidas kalamehed elavad” ja meekoorilaulu “Kutse“
Miks veri nii rahutult tuikad?
Mu ukse eest sadamast laev
kumeda vilega huikas,
mind tuuliste väinade last
Juhan Smuuli loomingut voolab nendegi naljasõprade veres, kes sellest ise ehk midagi ei teagi. Smuuli sulest on ilmunud „Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi“ (1965) tema Muhu monoloogi “Suvitajad” järgi vändati kultusfilm “Siin me oleme “ (1978) ning peagi valmib uusversioonina film “Suvitajad” Igatahes!
Juhan Smuul on Eesti kirjandusajaloo üks enam vaidlusi ja vastakaid arvamusi põhjustanud kirjanik. On neid, kes täna Smuuli materdavad, samas leidub tema loomingu tulihingelisi austajaid. Me võime täna jääda eriarvamusele, kas Smuuli teod olid head või halvad, mida ta oli sunnitud tegema ja mida tegi priitahtlikult, kas ta jõudis arusaamiseni, millist süsteemi ta oli teeninud, millises süsteemis elanud, hakkas ta kahtlema siiras õhinas ning usus, et see tee, mida mööda mindi, on ainuõige ja ainuvõimalik. Kuid teada on, et Smuuli looming, mis oli alguses kantud tõsiusklikult kommunistlik-stalinistlikust maailmavaatest, selles oli „õiget“ ideoloogiat ja kommunismiehitamise pateetikat, muutus pärast poliitilistest teemadest eemaldumist 1950. aastate keskel, kui tema loomingus tõusis esile rahvalik-humoristlik kujutusviis.
Sir Arthur Ignatius Conan Doyle (22. mai 1859 – 7. juuli 1930) oli Šoti proosakirjanik, luuletaja ja arst. Ta on tuntud ennekõike Sherlock Holmesi ja professor Challengeri lugude autorina. Viljaka proosakirjanikuna kirjutas lisaks veel luulet, ulmet, ajaloolisi romaane ja artikleid.
Vähem teatakse, et Arthur Conan Doyle oli staarreporter esimestel Londoni olümpiamängudel 1908. aastal. “Ma ei tee sageli ajakirjandustööd,” ütles Sir Arthur oma memuaarides, “kuid 1908. aasta olümpiamängude puhul ahvatles mind eeskätt staadionil suurepärase istekoha omamine.”
Kirjaniku huvi olümpiamängude vastu polegi nii üllatav kui võtta arvesse, et Arthur Conan Doyle oli ka ise innukas sportlane. Doyle mängis jalgpalli ja kriketit, ta omas golfis taset händikäp 10, ta pääses 1913. aasta Briti amatööride piljardimeistrivõistlustel kolmandasse ringi ja ta oli üks Portsmouthi jalgpalliklubi asutajatest. Doyle oli poksis niivõrd hea asjatundja, et 1909. aastal kutsuti kohtunikuks maailma raskekaalu tiitlivõistlust Jim Jeffriesi ja Jack Johnsoni vahel.
Conan Doylel oli suur roll suusaturismi populariseerimisel Šveitsi Alpides ja kindlasti ka mujal maailmas. Ta käis Davosis, Šveitsi Alpides tervist parandamas. Suusajooks, nagu seda tunti 19. sajandi lõpul, oli Conan Doyle’i kinnisideeks pärast seda, kui ta luges kuulsa norralase Fridtjof Nanseni vägitegudest, kes ületas suuskadel Gröönimaa. Oma suusakogemustest Maienfelder Furkaületamisel kirjutas ta 1894. aastal “The Strandi” väljaandes artikli, mida lugesid tuhanded tulevased suusatajad. Tema lugu tekitas inglise keskklassis huvi suusatamise vastu.
Täna on Davosis pronkstahvel, mis on pühendatud Sir Arthur Conan Doyle’ile. Seal on kirjas: „Austusavalduseks Sir Arthurile Conan Doyle 1859-1930. Inglise kirjanik – Sherlock Holmesi looja – ja sportlane, kes 23. märtsil 1894 ületas suuskadel Maienfelder Furka Davosist Arosasse, tuues sellega selle uue spordiala ja talvised Šveitsi Alpide vaatamisväärsused maailma. Ideaalns härrasmehe etalon
Kuid Conan Doyle’i suurim spordipärand on ilmselt maratoni distantsi populariseerimine. Conan Doyle’i kirjutised esimestest Londoni olümpiamängudest 1908 aitasid palju kaasa maratonimüüdi loomisele ja võistlusdistantsi kinnistumisele olümpiakavasse.
Londoni olümpiamängude ja ühtlasi kogu olümpiaajaloo üks meeldejäävamaid sündmusi leidis aset maratonirajal. 24. juulil valitses Londonis Inglismaa olude kohta ebatavaline kuumus. Varjus näitas kraadiklaas 30 pügalat, mis tagantjärele vaadatuna on osutunud üle aegade üheks kõige palavamaks ilmaks Inglismaal. Maraton algas, tulles vastu kuningapere, Windsori lossi juurest ja lõppes White City staadionil kuningliku looži ees, see tegi distantsiks 42 km ja 195 m. See distants sai maratoni ametlikuks standartpikkuseks alates 1924. aasta mängudest. Suvepäeva kuumuse ja raja pikkuse tõttu loobusid 55 jooksust 28 jooksjat ammu enne, kui nad finiši lähedale jõudsid.
Kui liider Dorando Pietri kurnatuna 90 000 pealise publiku ees staadionile sisenes, komistas ja kukkus tuharajal, enne kui murelikud ametnikud ta üle finišijoone aitasid. Pärast Ameerika koondise protesti sai Pietrist olümpiamängude üks varasemaid ja kurikuulsamaid diskvalifitseerimisi. Pietri jäi ilma kuldmedalist, mille pälvis hoopis teise koha saanud ameeriklane Johnny Hayes.
Daily Mail 25. juulil 1908 edastas Conan Doyle’i raporti:
«Kõikide pilgud olid pööratud staadioniväravale, kust peagi ilmus nähtavale Dorando Pietri, lühikest kasvu mees Carpi väikelinnast Reggio Emilia lähedalt. Ometi sai kohe selgeks, et midagi on valesti. Dorando lähenes, kuid hakkas äkki jooksma vales suunas. Rajakohtunikud jooksid talle appi ja näitasid õiget suunda, kuid peale mõningaid jarde vajus jooksja kokku. Rahvas, kes varem polnud Dorando Pietrist midagi kuulnud, hakkas talle oma poolehoidu avaldama. Samal ajal, kui paljud inimesed karjusid kohtunikele, et need peaksid jooksjat aitama, olid teised selle vastu, sest teadsid, et niisugune aitamine toob kaasa vapra itaallase automaatse diskvalifitseerimise. Itaallase suurimaid jõupingutusi ei kustutata kunagi spordiajaloost, olenemata kohtunike otsusest.”
Võistluste ametlikus raportis on öeldud: «Oli võimatu jätta teda sinna lebama, sest ta võis ju surra kuninganna silmade all.»
Kuna Pietri ise ei olnud oma diskvalifitseerimise eest vastutav, autasustas kuninganna Alexandra teda järgmisel päeval kullast karikaga tema saavutuse tunnustuseks.
Conan Doyle’i raportiga oli kaasas tema üleskutse annetada jooksja heaks, millega koguti ligi 309 naela – ehk tänaste väärtuste järgi 35 000 naela – Pietri jaoks, kes andis raha nõuetekohaselt edasi Vesuuvi vulkaanipurske ohvrite toetamiseks. Vulkaanipurse oli sündmuseks, mis takistas Roomal toona olümpiamänge korraldada
Mõni päev pärast maratonidraamat toimus Londoni Püha Pauluse katedraalis 247 anglikaani piiskopi ülemaailmse konverentsi jumalateenistus, kuhu olid kutsutud spetsiaalselt sportlased ja olümpiamängude ametnikud. Jutluse pidanud Ameerika piiskop Ethelbert Talbot, viidates lõigule Pauluse esimesest kirjast korintlastele ja meenutades Dorando Pietri saavutust, ütles: „Lõpuks annab tõeline olümpia meile vaid ühe kindla õppetunni: et mängud ise on paremad kui auhind. Püha Paulus ütleb meile, kui vähe tasu tähendab. Meie tasu pole see, mis on kiiresti riknev, vaid see, mis on rikkumatu ja kuigi ainult üks saab loorberikrooni, saavad kõik võrdselt osa võistlemisrõõmust
Preestri fraas jäi kõigile kohalolijatele meelde, aga eriti Pierre de Coubertinile. Mõni päev hiljem viitab ta olümpialaste auks peetud valitsuse banketil Talboti jutlusele ja ütleb: “Nendel olümpiamängudel on oluline mitte niivõrd võita kui osaleda.” Sellest hetkest algas deviisi “Tähtis pole võit, vaid osavõtt” võidukäik. Parun ise ei omistanud selle autorlust kunagi endale.
30. jaanuaril, A. H. Tammsaare sünniaastapäeval, on kavas hakata tähistama eesti kirjanduse päeva. Ettepaneku käis esimesena, 30. jaanuaril 2018 “Estonia” teatris A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva aktusel peetud kõnes välja kirjandusteadlane Rein Veidemann. Vastavasisuline eelnõu on valmis ning ootab Riigikogu kultuurikomisjoni heakskiitu. Eesti kirjanduse päev on kummardus meie kirjanikele ja eesti kirjandusele. Riikliku tähtpäevana kannab see sõnumit eesti kirjanduse väärtusest kultuurilise identiteedi ja vaimse tervise hoidjana ning kultuurilise ökosüsteemi rikkuse säilitajana. Eesti kirjanduse päev lipupäevana riigi kalendris on ühtlasi nii tänu kui ka rahvusliku eneseväärikuse väljendus. Kuigi päev ei ole veel ametlikult meie riiklike tähtpäevade kalendris, kutsutakse üles kõiki eesti inimesi päeva tähistama. Selle päeva sündmuste ja ettevõtmiste hulka võiksid kuuluda näiteks kirjandi kirjutamine koolides; laste ja noorte kirjandusvõistlused; klassikute teoste avalik lugemine ning kommenteerimine, nende mälestuse jäädvustamine; kirjandusõhtud; kirjanduslikud matkad loojate kodumaile; kirjandussõprade kokkutulekud; lugejaauhindade jagamine.
H. Tammsaare tuli kirjandusse 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega “Kilgivere Kustas”, “Mäetaguse vanad”, “Käbe-Kaarli noor naine”, “Kaks paari ja üksainus” (1902), “Tähtis päev”, “Vanad ja noored” (1903), “Raha-auk” (1907).
Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist „Juudit“ (1921) ja romaanist „Kõrboja peremees“ (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan „Tõde ja õigus“ (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939) ja näidend „Kuningal on külm“ (1936).
1922. aastal ilmunud “Kõrboja peremees” on tuntud kui Tammsaare Koitjärve romaan, sest selles peegeldub Tammsaare suhe Leeni (Madlena) Ploompuuga. Nimelt olid nii Kõrboja Anna kui ka Leeni jõukamast talust pärit. Vigane Katku Villu aga võib sümboliseerida Tammsaare kehva tervist ja enesekuvandit. Leeni Vesterinen (sünd. Ploompuu) oli eelmisel sajandil üks olulisemaid eesti kultuuri vahendajaid Soomes. Ta oli üks esimestest eesti naistest, kes sai Helsingi ülikoolis kõrghariduse.
Leeni Ploompuu, elas Koitjärvel Tammsaare venna naabruses. Laane Leeni ja Oru Antoni suhtele said saatuslikuks Leeni suured võlad, mida ta oli pidanud võtma, et Soomes õppida ja Antoni haigestumine tuberkuloosi, mis pani teda arvama, et ta pole naisevõtuks kohane. Väravas õhtul hüvasti jättes öelnud Tammsaare ohates ikka kas: «Peame leppima olukorraga» või: «Teisiti ei või olla.»
Legendaarne on lugu sellest, kuidas Tammsaare naise võttis. Või õigem oleks öelda, kuidas Käth endale abikaasa kosis. Nimelt Tammsaare, kes enne abiellumist ei olnud tervislikel põhjustel majanduslikult kindlustatud ja elas Koitjärvel venna juures, ei söandanud naist võtta. Siis haaraski Käthe, kellega Tammsaare oli tutvunud Estonia teatris, ohjad: ta pani lehte kuulutuse, et Käthe ja Anton on abiellunud. Kui Käthe Tammsaare juurde Koitjärvele külla sõitis ja lehte näitas, ei öelnud Tammsaare midagi, vaid keeras Aegviidu raudteejaamas kannapealt ümber ja läks koju. Käthel ei jäänud muud üle, kui Tallinnasse tagasi sõita. Hiljem otsustas Tammsaare Käthe siiski naiseks võtta. Abikaasa Käthe Hansen oli võimukas, sõnakas ja ülinõudlik matroon, väidetavalt Juhan Smuuli “Polkovniku lese” prototüüp, kes andis ilmselt ka Tammsaare naistüüpidele “pessimistlikke alatoone”.
Anton Hansen sündis 30. jaanuaril 1878. aastal pere neljanda pojana. Pseudonüümi Tammsaare võttis ta endale oma sünnitalu Põhja-Tammsaare nime järgi. Eesti kultuurilukku on Tammsaare sünnipaik jäädvustunud “Tõe ja õiguse” I osa legendaarse tegevuspaiga Vargamäena.
Kaheksa–aastaselt läks Anton õppima Sääsküla vallakooli, mis asus kodutalust 10 km kaugusel ja õppis seal kaks aastat. Edasi asus poiss õppima Prümli kooli (35 km kodutalust), kus õpetajaks oli sugulane. Hiljem jätkas õpihimuline noormees haridusteed Väike-Maarja kihelkonnakoolis (1896-1897) ja Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis (1898-1903).
Aastail 1903-1907 tegutses Tammsaare ajakirjanikuna Tallinnas, seejärel jätkas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1907-1911). Ta haigestub lõpueksamite ajal ning diplom jääb saamata.
Raske kopsuhaigus sundis kirjanikku tervist parandama. Ta asus elama Koitjärve üksildasse metsakülla oma venna juurde. Ravi eesmärgil tegi Tammsaare pikema reisi Musta mere äärde, kus peatus eesti külas Punasel Lagedal.
Anton Hansen Tammsaare küps loomeperiood algas koos Eesti Vabariigi sünniga. Aastail 1922-1939 ilmusid kõik Tammsaare tähtsamad teosed. 1920. aastal abiellus ta Käthe Amalie Veltmanniga (1896-1979) ja asus elama Tallinna. Käthel ja Antonil sündis kaks last, tütar Riita (1921 – 2004) ja poeg Erik (1928 – 1980).
Alates 1932. aastast oli Hansenite elukohaks Kadriorus asuv korter (Koidula tn. 12A), kus tänapäeval on A. H. Tammsaare Muuseum.
Kirjanik suri 1. märtsil 1940. aastal oma kodus Kadriorus.
Tammsaare oli esimene eestlane, kellele on tema eluajal püstitatud ausammas.
Anton Hansen-Tammsaare oli Eesti krooni 25-l rahatähel.
Vanimaks numbrite seletusviisiks on gemaatria. Kuna numbreid algselt õieti ei olnud, araabia numbrid olid veel tundmatud, aga tähestik oli leiutatud, siis eri keeltes oli igal tähel oma arvväärtus. Näiteks Kreeka “alfa” ja heebria “alef” tähistasid mõlemad numbrit 1.
Number 666 tähenduseks on peetud sõna “lateinos”, mis tähendab ladinat ja Rooma impeeriumi. Kõige levinum on seejuures viide keiser Nerole. Nero nimi ladina keeles annab arvvariandiks teisendatuna 666. Kuna nime sai kirjutada mitmeti, saab tulemuseks ka 616. Muide, üks vanimaid piibli käsikirju annab ka metsalise arvuks 616. Seega 2.–3. sajandil arvatigi, et tegu oli keiser Neroga. Tema nurjatus ja kuri kuulsus oli sedavõrd suur, et levis legend, et Nero tuleb tagasi. Reformaator Martin Lutheri nime arvutasid paavstlased 666ks. Tänapäeva popkultuuris on 666 mõeldud viitena saatanale või kurjusele. Number 888 väidetavalt esindab Jeesust.
Tetrafoobia ehk kartus 4 ees on tugevalt mõjutanud Aasia riikide ärikultuuri kuna sõnad neli ja surm kõlavad keeltes väga sarnaselt. Triskaidekafoobia ehk kartus number 13 ees on rohkem levinud läänemaades. Jeesus ja tema kaksteist jüngrit moodustasid kolmeteistkümnese seltskonna, mida hiljem võeti halva endena, võttes arvesse, mis sealt edasi juhtus. Norra pahanduste jumal Loki kohta öeldakse ka, et see on panteoni 13. jumal. Numbri 7 ajalugu algab Vana-Egiptusest. Selle riigi elanikel oli kummardada 7 jumalat, mis vastasid seitsmele planeedile: Päike, Kuu, Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn. Nad uskusid, et kui nad seda numbrit kummardavad, siis see toob neile igavese eksistentsi. Piiblis tõusis Jumala Poeg üles 7. Päeva. Samas tuntakse kristluses ka 7 surmapattu: uhkus, ahnus, iha, kadedus, aplus, viha ja laiskus.
Numeroloogia vaatleb numbreid kui võtit, mille abil saab avada inimese olemust ja mõista tema käitumist. Numbrid iseenesest on seotud planeetidega ja nende mõjuga inimese käitumisele. Numeroloogid usuvad, et inimese sünnikuupäev ja kohe pärast sündi antud nimi näitavad tema sünnihetkel universumis valitsenud kosmilisi võnkeid, mis mõjutavad iseloomu ja saatust.
Kui sõna numeroloogia registreeriti inglise keeles alles 1907. aastal, on numeroloogilised ideed olemas olnud sajandeid. Numeroloogiat tundsid juba vanad egiptlased, hindud, hiinlased, kreeklased ja teised. Muistsed hiinlased ja egiptlased lõid mitmesuguseid numeroloogilisi süsteeme, kuid nad ei seostanud veel numbreid tähtedega. Hindud olid ilmselt esimesed, kes uurisid numbrite ja tähestiku tähtede vahelisi seoseid. Hiljem rakendasid seda ideed ka babüloonlased, pärslased, kreeklased ja heebrealased. Antiikaja arvude sümboolikale Euroopas lõi väidetavalt aluse eelkõige Vana-Kreeka filosoof ja matemaatik Pythagoras (u.580-500 e.Kr). Pythagoras väitis, et kõikide asjade põhialuseks on numbrid ning nendega on võimalik väljendada absoluutselt kõike. Kaasaarvatud selliseid abstraktseid mõisteid nagu armastus, vihkamine, õiglus.
Numeroloogia õppimisel on oluline numbrite 1–9 täpne mõistmine, sest kõik 9-st suuremad numbrid taanduvad lõpuks ühele neist numbritest. Neile lisanduvad meisternumbrid 11, 22, 33, 44, mis näitavad eriti kõrget vaimset ja hingelist taset.
Täht on astronoomias valgust kiirgav plasmast koosnev taevakeha, mille kiirgusenergia pärineb tema sisemuses aset leidvast tuumasünteesist. Tähtkujud pole midagi muud kui rühm tähti, mille kujundamiseks ühendame justkui punktid. Vanimad tähtkuju joonised on dateeritud enne 4.000 eKr. Iidsetel aegadel olid tähtkujud suurepärane viis öösel navigeerimiseks. Ptolemaios, kes oli matemaatik ja astronoom, suutis tuvastada 48 tähtkuju, neist 47 kannab täna endiselt sama nime. Rahvusvaheline Astronoomiaühing asetas 1928. aastal tähtkujusid taevasfäärile 88 tükki. Nende nimed pärinevad mütoloogilistelt olenditelt, loomadelt, inimestelt.
Tähistaevale on omistatud 4 erinevat võimet mõjutada inimesi: kõigepealt omistati tähtedele ja planeetidele animistlike jumaluste staatus (Babüloonia, Egiptus, Kesk-Ameerika kultuurid), seejärel jumalate abstraktne võim ja jõud (Kreeka ja Rooma), siis okultne jõud (keskaeg) ja 17. saj. alates füüsikaline mõju.
Astroloogia ja astronoomia olid üks teadus kuni renessansini. Tänapäeval uurib astronoomia kosmiliste objektide omavahelist kaugust, mõõtmeid, massi, liikumist, kiirust, asukohta jne. Et astronoomia põhineb uurimisandmetel, objektiivsetel vaatlustel ja arvutustel, võib teda nimetada objektiivseks teaduseks. Astroloogias lisandub objektiivsetele astronoomilistele andmetele subjektiivne tõlgendus, seepärast peetakse astroloogiat ebateaduseks. Astroloogia kohta ühiskonnas võiks võrrelda teoloogiaga – teoloogilised tõed ei ole meie mõistes teaduslikud, kuid sotsiaalkultuurilise pärandina aktsepteeritavad.
Astroloogias on traditsiooniliselt levinud seisukoht, et inimese iseloomu ja käitumist mõjutab taevakehade asend tema sünnimomendil. Astroloogid kasutavad planeetide seisude näitajaid, et teha oletusi inimese iseloomu kohta, tema võimete, sobilikkuse kohta ühte või teise ametisse, vastuvõtlikkuse kohta haigustele, viidata potentsiaalsetele ohtudele ning probleemidele elus. Astroloogiat kasutatakse tihti ka inimeste omavahelise sobivuse ja tegelemist vajavate kitsaskohtade analüüsimiseks. Samuti kasutatakse astroloogiat tulevikutendentside prognoosimiseks.
Tavakalender on korraldatud ajaarvamissüsteem ja praegune kõigi poolt kasutatav kalender sisaldab endas Päikese-Maa-Kuu liikumise tsükleid. Horoskoop pole muud, kui osake keerulisemast kalendrist, sest peegeldab enamate taevakehade liikumist. Nii nagu kalendrist teame, et talvele järgneb kevad ja märtsile aprill, teab astroloog tänu astronoomiale aega, mis taevakehadel kulub Sodiaagiringi läbimiseks ja millal nad üksikuid punkte läbivad. Kasutatavad 12 sodiaagimärki (Jäär, Sõnn, Kaksikud, Vähk, Lõvi, Neitsi, Kaalud, Skorpion, Ambur, Kaljukits, Veevalaja, Kalad) iseloomustavad kõik kindlaid printsiipe, on kokkuleppeline ja korrastatud süsteemne taust nagu aasta 12 kuud. Räägitakse ka 13. sodiaagimärgi Maokandja olemasolust mis, asub Skorpioni ja Amburi vahel, kuid väidetavalt muistsed babüloonlastest astroloogid jätsid selle sodiaagist välja, kuna 12 märki sobisid paremini kokku nende 12-kuulise kalendriga. Peale päikesemärgi on inimene seotud veel kuu-, merkuuri-, veenuse-, marsi-, jupiteri-, saturni-, uraani-, neptuuni- ja pluutomärgiga. Lisaks hulk märke, mis seovad Teda kindla geograafilise kohaga Maal. Igaüks neist kannab kindlat informatsiooni ja kõik see on kirjas sünnikaardis.
Väga tihti kasutatakse sõna “päikese- või sodiaagimärk” asemel sõna “tähtkuju” ja see riivab nii astroloogi kui ka astronoomi kõrva. Me kõik oleme sündinud Päikesesüsteemis ja planeedil Maa, mitte kusagil kaugel tähtkujus! Tähtkuju on astronoomiline termin, mis tähistab reaalseid kinnistähtede kogumeid taevas.
Idamaade astroloogia kasutab kuukalendrit, kus uus aasta ja uus kuu algab Kuu loomisega. Hiina kuukalender on vanim kalender, mille järgi maailmas praegu elatakse. Teadaolevalt ulatub selle algus 2600. aastaisse enne meie aega. Tuntuim on selle kalendri 12-aastane tsükkel ehk looma-aastate tsükkel. Selles vastab iga aasta erinevale loomale. Tsükkel algab alati Roti ja lõppeb Sea aastaga. Legendi järgi kutsus Buddha enne Maalt lahkumist kõik loomad enda juurde. Kohale jõudsid 12 ustavat: rott, pühvel, tiiger, kass, draakon, madu, hobune, lammas, ahv, kukk, koer ja siga. Nende järgi nimetas Buddha aastad ja pani loomad kordamööda neid valitsema ja Maa eest hoolitsema. Nii nad siis teevadki seda vastavalt oma võimetele ja iseloomule.
EIul universumis on oma rütm ja võnked, mis valitsevad ka inimesi.
13. detsembril on luutsinapäev ehk luutsipäev. Luutsinapäev on Sitsiilias Sürakuusas III-IV saj. elanud püha Lucia mälestuspäev. Pärast seda, kui Luciale oli end ilmutanud teine Sitsiilia märter püha Agatha, otsustas Lucia end samuti pühendada neitsilikule elule.
Itaalia pühak Lucia pärines rikkast perest. Ta jagas oma varanduse vaestele ja keeldus abiellumast. Lucia solvunud kosilane otsustas aga kätte maksta ja andis Lucia võimudele üle kui kristlase. Karistuseks saadeti Lucia bordelli, kuid Lucia jäi ka seal puutumatuks. Seepeale pidi ta minema tuleriidale, kuid leegid ei hakanud talle külge. Lõpuks tapeti Lucia mõõgahoobiga.
Luciat hakati austama kohe pärast tema surma. Keskajal sai tast Itaalias ning Sitsiilias eriti armastatud pühak. Lucia, kelle nimi tähendab päevavalgel või päevavalgel sündinut või piltlikult ka valgusekandjat, on pimedate ning silmahaiguste käes kannatavate inimeste kaitsepühak.
Üks legend jutustab, et üks Lucia kosilastest oli nii lummatud tema silmade ilust, et ei leidnud kuidagi rahu. Kartes, et ta silmad teevad noormehele halba, torkas Lucia need välja ja saatis noormehele. Vapustatuna julgusest, millega Lucia oma usku tunnistas, sai noormeeski kristlaseks.
Eriti populaarne on luutsinapäev Rootsis, mil valitakse igas maakonnas oma Lucia. Lucia valge kleit viitab tema süütusele, punane vöö aga kannatustele. Peas on tal põlevate küünaldega kaunistatud kroon, mis näitab tema pühadust. Lucia saatjateks on tähepoisid ja pruutneitsid. Ka saatjad kannavad valgeid rõivaid ning tähepoistel on peas pikad torukübarad. Lucia päeval lauldakse jõululaule, süüakse safranisaiu ja piparkooke. Rootsis algab luutsinapäevaga jõuluaeg ning selle eesmärk on tuua lootust ja valgust aasta pimedamal ajal.
Varasematel sajanditel tähistasid norralased talvist pööripäeva suurte lõketega, mille eesmärk oli peletada eemale kurjad vaimud ja muuta päikese liikumist. Pärast ristiusku pöördumist 1000. aasta paiku lisasid norralased oma pidustusse Püha Lucia legendi. Kaasaegne valgusfestival ühendab endas nii paganlike kui kristlike traditsioonide elemente.
Eestis on luutsinapäeva tähistatud eelkõige rannarootslaste aladel.
Advendi ajaga seostub ka pühak kes on saanud tuntuks oma uskumatuse ja skeptitsismi tõttu. Toomapäev 21. detsembril on apostel Tooma (uskmatu Toomase) mälestuspäev. Toomast tehakse juttu Johannese evangeeliumis. Toomast ei olnud teiste jüngritega kui Jeesus neile pärast oma ülestõsmist esmakordselt ilmus. Edasi jutustab evangeelium:
Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.” Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!”
Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!”
Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!”
Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!”
Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad!”
Apostel Toomas oli misjonär Indias, kus ta jutlustas ning suri märtrisurma praeguse Madrase eeslinnas. Nn toomakristlased tegutsevad Indias tänini. Kirik ehitati Tooma surmapaika 1547 a.
Toomapäev langeb enam-vähem kokku talvise pööripäevaga ja on päikeseaasta lõpupäev – see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Asudes skandinaavia ja germaani mõjualal on mõlemast eesti rahvakalendris jälgi. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive.
Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi Toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg. Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud nukk, mis on pimeduse varjus viidud teise peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut. Leitud kaltsunukku vemmeldati ja visati ta siis uksest välja. Tavaliselt rändas Tahma-Toomas uue aasta saabumiseni ukse tagant ukse taha.
https://vaimuvara.ee/e-pood/piibliraamat-1990-a-faksiimilevaljaanne-1739-a-piiblist/
https://vaimuvara.ee/e-pood/esimesed-joulud-anders-johansson-birgitta-johansson/
https://vaimuvara.ee/e-pood/piiblilood-arapovits-mattelmaki-1992/
Advendiaeg algab neljandal pühapäeval enne esimest jõulupüha – 25. detsembril. Tänapäeval on arvatud, et jõulud on jõuluvana ehk Saint Nicholas/Santa Clausi sünnipäev. Vaatamata meil 50 aastaks suuresti katkenud kristlikule traditsioonile, enamik inimesi siiski teab, et tegu on Jeesuse Kristuse sündimise pühaga.
Varastel sajanditel puudus Jeesus sünnipäeva vastu igasugune huvi. Üldse ei arvatud sünnipäevadest kui sellistest suuremat. Piiblis ei pea sünnipäeva ükski jumalakartlik inimene, seda teatatakse vaid vaaraost ja nelivürst Heroodesest. Algkristlased pühitsesid igal pühapäeval (vene keeles on pühapäev voskressenje) Kristuse ülestõusmist ning igal reedel paastusid meenutades Kristuse ristilöömist.
4. sajandi alguses, pühitseti Kristuse sünnipüha 6. jaanuaril. Esimene teade 25. detsembril peetud jõuludest pärineb 336. aasta Roomast. Läänekirikus mindi kõikjal varsti üle 25. detsembrile. Idakirikus jäi edasi varasem 6. jaanuar.
Eelkristlikul ajal tähendas advent keisri trooniletõusmist, valitseja esimest tulekut mõnda oma valitsuse all olevasse paika. Kristlikus kontekstis märgib advendiaja algus Jeesuse kuninglikku tulemist Jeruusalemma Ladinakeelne adventus Domini tähendab Issanda tulemist. Rõõmus ootusaeg pole siiski olnud pidutsemiseaeg, vaid paastu- ja loobumiste aeg.
Advendiaja igal pühapäeval süüdatakse üks uus küünal. Tegelikult on ka igal küünlal kristluses eraldi tähendus. Esimesel, teisel ja neljandal advendipühal süüdatakse violetsed küünlad, sest violetne värv tähendab patukahetsust, ootust ja paastuaega. Esimene küünal esindab prohveteid, kes ennustasid Jeesuse tulekut. Teine küünal esindab piiblit ja neljas Ristija Johannest, kes ütles Iisraelis inimestele, et nad valmistuksid Jeesuse õpetuseks. Teisel advendipüha küünla värvus on roosa, mis tähistab Jeesuse ema Neitsi Maarjat.
Santa Clausi (jõuluvana) kuju tekkimisel on oluline roll püha Nikolausil ja tema mälestuspäeval – nigulapäeval. Nigulapäevi on kaks: talvine 6. detsembril ning kevadine 9 mail. Nikolausest, kes oli Rooma riigi Lüükia provintsi Myra (asub Türgi edelaosas) piiskop, on üpris vähe teada. Metodius väidab 9 sajandil, et Nikolaus olevat olnud üks 318 kirikuisast, kes 325 a. esimesest ülemaailmsest kirikukogust osa võtsid. See kutsuti kokku Rooma esimese kristlasest keisri, Konstantinus Suure poolt. Rohkesti on Nikolausest aga legende.
Ühel vaesel mehel polnud tütardele anda kaasavara, et nad mehele saaksid minna ning ta otsustas raske südamega tütred lõbumajja saata. Nikolaus, kes asjast kuulis, viskas kolmel järjestikusel ööl nende maja aknast sisse kuldmüntidega koti ning päästis nii tüdrukud. Veel olevat piiskop Nikolaus aidanud vabastada kolm ebaõiglaselt süüdi mõistetud vangi, päästis rannikul kolm meremeest, äratanud ellu kolm kasuahne kõrtsmiku poolt tapetud kaupmehepoega ning teinud veel palju muudki imelist.
Püha Nikolaus suri 6. detsembril 343. aastal. Talvine nigulapäev kinnistus sellele päevale 13. sajandil. Kui moslemid 1087. aastal Myra vallutasid, viidi Nikolausi säilmed Bari linna Lõuna-Itaalias. Seda sündmust meenutab kevadine nigulapäev.
Nikolaus on üks armastatumaid pühakuid. Madalmaades oli Püha Nikolausi riietuseks alguses mitraga piiskopirüü ja teda saatis neegrist teenija Must Peeter. Ameerikasse jõudis pärimus temast koos Madalmaadelt pärit ümberasujatega ja siin omandas Püha Nikolaus ühtaegu heade premeerija ja halbade karistaja jooned. Kiiresti kaotas ta Ameerikas aga piiskopliku väljanägemise ja temast kujunes piipu suitsetav armas vana mees, kes oli riietatud punasesse mantlisse. Ta hakkas sõitma põhjapõdrarakendiga ja tooma mänguasju. 1860. aastal nimetati püha Nikolaus Santa Clausiks. Ja nii jäigi.
Keskaegses Euroopas oli kombeks nigulapäeval lastele kingitusi jagada, mõnel pool isegi rohkem kui jõulude ajal. See komme on säilinud paljudes Kesk-Euroopa riikides tänaseni. Eriti populaarne on komme panna nigulapäeva eelõhtul taldrik või saabas ukse ette või riputada sukad kaminale, et jõuluvana need täita saaks. Mõnes riigis on jõuluvanal kaaslane, kes võib kohati päris hirmutav olla. Suures osas Saksamaal on see Knecht Ruprecht, Austrias ja osades Lõuna-Saksamaa osades Krampus, selleks võib olla ka Must Peeter või Schmutzl. Abiline toetab jõuluvana kingituste jagamisel või hirmutab lapsi, kes ei käitunud hästi.
Krampuse nimi tuleneb saksakeelsest sõnast krampen, mis tähendab küünist. Krampus peaks esindama taltsutatud kurjust. Krampused jooksevad ringi, ööl enne Nigulapäeva. Lõuna-Saksamaal, Austrias, Põhja-Itaalias ja mujal Euroopas riietuvad inimesed ehmatava välimusega tõrvikuid kandvaks Krampuse elukaks ja sammuvad mööda tänavaid, hirmutades nii lapsi kui ka täiskasvanuid kuni Püha Nikolaus nad lõpuks taltsutab. Krampuseööd tähistatakse üha enam mujal Euroopas, näiteks Soomes ja Prantsusmaal, aga ka paljudes Ameerika linnades
Knecht Ruprechti nähakse tavaliselt kui pooleldi deemonit, pooleldi kitse välimusega kuju, kellel on kuradi sarved ja koletu keel, kuid teda võib märgata ka kui kurjakuulutavat musta habemega meest, kellel on must karvane rüü, kett, kellukesed ja kimp kasepulkadega ulakate laste karistamiseks. Saksa traditsiooni kohaselt ilmub ta Niguliste päeval kodudesse, et küsida vanematelt nende laste käitumise kohta.
Krampuse nimi tuleneb saksakeelsest sõnast krampen, mis tähendab küünist. Krampus peaks esindama taltsutatud kurjust. Krampused jooksevad ringi, ööl enne Nigulapäeva. Lõuna-Saksamaal, Austrias, Põhja-Itaalias ja mujal Euroopas riietuvad inimesed ehmatava välimusega tõrvikuid kandvaks Krampuse elukaks ja sammuvad mööda tänavaid, hirmutades nii lapsi kui ka täiskasvanuid kuni Püha Nikolaus nad lõpuks taltsutab. Krampuseööd tähistatakse üha enam mujal Euroopas, näiteks Soomes ja Prantsusmaal, aga ka paljudes Ameerika linnades
Nikolausile on pühendatud arvukalt kirikuid kogu Euroopas. Eesti kirikuist on Nikolausile pühendatud Lääne-Nigula, Viru-Nigula, Tallinna Niguliste, Kose, Põltsamaa, Kirbla, Paldiski, Narva-Jõesuu ja Pärnu Nikolai kirikud.
Eestis on talvist nigulapäeva tähistanud Ida- ja Kagu-Eesti ääreosa õigeusklikud, pidades seda talve alguseks. Vana kalendri järgi langes nigulapäev 19. detsembri kanti, talve alguse lähedale. Püha Nikolausiga seotuse kohta Eestis kindlad teated puuduvad.
https://vaimuvara.ee/e-pood/piibliraamat-1990-a-faksiimilevaljaanne-1739-a-piiblist/
https://vaimuvara.ee/e-pood/esimesed-joulud-anders-johansson-birgitta-johansson/
https://vaimuvara.ee/e-pood/piiblilood-arapovits-mattelmaki-1992/
Self made man on üks vanimaid Ameerika müüte, mis on sügavalt juurdunud inimeste teadvuses. Frederick Douglass määratles esimesena 1859. aastal isehakanud mehe järgmiselt: Self-made men on mehed, kes pole sünnile, suhtele, sõbralikule keskkonnale mitte midagi võlgu, neil puudub päritud varandus või noorelt omandatud hea haridus, nad on need, kes nad on, ilma igasuguste soodsate tingimuste abita, mille abil teised mehed tavaliselt maailmas tõusevad ja suurepäraseid tulemusi saavutavad.
Arvukad tõelised ja väljamõeldud edulood on self-made men usku ikka ja jälle kinnitanud. Ikka ja jälle leidsid isehakanud mehed nagu Benjamin Franklin või Abraham Lincoln tee kõrgetele poliitilistele ametikohtadele, samas kui Euroopas valitsesid endiselt aristokraadid. Benjamin Franklin (1706-1790) loob arhetüübi madala päritoluga inimesest, kes murrab vaatamatult igasuguseid takistusi välja oma päritud sotsiaalsest positsioonist, ronib sotsiaalsel redelil üles ja loob endale uue identiteedi. Võtmeteguriteks on siin visa töö ja kindel moraalne alus. Franklin rõhutab ka hariduse tähtsust. Kui Franklin ei pane suhetele suurt rõhku, siis Douglassi jaoks on need ülimalt tähtsad. Douglass võrdleb indiviidi ja masside vahelist suhet laine ja ookeani vahelisega, kuigi me oleme erinevad nagu lained, sõltume me kõik üksteisest.
Self made man kontseptsioon kinnistus Ameerika kultuuris kodusõja järgsel perioodil. Niinimetatud teine tööstusrevolutsioon oli täies hoos, uued leiutised tegid mehed kiiresti rikkaks ja kuulsaks ning tehased tekkisid näiliselt üleöö.
Pärast isehakanud mehe hiilgeaega sai kontseptsioon mitu tabamust. 1920. aastatel koges Ameerika (õnneks) põgusat vaimustust eugeenikast ja arusaama, et inimese saatuse ja iseloomu määras peaaegu täielikult tema DNA. Idee isehakanud mehest nõrgenes veelgi Suure Depressiooni ajal, kui mehed, kes näiliselt olid teinud kõike õigesti – tegid kõvasti tööd, säästsid ja investeerisid – nägid, et nende varandus ja kõik, mille nimel nad olid töötanud- hävis. Oli raske säilitada usku, et inimese elu jääb tema kontrolli alla.
Kuigi isehakanud mehe populaarsus võib viimasel ajal olla hääbunud, on see taaselustamist väärt. Arusaam mehe isiklikust vastutusest on oluliselt vähenenud ja liiga paljud noored mehed usuvad tänapäeval, et nad on oma olukorra abitud ohvrid.
Peatume põgusalt ka mõnel kirjandusega seotud Self-made menil:
Dale Carnegie, 1888-1955
Väga tagasihoidlikes oludes üles kasvanud, võitles ta oma hariduse ja pedagoogikraadi eest. Vahetult enne Esimese maailmasõja puhkemist hakkas ta New Yorgis suure eduga seminare pidama. Tema bestselleriteks saanud raamatud “Kuidas võita sõpru” ja „Ära muretse – ela!” ilmusid 1930-ndatel aastatel. Praeguseks on raamatuid üle maailma müüdud üle 50 miljoni eksemplari 38 keeles. Ka pärast tema surma on rohkem kui seitsme miljoni osalejaga Dale Carnegie Training on üks juhtivaid koolitusettevõtteid kogu maailmas.
Walt Disney, 1901-1966
Disney isa oli paras päevavaras ning poisi lapsepõlv möödus vaesuse keskel. Võimalik, et Walt hakkas joonistama, põgenemaks troostitust reaalsusest. Walter Elias Disneyst sai USA filmirežissöör ja -produtsent, multifilmide looja ning metseen.
Koos oma venna Roy O. Disneyga rajas ta Hollywoodis 1923 Walt Disney Company joonisfilmide tootmiseks. Aastal 1955 rajas ta Californiasse suure lõbustuspargi Disneyland. Hiljem loodi sarnased pargid Prantsusmaal, Jaapanis ja Hiinas. Disneyt peetakse 20. sajandi üheks tähtsamaks meelelahutusäri arendajaks. 1990. aastal lõpetas Disney litsensite andmise teistele kirjastustele ja alustas oma ajakirjade grupi loomist koomiksite trükkimiseks. Disney Publishing Worldwide (DPW) tegevuseks on Disney lugude ja tegelaste tutvustamine läbi Disney parkide, kruiiside, õppevahendite, mänguasjade, videomängude ja raamatute
Self made man müüdi kõrval levis Ameerikas ka müüt American dreamist, mis seab olulisele kohale inimeste unistuste täitumisel ka riigi osa. Ameerika unelm põhineb iseseisvusdeklaratsioonil, mis ütleb, et kõik inimesed on loodud võrdseteks ja neil on õigus elule, vabadusele ja õnnele. Samuti sätestab USA põhiseadus vabaduse tagamise kodanikule endale ja tema järglastele. Ameerika unelm seisnebki vabaduses, mis annab võimaluse õitsenguks ja eduks, pere ja laste sotsiaalset tõusuks ülespoole, mis saavutatakse raske tööga ühiskonnas, kus pole selleks takistusi.
Alates 1920. aastatest hakkasid paljud kirjanikud, nagu Sinclair Lewis oma romaanis “Babbitt” (1922) ja F. Scott Fitzgerald oma romaanis “Suur Gatsby” (1925), naeruvääristama materialism ja püüdu saavutada Ameerika unelm.
Samas on ameeriklased pidanud F. Scott Fitzgerald ennast koos Zelda Sayre dzässiajastu unelmate paariks ja American dreami kehastuseks. Mõlemad andekad, ilusad ja elujanused, uskusid nad ka ise, et suudavad teostada ameerikate unelmat rikkusest, kuulsusest ja seltskondlikust edukusest. Ent liialdused, alkoholisõltuvus ja psüühiline kokkuvarisemine tegid hetkelisele säravale tõusule lõpu. Nende ande ja temperamendi, soovide ja võimaluste vaheline konflikt viis katastroofini.
1931. aasta tõi nii majanduskriisi kui ka ähvardava poliitilise kriisi. Autoritaarsus Euroopas oli tõusuteel ja paljud ameeriklased olid mures, et sarnased despootlikud energiad toetaksid ka Ameerikas türanni võimule tulekut. Kirjanik ja ajaloolane James Truslow Adams jõudis järeldusele, et Ameerika oli kaotanud oma tee, hinnates materiaalset edu kõigist muudest väärtustest kõrgemale: raha oli hakatud käsitlema kui väärtust, see polnud enam pelgalt väärtuse tootmise või mõõtmise vahend. Seepärast tõstab ta oma 1931. aastal enimmüüdud raamatus pealkirjaga “The Epic Of America” taas üles Ameerika unelma teema kui unistuse maast, kus elu peaks olema kõigi jaoks parem, rikkam ja täiuslikum..
Inimesed arvavad, et Ameerika unelma püüdmine lihtsustub koos tehnoloogiliste edusammude, infrastruktuuri ja teabe kättesaadavuse, valitsuse määruste, majanduse olukorra ja Ameerika demograafia arenguga. Ameerika unistus on põhiteema paljudes raamatutes janäidendites – näiteks John Steinbecki raamatus “Hiirtest ja inimestest” (1937) ja Arthur Miller näidendis „Müügimehe surm“(1949). Samuti on American dreami läbi aastate ka paljude laulude ja filmide aluseks saanud.
1963. aastal ütles Martin Luther King Jr oma kõnes valgele Ameerikale, et mustanahalised ameeriklased jagavad Ameerika unelma unistust.
Tänapäeval ei jaga mitte kõik ameeriklased mõtet Ameerika unelma võimalikkusest. USA tuntud teletegija, näitleja ja koomik George Carlin on öelnud: “Seda nimetatakse American dreamiks, sest selle uskumiseks peate magama.” Carlin osutas siin suurte jõukate ärihuvidele, mis kontrollivad asju ja langetavad kõiki olulisi otsuseid, kuna neil on suurem mõju kui üksikisiku valikul. Ajakirjanik Chris Hedges toetab seda mõtet oma 2012. aasta Pulitzer preemia saanud raamatus ” Days of Destruction, Days of Revolt”.
https://vaimuvara.ee/e-pood/miljonid-eimillestki-e-a-jameson/
1861–1863 toimus esimene suurem eestlaste väljarändamislaine Krimmi. 160 aastat tagasi läksid eestlased prohvet Maltsveti innustusel ja keiser Aleksandri loal otsima paremat paika päikese all. Selleks pidi saama Krimm, kus oli tasuta vaba põllumaad saadaval. Aga maa on eestlastele läbi aegade tähtis olnud.
Juhan Leinberg (1812–1885), tuntud ka kui prohvet Maltsvet, oli eesti talupoeg, karismaatiline usutegelane, maltsvetlaste usuliikumise rajaja ja juht. 1852. aastal külmetushaiguse tõvevoodisse jäänud Leinberg andis tõotuse paranemise järel äritegevusest loobuda ja hoopis pühakirja õpetama hakata. 1854. aastal müüs ta oma majad Tallinnas ja naasis Järvamaale, kus hakkas mitmel pool palvetunde pidama. Ta kutsus inimesi üles meeleparandusele enne peatselt saabuvat viimset kohtupäeva. 1860. aastaks oli tema jüngritest Kuusalu kihelkonnas ja Järvamaal tekkinud 300 meelt parandanud perekonnast koosnenud maltsvetlaste sekt. Mõisnike vastane apokalüptiline kuulutus et jumal on saatnud prohvet Maltsveti tema rahvast tõotatud maale viima, levis kulutulena.
1849. aasta Liivimaa ja 1856. aasta Eestimaa talurahvaseadused andsid talupoegadele liikumisvabaduse linnadesse ja teistesse kubermangudesse. 19. sajandi esimesel poolel laienes Vene impeeriumi ala umbes viiendiku võrra. 1853–1856 väldanud Krimmi sõja järel olid Krimmist tatarlased küüditatud või põgenenud Türki. 19. sajandi keskpaiku aktiveeris Vene keskvõim asustamata või uute vallutatud alade koloniseerimise poliitikat.
16. jaanuaril 1861 esitasid maltsvetlased keiser Aleksander Teisele palvekirja, et saada luba väljarändamiseks Krimmi. Hans Valkmann läks Krimmi maad kuulama. Veebruaris siirdus Krimmi ka prohvet Maltsvet koos vennapoeg Gustav Maltsiga. Koos 18 perekonnaga jõuti aprilliks Perekoppi. 1862. aasta kevadel saabusid Krimmi 700 maltsvetlast. Krimmi eestlaste üheks liidriks kujuneski Gustav Malts. Juhan Leinbergi usuline ind oli selleks ajaks vaibunud. Ta hoidis ennast järgijatest eemale ning hakkas jälle äriga tegelema. 1865. aastal naasis ta perekonna juurde Eestisse.
Gustav Malts on jätnud meile ulatusliku käsikirja, mis kuulub esimeste eesti mälestuste hulka ja annab ülevaate Krimmi väljarändamisest ja sealsest elust. Maltsa käsikirja esimesele variandile tugineb suuresti väljarändamise ja Krimmi elu käsitlus Eduard Vilde romaanis „Prohvet Maltsvet” (1906/1908). Eduard Vilde käes läks Maltsa käsikiri kaduma, seejärel kirjutas Malts uue ülevaate. E. Vilde ei piirdunud üksnes käsikirjaga, vaid ammutas romaanile mitmelt poolt täiendavat materjali, sealhulgas ka G. Maltsalt endalt. Kolmas allikas sündmuste kohta on G. Maltsa pikem kiri Martin Lipule, mille on avaldanud A. Kruusberg.
Esimeste eesti mälestuste hulka kuuluvat Gustav Maltsa käsikirja „Ajalugu Maltsveti usust ja Krimmi rändamisest” on alustatud 1880. aastatel. Maltsa käsikirja viimane redaktsioon on kirjutatud umbes aastail 1908–1918. Selle käsikirja peitis ta Vene kodusõja ajal elukohta vahetades maasse. Malts suri Krimmis 1925. aastal. Õnneks kaevasid järglased käsikirja välja, enne kui niiskus oleks seda korvamatult kahjustanud, ja loovutasid käsikirja 1960. aastal Eesti Kirjandusmuuseumile
1872 avati Kadikõi külas esimene eesti kool Krimmis. Esimeseks õpetajaks sai Tallinnas algkoolis käinud Jüri Thomson. 1890. aastatel oli Krimmis juba viis eesti kooli.
1890–1895 järgmine suurem väljarändamislaine Eestist Krimmi.
1904 külastas Krimmi Eduard Vilde, kogudes materjali romaanile „Prohvet Maltsvet”.
1914 asutati Krimmi Eesti Haridusselts. Krimmis toimus esimene väliseesti laulupidu.
Elu Krimmis oli raske, kuid siiski ilus, samas paljud pettusid tõotatud maas. 1930. aastatel kui algasid stalinlikud repressioonid kaotasid eestlased suuresti oma ülesehitatud elukorralduse Krimmis.
Eestlaste väliskogukonnad on kujunenud 3 suure rändelaine käigus
Väljaspool kodumaad elab täna ligikaudu 200 000 eestlast, mis moodustab 16–17% kõikidest eestlastest. Venemaa eestlaste arv on tänaseks kahanenud kunagiselt 200 000-lt vähem kui 20 000-le. Venemaal elab veel vaid iga kümnes väljaspool kodumaad elav eestlane.
Isa suudab, isa suudab kõik, mis on tarvis.
Ujub krooli, keerab rooli ja kaevab maad.
Isa suudab, isa suudab olla kes tarvis…
/Sõnad lastelaulust/
Isa lihtsaim määratlus on meessoost lapsevanem. Tegelikkuses on olemas kolme tüüpi isasid. Bioloogiline isa, kes on lapse sigitaja. Sotsiaalses mõttes on isa mees, kes tunnistab end isana, käitub isana ja on ka juriidiliselt lapse hooldaja. Samas ei pruugi sotsiaalne isa olla lapse bioloogiliseks isaks. Psühholoogilise isana määratletakse meest juhul, kui laps näeb temas isa ning tal on isaga püsiv usalduslik kontakt.
Isade austamiseks levis maailmas valdavalt 1970. aastatel isadepäeva tähistamise komme, kuid see toimub riigiti väga erineval ajal.
Isadepäeva traditsioon pärineb Ameerikast. Isadepäeva pühitsemise algatas seal 1909. aastal Sonora Smart Dodd Washingtonist. Ta soovis austada oma isa tema sünnipäeval 5. juunil. Ameerika kodusõja veteran William Jackson Smart oli farmer, kes pärast naise surma sünnitusel, kasvatas üksinda üles vastsündinu ning viis suuremat last. Esimene suurem tähistamine leidis korralduslikel põhjustel aset 19. juunil 1910 Spokane’is Washingtoni osariigis. 1924. aastal toetas selle päeva riiklikuks pühaks kuulutamise mõtet president Calvin Coolidge. Sonora pühendas järgmisedt 60 aastat isadepäeva ametliku tunnustamise poole riikliku pühana. Kuid alles 1972. aastal kirjutas president Richard Nixon alla Kongressi resolutsioonile, millega muudeti lõpuks isadepäev riiklikuks pühaks. Sonora oli siis 90-aastane. Nii on USA-s isadepäev suvine perepüha. Samamoodi juuni kolmandal pühapäeval tähistatakse isadepäeva ka paljudes teistes riikides nagu Hiina, Jaapan, Kanada, Kreeka, Türgi, Inglismaa jt.
Saksamaal, Austrias Ja Šveitsis on isadepäev liikuv püha, mida tähistatakse Kristuse Taevaminemisepühal ja mis langeb alati neljapäevale vahemikus 30. aprill kuni 3. juuni. Kristuse taevaminek on ristiusus Kristuse kui Jumala Poja tagasipöördumine oma Taevasel Isa juurde, mis toimub ülestõusmispühade 40. päeval, 39 päeva pärast ülestõusmispüha
Paljudes katoliiklikes Euroopa riikides tähistatakse isadepäeva 19. märtsil – Püha Joosepi päeval. Püha Joosep on puuseppade, isade ja tööliste kaitsepühak
Nõukogude Liitu kuulumise ajal üritati isade austamist ühendada armee aastapäeva ehk 23. veebruariga, millega toodi esile isade kui sõjameeste olulisus. Venemaal tähistataks isadepäeva ka täna just sellel päeval.
Lätis on isadepäev septembri teine pühapäev, Leedus juuni esimene pühapäev
Eestisse tuli isadepäeva traditsioon Soomest ja isadepäeva tähistatakse Eestis koos teiste Põhjamaadega novembri teisel pühapäeval.
Eesti Naisliit valib üldsuse pakutud kandidaatide hulgast aasta isa. Aasta isa kandidaadi perekonnas peab kasvama või olema üles kasvanud vähemalt kaks tublit last. Eesti kodanikust kandidaat peab olema ametitöös ja perekonna väärtustamisel hea eeskuju ka väljaspool peret. Peale tiitli saab aasta isa nahkköites rahvuseepose “Kalevipoeg“, mille annab üle Eesti vabariigi presidendi abikaasa.
On arvatud, et kuna lapsed elavad tänapäeval sagedamini emaga koos, on isadepäeva tähistamine palju keerukam. Keeruliseks on muutnud isade määratluse ka kärgperede teke.
Ameerikas kujunes isadepäevast päev, mil meenutatakse mitte ainult isa, vaid kõiki neid mehi, kes on elu jooksul aidanud ja olnud olulised: onud, vanaisad, vanemad vennad, kasuisad, ristiisad.
Meie tänane ühiskond peaks valima isaduse ja isaks olemise määramisel mitte selle tee, millel seni oldud – kus püütakse väga täpselt kindlaks teha, et pärandi avamisel see läheks “õiget vereliini” omavale isikule.
Täna võiksime ehk rohkem keskenduda arhailisele isaks olemise määratlusele. Endistel aegadel, kui lapse sündi ei pandud veel kirja, hoidis seda meeles kogukond mälestusena ühest toredast peost. Kui perre oli sündinud laps oodati ära kriitiline aeg, kus imik oli veel hapras olekus ja võis lihtsalt surra. Seejärel korraldas naise pere peo kogukonnale, kus küsiti kaitset imikule. Peo käigus kutsuti välja mees, kellele anti võimalus laps omaks tunnistada. Mehel oli võimalus ka sellest loobuda. Aga kui mees kokku kutsutud külaliste ees võttis lapse emalt imiku ja käänas ta oma kuue hõlma sisse, siis mees enam taganeda ei saanud. Sellest hetkest peale oli ta võtnud selle imiku koos tema emaga oma kaitse alla. Rituaali ei saanud vaidlustada ja mees, kes ei täitnud kohustust kaitsta seda last, kelle ta oli avalikult oma kuue hõlma sisse võtnud, aeti kogukonnast minema või maksis ta oma eluga kui vanderikkuja.
Tänapäeval oleme unustanud, et keskne teema lapse jaoks on see, et üks mees võtab ta emalt oma sülle ehk oma hõlma sisse ja annab vande, et kuni suureks kasvamisena pakub ta sellele lapsele kaitset ja armastust. Kui meie ühiskond tervikuna oleks sellise vähemalt näiliselt suhteliselt lihtsa määratlusega nõus, siis oleks ju nii lihtne öelda, kes on isa. Isa on see, kes on omanud jõudu ja julgust, et võtta üks väike inimene oma kaitse ja hoole alla. (https://www.err.ee/1156566/peeter-jarvelaid-isadepaevast-ja-isade-paevast)
Lugemissoovitus:
https://vaimuvara.ee/e-pood/tee-isa-juurde-raimond-kaugver/
https://vaimuvara.ee/e-pood/ostetud-isa-louann-goeddert/
https://vaimuvara.ee/e-pood/minu-isa-kuulsusrikkad-paevad-meenutusi-lapsepolvest-marcel-pagnol/
https://vaimuvara.ee/e-pood/rockn-roll-ja-ridamaja-klaus-peter-wolf/
27. oktoober 2021 toimus Tartu Ülikooli Ajalooringi Mälumäng. TÜ Ajalooringi meeskond põõrdus ka Vaimuvara poole palvega võimalusel sponsoreerida üritust. Vaimuvaral toetab võimalusel rõõmuga harivaid ettevõtmisi.
Tartu Ülikooli Ajalooring on erialaselts, mis koondab peaasjalikult ajaloo ja arheoloogia instituudi üliõpilasi, kuid selle ridades on ka teiste erialade tudengeid. Ringi eesmärgiks on eelkõige ajaloo ja arheoloogia instituudi siseste suhete tugevdamist, nii üliõpilaste omavahelise läbikäimise mitmekesistamist kui tutvust õppejõududega. Samuti soovitakse ajalugu populariseerida, süvendada ühiskonna kui terviku ajalooteadmisi ning oma panusega rikastada üliõpilaskonna maailmapilti. Selleks korraldab Ajalooring traditsiooniliselt erinevaid üritusi, nende seas näiteks kevad- ja sügisreise, mälumänge, filmi- ja aruteluõhtuid. Selle kõige taga on tore seltskond, kes koos mõeldes, üksteist ära kuulates ja tegutsedes loob jäävaid sõprussidemeid.
Lisame ka paar pilti üritusest
Novembri saabudes algab hingedeaeg. Hingedeaeg on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Hingedeaeg oli plaanipidamise aeg. Muistsete lugude meeldetuletamine ja lahkunute hingedelt toetuse palumine aitas läbi mõelda plaanid järgmiseks aastaks.
Soomlased tähistasid veel 20. sajandi alguses 1. novembril kekrit, mille tavad meenutavad eestlaste hingedepäeva ja mardi-kadripäeva tavasid. Lahkunute haudadel süüdati küünlad, käidi ümberriietunult talust tallu.
Mehhikos tähistatakse kõigi surnute päeva (Los Dias de los Muertos): mälestatakse lahkunud sugulasi, pidutsetakse, toimuvad luukerede ja kummituste rongkäigud, jäljendatakse matuserongkäiku – kirstus on elav inimene.
7. sajandil kinnitas paavst Bonifacius IV ametlikult pühakutepäeva, et austada korraga kõiki pühakuid. Pühakutepäeva pühitseti alguses 13. mail, kuid 8. sajandil nihutas paavst Gregorius III selle 1. novembrile.
Halloween on lühenenud nimetusest pühakutepäeva laupäev (All Hallows’ Even, Hallow – vanainglise keeles pühak). Halloween on tänu oma pikale ajaloole kombinatsioon paljudest traditsioonidest, millest tähtsamad on vana keldi püha Samhain, pühakutepäev ja hingedepäev.
Kõrvitsalaternaid hakati tegema alles Ameerikas, sest kõrvits on Ameerika päritolu taim ja varem neid Euroopas ei tuntud. Laterna valmistamise komme ise on pärit 18. sajandist, mil Iirimaal hakkas levima komme tuua Samhaini ühislõkkelt koju süsi õõnestatud naeri sees. Samhaini nimi tuleb vana-iiri keelest ja tähendab suve lõppu.
Juurviljalaterna valmistamise komme viitab iiri rahvajutule Ihnuskoi Jackist (Stingy Jack), keda jumal tema pattude pärast ei võtnud paradiisi ja tänu lepingule kuradiga ei saanud kurat võtta Jacki ka põrgusse. Jack pidi kondama mööda maad, valgustades oma teed kaalikast või naerist õõnestatud laternas hõõguvate sütega, mis kurat talle põrgust järgi viskas. Sellest legendist inspiratsiooni saanud iirlased ja šotlased hakkasid pimedal ajal oma kodudest eemale peletama Ihnuskoi Jacki ja teisi ringi kondavaid kurje vaime uste juurde või akende peale asetatud juurviljalaternatega, mille sisse olid lõigatud hirmsad näod.
Halloween olnud ka tuleviku ennustamise aeg. Levinud oli ennustamine õunte abil. Õunad, õunasiider, suhkrustatud õunad ja õunte andmine sanditajaile on tänini moes. Proovi ka Sina mõnda lihtsat ennustusviisi sellel maagilisel ööl:
Mine üksinda tuppa koos peegli, küünla, noa ja õunaga. Sulge uks, süüta küünal ja istu seljaga peegli poole. Mõtle küsimuse peale, millele sa vastust soovid ning lõika õun üheksaks tükiks. Söö kaheksa tükki ära ning viska viimane, üheksas tükk, üle vasaku õla. Siis keera ümber vasaku õla suunas ning vaata peeglisse. Mida sa näed? Valguse ja varjude poolt moodustatavad mustrid ja märgid annavad sulle märgi või vastuse.
Hingedeaeg on aeg paremini oma hinge eest hoolt kanda – võtta aega, et jälgida loodust, mõtiskleda, aeg anda hingele toitu. Rända kaunite mälestuste radadel – esivanemate elukäikude uurimine rikastab igat inimest ja siis on ka, kellele hingede ajal mõelda.
https://vaimuvara.ee/e-pood/hinge-surematus-eduard-tennmann/
https://vaimuvara.ee/e-pood/hingede-oo-karl-ristikivi/
https://vaimuvara.ee/e-pood/surnud-hinged-nikolai-gogol/
https://vaimuvara.ee/e-pood/jalgpall-hingede-oos-vutist-eesti-kultuuriloos-vaapo-vaher/
Biograafia on rohkem kui nimekiri neutraalsetest faktidest (sünd, haridus, töö, suhted, surm) – see kujutab ka portreteeritava kogemusi nendest sündmustest. Erinevalt profiilist ja curriculum vitae’st jutustab biograafia inimese lugu, peatudes mitmetel tema elu tahkudel, sisaldades tihti ka intiimseid üksikasju ja iseloomu analüüsi. Kirjanike puhul annavad elulooraamatud tihti võtme kirjanike teoste paremaks mõistmiseks.
Aleksandr Anikst tõdeb oma raamatus“ Shakespeare“, et kirjaniku eraelust on vähe andmeid. Mitte keegi Shakespeare’i kaasaegsetest ei hoolitsenud tema biograafia koostamise eest. Neil aegadel sai niisugune au osaks vaid kuningatele ja ristiusumärtritele, mitte aga kultuuri- ja kunsti-, liiati veel teatritegelastele. Niisiis juhtuski, et kui Shakespeare XVIII sajandil klassikuks tunnistati, ilmnes, et tema elust pole peaaegu midagi teada. Küll aga tunnevad kõik tema teoseid.
Ernest Hemingway on tänase päevani kuulsaim ja enim kõneainet pakkunud ameerika kirjanik. Ta oli näinud mõlema maailmasõja vägivalda ja Hispaania kodusõja õudusi. Tema teostel nagu “Kellele lüüakse hingekella”, “Hüvasti, relvad” ning “Vanamees ja meri” on olnud vääriline koht ka tuhandete eestlaste raamaturiiulitel, nende temaatika üle on vaagitud kirjandustundides.
Hemingway teosed pakuvad endiselt elavat kõneainet ja tema eeskujul on rännanud hordide kaupa noori Pariisi ja mujale Euroopasse. Paljud, kes ei ole lugenud tema romaane ja jutustusi, teavad tema elamusterohketest rännakutest Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias ja Aafrikas, tuntud on tema kiindumus härjavõitluse, kalapüügi ja jahipidamise vastu. Oma meheliku ellusuhtumise ja seiklusterohke elukäiguga loob ta kirjanikust kui inimtüübist sootuks uue pildi, mida kajastab Boriss Gribanov raamatus “Hemingway“
Irving Stone „Meremees sadulas“ on dramaatiline ülevaade Jack Londoni kirglikust elust, mille kirjutamiseks töötas Stone läbi Jack Londoni viiskümmend avaldatud raamatut ja 200 000 kirja, mustandkäsikirju, dokumente ja päevikuid.
André Maurois „ Kolm Dumas’d“ on lugu perekonnast, kus Thomas-Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (1762-1806) oli kindral Prantsuse revolutsiooni ajal, kes andis Napoleoni armees pöördelise panuse. Läks oma isaga riidu ja hakkas kasutama ema nime Dumas.
Tema poeg Alexandre Dumas vanem (1802-1870) on prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest. Ta on kõige loetum prantsuse kirjanik maailmas. Tema tuntuimad tööd on “Kolm musketäri”, “Krahv Monte-Cristo”, “Must tulp”
Tema pojapoeg Alexandre Dumas noorem (1824-1895) oli prantsuse romaanikirjanik ja luuletaja. Tema tuntuim teos on 1848. aastal ilmunud romaan “Kameeliadaam”
Tuntud saksa kirjaniku Bruno Franki romaan „Cervantes“ annab ülevaate «Don Quijote» autori seiklusrikkast elust. Esimeses osas kirjeldatakse Cervantese siirdumist Rooma, tema sõdurielu ja vangipõlve Alžiiris, teises osas vintsutusi pärast kodumaale tagasipöördumist, lähemat tutvumist teatriga ja töö algust «Don Quijote» kallal.
Ja nii võiks seda rida veelgi jätkata.
Augustis pöörduti Vaimuvara poole palvega saada Inglismaale “Alice Imedemaal” raamatut. Kuna me hea meelega saadame raamatuid kõikjale maailmas, sai ka see raamat teele pandud. Kui tundsime huvi, mis eesmärgil eestikeelset raamatut Inglismaale saada sooviti, saime osaliseks imelisest hobist. Nimelt kogub Marta Alice raamatuid kogu maailmast ja teeb neist toredaid animatsioone. Vajutades kõrval olevale raamatu pildile saate näha meie raamatu animatsiooni. Jagame meelsasti Teiega tema instagramikontot, kust ka kõigi teiste maade raamatute animatsioone oma silmaga näha võite.
“Alice Imedemaal” on inglise kirjaniku Lewis Carrolli 1865. aastal ilmunud lasteraamat. Lugu räägib tüdruk Alice’ist, kes kukub küülikuurgu ja satub fantaasiamaailma, milles elavad veidrad inimesesarnased olendid. “Alice imedemaal” kuulub maailma lastekirjanduse klassikasse, ühtlasi peetakse seda briti absurdikirjanduse üheks parimaks näiteks.
1871 detsembris avaldati “Alice peeglitagusel maal”. Selles läheb Alice, kes on nüüd pool aastat vanem, kassipoegadega mängust haaratuna läbi peegli ja sattub maailma, mis kujutab endast hiiglasuurt malelauda.
Raamatute tekstis on ohtralt loogika- ja sõnamänge, mistõttu raamat on populaarne mitte üksnes lastekirjandusena, vaid ka täiskasvanute seas. Nende ainetel on loodud arvukalt filme, koomikseid, mänge, maale, näidendeid jm
Raamatu autor Lewis Carroll (27.01.1832 – 14.01.1898), kodanikunimega Charles Lutwidge Dodgson, oli tuntud matemaatik. Ratsionaalse matemaatikuna ja vasakukäelisena oli ta äärmiselt loominguline ja tahtis astuda kunstiülikooli, kuid tema isa positsioon Oxfordi ülikoolis viis temagi sinna. Koolis rangelt puine ja igav matemaatika ja loogika õpetaja, oli eraelus humoorikas ja mänguline, hea laulja. Charles Lutwidge Dodgsoni hobi oli fotograafia, millega ta alustas 1856. Tänapäeval peetakse teda üheks Victoria ajastu parimaks fotograafiks. Kirjanikuna hoidis ta oma isikut saladuses ja tema kirjutamisest teadsid vaid tema lähedasemad sõbrad.
Ta oli väga häbelik ja seisis silmitsi paljude haigustega. Dodgsonil oli diagnoositud Aspergeri sündroom, aktiivsus- ja tähelepanuhäire, obsessiiv-kompulsiivne häire, kroonilised migreenid, epilepsia, kogelemine, probleem kuulmisega, samuti oli tal väidetavalt Toddi sündroom, mis on tuntud kui haruldane neuroloogiline häire, mis põhjustab kummalisi hallutsinatsioone. Autistlik Dodgson eelistas igal juhul laste seltskonda ja nendega suheldes ta ei kogelenud.
Peategelase prototüüp Alice Pleasance Liddell (hiljem Alice Hargreaves) oli Oxfordi Ülikooli Christ Churchi kolledži dekaani Henry Liddelli tütar. Dodgson oli perekonna sõber, kes oli alati valmis võtma väikseid tüdrukuid kaasa jõeäärsele piknikule või linnareisile. Ühel paadisõidul Thamesil sai alguse lugu, kus peategelase nimi oli Alice. Nädalast nädalasse rääkis ta tüdrukutele Alice’i uutest ja põnevatest seiklustest. Tema sõber George Macdonald, selle aja parimate lastelugude autor, oli lugudest nii lummatud, et tegi ettepaneku need avaldada.
Kahekümnendates aastates Dodgson teeb Liddelli perekonnale ettepaneku asuda korraldama abielu Alicega, kuid Liddellid keelduvad abielust, sest eelistavad tütrele kõrgema seisusega meest.
See kultuurilooliselt tähtis hoone asub Tartus, Raja 31a. Maja arhitekt on soomlane Valter Thomé. Maja on tähtis Soome arhitektuuri ja Eesti ehitamiskunsti näide. Maja sai valmis 1914. aastal. Hoone ehitati rahvaluuleteadlase ja diplomaadi Oskar Kallase ja kirjanik Aino Kallase koduks tolleaegse Tartu piiridest väljapoole, Maarjamõisa alale. Uusklassitsistlikus stiilis häärberi tagaküljele viib Raja tänavast allee. Maja esikülg on aia poole.
Kallased elasid Tartu majas 1914-1918.
Aastatel 1923 – 1932 a. oli hoone linna lastekodu „Lastela“kasutuses.
Hiljem olid hoone omanikeks kirjanik Jaan Kaplinski vanavanemad, kelle juures möödusid ka Kaplinski esimesed eluaastad.
Pere pidi Saksa sõjaväe nõudmisel majast lahkuma 1943. aasta lõpus
II Maailmasõja päevil paiknes hoones Saksa sõjaväe staap.
Aino Kallas (1878–1956) oli proosa- ja draamakirjanik, esseist ja kriitik. Abiellus eestlasest teadlase, koolimehe ja Eesti diplomaadi Oskar Kallasega 1900. aastal. Teda on nimetatud ka soome-eesti ühiskirjanikuks, sest sünnipärase soomlasena kirjutas ta soome keeles, kuid kasutas oma teoste ainesena valdavalt eesti materjale. Peaaegu kõik tema teosed avaldati pärast Soomes ilmumist ka Eestis. Tema teoste peamine tõlkija oli F. Tuglas, mõnede tööde puhul ka G. Suits, J. Aavik jt. Aino Kallas kuulus rühmituse „Noor-Eesti” siseringi.
Oskar Kallas osales Miina Härma Gümnaasiumi asutamises 1906. aastal ja oli selle kooli esimene juht. Samuti juhtis ta alates 1907. aastast Eesti Rahva Muuseumi asutamist. Kallas aitas täiendada EÜSi raamatukogu, mis kingiti muuseumile, millest kasvas hiljem välja Eesti Kirjandusmuuseum.
1903–1918 elati Tartus. 1918. aasta detsembris määrati Oskar Kallas Eesti esimeseks asjuriks ja hiljem saadikuks Helsingis, mis tähendas ka Aino Kallasele silmatorkavat positsiooni oma sünnimaal. Aastatel 1919–1922 elatigi Helsingis. 1922. aastal asus Oskar Kallas tööle saadikuna Londonis, kus veedetud 12 aastat olid Aino Kallase jaoks rahvusvahelise aktiivsuse, avalikkuse ees olemise ja vabaduse aeg.
Aastatel 1934–1944 elati Tallinnas. Eesti okupatsioon ja sõja-aastad tähendasid Aino Kallase jaoks kahe lapse surma, kahe kodumaa kaotust ja põgenemist Rootsi 1944, kus ta abikaasa Oskar Kallas suri juba 1946. aasta jaanuaris. Soome naasis Aino Kallas püsivalt alles 1953. aastal pärast seda, kui sai sünnimaa kodakondsuse.
Aino ja Oskar Kallasel sündis viis last: Virve (1901–1953), Laine (1902–1941), Sulev (1904–1941), Lembit (1906, suri imikuna) ja Hillar (1910–1978).
Abikaasad puhkavad Julius Krohni perekonnahauas Helsingi Hietaniemi kalmistul.
Raimond Valgre laulus “Sinilind”, mille pöördumise aadressiks on kujutletav armastatu, torkab silma kohe esimese reana meenutus sinilinnu muinasjuttu jutustavast emast
Muinasjuttu sinilinnust rääkis mulle ema,
kui veel olin väike ja uni vaevas mind.
Siiski näib see vana lugu tuhat korda kenam
nüüd, kus tunnen tõeliselt sind
Millisest muinasloost võis pärineda Valgre ema Linda jutustatud sinilind?
See lugu võis tuleneda eestlaste rahvaluulest, kus maailm tekkib ilmalinnu munast. Kõigepealt oli suur õunapuu, millelt kukkuv õun veereb vette ja moondub linnuks. Seesama lind ehitab pesa kuldsesse põõsasse, muneb sinna munad, millest luuakse maailm. Lind on sinist värvi:
Sinikirja linnukene,
sinikirja, siibakirja.
See lugu võis samas olla ka ümberjutustus belgia kirjandusklassiku Maurice Maeterlincki (1862–1949) romantilis-filosoofilisest näidendist “Sinilind” (1909). Selles loos otsivad puuraiduri kümneaastane poeg Tyltyl ja tema kuueaastane õde Mytyl unes viibides sinilindu, kes raviks terveks neid imedemaale juhatanud haldja tütre. Otsingutes jõuavad lapsed Mälestustemaale, Öö paleesse ja Valguse templisse. Sinilind jääb küll leidmata, ent ärgates tundub tavaline elugi ning lapsi ümbritsevad asjad imelistena.
Kes sinilindu oma silmaga Eesti looduses näha soovib, peaks otsima sinise sulestikuga sinitihast või meie jõeäärte kõige sinisemat lindu jäälindu.
Maailmas ringi rändajad hoidku silmad lahti Ameerikas, sinilinnud perekonnast Sialia on üks väheseid rästaste perekondi Ameerikas. Küllap seetõttu lauldakse sinilinnust ka ameeriklaste Harold Arlen & E.Y. Harburg laulus “Somewhere over the rainbow”, mis valiti Ameerika Recording Industry Association ja National Endowment for the Arts poolt 20. sajandi lauluks nr 1. Laulu kõlas esmakordselt filmis “Võlur Oz” 1939. aastal
Somewhere over the rainbow, bluebirds fly.
Birds fly over the rainbow; why, then, oh why can’t I?
.
Rahvasuus Rummu Jüriks kutsutud mees sündis 1856. a. Kehtna valla talurentniku Jaan Rummo ja tema naise Anu esimese lapsena. Noorukina olnud ta Kehtna mõisas toapoisiks ja õppinud seal pisut saksa keelt. Kord varastanud ta mõisast oma haige isa jaoks tüki liha (teiste andmete järgi pudel veini), mille eest härra lasknud talle tallis korraliku keretäie anda. Mõni aeg hiljem mõistnud Harju maakohus talle 6 kuud vangistust, sest ta varastanud vene rändkaupmehelt kaupa. Pärast vabanemist varastanud ta taludes, hiljem röövinud mõisates.
Korduvalt peetud ka tema peale ajujahti, mitmel korral tabatudki, aga iga kord õnnestunud tal põgeneda. Seda isegi Tallinna lossivanglast, kus ta roninud läbi lae ning lõpuks laskunud lossitornist köit mööda alla.
Ajalehed tõid näiteid, kus ta “uhket meelt” üles näidanud ning vaeseid abistanud. Nii maksnud ta söögiks tapetud põrsa (teiste andmete järgi kana) eest vaesele lesele 25 rubla. Teatati ka tema “isesugusest kirjavahetusest, kus ta kõik kirjad hoolega nummri alla paneb, nagu ametlikud kohtukirjad”. Eestimaa mõisnikekogu lubas tema tabajale tasuks 100 rubla, millele Tallinna linnavalitsus veel 75 rubla lisas.
15.detsembril 1879 tabati Jüri Rummo lõpuks oma koduvallas Kehtna vabadiku Jaan Seimanni juurest. Jüri Rummo oli siis 23-aastane. Ka seekord olnud ta kinnipidamisel haagikohtuniku juures oma rauad läbi viilinud ja ühe seinapalgi läbi lõiganud. Tallinna toodi ta raudus, kahe kõrval istuva saatja vahel saani külge seotult. Tallinna lossivanglas kohandati tema jaoks eriline kamber kahekordse lae ja põrandaga ning rautatud uksega, mille võti oli vangla inspektori käes. Algul kinnitati Jüri raudus käed raudlati külge, nii et ta ise polevat süüagi saanud, vaid valvurid söötnud teda “nagu väikest last”. Jüri kuulutas näljastreigi. Siis teatas vangla inspektor, et latt olnud vaid seni, kuni kambrit veel viimistletud, nüüd olevat Rummol ainult käed raudus. Päevapiltniku juurde viidi raudus Jüri 9 valvuri saatel, kellest üks oli ratsa.
Harju maakohtu otsusega mõisteti Jürile 6 aastat sunnitööd vabrikutes, kuid Ülemkohus tõstis karistusmääre 15-le, arvestades eriti röövimist Sausti mõisas, kus ta oli ähvardanud kõik Eestimaa mõisad paljaks röövida.
Pärast Jüri Siberisse saatmist ilmus mõnedes ajalehtedes sõnum tema põgenemise kohta teel. Eestimaa mõisates alanud paanika. Sõnum osutus ekslikuks, nähtavasti valvati Rummot ka teel erilise hoolega. Tema käekäigust Siberis toob oma mälestustes usaldavaid andmeid vaid sunnitööliste laagrite ülevaataja krahv Alfred Keyserling (pärineb Keyserlingide suguvõsa Kaunase harust, õppis 1882-1887 Tartu ülikoolis õigusteadust ja majandust ning seejärel töötas Amuuri piirkonna kindralkuberneri ametkonnas), kes kohanud Rummot Aleksandrovskoje vanglas (praeguses Irkutski oblastis), kus Rummo teda vihelnud ja masseerinud. “Ma võtsin rikastelt ja andsin vaestele”, rääkinud vang. “Ma võisin minna kuhu tahes, kui vaid ütlesin, kes olen. Igal pool võeti mind vastu, pandi paremad söögid ja joogid ette, naised rippusid mul kaelas”
Hiljem saadi teiste Siberi eestlaste kaudu veel katkendlikke teateid Rummu Jürist. Ta oli Siberis abiellunud, kosides ühe eestlase. Karistusaja möödumisel oli ta oma energia rakendanud töösse, ta seadis sisse suure vooriäri. Iga päev olnud tal kümmekond poissi hobustega väljas. Sama allika järgi oli Rummul kaks tütart.
1929. aastal Rummu Jürist tehtud film omastele ei meeldinud. Stsenaariumi kirjutaja ja lavastaja olid annud oma fantaasiale liialt suure voli ning see Rummu Jüri, keda näidati kinolinal, oli võõras neile, kes teda isiklikult tundsid. Rummu Jüri omastel oli kavatsus filmiprodutsent kohtusse kaevata, et tõde jalule seada. Pöörduti koguni advokaadi poole, aga kuna kuludeks minevat vähemalt 100 krooni, otsustati asi sinna paika jätta.
Leo Normet ja Edgar Arro on kirjutanud opereti “Rummu Jüri” (1954), mis on Vanemuise menukaim tükk läbi aegade.
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=maahaal19350315.2.34
https://ajapaik.ee/photo/317997/portree-juri-rumm-rummu-juri/
