kirjanikud Archives

Postitatud 23. sept. 202221. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Armastusromaan – üks enim müüdud kirjandusžanr.

Armastusromaan - üks enim müüdud kirjandusžanr.

Uksele koputav sügis on ideaalne aeg, kus istuda diivanile koos kuuma tassitäie lemmikteega, mähkida end pehme teki sisse ja lugeda kaasakiskuvat romantikaromaani, sukelduda intriige ja ootamatuid pöördeid täis peategelaste ellu ning võib-olla isegi pisaraid paotada.

Paljude jaoks on just armastusromaanid suurepärane viis igapäevaelust põgenemiseks.

Armastusromaan on olnud võidukas alates eelmise sajandi keskpaigast. Selle sihtrühmaks on peamiselt naised ja seda nimetatakse sageli halvustavalt triviaalseks kirjanduseks. Tegelikult tähendab triviaalne lihtsalt “kõigile kättesaadavat”, mis peaks olema kirjanduse positiivne omadus. Vastandina banaalsele, mis tähendab “mahe, hakitud”. Kuid armastusromaan ei pea olema banaalne.

Armastusromaanide žanr hõlmab paljusid kategooriaid: see võib olla realistlik, fantastiline, erootiline, kaasaegne või ajalooline.

Hea armastusromaani aluseks on peategelaste kannatused. See ei köidaks ühtki lugejat, kui romaani ilmuks kaks tegelast, kes armuksid ja ratsutaksid rõõmsalt päikeseloojangusse. Hea armastusromaan vajab takistusi, valu ja konflikte, vastast, kes võitleb samuti armastatu südame eest, tööd, mis konkureerib armastajate õnnega. Lugejad tahavad kogeda heitlikkust ja kannatusi.

Tegelase loomine nõuab enamat kui nime, konkreetset välimust või vanust – peensused on need, mis äratavad tegelased ellu ning tekitavad lugejates emotsioone ja veetlust. Olgu need siis hobid, eelistused, anded, isikuomadused või puudused. Hea armastusromaan ergutab kujutlusvõimet, apelleerib meeltele ja äratab lugejas emotsioone.

Armastusromaani struktuuris on peaaegu alati sarnaselt kolm vaatust: nad kohtuvad – nad kaotavad üksteise – nad saavad taas kokku. Peaaegu alati on armastusromaan õnneliku lõpuga, sest lugejale meeldib lõpetada rahuloluga ja teadmisega, et lootust on Aga kas see peabki nii olema?

Loomulikult on ka suurepäraseid romaane, millel pole õnnelikku lõppu. Heaks näiteks on siin “Tuulest viidud“. Sarjade autorite jaoks on üsna ahvatlev olla õnneliku lõpuga ihne. See vallandab lugejas tungi tahta kohe järgmist osa lugeda.

Armastusromaanide kroonimata kuninganna on Barbara Cartland. Maailma tuntuim armastusromaanide autor on kirjutanud 723 raamatut, mida 36 keeles oli müüdud üle miljardi eksemplari. Barbara Cartland on maailmas enim tõlgitud autoritest kuues ning müüginumbritelt kolmas, temast eespool on vaid William Shakespeare ja Agatha Christie. Kirjutades keskmiselt kakskümmend kolm raamatut aastas, on tema nimi kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma kõige müügimenukamate teoste autor. Romantilise kirjanduse kuninganna Barbara Cartland riietus küpses eas pealaest jalatallani roosasse, sõi iga päev 88 vitamiinitabletti ning värvis ripsmeid saapaviksiga. Ekstsentriline armastusromaanide autor oli ühtlasi printsess Diana kasuvanaema, tema tütar Raine abiellus 1970ndail printsess Diana isa krahv Spenceriga.

Barbara Cartland suri 2000. aasta mais seitse nädalat enne oma 99. sünnipäeva. Jäädes lõpuni ekstsentrikuks, lasi ta end matta pappkirstus oma kodumaja Camfield Place’i aeda kuninganna Elizabeth I istutatud tamme alla.

Cartland sai Eestis eriti kuulsaks 2011. aastal, kui kultuuriminister Rein Lang avaldas arvamust, et raamatukogud ei peaks riigi raha tema raamatute soetamiseks kulutama.

Kui aga rääkida sellest, millised armastusromaanid on kõige loetumad kogu maailma raamatukogudes, siis võib arvata, et üks usaldusväärsem on pea 100-aastase ja maailma kõige müüduma ajakirja „Reader’s Digest“i maailma armastusromaanide TOP 10. Toome siinkohal ära neist eesti keeles ilmunud romaanid

Colleen McCullough “Ogalinnud”
Emily Brontë “Vihurimäe”
Michael Ondaatje “Inglise patsient”
John Fowles “Prantsuse leitnandi tüdruk”
Kazuo Ishiguro “Päeva riismed”
Lev Tolstoi “Anna Karenina”
Diana Gabaldon “Võõramaalane”
Luanne Rice “Tähed juhatavad koju”

Aastaid tagasi korraldas Vikerraadio armastuse suve raames kuulajate seas küsitluse, et selgitada välja parimad armastusromaanid. Vikerraadio kuulajad nimetasid kokku 186 teost. Neist kümme esimest said üle poole antud häältest:

Charlotte Brontë “Jane Eyre”
Erich Maria Remarque “Triumfikaar”
Anton Hansen Tammsaare “Elu ja armastus”
Margaret Mitchell “Tuulest viidud”
Jane Austen “Uhkus ja eelarvamus”
Erich Segal “Armastuse lugu”
Robert James Waller “Madisoni maakonna sillad”
Emily Brontë “Vihurimäe”
Gabriel Garcia Márquez “Armastus koolera ajal”
Lev Tolstoi “Anna Karenina”

Postitatud 7. sept. 202212. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

Koolilood. Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli…

Koolilood. Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli...

..peame alustama sellest, et Jaan Rannapi lõbusate ja õpetlike lugude seltsis on üles kasvanud juba mitu põlvkonda koolilapsi. Rannap on hea koolielu tundja, kes jälgib elu läbi huumori- või satiiriprisma. Rannapi koolilood on muhedad ja südantsoojendavad. Üks osa koolilugude ainest on pärit Rannapi enda koolipõlvest, suur osa tähelepanekuid on kogunenud aga tööst ajalehe “Säde” ja ajakirja “Pioneer” juures.

Kuigi tema kangelased käisid koolis siis, kui kanti punaseid kaelarätte ja suurem osa ettevõtmisi oli seotud pioneeritööga, jäid lapsed ikka lasteks oma mängude, viperuste ja vempudega, mida jagub koolilugude igale leheküljele.

Rannapi koolillood saavad alguse raamatuga „Salu Juhan ja tema sõbrad“(1964). Salu Juhan peab kirjutama rühma kroonika. Juhan arvab, et kroonikas peab olema kajastatud kõik, mis huvitavat või naljakat juhtunud on ja nii selguvad kõik tema sõprade veidrused, naljad ja põõrased juhtumised. Jaan Rannapi raamatute tegelased pole mingid pailapsed, vaid uudishimulikud tegelased, kellega juhtub nii mõndagi. Ning lõpp on sageli „õnnetu“ või kõige paremas mõttes õpetlik.

Eesti lastekirjanduse klassikasse kuulub Rannapi raamat „Agu Sihvka annab aru”, mis on kuuenda klassi pioneeri Agu Sihvka seletuskirjade kogum. Iga kord kui minategelane on millegagi hakkama saanud, tuleb tal „kõik ausalt ära rääkida“ ja tõendada olenevalt tekkinud olukorrast, kas õppetöökoja juhatajale, kooli direktorile, klassijuhatajale, kooli arstile , et ta tegutses parimate kavatsustega. Esimene Agu Sihvka raamat ilmus 1973. aastal, värskeim 2020. See raamat on suurepärane õpik selle kohta kuidas musta valgeks rääkida. Agu Sihvka on ju sedasorti tegelane, kes püüab ennast alati õigustada. Juhtugu ükskõik mis, aga tema süüdi ei ole! Niisuguseid lapsi oli siis, on praegu ja on ka tulevikus. Musteräparduja Agu Sihvka ning aruande vorm, mille Rannap on tema tempudest jutustamiseks valinud on ideaalne, omas žanris. Noore lugeja samastumine tegelastega on tagatud: pole võimalik mitte kaasa elada poisile, keda täiskasvanud süüdistavad. Paturegister omakorda on ajastuomaselt loosunglik ja jabur. Kuigi Agu Sihvkal ei õnnestu end kordagi süüst puhtaks pesta, on iga lugeja valmis süüd temaga jagama – niivõrd sümpaatsed on pahategude tagamaad.

Agu Sihvka juhtumiseks kirjutatud lugu, kuidas tõukekelk tukkuva hobusemehe ree külge seotakse ja hobust siis pasunahüüuga ergutada püütakse, on üks vähestest seikadest, mille Rannap otse oma elust on maha kirjutanud.

Lood nendest raamatutest on ilmunud ka kogumikes „Musta lamba matused“ ja „Koolilood“

Lustakat lugemist koolielust pakuvad ka Toivo ja Tõnis Tootseni lood. Toivo Tootsen lõi oma koolilugude tarbeks tegelase Jõhvi Joosep. Jõhvis ta ei ela, teda ainult hüütakse nii. Ta on pikk ja peenike ja oskab igale poole ning igalt poolt jälle tagasi välja vingerdada. Ta ei püsi paigal ja olevat ülepea üks suur jõhv või rüblik. Õpib Joosep Kergemeele 8-kl. Koolis. Joosep on heatahtlik, aga oma heas tahtmises sageli koomiliselt äparduv, sümpaatne naljanina. Esimene kirjutis „Sädeme“rubriigis „Jõhvi Joosepi jutunurk“ ilmus laupäeval, 28. novembril 1964. Raamat ise ilmus 1975. Kokku ilmus Jõhvi Joosepi raamatuid koguni viis, neist kahes viimases on lisandunud tänapäeva koolielu temaatikat poja Tõnis Tootseni kaasabil.

Hoopis teistliiki lugemine on Raimo Männise „Kiviküla kooli poisid“ (1974), mi on tihti ka koolilapsele soovitatud kirjanduse nimekirjas Jutustuse tegevus toimub Teise maailmasõja järgsel ajal makoolis, kui tehakse veel vahet kommunistide ja Saksa poolel võidelnute vahel. Autor jutustab ühe maakooli elu argipäevadest, koolipoiste tegemistest-pahandustest internaadielust ja laste omavahelistest suhetest. Jutustus võlub aine tundmise ning karakterite meisterliku väljajoonistamisega. Raamat oli mõeldud lasteraamatuna, kuna räägib nn mittetäieliku keskkooli elust. Need koolid olid seitsmeklassilised. Üllataval kombel aga hakati „Kiviküla kooli poisse” pidama mitte laste-, vaid noorsooraamatuks.Kuna enne sõda ja sõja ajalgi oli koolikohustus kuus aastat, siis need, kes tahtsid edasi keskkooli minna, pidid kusagil seitsmenda klassi lõpetama. Seetõttu oli ka Kiviküla kooli seitsmendas klassis täisealisi noormehi, kellest ei saanud ju kirjutamata jätta. Raamatule on hilisemalt ilmunud ka järg „Talv ja kevad Kivikülas“

Postitatud 25. aug. 20224. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

Kooliharidus Eestis läbi aegade.

Kooliharidust Eestis läbi aegade

Kui hariduse all mõelda tarkuse edasiandmist põlvest põlve, siis on eesti nagu kõikide rahvaste haridus sama vana kui rahvas ise.

Eesti kooli ajalugu algab 13. sajandil. Esimesed koolid olid ladinakeelsed, asusid toomkirikute ning kloostrite juures ja neid nimetati seetõttu toomkoolideks ja kloostrikoolideks.

Teadaolevalt 1470 jõuavad Tallinnasse esimesed trükitud raamatud – piiblid, psaltrid, kaanonid, mis on veel ladina keelsed.

Reformatsiooni (algas 31. oktoobri sündmustega 1517) käigus tekkinud luterlus nõudis emakeelse jumalasõna jõudmist igaüheni ja seega vajas ta ka rahvakoole, kus nii kirja- kui jumalasõna õppida ja õpetada, pannes nii aluse süsteemsele ja põlisrahvakeelsele kooliharidusele. Esimesed eestikeelsed koolid, kus said õppida vaid vähesed lapsed, avati linnakirikute juures umbes 500 aastat tagasi. Seal õpetati lugemist ja kirikulaulu.

1535 valmib Wittenbergis Hans Luffti trükikojas kakskeelne (alamsaksa ja eestikeelne) katekismus, mis on esimeseks eestikeelse raamatu trükiseks.

Rootsi võimu ajal avati 1630 Tartus kindralkuberner Johan Skytte eestvedamisel ja 1631 Tallinnas akadeemilised gümnaasiumid, kus hakatakse õpetama ladina, kreeka, heebrea ja prantsuse keelt, ajalugu, kõnekunsti, loogikat, matemaatikat.

1632. aastal muudeti Tartu gümnaasium Tartu ülikooliks. Eestlastest üliõpilasi sellel ajal veel ei olnud, õppuriteks olid peamiselt sakslased ja rootslased. Academia Gustavianas oli filosoofia-, usu-, õigus- ja arstiteaduskond.

1641 trükitakse Tallinnas esimene eestikeelne aabits.

Õpetajate väljaõpetamist alustati rohkem kui 300 aastat tagasi, aastal 1684. aastal tollase Tartu lähedal (nüüd Forseliuse park Tähe tänaval) Wittenbergi ülikooli kasvandiku, Harju-Madiselt pärit Bengt Gottfried Forseliuse (1660–1688) initsiatiivil. Tema algatatud kutseliste koolmeistrite koolitust oli omal ajal ainulaadne Euroopas. Muuhulgas järgiti Forseliuse seminaris ka pedagoogika ühe rajaja Jan Amos Komensky (1592–1670) seisukohti selle kohta, et õpetuses tuleb järgida lapse loomulikku arengut, et jagatav haridus peab olema rahvuslik ja teadusel põhinev, õpetada tuleks seisusest sõltumata kõiki lapsi. 1686. aastast alustasid Forseliuse kasvandikud õpetajatööd üle Eesti ja panid nii aluse Eesti rahvakoolile. Nelja tegutsemisaasta jooksul anti haridust 160 poisile, st. loodi kriitiline hulk esimese põlve maaharitlasi.

1687.a. otsustas Liivimaa maapäev, et igasse kihelkonda peavad mõisnikud laskma ehitada kooli ja maksma sealsele koolmeistrile palka. Koolide kõrval omas lugemisoskuse omandamisel olulist osa ka koduõpetus. Edaspidi hakatigi koolidesse nõudma eeskätt neid lapsi, keda kodus ei suudetud õpetada.

18. sajandi algul langes Eesti Põhjasõja tagajärjel Vene võimu alla. Sõda ja sellele järgnenud katk viisid rahva väljasuremise äärele. Hakkas arenema kutseharidus, mis teenis Venemaa sõjalisi ja tööstuslikke huve. 1719. aastal Tallinnas avati vene õppekeelega nn admiraliteedikoolid, milles peale alghariduse andmise oli ette nähtud ka laevaehituse ning suurtükiasjanduse õpetamine. Samuti tegutses mõnda aega navigatsioonikool Narvas.

1721 Halles trükitakse Eestimaa Konsistooriumi kirjastamisel eesti rahva seas 18.sajandil kõige levinum lugemisraamat – “Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat“. Selles neljaosalises käsiraamatus on katekismus, evangeeliumid ning epistlid, lauluraamat ja palveraamat.

1739. aastal anti Tallinnas välja eestikeelne Piibel. Emakeelse Piibli olemasolu mõjutas otsustavalt eestikeelse vaimuliku kirjanduse ja eesti kirjakeele arengut. Nii võib alates 18. sajandi teisest kolmandikust kõnelda täiskasvanute laialdasest iseõppimisest ja lastele kodusest kirjaõpetamisest.

18. sajandi teisel poolel tehti esimesi katseid üldise koolikohustuse kehtestamiseks. 1765. aastal anti välja koolipatent niinimetatud Browne`i patent, mille järgi võisid vanemad, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, oma lapsi kodus õpetada. Nende laste jaoks, kel puudusid õppimisvõimalused kodus, pidid vähemalt viie adramaa suurused mõisad asutama kooli. Mõisnikud, kes ei asutanud koole, pidid kirikukassasse maksma kümme taalrit. Igalt kihelkonnalt nõuti kihelkonnakooli asutamist. Kihelkonnakool asus kohaliku kiriku juures, mõisakool mõisa juures, külakooli peeti küla talutares ning seal käisid küla ja selle lähema ümbruse lapsed. Küla- ja mõisakoolides hakkasid käima ka tüdrukud. Et kodu ja mõis ei kaotaks liigselt laste tööjõudu, oli õppetöö kestuseks ette nähtud aeg mardipäevast lihavõtteni. Kokku oli 18. sajandi lõpupoole Eestis koole umbes 600.

1766 hakkab ilmuma Põltsamaa arsti Peter Ernst Wilde väljaandena esimene eestikeelne nädalaleht “Lühhike öppetus”, milline käsitleb arstlike nõuannete kõrval ka haridusküsimusi.

Liivimaal loeti pärast 1819. aasta talurahvaseaduse väljaandmist kooliealisteks kõik lapsed 8. eluaastast kuni 16. eluaastani (leeriminekuni). Endiselt jaotati lapsed kahte kategooriasse: kodu- ja koolilapsed. Koolilaste kohustuslikku õppeprogrammi kuulus lugemine, katekismus ja laulmine. Oli tavaline nende vabastamine koolist, kes oli kodus lugema õppinud ja nõutud katekismusetekstid meelde jätnud. Kodusõppijad käisid tavaliselt kord kuus koolmeistrile oma teadmisi näitamas. Need, kes koduõpetust ei saanud, pidid koolis käima 10. novembrist 10. märtsini. Koolis sunniti lapsi käima rahatrahvi ähvardusel. Puudutud päeva eest tuli maksta 5 kopikat. Sellist kooli nimetati ka trahvikooliks.

Koolikohustus kehtestati 1860. aastatel. Koolis pidid lapsed käima 10.–13. eluaastani. Algul kestis õppimine üks-kaks talve.

1860.–1870. aastad said murranguliseks ajajärguks, kujunes välja eesti rahvuskultuuri teadlik arenemine ja eesti haritlaskond. Noore maaintelligentsi moodustasid rahvakooliõpetajad. Nendest said rahvusliikumise juhid, seltsielu organiseerijad, eesti kirjanduse ja ajakirjanduse levitajad ning raamatukogude asutajad. Sel perioodil pandi alus eesti muusikale, teatrile, kujutavale kunstile, uuele kirjakeelele ning rahvuslikele teadustele.

Laialdane uute ainete õpetamine külakoolides tekitas vajadus uute õppevahendite järgi. Pöördelise tähtsusega oli petrooliumilambi jõudmine koolitarre 1860. aastate lõpul, millega kaasnes kolipäeva üldine pikenemine ja paremaks muutusi õhtused õppimistingimused. Enne seda kasutati rasvaküünlaid ja peerge. 1874. aasta kooliseadus nõudis, et koolis oleksid jalaga tahvel, suur arvelaud, koolmeistri kateeder, gloobus, Euroopa, Balti kubermangude ja Palestiina seinakaart, üks mänguriist (klaver või hormoonium), pikk joonlaud ja kapp õppevahendite jaoks. Krihvli ja tahvli kõrval võeti kasutusele paber, tint ning terassulg. Sajandi lõpul võeti kasutusele grafiitpliiats. 1870. aastatel muutusid kirjutusvihikud juba tavaliseks koolivahendiks. Vihik oli siiski suhteliselt kallis. Tihti osteti koolidele koolikassa rahaga suurem kogus paberit, millest lasti valmistada või tehti koguni ise vihikuid.

Raamatute trükkimisel saavutas esikoha ilu- ja õppekirjandus ning hakkas arenema eestikeelne teaduslik kirjandus. Raamatuköitjate, rändkaupmeeste ja koolmeistrite asemel hakkasid raamatuid levitama raamatukaupmehed.

1879 tuleb müügile esimene eestikeelsete kirjadega gloobus nimetusega “Maailma-kera.”

1880. aastate teisel poolel algas eesti kooli ajaloos venestamise ajajärk. Uue määruse alusel lubati emakeeles õpetada koolides ainult kahel esimesel õppeaastal, kuid hiljemgi jäid emakeelseteks eesti keele, usuõpetuse- ja kirikulaulutunnid.

1893. a. saadeti kõikidesse koolidesse tüüptunniplaanid. Õppetöö algas kell 9 hommikul. Koolipäev lõppes kell 16. Kaugemal elavad lapsed jäid kooli ja õhtupoolikul võeti läbi üles antud õppetunnid. Hilissügisel ja talvel ööbisid ka lähemate külade lapsed koolimajas, sest teed olid porised ja talvel kinni tuisanud, lastel aga polnud korralikke jalatseid. Suur osa ajast pühendati koolis vene keele õppimisele. Alustati tähtede lugemisest ja kirjutamisest, järgnes sõnade ning lausete päheõppimine ning ärakirjutamine. Enamasti jäid vene keele õppimistulemused kesiseks, sest kas ei tundnud õpetaja keelt või ei suudetud äratada huvi õppimise vastu. Vene keelt läks aga vaja edasiõppimiseks, ametlikuks asjaajamiseks ja keeleoskus tõi kergendust ka kroonuteenistuses.

Tänu koolide üsna ühtlasele levikule ja luterlikule lugemistraditsioonile oli Eesti rahvas 20. sajandi algul kirjaoskaja.

Pärast Eesti riigi loomist 1918. aastal kehtestati ühtluskooli süsteem, mille esimese astme moodustas kuueaastane emakeelne, kohustuslik, maksuta ja ilmalik algkool. Algkoolid olid valdavalt segakoolid, keskkoolid aga sageli poiste- või tüdrukutekoolid.

1930. aastad tõid aga kaasa koolisüsteemi diferentseerumise, mille tulemusel kannatasid oluliselt ühtluskooli põhimõtted. Algkooli lõpetanute seas tugevnes konkurents edasiõppimise võimaluste pärast üldhariduslikus keskkoolis. Näiteks 1938. aastal sai nendest, kes soovisid keskkoolis edasi õppida, selle võimaluse osaliseks vaid ca 60%. Keskkool oli maksuline.

1930ndate lõpuaastail oli Eesti Vabariigis nelja erinevat tüüpi kutsekoole: põllumajanduslikud, majanduslikud, tehnilised ja kodumajanduslikud. Kutsekoolides õppijad võisid olla väga erineva eelneva haridustasemega 4-aastasest algharidusest kuni 9-klassilise reaalkoolini, ka õppeaeg erines kutsekooliti 1 kuni 4 aastani.

Rahvusliku kõrghariduse tähtsaimaks keskuseks oli Tartu Ülikool, mis avas oma uksed iseseisva Eesti Vabariigi tingimustes 1919. aastal. Ülikooli struktuuri kuulusid siis usu-, arsti-, õigus-, filosoofia-, matemaatika ja loodus-, põllumajandus- ja loomaarstiteaduskond. 1928. aastal avati uue haruna Kehakasvatuse Instituut, 1938. aastal majandusteaduskond ning Riigikaitselise Õpetuse Instituut. Aastail 1919–1939 lõpetas Tartu Ülikooli 5751 üliõpilast, kellest umbes veerand olid naised.

Lisaks Tartu Ülikoolile koolitasid kõrgharidusega spetsialiste ka teised õppeasutused – insenerid tulid Tallinna Tehnikumist (1938. aastast Tallinna Tehnikaülikool), kõrgharidusega kunstnikud eraõiguslikust kunstikoolist “Pallas” ja 1938. aastast ka Riigi Kõrgemast Kunstikoolist, muusikud Tallinna Kõrgemast Muusikakoolist (1923. aastast Konservatoorium). Eestis võis omandada ka kõrgemat sõjalist haridust.

Eesti okupeerimisest 1940. aastal ja edasi sõjajärgsel perioodil kehtis Eestis Nõukogude Liidu koolikord. Alates 1918. aastast kehtestati NL koosõpe, koolid olid kirikust lahutatud, tasuta. Õpilased võisid olla osalisel riiklikul ülalpidamisel, saada riiklikku stipendiumi. 1949. aastast kehtis 7-klassiline kohustuslik põhiharidus, mis 1958–1963 aastatel muudeti 8- klassiliseks, 1976. aastal kehtestati üldine kohustuslik keskharidus (10 klassi venekeelses, 11 klassi eesti koolis). 1980. aastate algul omas keskharidust 99% 18-aastatest. Erinevalt muust Nõukogude Liidust töötasid Eestis nn süvaõppega ehk kallakuga koolid (füüsika-, matemaatika-, kunsti-, võõrkeelekallak). 1987. aastal läksid eestikeelsed koolid järk-järgult üle 12-aastasele õppele.

Tänane Eesti haridussüsteem koosneb riiklikest, munitsipaal-, avalikest ja eraharidusasutustest. 1995. aastast on Eestis üldhariduskool 12-klassiline (9-klassiline põhikool ja 3-klassiline keskkool ehk gümnaasium). 2011. aastast algas põhikooli- ja gümnaasiumiastme eraldamine institutsionaalselt erinevateks koolideks. Seadusega on määratud koolikohustus kuni 17-aastaseks saamise või põhihariduse omandamiseni.

Praegu on Eestis 511 üldhariduskooli 157 000 õppuriga, 37 kutsehariduskooli ligi 26 000 õppuriga 18 kõrgkooli ligikaudu 45 000 üliõpilasega

Postitatud 18. juuli 20223. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

Kirjandusreis Euroopas

Kirjandusreis Euroopas.

Reisides mööda Euroopat võite näha hulgaliselt kohti, mis on seotud kirjandusega ja kirjanikega. Siit leiate mõned vihjed tuntud kirjanike kohta, kelle jälgi Euroopas kohata võib.

Tundeküllane loodus-, lembe- ja mõtteluuletaja, värsstragöödia „Faust” autor Johann Wolfgang von Goethe sündis Saksamaal Maini-äärses Frankfurdis, kus tema sünnimaja, niinimetatud Goethe maja, saab külastada vanalinnas Großer Hirschgrabenil. Läbi Saksamaa kulgeb ka enam kui 600 km pikkune Goethe tee. See kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja suundub Maini-äärsest Frankfurtist, Wetzlari, Fulda, Eisenachi, Erfurti, Weimari Jena ja Leipzigi kaudu Dresdenisse. Weimaris sõbrunes Goethega Friedrich von Schiller ning seal asuvad Schilleri ja Goethes majamuuseumid.

Thomas Mann (1875-1955), keda tuntakse teoste „Buddenbrooks“, „Surm Veneetsias“, „Võlumägi“ jai „Doktor Faustus“ järgi, sündis Lübeckis. Buddenbrookhaus asukohaga Mengstrasse 4, Thomas Manni vanavanemate kodu on nüüd Manni kunstnikeperekonna muuseum, kirjandusmuuseum ja näitusepind.

20. sajandi loetumaid saksa autoreid Hermann Hesse sündis Lõuna-Saksamaal Calwis 1877. aastal. Kui täna linna külastate, leiate kõikjalt kohti, mida Hesse oma teostes kajastas. Tänapäeval asub Marktplatz 30, Schützi majas muuseum, kus on kõige põhjalikum kogu Nobeli kirjanduspreemia laureaadi kohta. Hesse vanematekodu leiate aadressil Bischofstrasse 4. Tema lemmikkoht linnas oli aga Nikolause sild, kus täna seisab tema elusuuruses pronkskuju.

Pärast Esimest maailmasõda kolis kirjanik Šveitsi. Siin kirjutas Hesse ka oma viimase suurema teose “Klaaspärlimäng“. Montagnolas asub Hesse muuseum, mis on pühendatud autori elule viimase 40 aasta jooksul

Ükski teine saksa kirjanik ei ole nii tihedalt seotud Berliini, Preisimaa ja 19. sajandi Saksa impeeriumiga kui Heinrich Theodor Fontane, kes sündis 1819. aastal Brandenburgis Neuruppinis ja suri 1898. aastal Berliinis. Paljud reisijuhid soovitavad kirjaniku jälgedes läbida Brandenburgi, näiteks sõita jalgrattaga Neuruppinist Potsdami või reisid läbi Spreewaldi. Autor ise soovitas avastas oma kodupaika Berliini, Potsdami, Ruppini, Oderlandi, Havellandi ja Spreewaldi “soovitavalt ilma ettekirjutatud marsruudita”. Fontane käsitles Brandenburgi loodust ja ajalugu nagu mitte keegi teine. Elu keiserlikus Berliinis iseloomustab enamikku tema romaanidest.

Üks tema romaanidest, “Unwiederbringlich” viib meid aga Taani. Tegevus toimub osaliselt Kopenhaagenis ja Frederiksborgi lossis kuna Schleswigi ning Holsteini hertsogkond on sajandeid kuulunud Taani kuningriigi alla. Võrreldes Fontane’i teose kirjeldusega, näib Frederiksborgi palee peaaegu muutumatuna. Kuid tubades ei oota meid enam kuningad ja printsessid vaid väärtuslikud kunstiesemed. Pärast suurt tulekahju 1859 otsustas kuninglik perekond lossi elamiseks kasutamise lõpetada. Lossi rekonstrueerimiskulud võttis enda kanda Carlsbergi õlletehase asutaja Jacob Christian Jacobson. Taani rahvuslik ajaloomuuseum kolis sinna aastal 1882.

Lindgreni armastajate keskus asub Rootsis Vimmerbys Smålandis, kus kirjanik 1907. aastal sündis. 1960. aastal taastas Astrid Lindgren perekodu selliseks, nagu see lapsepõlves välja nägi. Näha saab näitus autorist, tema elust ja loomingust. Külastage ka aeda, kus väike Astrid mängis tunde suures, sajanditevanuses õõnsas jalakas. Aastaid hiljem püstitas ta sellele puule kirjandusliku monumendi Pipi Pikksuka limonaadipuuna. Siin asub ka Astrid Lindgrens Värld, autori loomingule pühendatud teemapark, maailm, mida Astrid Lindgren kujutas oma lugudes Pipist, Emilist, Ronjast ja teistest. Astrid Lindgreni maailma külastus on nagu rännak läbi tema lugude. Pool miljonit noort ja vana külastajat käib siin igal aastal oma kujutlusretkedel.

Stockholmis aadressil Dalgatan 46 asub korter, kuhu Astrid Lindgren 1941. aastal perega kolis. Ta elas neis tubades 61 aastat kuni oma surmani 94-aastaselt. Kõik tema lasteraamatud on siin kirjutatud. Siin on ikka tema mööbel ja raamatud, tema valitud pildid ripuvad seintel ja tema vana mehaaniline kirjutusmasin on endiselt käepärast.

Dalarnase muuseumis Falunis on säilinud Selma Lagerlöfi töötuba, kus ta kirjutas ka raamatu „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi“. Kirjanikule pühendatud muuseum on tema testamendi järgi algsena säilitatud sünnikodu Mårbacka mõis. Mõisahoone on üks Rootsi enimkülastatud vaatamisväärsusi. Külalisi ootab rännak ajas 20. sajandi algusesse. Seal asuvad matkarajad, piknikuplatsid, kauplus ja kohvikud. Mårbacka mõisas on ka jõuluturg.

Kirjandusajaloo üks kuulsamaid teoseid on kindlasti Antoine de Saint-Exupéry “ Väike prints”, mida on müüdud rohkem kui 140 miljonit müüdud eksemplari ja tõlgitud enam kui 350 korda teistesse keeltesse. Saint-Exupéry oli samas ka piloot, kes kukkus lennukiga mitu korda alla ja leidis lõpuks Vahemerel surma. Lennukit, millega ta alla kukkus ja mis leiti alles 2000. aastal, saab nüüd näha Prantsusmaal Le Bourget’s asuvas Musée de l’air et de l’espace’is. Väike prints jäädvustati valgest marmorist sambana Saint-Exupéry esimese kodu lähedal Lyoni Place Bellecour väljakul.

Omanäolise valge poolpuidust fassaadiga Globe on Londoni üks äratuntavamaid ehitisi ja meelitab ligi miljon külastajat aastas. Pole tähtis, et praegune teatrimaja valmis alles 1997. aastal. Tegemist on 1599. aasta originaali koopiaga, mis seal lähedal seisis. Selles teatris või õigemini selle originaalis tähistas William Shakespeare oma suuri õnnestumisi näitekirjaniku ja näitlejana, mis sai kestis vaid neliteist aastat kui teater 1613. aasta etenduse ajal süttis ja maha põles

Pinocchio, nukk, kes tahtis meeleheitlikult tõeliseks poisiks saada, sündis Itaalias. Carlo Collodi (1862-1890), kodanikunimega Carlo Lorenzini, lõi tegelase 1880. aastal. Collodi nime võttis ta endale küla järgi, kust ta pärit oli. Collodi küla asub Toscanas, teel Firenzest Pisasse. 1956. aastal loodi siia Parco di Pinocchio. Erinevad kunstnikud on end pargis jäädvustanud ja loonud erinevaid kunstiteoseid, mille tulemuseks on suurepärane koht lastele, kes saavad siin Pinocchio maailma kogeda.

Santa Margherita di Belices Sitsiilias asus suure mõjuka aadlisuguvõsa Tomasi di Lampedusa suvepalee, mis pärines keskajast. Kirjanikust lapselapselaps Giuseppe, kes veetis siin aega oma lapsepõlves, kirjeldas paleed oma romaanis “Gepard ” nimetades paika Donnafugataks. Täna näeme vaid jäänuseid kunagisest kolmesaja ruumiga kompleksist, kus ei puudunud ka oma teater. 15. jaanuaril 1968 hävitas äge maavärin Belice orus neliteist omavalitsust, sealhulgas Santa Margherita di Belice. Kunagisest võimsast suvepaleest on alles fassaad, trepikoda, saal, lugematud müürijäänused ja kirikuosad. Paleed ei taastatud kunagi täielikult. Aga peahoone veel püsti olevat fassaadi kasutati siia uue raekoja ehitamiseks. Siin asub ka muuseum, mis avaldab austust Tomasi di Lampedusa perekonnale, suurele kirjanikule Giuseppele ja eelkõige romaanile “Gepard ”. Kiriku varemeid kasutati teise muuseumina, mis meenutab kadunud küla ja 15. jaanuari traagilist ööd fotode, väljapanekutahvlite ja rusude alt leitud esemetega.

Bosnia ja Hertsegoviina idaosas Drina jõe ääres asuvas Višegradi linnakeses on hele kivisild, mis kõrgub laia jõe kohal Dinaari mägede võrratu taustal. Seda peetakse üheks kauneimaks Ottomani perioodi mälestiseks ja see on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Ivo Andrić püstitas talle 1945. aastal ilmunud romaaniga “Sild Drina jõel” kirjandusliku monumendi ja tagas, et sellel meistriteosel oleks oma koht ka Euroopa kirjandusloos. Romaanis rullub elu lahti silla peal ja ümber, siin kohtuvad inimesed, sõlmitakse tulusaid tehinguid, peetakse pulmi ja hukatakse reetureid. Ajaloolised faktid on ühendatud arvukate fiktiivsete episoodide ja sündmustega. Tulemuseks on teos, mis pakib Euroopa ajaloo tekstiks, mida õigusega peetakse üheks 20. sajandi tähtsaimaks teoseks. 1961. aastal pälvis Ivo Andrić Nobeli kirjandusauhinna. Ivo Andrići fond vastutab täna Belgradi muuseumi eest ja peab veebisaiti, millel on palju teavet autori kohta.

Iirimaa autor Bram Stoker lõi 1897. aastal krahv Dracula – kirjandustegelase, kes inspireerib inimeste kujutlusvõimet tänapäevani ja kes on korduvalt äratatud ellu lugematutes töötlustes muusikas, kirjanduses, filmis ja kunstis. Kasutas oma töös Kagu-Euroopa saagasid ja legend, avastas ta 15. sajandist pärit printsi Vlad Tepes, kellest nelisada aastat pärast tema surma ikka ringlesid tõelised õuduslood. Tolle kuninga isa nimi oli olnud Dracula, mis rumeenia keeles tähendab kuradit. Romaani tegevuspaigaks on Karpaatia mägedes, Transilvaanias, praeguse Rumeenia territooriumil asuv loss Päris Valahhia põhjaosas asub Brani loss, mis aastakümneid on end positsioneerinud kui “Dracula loss”. Tegemist on traditsioonilise keskajast pärit lossiga. Lossis asub ka Stokerile ja tema romaanile pühendati tuba, kuigi Bram Stoker ise pole kunagi Rumeenias käinud.

Kes aga mingil põhjusel ise reisile minna ei saa, see leiab tänapäeval internetiavarustest hulgaliselt pildimaterjali ja virtuaaltuure huvipakkuvate vaatamisväärsuste kohta.

Postitatud 29. juuni 20223. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

In Memoriam Mats Traat (23.11. 1936 – 27.6. 2022)

In Memoriam Mats Traat (23.11. 1936 – 27.6. 2022)

Laps olin,
kui möödus sõjakolin.

Nooruk olin,
kui tuli traktorikolin.

Mees olin,
kui algas sõnakolin.

Kolin kolina järgi.
Saadaks põrgu kogu värgi,

aga hing on luulehaige.

(Mats Traat “Autobiograafia” 1966)

Mats Traadi kirjanikutee alguseks võib lugeda õpinguid Moskvas. Moskva Gorki-nimeline kirjandusinstituut oli ainulaadne õppeasutus kogu maailmas. Sinna oli raske pääseda, selleks tuli algul läbida loominguline konkurss, seejärel võistluseksamid. 1959. aastal oli taotlejaid üle 2200, põhikoosseisu võeti vastu 30 noort autorit. Koolis kirjutas igaüks oma emakeeles, keelelist diskrimineerimist ei olnud. Traat lõpetas kooli 1964.

Ilukirjanduses debüteeris Mats Traat novelliga „Lõppematu tee“ 1958. aastal, luule esikkogu „Kandilised laulud“ ilmus kassetis „Noored Autorid I“ (1962).

Pärast instituudi lõpetamist oli ta üle aasta vabakutseline. Luuletas, tõlkis, kirjutas oma esimest romaani “Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga”...

Oktoobris 1965 sai Traat Lennart Merilt teada, et Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi võetakse juurde üks toimetaja, põhinõudeks on, et uus mees peab olema kirjanike liidu liige. Ta töötas seal aastani 1968, mille järgselt aastal 1969 lõpetas kõrgemad kaheaastased kinostsenaristide ja režissööride kursused. Sisuliselt oli see kõrgem filmikool, loodud 1960 vastukaaluks uimasele ja vanamoelisele üleliidulisele kinematograafia instituudile. Mats Traat on kirjutanud stsenaariumi mitmele filmidele: “Ukuaru”, Veera Saare romaani järgi 1972. aastal ja “Sügis”, Oskar Lutsu romaani järgi 1990 aastal. Peeter Simm on teinud filmid tema raamatute järgi “Tants aurukatla ümber” aastal 1968 ja “Puud olid, puud olid hellad velled” aastal 1984.

Aastast 1970 aastast on Traat kutseline kirjanik. Mats Traat on ise öelnud: “Proosaga olin rohkem hädas kui luulega. Aastaid ei saanud ma lahti häirivast tundest, et ma ei tunne elu ega tea ühestki asjast õieti midagi, inimesest rääkimata. See eesti proosanatuke, mis tol ajal ilmus, mind ei inspireerinud – oli veniv, loid, sageli ajakohaselt ebasiiras, enamikust tähtsatest sündmustest vaikis hoopis. Kuid aeg oli muutumas, ma ise teistsugune, tuli otsida uut lähenemist, oma stiili.”

Tema proosateostest on tuntumad „Tants aurukatla ümber“, „Pommeri aed“, „Kohvioad“, „Karukell, kurvameelsuse rohi“, luulekogudest „Harala elulood“. Traadi kõige rohkem tõlgitud romaan “Tants aurukatla ümber” on ilmunud 12 keeles.

Mats Traadi proosaloomingu peateoseks on “Minge üles mägedele” – kaheteistkümnesse pluss ühte romaani hargnenud Palanumäe-epopöa. Traat ise nimetab seda avatud romaaniks, aga ikka vaid üheks romaaniks – eeskujuks romaaniteoorias kasutusel olev «jõgiromaani» mõiste. Palanumäe talu saatust jälgitakse ja vahendatakse saja aasta jooksul. «Puud olid…» algab 1845. aastal. Vahepeal on 40-aastane vaheaeg. Romaanide põhiosa käsitleb Palanumäe Hendriku abielusid kuuekümne aasta jooksul. See algab pulmaga 1885. aasta sügisel ja lõpeb «Õelate lambis» 1946. aasta kevadel Helmi ja Hinnu lahkumisega Palanumäelt. Kõiki romaane võib ka eraldi lugeda. Romaani põhiidee on pealkirjas, minna üles, tõusta uuele tasemele – elujärjes, hariduses, majanduses, kultuuris, maailma tajumises, isegi inimlikkuses. Kas ja kuidas see õnnestub, on iseasi. Mõte ise on pärit piiblist – «minge üles mägedele», nii nagu, «metsaline näitab ennast», on piiblimotiiv, õeldakse piiblis ka, et «õelate lamp kustub äkki» – nii on ka läinud.

«Minge üles mägedele»:

proloog «Puud olid, puud olid hellad velled»,

I jagu «Võim»,

II «Vald»,

III «Aja pilkaja välja»,

IV «Must sõda».

V jagu «Umbne suvi»,

VI «Metsaline näitab ennast»,

VII «Peremees võtab naise»,

VIII «Muld lõhnab».

IX jagu «Valge lind»,

X «Haamri all»,

XI «Naised ja pojad»,

XII jagu «Õelate lamp»