Postitatud

Tuntud kirjanike soovitusi koolilõpetajale

Tuntud kirjanike soovitusi koolilõpetajale

Edward Hoffmani raamatust “Soovitusi koolilõpetajale” saab lugeda, millist tähendust on kooliõpetamisele omistanud ning mida sel puhul soovinud silmapaistvad kirjanikud, mõtlejad ning avaliku elu tegelased. Järgnevalt olgu ära toodud mõned tuntud kirjanike mõtted.

 Margaret Atwoodi, tänapäeva väljapaistvamaid Kanada kirjanikke, romaanide “Röövelpruut“, “Kassisilm” ja “Teenijanna lugu“ autori soovitus ülikooli lõpetajatele on: „ Olge valmis ebaõnneks. Täna lastakse teid lendu – kuigi, sestsaadik, kui ma ise selle kogemuse osaliseks sain, olen ma mõelnud, miks seda aega “kokkuvõtete tegemiseks” nimetatakse. “Väljaviskamine” oleks etem sõna. Isegi parimail aegadel on lõpuaktus võrreldav kaljult allalükkamisega, aga praegu pole ajad kaugeltki mitte kõige paremad. Kui te pole sellest veel ise aru saanud, siis mina olen täna siin selleks, et öelda: koht, kuhu te peagi satute, on üsna ebameeldiv. Mis puutub ülikoolidiplomisse, siis mõnel päeval võib teile tunduda, et teid on koos külmkapiga džunglisse saadetud ning teie esimeseks ülesandeks on leida maandatud, kolme auguga kontakt. Mis veelgi hullem, peagi jõuab kätte aeg, mil ärkate keset ööd, ning teid hakkab vaevama mõte, et teie ülikoolikaaslastest on paljud juhtivatel ametikohtadel või lausa riigipiruka kallal. Kui meestele miski üldse hirmu peale ajab, siis see mõte teeb seda kindlasti. Lõppude lõpuks ei teadnud nad kooli ajal sugugi teist rohkem ja on vaevu usutav (teie enda järgi otsustades), et nad vahepeal eriti palju targemaks oleksid saanud. Siis võib teile tunduda, et viimaseks õlekorreks on kas küünte närimine, mantrad voi sörkjooks. Need, kes loomade käitumist on uurinud, nimetavad selliseid asju kompensatoorseteks tegevusteks. Ka kratsimine kuulub tegevuste hulka, mis lahendamata konfliktiolukordades lohutust pakuvad.“

Anna Quindlen on nii viljakas kirjanik kui ka lektor. Ta lausub äsjalõpetanutele: “Jätke kõrvale see, mida ootavad teilt sõbrad, mida nõuavad vanemad ja paluvad tuttavad. Jätke kõrvale tänapäeva kultuuri sõnumid läbi reklaami, meelelahutuse, põlguse ja etteheidete selle kohta, kuidas te peaksite käituma… Kõige raskem ülesanne siin elus on oma teed astudes ümbritseva survest mitte välja teha, tunnustada nii introverti, klouni, kunstnikku, arulagedat, rumalat kui ka mõttetarka… Enamik lõpuaktuse kõnedest soovitavad teil teha midagi erilist: esitada väljakutse tulevikule, vaadata järgmisesse sajandisse. Mina teie asemel ei hakkaks selliste asjadega vaeva nägema. Visake need mõtted peast. Loobuge jaburast ja piinarikkast täiuseihast, mis paljusid meist jälitab suurema osa elust. See iha sunnib meid endas kahtlema, kahjustab meie enesehinnangut ja põhiolemust, meie veidrusi ja nõrkusi ning valmisolekut suurteks muutusteks, mis on väga halb. Ärge laske sel juhtuda. Hakake juba täna ütlema “ei” neile, kes arvavad, et teavad, mis on õnn, pidades selleks inimkogemuse keskmist. Võtke kuulda seda vaikset häält enda sees, mis käsib teil minna teist teed… Sellest oleneb rohkem, kui te arvata oskate.

Üks Ameerika parimaid romaanikirjanikke Ernest Hemingway kes lõi sellised kahekümnenda sajandi klassikasse kuuluvad teosed nagu “Jumalaga, relvad“, “Ja päike tõuseb” ja “Kellele lüüakse hingekella” andis elukutse valiku kohta järgmist nõu: “Olin kaheksateist ja Papa maksis endiselt mu söögi, elamise ja koolihariduse eest. Ikka leidus hetki, mil me saime rääkida ja, kummaline küll, Papa andis mulle endiselt head nõu. Ta ütles, et tegelikult pole tähtis, mida sa teed, peaasi, et see sind tõeliselt huvitab, et peaksid seda oluliseks ja tulemus oleks vaeva väärt. Oled sa üldse mõelnud, mida sa tõeliselt teha tahaksid? Otsustasin saada kirjanikuks.”

Populaarne ameerika romaanikirjanik Kurt Vonnegut on oma tuntud romaanides “Tapamaja, korpus viis“, “Kassikangas”  meisterlikult ühendanud sõjavastased tunded, ühiskonnakriitika ning ulme. Ta on öelnud: “Minu onu Alex leidis inimeste juures laiduväärse omaduse: nad annavad endale harva aega märgata ja tunnistada, kui õnnelikud nad on. Ta ise püüdis seda parimatel hetkedel alati teha. Näiteks istusime suvel õunapuu all ja jõime limonaadi, kui onu korraga keset jutuajamist tähendas: “Eks ole praegu hea olla?” Niisiis, ma loodan… et teie, Aadamad ja Eevad, kes te siin mind kuulate, teete elus samuti. Kui kõik on hästi ja hinges valitseb rahu, siis peatuge hetkeks ning ütelge: “Eks ole praegu hea olla?”

John Grisham on üks maailma populaarsemaid kirjanikke. Tema kohtuainelistest põnevusromaanidest on tuntud “Firma”, “Klien“, “Piparkoogimehike”, “Vihmameister“, “Partner”, “Testament”. Tema sõnumiks on: „Valmistuge etteaimamatuks. Kui ma viisteist aastat tagasi siinsamas saalis istusin, olin ma üsna rahulolev ja enesekindel, võib-olla isegi pisut uhke, sest juba siis, kahekümne kahe aastasena, teadsin ma täpselt, mida ma oma eluga teha kavatsen. Mul oli käik valmis mõeldud, olin kindel, et kõik läheb kenasti paika… Jah, viisteist aastat tagasi teadsin ma täpselt, mis mind ees ootab, aga jumal tänatud, kõik läks hoopis teisiti. Kui teil peaks järgmise kümne aasta kohta kena plaan valmis olema, siis vaadake ette. Elul võivad teiega hoopis teised kavatsused olla. Elu võib teile kinkida ootamatuid võimalusi ja oleneb teist, kas te võtate need vastu, kas teil on julgust ja eneseusku neist kinni haarata. Elul on teie jaoks varuks ka ebaõnne ja raskusi, võib-olla isegi õnnetusi, nii et olge valmis. Sellest ei pääse keegi.”

1907. aastal Nobeli kirjanduspreemia teeninud Rudyard Kipling andis oma koolis viibivale pojale Johnile järgmist isalikku nõu: „Ma ei hakka sind õpetustega tüütama. Oled kindlasti tubli, aga palun tunne huvi ka oma kaaslaste ja ümbritseva keskkonna vastu. Nüüd oled sa maailmas mingil määral omapead ning peaksid teadma elu suurimat saladust: nii, nagu sina kohtled maailma, kohtleb maailm ka sind. Kui naeratad, naeratatakse sulle vastu. Kui kortsutad kulmu, näed kõikjal tusaseid nägusid. See saab sulle selgeks juba esimese nädala jooksul. Mainisin seda lihtsalt, et tunneksid ära, kui see sind puudutab.“

George Plimpton, kes on nii ajakirjanik, raamatute autor, toimetaja kui ka näitleja osales kord lõpuaktuse kõnede raamatu koostamisel ja sai nii teada, milliseid nõuandeid kõnelejad olid elluastujatele jaganud. Tema väljavalitud soovitused lõpetajatele on:

Ärge kunagi kaotage usku.

 Armastage üksteist.

Looge tugevad perekonnad.

Uurige välja, millega tegeles teie vaarisa.

Keerake televiisor igaveseks kinni.

Küpsetage üks šokolaadikook.

Kuulake oma südamelööke.

Ärge istuge tuimalt kella vahtides. Helistage seda.

 Nuusutage lilli

Magage paljalt.

 Riskige.

Muretsege endale kaasaskantav rumaluse detektor.

Uskuge endasse.

Lubage endal olla lahe.

Vastu tuult astudes kummarduge ettepoole.

Hoidke vannikardin alati seespool.

Pakkige asjad lahti ja minge tagasi klassidesse.

Postitatud

Hüvasti, kollane kass

Hüvasti, kollane kass

Kass – elegantne, hell, südamlik, armas, sõltumatu, õõvastav ja alati põnev.

Kass ehk kodukass (Felis catus) on kaslaste sugukonna kassi perekonda kuuluv väike kiskja, kaslaste hulgas ainus koduloom. Kodukasse arvatakse maailmas elavat 600 miljonit ehk rohkem kui kõiki teisi kaslasi kokku. Inimeste ja kasside kooselu sai tõeliselt alguse koos põlluharimisega: viljaaidad meelitasid ligi hiiri ja rotte, need omakorda kasse, kes olid nende looduslikud vaenlased.

Esimesed kassi jäänused inimese jäänuste kõrvalt on leitud Küprose saarel asuvast vanemast matmispaigast, mille tõttu kassi kodustamise aeg paigutatakse nüüd ajavahemikku 9000–7500 eKr. Vana-Egiptuses palsameeriti kasse kui pühi loomi samamoodi nagu inimesi. Keskaja Euroopas peeti kassi deemonlikuks. Kodukass on Eestis tuntud umbes tuhat aastat.

Oma öise ringirändamise ja salaja hiilimise tõttu muutus kass ebausu objektiks. Kõik teavad, et kui must kass läheb üle tee, siis läheb sellel päeval halvasti. Seda saab parandada sellega, et keerad ringi ja lähed teisest tänavast. Silmi pesev kass tähendab külaliste tulekut. Usutakse, et kass tunneb ära inimese haige koha, ja seejärel ravib, st heidab selle koha peale magama. Musta kassi seostatakse musta maagiaga ja nõidadega .

Kasse kaitses kassipäine jumalanna Bastet

Tuntud on ütlused: „Kannab nagu kass poegi“, „Mine kassi saba alla!“, „Appi, appi, kass läks kappi!“

Kass on tänapäeval üks levinumaid ja armastatumaid lemmikloomi, kes leiab kasutamist reklaamis ja esineb tihti trükimeedias. Enamikule tänapäeva inimestest, kes elavad (või tahaksid elada) koos lemmikloomaga, tundub elu kassiga oma linnakorteris, igati sobilik, isegi endastmõistetav.

Kass lemmikloomana on ta hõivanud tähtsa koha ajakirjanduses. Lähiminevikus oli Eesti ajakirjanduse erilise huvi objektiks Juhan Partsi peaministriks olemise aegne Stenbocki maja kass Miisu, kel oli mõnda aega koguni “oma” vestesari Postimehes.

Jaanuaris 2022 võitis kass Augusti promenaadi projekt Tallinna kaasava eelarve rahvahääletuse Põhja-Tallinnas. Kopli tänaval elavale üheksa-aastasele hiirekuningale Kalamaja Augustile pühendatakse promenaad, mille kujundamiseks oodatakse ideid kohalikelt. Kass Augustist on saanud Kalamaja kuulsus ning tal on isegi omanimeline Facebooki lehekülg ja Instagrami konto. 

Tõenäoliselt on kass ka kogu loomariigi põnevaim kirjanduslik tegelane.

Veebruarikuus 2021 oli ERR Lasteekraani kodulehel võimalik esitada lõpphääletusele oma soosikuid lemmik muinasjututegelse valimisele. Saabastega kass tegi seal võimsa lõpuspurdi, möödudes enamiku ajast juhtinud Punamütsikesest.

Muinasjututegelastena on kassidest tuntud veel Irvik Kass Lewis Carrolli  raamatust “Alice imedemaal” , Rudyard Kiplingi “Kass, kes kõndis omapead“, vana armas Basilio Aleksei Tolstoi “Buratinost”.

Astrid Reinla kirjutas mitmeid toredaid jutustusi kassidest. Heino Väli on kirjutanud kassijutu “Kit Kurnähh, kaardiväelane”. Eno Raua raamatus “ Kassid ja hiired” leiab lühijutt kassidest.

Mihhail Bulgakovi  teoses “Meister ja Margarita” on Wolandi kaaskondlane Peemot – suur must kass, vurrud uljalt õieli. E. A. Poe on kirjutanud novelli “Must kass“.

Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni romaan „Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest” on autori tahtel kirja pandud abstraktselt mõtleva ja kõrgesti haritud kassi poolt.

Akif Pirinçci romaanis“ Felidae“ on detektiiviks kass Francis ja mõrtsuka ohvriks on langenud samuti kassid. Kassimaailm ei ole aga kuigi kaugel inimmaailmast ning kassidel on nii mõndagi öelda ja arvata ka inimeste tegude ja moraali kohta.

Hüvasti, kollane kass” on Mati Undi esimene romaan, mille autor kirjutas veel keskkooliõpilasena aastal 1963. Hiljem ilmub Undi ümberjutustus oma esikromaanist “Tere, kollane kass!“ , kus pärisvaled on asendatud usutavamate valedega.

Eestis on ka tuntud kirjanikepere Kass. Asta Kass oli eesti lastekirjanik. Tema abikaasa Kalju Kass oli ajakirjanik ja kirjanik-humorist. Tütar Kristiina Kass on samuti lastekirjanik.

Postitatud

Raamatute põletamine

Raamatute põletamine

Raamatute põletamine hakkas levima pärast seda, kui savitahvlitele enam ei kirjutatud. Raamatute põletamine oli sageli tseremoniaalne, seda korraldati avaliku teadaandmise ja hirmutamisena. Põhjuse raamatute hävitamiseks on tavaliselt andnud nende mittevastavus kas religioossetele tõekspidamistele, moraalinormidele või on nad (otsustajate arvates) ohustanud hetke poliitilist olukorda. Raamatud põletatamisel oli kirikuvõimude jaoks ideaalne olukord, kus raamatu kirjutanud isik ise oli see, kes selle leekidesse heitis. Seda nähti avaliku patukahetsusena, mis näitas, et inimene oli oma seisukohtadest taganenud.

Wanradti ja Koelli katekismuse säilinud lehekatked Eduard Taska köitekojas Eesti esimeseks raamatuaastaks 1935 valminud ümbriskarbis

Eesti raamatuloost on teada, et vanima eesti keelt sisaldanud luterlike missatekstide väljaande arestis Lübecki raad 1525. aastal ja see kästi põletada kui „luterlik jõledus”. Korralduse täitmise kohta andmed puuduvad, kuid kuna teost pole leitud, see tõenäoliselt hävitati. Nii algabki eestikeelse raamatu ajalugu hävitamisele määratud raamatust.

Ka järgmise eestikeelset teksti sisaldanud teose saatus ei olnud palju parem –  1535 ilmunud Wanradt-Koelli katekismus kuulus hävitamisele, põhjuseks arvatavasti asjaolu, et ta ei kattunud täpselt Lutheri katekismusega. Imekombel on sellest 11 lehekülge säilinud.

Nõukogude korraga alanud Eesti „kodanlike“ raamatukogude puhastamine kestis aastakümneid. 1944. aastal keskenduti Glavliti salajaste käskkirjade järgi Eestis keskraamatukogude lõhkumisele. Suureks kaotuseks eesti kultuurile oli 150 000-köitelise, väga hästi komplekteeritud (sisaldas ka eesti kirjanduse arhiivkogu) ja sõja ning senised okupatsiooniaastad õnnelikult üle elanud Tallinna Keskraamatukogu hävitamine aastail 1946–1950

Mujal maailmas algas raamatute põletamine veelgi varasemalt.

3. saj eKr võttis Hiina keiser Shih Huang Ti impeeriumi ühendamisel kasutusele karmid meetmed. Hiina keiser uskus, et kui ta kõik oma riigis olevad dokumendid ära põletab, algab ajalugu temast enesest. Aastal 213 eKr põletati suur osa Hiina ajalugu. Seda raamatute põletamist on ajaloolased nimetanud ka Hiina esimeseks kultuurirevolutsiooniks. 1960-ndail, meile teada kultuurirevolutsiooni ajal, leidsid samuti aset massilised raamatupõletamised.

Vana Testamendi Jeremija raamatu järgi põletas 7. sajandil eKr Juudamaa kuningas Joojakim söepannil rullraamatu, mis Neerija poeg Baaruk oli prohvet Jeremija dikteerimisel kirja pannud. Prohvet oli saanud sõnumi Issandalt, kes ütles talle: „Võta enesele rullraamat ja kirjuta sinna kõik need sõnad, mis ma sulle olen rääkinud Iisraeli ja Juuda ning kõigi rahvaste kohta, alates päevast, kui ma hakkasin sulle rääkima, Joosija päevist kuni tänase päevani!“

Esimene Hiina keiser Qin Shi Huang andis 213. aastal eKr korralduse põletada Hiinas kõik raamatud.
Püha Dominicus ja Albigensid (1480). Pedro Berruguete maal, mis kujutab inkvisitsiooni asutajat Dominicit, kes kontrollib tuleprooviga raamatuid ketserluse suhtes

Euroopas võib näha 3. sajandi nn keiserlikku kriisi. Dokumenteeritud on nii kristlike kirjutiste süstemaatiline hävitamine kristlaste tagakiusamise ajal kui ka paganlike kirjutiste hävitamine Rooma impeeriumi ristiusustamise käigus.  Alates 4. sajandist toimunud ja inkvisitsiooniga kulmineeruvad roomakatoliku kiriku raamatupõletamised on üldtuntud.

Egiptuse vallutamise käigus araablaste poolt aastal 642 võeti ka Aleksandria linn. 13. sajandist pärit legendi järgi põletas Aleksandria muuseumi raamatud moslemitest vallutaja emiir ʿAmr ibn al-ʿĀs kaliif ʿUmar ibn al-Chattaabi käsul. Kaliif põhjendas seda sellega, et need raamatud, mille sisu vastab koraanile, on üleliigsed ja need, mis on Koraaniga vastuolus, on ebasoovitavad.  Väidetavalt kasutati raamatute põletamise soojust kuue kuu jooksul Aleksandrias 4000 vanni soojendamiseks. Hilisemalt on selle legend tõesuses kaheldud.

1193. aastal hävitas islami-türgi vallutaja Bakhtiyar Khilji budistliku Nalanda ülikooli (praegu Bihari osariik, India), mis arvati olevat oma aja suurim maailmas. Lisaks põletati ära kõik raamatukogus olevad raamatud, mis väidetavalt võttis tohutu mahu tõttu aega mitu kuud. Sündmust peetakse ka budismi pöördepunktiks Indias, mis subkontinendil seetõttu suuresti hävines.

1242. aastal põletati Pariisi kaksteist tuhat Talmudi eksmblari, See raamatute põletatamine toimus paavst Gregorius IX käsul. Kohalikel piiskopidel õnnestus Louis IX veenda raamatuid põletama. Kuninglike ametnike mobiliseerimisega toodi kogu Prantsuse kuningriigist kokku 24 veoautotäit juudi raamatuid ja tuled põlesid kaks päeva. Raamatute põletamist teostasid ka järgnevad paavstid, nagu Innocentius IV (1243-1254), Clement IV (1256-1268), Johannes XXII. (1316-1334), Paulus IV (1555-1559), Pius V (1566-1572) ja Clement VIII (1592-1605), nii õnnestus peaaegu kogu juudi kirjandus hävitada.

Aastal 1520 andis paavst Leo X välja bulla «Exsurge, Domine» («Tõuse, Issand»), kus tuuakse esile 41 Lutheri kirjutistest välja nopitud ketserlikku väidet ning antakse talle alates bulla väljakuulutamisest Saksimaal 60 päeva aega need tagasi võtta, ähvardades ta muidu kirikuvande alla panna. Tema kirjutiste põletamine oktoobris, ajendas Lutherit vastu võtma omapoolseid vastumeetmeid. 10. detsembril 1520, mil oli Lutheri taganemise tähtaeg, kogunesid Wittenbergi ülikooli tudengid ja professorid Lutheri ümber linnavärava juurde ja süütasid tule, millesse nad heitsid skolastilise teoloogia teoseid. Lõpuks võttis Luther paavsti bulla ja viskas selle leekidesse. See oli tema vastus paavstile.

15. mail 1521 põletas Inglise kardinal Thomas Wolsey kuningas Henry VIII käsul Londonis St Pauli ristil 30 000 pealtvaataja juuresolekul suure hulga luterlikke raamatuid. Inglise reformatsiooni käigus hävitati kümneid tuhandeid võib olla isegi sadu tuhandeid raamatuid.

Karl Aspelin maal Luther põletab 10. dets. 1520 paavsti bulla

12. juulil 1562 lasi Yucatáni piiskop Diego de Landa Maní frantsiskaanide kloostri ees tulel põletada kõik ebajumalad ja esemed, mida maiad tema arvates kuradi kummardamiseks kasutasid. Peaaegu kõik maiade kirjas kirjutatud raamatud langesid leekide ohvriks. Vaid neli koodeksit pääsesid hävingust ja annavad meile täna väikese ülevaate maiade elust.

1664. aastal põletati Pariisis Molière’i “Tartuffe” ümber puhkenud teatriskandaali osana mõned valemoraali ja fanatismi hukka mõistnud näidendi koopiad avalikult.

Anthony Comstocki poolt 1873. aastal New Yorgi  asutatud pahede mahasurumise selts kandis oma pitseril põleva raamatu kujutist. Puritan Comstock oli Ameerika Ühendriikide postiinspektsiooniteenistuse kauaaegne juht. Tema algatatud  seadused piirasid karmilt “labaste või nilbete materjalide” postitamist – olgu selleks siis erootiline kirjandus, aktifotod või “kummiartiklid”. Ta kasutas ära Ameerika õiguse eripära, mis kuni 1950. aastateni jättis ajakirjade, näidendite ja filmide litsentsimise kohalike võimude hooleks. See võimaldas Comstockil olla üks ajaloo suurimaid raamatupõletajaid. Talle omistatakse 15 tonni raamatute põletamine ning 150 tonni pliitrükiplaatide ja ligi nelja miljoni pildi hävitamine.

Raamatute hävitamine kui barbaarsus pole aga mineviku jäänuk. Ikka ja jälle tuleb uudiseid selle kohta, et raamatukogu on sõjategevuses või rahutustes kannatada saanud või on teatud väljaandeid usulistel ja poliitilistel põhjustel hävitatud.

25. augustil 1914, Esimese maailmasõja algusaegadel, põletati Löweni katoliku ülikooli raamatukogu kättemaksuks Saksa impeeriumi vägede. Selle tulemusel kaotati pöördumatult paljud keskaegsed käsikirjad.

Vene kodusõja (1918–1922) ja bolševike kavandatud kultuurirevolutsiooni aastatel rüüstati 1920. aastate lõpus Nõukogude Liidus raamatukogusid ja põletati raamatuid.

1933. aasta 10. mai keskööl korraldasid Saksa üliõpilased, kes toetasid Hitleri mõtteid saksa keele ja kirjanduse puhastamise kohta, Berliinis tollasel Opernplatzil suure raamatute põletamise. Kohale oli tulnud 40 000 inimest, sissejuhatava kõnega esines propagandaminister Joseph Goebbels Leekidesse heideti üle 20 000 raamatu. Natside musta nimekirja oli kantud 131 autorit. Tulle heideti muu hulgas ka Karl Marxi, Sigmund Freudi, Helen Kelleri, Bertolt Brechti ja Ernest Hemingway loomingut. Samuti neelasid leegid Heinrich Heine töid, kes oli enam kui 100 aastat varem kirjutanud: seal, kus põletatakse raamatuid, põletatakse lõpuks ka inimesi.

1954. aastast kehtib UNESCO rahvusvaheline leping relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse kohta, nn. Haagi konventsioon ,mille kohaselt: „Kultuurimälestise, kiriku või muu religioosse tähendusega ehitise või objekti, kunsti- või teadusteose, kultuuriväärtusega arhiivi, raamatukogu, muuseumi või teaduslike kollektsioonide, mida ei kasutata sõjalisel otstarbel, hävitamise, kahjustamise või ebaseadusliku omastamise eest – karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega.“ Sellele vaatamata on raamatute põletamine jätkunud.

Natsionaalsotsialistlik raamatupõletamine Berliinis, 1933 Scherl, Süddeutsche Zeitung foto

Aastal 1975 tulid Kambodžas võimule punased khmeerid, kelle juht Pol Pot soovis luua kommunistlikul alusel puhtalt agraarühiskonda, milles igasugune intellekt oli keelatud. Agraarkommunismi elluviimiseks kaotati raha, põletati raamatuid, mõrvati õpetajad, kauplejad ja peaaegu kogu riigi intellektuaalne eliit.

1981. aasta mais tungiti Sri Lankal Jaffna avalikku raamatukogusse ja põletati üle 97 000 raamatu. Selle käigus hävisid ka paljud vanad palmilehtede käsikirjad.

1987. aastal Afganistanis Kabulis hävitatud Nasir-i Khushra fondis asus suur hulk arafakte ja raamatuid araabia, inglise ja puštu keeles. Pärsia kollektsioon oli ainulaadne ja sisaldas muu hulgas Firdausi Shahnamehi varajast väljaannet, Hasan-i Sabbahi Ismaili kollektsiooni teoseid, Nasir-i Khushra ja esimese Aga Khani pitsereid.

1992. aastal, Bosnia sõja ajal, ründasid Serbia väed Sarajevos Idamaade Instituuti, hävis kogu arhiivifond: ca 250 000 jooksvat meetrit, valdavalt originaaldokumente, Manuscripta turcika kollektsioon (7156 dokumenti), Sijili kogu (17.–19. sajand), Vilayeti arhiiv (umbes 220 000 dokumenti 19. sajandist), seinavaipade kogu, käsitsi kirjutatud käsikirjade kogu (5236 koodeksit). Samuti hävitasid Bosnia sõja ajal 1992. aasta augustis Serbia natsionalistid eesotsas Ratko Mladiciga Vijećnicas asuva Bosnia rahvus- ja ülikooliraamatukogu, peaaegu kõik nende 1,5 miljonit raamatut, sealhulgas üle 150 000 antikvaari.

1990-ndate teisel poolel kirjutasid lehed sellest, kuidas Venemaal on mitmes vaimulikus õppeasutuses antud korraldus põletada raamatud, mille autorid suhtusid väidetavalt liiga soosivalt teatud vaimulikesse sektidesse. Esialgu oli raamatukogul keelatud nende teoste laenutamine, veidi aja pärast aga otsustati need siiski igaks juhuks põletada. Seda tehti kooli hoovis vaimulike ja kooli kasvandike juuresolekul.

Raamatute põletamine Poola põhjaosas. Autor/allikas: Sotsiaalmeedia

Ka alanud sajandil põletatakse endiselt raamatuid äärmuslike usuliste või poliitiliste ideoloogiate ja maailmavaadete tõttu, seda küll õnneks palju väiksemas mahus.

2002. aastal põletati USAs, Moskvas ja Mehhikos J.K. Rowlingu raamatuid, sest Harry Potterit peeti antikristuseks.

2006. aastal heitsid neonatsid Saksamaal Pretzienis tulle Anne Franki päeviku, sest nende meelest on see üks suur vale.

21. mail 2006 põletasid kaks poliitikut Itaalias Ceccanos Dan Browni raamatu “Da Vinci kood” koopia, põhjendades oma tegevust sooviga “kaitsta Jeesust”. Põletamise ajendiks oli asjaolu, et raamatus “Da Vinci kood” esitatakse tees, et Jeesus ja Maarja Magdaleena olid abielupaar ja neil olid ühised lapsed.

2011. aastal korraldas pastor Terry Jones Floridas koraani eksemplaride põletamise ning see põhjustas Afganistanis rahutused, milles hukkus kaheksa ÜRO välistöötajat.

2019 põletasid katoliku preestrid nädalavahetusel Poola põhjaosas Koszalinis teoseid, mis teotavad nende sõnul jumalat. Põletatud teoste hulgas olid ka Briti kirjaniku J.K. Rowlingi “Harry Potteri” sarja romaanid. Katoliku rühmitus SMS Z NIEBA ehk Taevane SMS hävitas enda sõnul teoseid, mis teotavad pühadust.

2022. aasta veebruaris põletas USA evangeelne pastor Greg Locke Facebookis otseülekandes raamatuid ja filme sarjast “Harry Potter” ja “Twilight”. “See puudutab meie vabanemist deemonitest,” kuulutas Locke ja lisas: “Teie maagia peab kaduma Jeesuse nimel.” Enne sündmust palus ta oma järgijatel keelata oma kodudest välja kõik okultsed esemed – nagu tarokaardid või tervendavad kristallid.

21. juuli 2021  korjasid töötajad kokku Narva-Jõesuus Riigiküla kalmistule veetud ja põletatud suure hulga raamatuid ja pöördusid politseisse. Tõenäoliselt olid raamatud kohale veetud Narvast. Leiti igasugust kirjandust, nende seas õpikuid, aga ka valimisreklaame aastast 1968.

See oli vaid väike osa ajaloos aset leidnud raamatute põletamistest.

Raamatutest, kus räägitakse raamatute põletamisest, saad lugeda https://www.facebook.com/Vaimuvara

Postitatud

Arved Viirlaid 100

Arved Viirlaid 100

1940. aasta nõukogude okupatsioon ja järgnenud sõjasündmused katkestasid eesti kirjanduse loomuliku arengu ja lõhestasid selle peaaegu pooleks sajandiks. Arved Viirlaid kuulub sugupõlve, kelle osaks sai põgenemine – algul metsa, siis üle mere.

Viirlaid on rahvusvaheliselt üks tuntuimaid väliseesti kirjanik. Ta võttis enesele ülesande teadvustada maailmale oma generatsiooni saatust mõjutanud sündmuste traagikat kirjanduse kaudu. Viirlaiu nägemus stalinistlikust terrorist ja kommunistlikust okupatsioonirezhiimist tegi temast aga Eestis täiusliku persona non grata. Kui teised tähtsamad pagulaskirjanikud leidsid vähemalt põgusat äranimetamist Endel Nirgi ka inglise keeles välja antud raamatus «Eesti kirjandus» («Estonian Literature» 1983), siis Viirlaiu nime see ei sisaldanud. Midagi sellest hoiakust tundub immitsevat uuemassegi aega.

Arved Viirlaid II maailmasõja päevil

Arved Viirlaid (11. IV 1922 – 21. VI 2015) elutee algas Harjumaal Padise vallas ja lõppes Toronto lähistel. Saanud hariduse Tallinnas rakenduskunstikoolis, ühines ta Nõukogude vägede esimese sissetungi ajal metsavendadega, võitles major Hirvlaane vabatahtlike pataljonis. Saksa okupatsiooni ajal töötas Viirlaid Eesti Kirjastuses tehnilise toimetaja abina, siis suundus Soome (1943), kus võttis osa Jätkusõjast Soome armee eesti üksuses. Seejärel, sunniviisiliselt tagasi kodumaal, võitles ta Eesti Relva-SSi diviisis Vene uue sissetungi vastu, kuni tal õnnestus 1944. aastal pageda Rootsi. Ta oli Inglismaal formeeritavas Baltimaade luurajate salgas. Plaan luhtus – neid oli reedetud juba eos ja õnnekombel saadi sellele reetmisele varakult jälile. See seiklus lõppes interneeritute laagris Londonis Wimbledoni linnaosas. Pikka teadmatust oma saatuse suhtes täitis ta kirjutamisega. Noore kirjamehe ainuke mure oli, et Rootsist kaasa võetud õhuke lennuposti paber kippus otsa saama. Viirlaid ise on arvanud, et vangistusele võlgneb ta oma kirjanikukarjääri. 1953. aastast elas Viirlaid Kanadas, töötas Torontos trükikojas Estoprint ja oli hilisemalt selle kaasomanik

Arved Viirlaid alustas luuletajana. Tema esimestes luulekogudes on olulisel kohal sõja-aastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema. Ta on avaldanud seitse luulekogu, millest esimene, “Hulkuri evangeelium”, ilmus 1948. aastal ja viimane, “Valgus rahnude all” aastal 1990.

Tuntuks sai Arved Viirlaid proosakirjanikuna. Tema looming on kantud ühest eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda. Romaanides kujutab Viirlaid sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, nõukogude vangilaagrite tegelikkust ja pagulasühiskonna eluprobleeme. Kanada pressis on teda sõjakirjeldajana Hemingwayga võrreldud.

Viirlaiult on ilmunud kümme romaani ja kaks novellikogu. Tema tuntuimad romaanid on “Tormiaasta”, “Ristideta hauad”, “Vaim ja ahelad”, “Kes tappis Erich Hormi?”, “Surnud ei loe”, “Märgitud” ja “Põhjatähe pojad”. Tema raamatud märgiti KGB poolt eriti nõukogudevastaseks loominguks. Enamasti need raamatud Eestisse ei jõudnudki.

Tema esikromaan “Tormiaasta” (1949) tunnistati esimese viie pagulusaasta populaarseimaks romaaniks, romaan “Ristideta hauad” (1952) esimese kümne pagulusaasta populaarsemaks raamatuks. Kui viimati nimetatu kodumaal ilmus (1991), jäi ta praktiliselt tähelepanuta, ehkki oli omal ajal põrandaaluse raamatuna väga populaarne.

Arved Viirlaid 1972 Foto: Vello Muikma

“Ristideta hauad” on üks eepilisemaid käsitlusi Eesti metsavendade kangelaslikust võitlusest Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. “Ristideta hauad” on tõlgitud läti, rootsi, prantsuse, hispaania, soome, inglise, hiina ja leedu keeled, ühtekokku on Viirlaiu töid ilmunud 15 keeles. Viirlaid loobus oma „Ristideta haudade” ingliskeelse tõlke honorarist ja moodustas Eesti Tõlkefondi Kanadas, et toetada väikerahvaste teoste vahendamist võõrkeeltesse. Huvitav oli ka tema algatatud rändraamatu aktsioon, mille raames näiteks tema ingliskeelne „Ristideta hauad” saadeti Kanada parlamendi liikmetele ja ministritele, samuti Kanada, Inglismaa ja USA saatkondade raamatukogudele üle maailma.

Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubi esimees. Klubi eesmärgiks on seista sõnavabaduse ja laiemalt inimõiguste eest.

Viirlaid pälvis aastatel 1954, 1979, 1981 ja 1992, 2002 paguluses välja antud maineka Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. 1997. aastal määras president Lennart Meri talle Riigivapi III klassi teenetemärgi, millest ta loobus, kuna pidas selleaegset Eesti poliitikat Eesti rahva tulevikule ohtlikuks. Heal meelel võttis kirjamees vastu talle 1983. a omistatud Eestlaste Kesknõukogu Kanadas tunnustusmärgi ja 2008. a. EKN kuldteenetemärgi.

Väliseesti Muuseum (VEMU) Torontos asutab Arved Viirlaiu 100. sünniaastapäeva puhul kirjandusauhinna, mida antakse välja kord kahe aasta jooksul A. Viirlaiu sünnipäeval 11. aprillil Eestit ja eestlust mõtestava silmapaistva ilukirjandusliku teose eest. Esimene auhind antakse erakorraliselt välja 2022. aasta detsembris Kreutzwaldi päevade konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumis.

Postitatud

Nuputamist nädalavahetuseks

Nuputamist nädalavahetuseks

Kaua aega oli eesti kirjanduse tõlgituim teos Hans Leberechti «Valgus Koordis» (1949), mida on ümber pandud 17 keelde.

Täna on Eesti Kirjanduse Teabekeskuse andmetel Eesti enim tõlgitud kirjanike edetabelit juhtimas Jaan Kross ja Jaan Kaplinski. Jaan Krossi «Keisri hullu» võis 2017. aasta seisuga lugeda 22 keeles.

Kes on aga need kaks teise maailmasõja järgselt oma kirjutamist alustanud eesti kirjanikku, kes tähistavad tänavu oma sajandat sünniaastapäeva ja kelle teoseid on samuti saatnud oma aja kohta uskumatu tõlkeedu – ühe neist raamatuid on tõlgitud 15 keelde, teise raamatut 21 keelde. Samas erinevad need kaks samal aastal sündinud kirjanikku teineteisest loojanatuurilt, veel enam aga ideoloogia poolest.