Muusika kui luule
Virtuoossus on saanud tänapäeval uue tähenduse kuna kõiksugu tehisvidinad on võimelised inimese ületama miljonites kordades. Enam ei tähenda kiirem, suurem ja valjem paremat. Seepäras otsitakse muusikas järjest rohkem ja uuesti sõnumit.
Muusika ja luule ühendus loovad laulu. Nagu laulu muusikat hinnatakse muusikaliste kompositsioonide taseme põhjal, tuleb ka laulude sõnu hinnata vastavalt kirjanduse kriteeriumite järgi.
Siinkohal toome Teile nautimiseks kaks suurepärase luuletaja kirjutatud kaks imeilusat luuletust muusika ülistuseks, millest kaks eesti heliloojat on loonud imeilusad laulud.
Muusikale (Stanzas for Music) 1814. aastal
George Gordon Noel Byron (1788-1824) inglise luuletaja
Kõigist ilutütreist pühim,
nõiduslikem oled sa,
nagu sügav vetemühin
tasa voogad, muusika!
Helin silma ette manab
ulgumerd, mis tüünelt lamab,
rahunevat laintekaiku
unelevat tuulevaikust.
Või kuis kuukiir ketti kujub
üle mere, mille pind
tõustes-vajudes nii sujuv
nagu uinuv lapserind.
Nõnda hing on kaasa kistud,
kui sind kuulatades istun,
tunded sügavad ja helged
nagu meri suur ja selge.
(Tõlkinud Minni Nurme)
Gustav Ernesaks viisisistas selle koorilauluks 1977. aastal
Juhan Liiv “Muusika“ 1926
Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta –
muusika?
Pärt Uusberg lõi sellest laulu 2008. aastal