Lehekülg 11 – Vaimuvara

Postitatud 18. apr. 202226. mai 2025 kirjutas Maris Adamson

Fadejev ja tema kurikuulus “Noor Kaardivägi”

Fadejev ja tema kurikuulus “Noor Kaardivägi”

Kui keegi teilt pärib, et kas te olete lugenud “Noort Kaardiväge”, siis on kohane küsida: kumba neist? On olemas “Noore Kaardiväe” kaks versiooni ja mõlemad on ilmunud ka eesti keeles.

Aleksander Fadejevi (1901-1956) legendaarne romaan “Noor Kaardivägi” on pühendatud Ukraina linna Krasnodoni (asub Luganski oblastis) noorte kangelaslikule võitlusele natsidega. Nõukogude väed taganesid. Erinevatel põhjustel ei saanud paljud linnast lahkuda. Krasnodoni komsomoli-noored lõid palju väikesi põranda-aluseid organisatsioone, mis koondati organisatsiooniks Noor Kaardivägi, kuhu kuulus 71 inimest: 47 noormeest ja 24 tüdrukut.

Neid kõiki ühendas vaen vaenlase vastu ja soov võidelda kodulinna vabastamise nimel. Kuid ettevaatamatusest, osalt ka liigjulguse tõttu mõned organisatsiooni liikmed arreteeriti. Algasid metsikute piinamiste saatel kulgevad ülekuulamised, mida üks noorukeist ei talunud ja reetis oma seltsimehed. Reetmise tagajärjel võtsid sakslased kõik noorkaardiväelased kinni ja hukkasid pärast kohutavaid piinamisi, visates nad söekaevanduse šahtidesse.

Kui Fadejev 1943. aastal ettevalmistusi “Noore Kaardiväe” kirjutamiseks alustas, kavandas ta oma uut romaani mitte rangelt realistliku, vaid sangarlik-romantilise loona. Toonane kirjandusideoloogia leidis, et inimest ei tule näidata sellisena nagu ta on, vaid niisugusena kui ta peaks olema, nagu on kommunistlikus tulevikus. Autor on püüdnud võimalikult täpselt tollaseid sündmusi ja tegelasi edasi anda, selleks kogus ta sündmuskohal ligi kuu aega materjali, vestles noorkaardiväelaste omaste ja koolikaaslastega ning tutvus ülekuulamisprotokollidega. Autor ei jäta oma teoses vahele ühtegi Noore Kaardiväe silmapaistvamatest operatsioonidest: reeturi hukkamine, kariloomade laialiajamine, keda sakslased tahtsid Saksamaale saata, sõjavangide vabastamine. Kohati tuli abi otsida ka mõttekujutuselt, kuna üksikasjad polnud säilinud. Fadejevi romaanis on noorkaardiväelased kaunid, puhtad, helged noored, kes ehedast õiglustundest ja patriotismist astuvad välja kurja vastu. Ahnelt tahavad nad elada, aga peavad valima surma.

“Noor Kaardivägi” hakkas ilmuma 1944 ajakirjas järjejutuna, romaanina ilmus see 1946. aastal ja pärjati Stalini preemiaga. Romaani “Noor kaardivägi” kogutiraažiks kujunes umbes 25 miljonit eksemplari. Romaani järgi valmis 1947. aastal ka film.

Fadejev oli veendunud, et kirjeldas 1942.–1943. aasta sündmusi õigesti, ning oli siiralt üllatunud, et mõned surnud laste vanemad olid nördinud ja kirjutasid kõrgetele võimudele kaebusi, nõudes aru, miks pööras kirjanik mõnele kangelasele rohkem tähelepanu kui teistele ja mõned nimed esitati ainult surnute nimekirja, mis asus raamatu lõppus. Ja kõiki polnud sealgi. Fadejevit süüdistati ajalooliste faktide moonutamises ning võltsimise peasüüdlaseks “määrati” Oleg Koševoi ema, kelle majas Fadejev kahel Krasnodoni reisil viibis. Nad kirjutasid, et just tema omistas oma pojale isekatel eesmärkidel teiste põrandaaluste kangelaste vägiteod ja tegi oma 16-aastasest pojast noorkaardi komissari. Mõnest noorkaardiväelasest saab toonase võimu silmis reetur, kes rehabiliteeritakse 1959. ja mõni alles 1990. aastal. Samas on Fadejev ise alati rõhutanud, et tegemist on ilukirjandusliku teosega, mitte dokumentaalkirjandusega.

Täiesti ootamatult ründas “Pravda” artikkel äkitselt 1947. aasta 3. detsembril “Noort Kaardiväge” Leiti, et autor pööras liiga palju tähelepanu paanikale meie vägede taganemisel Krasnodonist ega toonud piisavalt selgelt välja partei juhtrolli ning noorkaardiväelasi on kujutatud liialt iseseisvate ja isetarkadena. Fadejev taipas muidugi, et Pravda artikkel sai sündida vaid Stalini heakskiidul (kes ilmselt polnud lugenud romaani, kuid vaatas äsja valminud filmi) ja seepärast võttis ta otsemaid sõna nõukogude kirjanike pleenumil, öeldes: “Ma armastan väga seda oma raamatut, armastan selle kangelasi ja seepärast teen kõik, mis mu võimuses, et parandada puudused, millele on vihjatud”. Fadejev kirjutas romaani ümber ja Stalinile meeldis teine, 1951. aastal valminud versioon. Tõsi, paljud ei kiitnud romaani teist väljaannet heaks.

Noore Kaardiväe esimene väljaanne oli kõigi oma vigade juures terviklik, särav ja tõeliselt romantiline. Romaani läbivaatamine tegi selle märkimisväärset kahju kunstilisest küljest. Kümne uue, peaaegu eranditult partei põrandaalusele tegevusele pühendatud peatüki ilmumisega muutus romaani tegevus laialivalguvaks ning noorte võitluse teema osakaal on vähenenud. Tuhmuma kipub ka ehe romantism. Fadejev tahtis ju sõda peegeldada läbi noorte, näidata nende rikkumatut õiglusmeelt, iseseisvat püüdu olla aus ja sangarlik, nüüd aga tuli kõik allutada rutiinsete parteimeeste juhtimisele.

Aleksandr Fadejev oli üks oma aja tuntumaid kirjanikke, NLKP Keskkomitee liige, NSV Liidu Kirjanike Liidu peasekretär. Pärast Hruštšovi võimuletulekut eemaldati Fadejev oma ametikohalt ja partei keskkomiteest ja kuulutati “Stalini varjuks”, kes on süüdi kirjanike repressioonides. Teda süüdistati Zoštšenko, Ahmatova, Platonovi ja Pasternaki tagakiusamises osalemises. Kuid tegelikult oli see vaid pool tõde. Totaalse kriitika ja hukkamõistu õhkkonnas unustati mainida, et 1948. aastal eraldas Fadejev kirjanike liidu fondidest Zoštšenko heaks märkimisväärse summa, kandis raha Platonovi raviks tema abikaasale ja kaitses Olga Berggoltsi küüditamise eest jne. Ahmatova ütles hiljem – mul pole õigust Fadejevile etteheiteid teha.

13. mail 1956 sooritas Fadejev enesetapu tulistades end revolvrist. Siis nimetati enesetapu põhjuseks alkoholismi ja depressiooni, kuid tegelikult oli kõik palju keerulisem ja dramaatilisem. Fadejevi otsus ei olnud tormakas ja hetkeline. Ta on oma sõbrale tunnistanud, et ei suuda elada veriste kätega.

Mõned kirjaniku kaasaegsed väidavad, et ta valmistus selleks sammuks ette, külastades sõpru ja kirjutas paljudele sõpradele lahkumiskirjad, ning et enesetappu ei saanud Fadejev sooritada alkoholijoobes, kuna nende ütluste kohaselt ei olnud ta joonud viimase kolme kuu jooksul. Salateenistus konfiskeeris tema hüvastijätukirja keskkomiteele ja see avaldati alles 1990. aastal. Oma kirjas ütleb Fadejev: “Ma ei näe võimalust edasi elada, kuna kunst, millele ma oma elu andsin, on ennastunustavalt ignorantse partei juhtkonna poolt rikutud ja seda ei saa praegu parandada.”

Postitatud 18. apr. 202226. mai 2025 kirjutas Maris Adamson

Esimesed naised nobelistid

Esimesed naised nobelistid

Nobeli auhind (ka Nobeli preemia) on rootsi keemiku, leiduri ja töösturi Alfred Nobeli testamendi põhjal asutatud iga-aastane rahvusvaheline füüsika-, keemia-, füsioloogia- ja meditsiini-, kirjandus- ning rahuauhind. Selle pälvinu on nobelist. Esimesed auhinnad anti välja Alfred Nobeli viiendal surma-aastapäeval 1901. aastal. Lisaks nendele auhindadele annab 1969. aastast Rootsi Riigipank välja Alfred Nobeli mälestusauhinda majanduse alal. Nobeli preemia saanud naisi on tänaseks 58.

Marie Curie oli esimene Nobeli auhinna saanud naine, esimene inimene ja siiani ainus naine, kes sai kaks Nobeli auhinda (seni on selliseid inimesi maailmas 4), ja ainus inimene, kes on saanud Nobeli auhinnad eri aladel.

Marie Skłodowska Curie (sünd. Maria Salomea Skłodowska) (1867-1934) oli poola päritolu Prantsuse füüsik ja keemik. Koos abikaasa Pierre Curiega avastas ta 1898 radioaktiivsed elemendid polooniumi (nimetati nii Marie Curie sünnimaa Poola auks) ja raadiumi ning sai 1903 selle eest Nobeli füüsikaauhinna.

Pärast Pierre Curie surma jätkas Marie Curie nende ühistööd, millel oli põhjapanev tähtsus aatomifüüsika kujunemises.

Esimese maailmasõja ajal töötas Marie Curie koos tütar Irène’iga välja mobiilse röntgenuuringute jaama, et haavatud sõdureid saaks kohapeal uurida. Ta juhtis ise üht niisugust jaama.

Puhta raadiumi eraldamise eest sai Marie Curie 1911 Nobeli keemiaauhinna.

Tema esimene tütar Irène Joliot-Curie käis oma ema jälgedes, pälvides 1935. aastal Nobeli keemiaauhinna koos abikaasa Frédéric Joliot’ga nende töö eest uute radioaktiivsete elementide sünteesil.

1937. aastal kirjutas teine tütar Ève Curie oma kuulsale emale Madame Curie’le pühendatud raamatu “Minu ema Marie Curie” , millest sai paar aastat hiljem mängufilm.

Bertha von Suttner (1843-1914) oli austria kirjanik ja rahuliikumise tegelane. 1905. aastal pälvis ta esimese naisena Nobeli rahuauhinna. Suttnerit peetakse oma aja kuulsaimaks patsifistiks. Tema isiklik kontakt Alfred Nobeliga oli lühike (oli nädala sekretär-majahoidja Nobeli Pariisi elamus), kuid nende kirjavahetus kestis Nobeli surmani 1896. aastal. Arvatakse, et Suttner mängis peamist rolli Alfred Nobeli otsuses jagada rahuauhindu. Kuid Bertha von Suttner pidi taluma ka mõnitamist ja tõrjumist. Tema tööd kritiseeriti kui “ebanaiselikku”.

1877 aastal hakkas toona Georgias elanud Suttner pseudonüümi S. all kajastama Vene-Türgi sõda.

1887. aastal võttis Bertha von Suttner ühendust tolleaegse ainsa rahuorganisatsiooniga “Rahvusvahelise Arbitraaži ja Rahu Assotsiatsiooniga” Londonis (asutatud 1880). Olulise panuse rahu idee populariseerimisse Euroopas ja Ameerikas andis Suttneri romaan “Sõjariistad maha!” (“Die Waffen nieder!”) (1889), kus ta kirjeldas sõjakoledusi naise vaatepunktist. Raamat tõlgiti peaaegu kõigisse Euroopa keeltesse ja saavutas maailmakuulsuse.

1891. aastal Austria patsifistliku organisatsiooni ja 1892. aastal „Saksa Rahuseltsi” asutamise eestvedaja. 1891 valiti Rahvusvahelise Rahubüroo asepresidendiks kolmandal ülemaailmsel rahukongressil Roomas. Ta saavutas rahvusvahelise tunnustuse üldtuntud rahuajakirja „Die Waffen Nieder!“ toimetajana (1892-1899)

Suttneri ettepanekul toimus 1899. aastal Esimene Haagi rahukonverents, kus valitsuse esindajad tegelesid riikliku ja rahvusvahelise julgeoleku, desarmeerimise ja rahvusvahelise arbitraažikohtu loomise küsimustega. Suttner võttis osa peaaegu kõikidest maailma rahukongressidest ja parlamentidevahelistest konverentsidest.

1904. aastal reisis ta USA-sse ülemaailmse rahukongressi raames Bostonis. Teisel reisil Ameerikasse 1912. aastal esines ta lektorina enam kui 50 linnas, et selgitada ohtlikku olukorda Euroopas ja edendada üldise rahu eesmärki. Kaks kuud enne I maailmasõja algust, ülemaailmse rahukongressi ettevalmistamise ajal, mille ta tahtis 1914. aasta augustis Viinis kokku kutsuda, suri Bertha von Suttner maovähki ja üldisesse kurnatusse.

Rootsi kirjanik Selma Ottilia Lovisa Lagerlöf (1858 –1940) on esimene naine ja esimene rootslane kes võitis 1909 Nobeli kirjanduspreemia.

Kui Lagerlöfi isamaja, millega tal oli seotud tuhandeid lapsepõlve mälestusi, müüdi lammutamiseks andis see talle tõuke enese leidmiseks. Selma Lagerlöfile näis äkki, kui kaoks koos tema lapsepõlve koduga kõik need muinasjutud ja legendid, mis olid nii kallid rootslase hingele. Selma Lagerlöf pole üksi rootsi saagade meisterlik jutustaja, vaid ka haruldane psühholoog. Eetiline problemaatika on kirjaniku jaoks alati keskne. Keegi ei saa siitilmast lahkuda enne, kui ta on enda tehtud kurjuse lunastanud. Lunastuse hind on ränk, aga selle eest pole pääsu.

Tuntuim on tema romantiline romaan “Gösta Berlingi saaga” (1891), kus realistlikud episoodid ja muistendimaailma saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldises romantilises põhitoonis. Autor annab värvika pildi oma kodumaakonna, Rootsi kauneima paiga Värmlandi elust-olust 19. sajandi algupoole, keskenduses tolleaegse aadliseltskonna jahiretki, pidusid, balle, naisterööve ja armulugusid tulvil täisverelise metsiku elulaadi ja kommete kujutamisele.

Muinasjutulises noorsooraamatus “Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi” (1906–1907) lendab härjapõlvlaseks moondatud nimitegelane metshanede seltsis läbi kogu Rootsi. Teekonna jooksul muutub üleannetu ja südametu Nils arukaks ning loomi armastavaks poisiks.

Väga populaarne on ka tema romaanitriloogia “Löwensköldi sõrmus” (1925), “Charlotte Löwensköld” (1925) ja “Anna Svärd” (1928), mis mis kirjeldab ühe Rootsi perekonna elu ja ajalugu

Peale varasema suurromaani “Antikristuse imeteod” (1897), mis tegevuspaik on Sitsiilias ja mille peamotiiviks on Lagerlöfi poolt reserveeritult käsiteldud uus sotsialistlik (= antikristuse) õpetus, ning äärmiselt lihtsate kunstmuinasjuttude “Legendid Kristusest” (1904) on kõik ta teised teosed tegevusega paigutatud kodumaale

Tema külaskäik Palestiinasse ja seal asuvasse kristlaste kolooniasse inspireeriks teda kirjutama “Jeruusalemma” (1901-1902), lugu Rootsi 19. sajandi viimase veerandi põllumeestest, kes muutusid evangeelseks kristlikuks rühmaks ja reisisid Pühale Maale. Sündmustiku keskpunktis on kaks noort inimest: vanast auväärsest soost talupoeg Ingmar ja tema mõrsja Gertrud. Talu säilitamise nimel hülgab Ingmar Gertrudi, kes liitub väljarändajatega. Rohkete kannatuste järel leiavad mõlemad uue maise õnne.

Ka „Portugali keisri» (1914) ja «Surmakutsari» (1912) lugude tegelased ei pääse oma elus oluliste otsuste tegemisest ja tehtud vigade parandusest. Viimane on mõlemas teoses hirmutavalt kannatusrohke protsess.

Postitatud 18. apr. 202226. mai 2025 kirjutas Maris Adamson

Juhan Smuul 100

Juhan Smuul 100

Pärast surma ma saan oma laeva,

mille tulesid ise ei näe…

Nii kirjutab Juhan Smuul (1922-1971), kelle suur ja kustumatu kiindumus oli meri, oma luuletuses “Viimane laev”. Selle luuletuse hääletasid Eesti kirjandusõpetajad 100 Eesti parimad luuletuse hulka koos tema luuletustega „Mälestusi isast“ ja „Kuidas joonistada kurbust“ Luuletuse „Viimane laev“ on viisistanud nii Veljo Tormis kui Kait Tamra. Seda 1971. aastal kirjutatud luuletust on peetud ka Smuuli testamendiks. Laeva, mille tulesid ta ise enam ei näinud, Smuul ka sai. 50 aastat maailmameredel seilanud, aastal 1972 Saksamaal ehitatud traaler “Juhan Smuul” oli 81,95 meetrit pikk ja 13,64 meetrit lai atlantik-tüüpi laev.

Smuulide suguvõsa lugu ulatub juba 1532. aastasse kui Liivi Ordu meister Wolter von Plettenberg kinkis Juhani kaugele esivanemeale nimega Hansken vabaduse, tõenäoliselt Plettenbergi Väikese- või Suure väina nõrga jää pealtpäästmise eest. Vabaduskirja originaal asub Kuressaare Muuseumis ja koopia Koguva külas. See vabaduskiri tõi kaasa Smuulidele postiveotöö Mandri-Eesti ja saarte vahel, ennekõike Pärnu ja Muhumaa vahel 362 aastaks (aastatel 1532—1894).

Juhan Smuul sündis 18. veebruaril 1922. aastal Muhu saarel Koguva Toomal oma isa üheteistkümnenda lapsena. Temast pidi saama talu pärija ja põllumees, kuid sai hoopis merekirjanik, publitsist ja ühiskonnategelane.

Smuul on ise korduvalt möönnud, on Koguva küla kasvukeskkond olnud tema loomingu üheks peamiseks tõukejõuks.

Lapsepõlve meremehejutud ja kauge kutsuv silmapiir jätsid sügava jälje Smuuli romantilisse hinge. Sõja järel tahtis ta realiseerida oma kauaaegset unistust ning astuda merekooli, kuid sinna teda ei võetud. Merereisid, millest ta oli unistanud sai ta siiski teha kuid seda ajalehekorrespondendina ja kirjanikuna: heeringalaevaga Põhja-Atlandile 1955, polaarekspeditsioonilaevaga Antarktikasse 1957–1958, uurimislaevaga Jaapani merele 1959, Teravmägedele 1960.

Smuuli “Jäine raamat” (1959) on iselaadne reisikiri, mis on lugejatele meeldinud (ja sugugi mitte vaid sellepärast, et seda auhinnati 1961. a Lenini preemiaga, mis tõi kaasa mitu taasilmumist eesti keeles ja tõlkeid paljude rahvaste keeltesse). Oma ilmumisaja kontekstis oli päevikuvormis reisiraamatuga lagedale tulek sedavõrd üllatav, et kalkuleerivama natuuriga kirjanik poleks sellist tegu vahest ette söandanud võttagi. Smuul ei kalkuleerinud, lihtsalt tegi: „Kirjutasin üles, mis nägin.“. Äärmuseni politiseeritud teema Antarktika hõlvamisest on mahutatud intiimsesse päevikuvormi.

„Jäise raamatu” alguses loetleb Smuul kaasasolevate isiklike esemete seas raamatuid Fridtjof Nanseni „Suuskadel läbi Gröönimaa” , Richard Byrdi „Lennuretk lõunanabale” ja Ernest Shackletoni „Teekond lõunanabale”. Samas loodusetundmise tasemelt jäi Smuul ka ekspeditsioonil rannaküla poisiks, kelle jaoks kõige olulisemad loomariigi esindajad Antarktikas on pingviinid ja hülged ning kes merel näeb vaalu ja delfiine. Reisikiri „Jäine raamat“ on sageli ilmunud koos Smuuli teise reisikirjaga „Jaapani meri, detsember“ (1963). Selles omapärases miljöös on autori huviobjektiks eelkõige reisikaaslased, kelledest ta visandlikult annab meeldejäävad portreed. Siin on ka mõtisklusi Suurest Hallist ehk Merenukrusest .

„Jäist raamatut“ on ajakirjas Keel ja Kirjandus nr 3/2010 pikemalt analüüsinud Kadri Tüür.

Juhan Smuulil oli Antarktika ekspeditsioonil kaasas Eesti Televisioonist laenatud filmitehnika. “Biskaia ees tunnen ma vähem hirmu kui tehnika ees. Igasugustel aparaatidel on omadus kas minu käes rikki minna või üldse mitte töötada” , kirjutas ta. ETV lootis kirjanikult esimest telefilmi jääväljadest. Filmiga olid asjad siiski sandivõitu, kogu noosiks oli mõnikümmend meetrit võbisevat ja hüplevat Antarktikat. Kirjanik vandus tehnika maapõhja, kuna see olevat kinni külmunud ja võbisenud ning küllaga unikaalseid kaadreid läks sellega kaduma. Siiski võib teda nimetada Eesti Televisiooni esimeseks filmioperaatoriks Antarktikas! Tema võbisevaid kaadreid näidati siiski televisioonis ning kuna kirjanik oli hea jutuoskusega, tuli saade “Juhan Smuul Antarktikas” toredasti välja.

Meri ja inimesed keset merd on Smuuli loomingus kesksel kohal. Selleteemaline Smuuli looming on aluseks olud filmidele “Kirjad Sõgedate külast“ (1966), „Keskpäevane praam“ (1967), näidendi “Kihnu Jõnn ehk Metskapten” järgi vändati film “Metskapten“ (1971). Muusikasõbrad teavad Gutav Ernesaksa poolt Juhan Smuuli sõnadele loodud ooperit „Tormide rand“, suiti meeskoorile “Kuidas kalamehed elavad” ja meekoorilaulu “Kutse“

Miks veri nii rahutult tuikad?

Mu ukse eest sadamast laev

kumeda vilega huikas,

mind tuuliste väinade last

Juhan Smuuli loomingut voolab nendegi naljasõprade veres, kes sellest ise ehk midagi ei teagi. Smuuli sulest on ilmunud „Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi“ (1965) tema Muhu monoloogi “Suvitajad” järgi vändati kultusfilm “Siin me oleme “ (1978) ning peagi valmib uusversioonina film “Suvitajad” Igatahes!

Juhan Smuul on Eesti kirjandusajaloo üks enam vaidlusi ja vastakaid arvamusi põhjustanud kirjanik. On neid, kes täna Smuuli materdavad, samas leidub tema loomingu tulihingelisi austajaid. Me võime täna jääda eriarvamusele, kas Smuuli teod olid head või halvad, mida ta oli sunnitud tegema ja mida tegi priitahtlikult, kas ta jõudis arusaamiseni, millist süsteemi ta oli teeninud, millises süsteemis elanud, hakkas ta kahtlema siiras õhinas ning usus, et see tee, mida mööda mindi, on ainuõige ja ainuvõimalik. Kuid teada on, et Smuuli looming, mis oli alguses kantud tõsiusklikult kommunistlik-stalinistlikust maailmavaatest, selles oli „õiget“ ideoloogiat ja kommunismiehitamise pateetikat, muutus pärast poliitilistest teemadest eemaldumist 1950. aastate keskel, kui tema loomingus tõusis esile rahvalik-humoristlik kujutusviis.

Postitatud 18. apr. 202226. mai 2025 kirjutas Maris Adamson

Tuntud kirjaniku olümpiakajastus

Tuntud kirjaniku olümpiakajastus

Sir Arthur Ignatius Conan Doyle (22. mai 1859 – 7. juuli 1930) oli Šoti proosakirjanik, luuletaja ja arst. Ta on tuntud ennekõike Sherlock Holmesi ja professor Challengeri lugude autorina. Viljaka proosakirjanikuna kirjutas lisaks veel luulet, ulmet, ajaloolisi romaane ja artikleid.

Vähem teatakse, et Arthur Conan Doyle oli staarreporter esimestel Londoni olümpiamängudel 1908. aastal. “Ma ei tee sageli ajakirjandustööd,” ütles Sir Arthur oma memuaarides, “kuid 1908. aasta olümpiamängude puhul ahvatles mind eeskätt staadionil suurepärase istekoha omamine.”

Kirjaniku huvi olümpiamängude vastu polegi nii üllatav kui võtta arvesse, et Arthur Conan Doyle oli ka ise innukas sportlane. Doyle mängis jalgpalli ja kriketit, ta omas golfis taset händikäp 10, ta pääses 1913. aasta Briti amatööride piljardimeistrivõistlustel kolmandasse ringi ja ta oli üks Portsmouthi jalgpalliklubi asutajatest. Doyle oli poksis niivõrd hea asjatundja, et 1909. aastal kutsuti kohtunikuks maailma raskekaalu tiitlivõistlust Jim Jeffriesi ja Jack Johnsoni vahel.

Conan Doylel oli suur roll suusaturismi populariseerimisel Šveitsi Alpides ja kindlasti ka mujal maailmas. Ta käis Davosis, Šveitsi Alpides tervist parandamas. Suusajooks, nagu seda tunti 19. sajandi lõpul, oli Conan Doyle’i kinnisideeks pärast seda, kui ta luges kuulsa norralase Fridtjof Nanseni vägitegudest, kes ületas suuskadel Gröönimaa. Oma suusakogemustest Maienfelder Furkaületamisel kirjutas ta 1894. aastal “The Strandi” väljaandes artikli, mida lugesid tuhanded tulevased suusatajad. Tema lugu tekitas inglise keskklassis huvi suusatamise vastu.

Täna on Davosis pronkstahvel, mis on pühendatud Sir Arthur Conan Doyle’ile. Seal on kirjas: „Austusavalduseks Sir Arthurile Conan Doyle 1859-1930. Inglise kirjanik – Sherlock Holmesi looja – ja sportlane, kes 23. märtsil 1894 ületas suuskadel Maienfelder Furka Davosist Arosasse, tuues sellega selle uue spordiala ja talvised Šveitsi Alpide vaatamisväärsused maailma. Ideaalns härrasmehe etalon.

Kuid Conan Doyle’i suurim spordipärand on ilmselt maratoni distantsi populariseerimine. Conan Doyle’i kirjutised esimestest Londoni olümpiamängudest 1908 aitasid palju kaasa maratonimüüdi loomisele ja võistlusdistantsi kinnistumisele olümpiakavasse.

Londoni olümpiamängude ja ühtlasi kogu olümpiaajaloo üks meeldejäävamaid sündmusi leidis aset maratonirajal. 24. juulil valitses Londonis Inglismaa olude kohta ebatavaline kuumus. Varjus näitas kraadiklaas 30 pügalat, mis tagantjärele vaadatuna on osutunud üle aegade üheks kõige palavamaks ilmaks Inglismaal. Maraton algas, tulles vastu kuningapere, Windsori lossi juurest ja lõppes White City staadionil kuningliku looži ees, see tegi distantsiks 42 km ja 195 m. See distants sai maratoni ametlikuks standartpikkuseks alates 1924. aasta mängudest. Suvepäeva kuumuse ja raja pikkuse tõttu loobusid 55 jooksust 28 jooksjat ammu enne, kui nad finiši lähedale jõudsid.

Kui liider Dorando Pietri kurnatuna 90 000 pealise publiku ees staadionile sisenes, komistas ja kukkus tuharajal, enne kui murelikud ametnikud ta üle finišijoone aitasid. Pärast Ameerika koondise protesti sai Pietrist olümpiamängude üks varasemaid ja kurikuulsamaid diskvalifitseerimisi. Pietri jäi ilma kuldmedalist, mille pälvis hoopis teise koha saanud ameeriklane Johnny Hayes.

Daily Mail 25. juulil 1908 edastas Conan Doyle’i raporti:

«Kõikide pilgud olid pööratud staadioniväravale, kust peagi ilmus nähtavale Dorando Pietri, lühikest kasvu mees Carpi väikelinnast Reggio Emilia lähedalt. Ometi sai kohe selgeks, et midagi on valesti. Dorando lähenes, kuid hakkas äkki jooksma vales suunas. Rajakohtunikud jooksid talle appi ja näitasid õiget suunda, kuid peale mõningaid jarde vajus jooksja kokku. Rahvas, kes varem polnud Dorando Pietrist midagi kuulnud, hakkas talle oma poolehoidu avaldama. Samal ajal, kui paljud inimesed karjusid kohtunikele, et need peaksid jooksjat aitama, olid teised selle vastu, sest teadsid, et niisugune aitamine toob kaasa vapra itaallase automaatse diskvalifitseerimise. Itaallase suurimaid jõupingutusi ei kustutata kunagi spordiajaloost, olenemata kohtunike otsusest.”

Võistluste ametlikus raportis on öeldud: «Oli võimatu jätta teda sinna lebama, sest ta võis ju surra kuninganna silmade all.»

Kuna Pietri ise ei olnud oma diskvalifitseerimise eest vastutav, autasustas kuninganna Alexandra teda järgmisel päeval kullast karikaga tema saavutuse tunnustuseks.

Conan Doyle’i raportiga oli kaasas tema üleskutse annetada jooksja heaks, millega koguti ligi 309 naela – ehk tänaste väärtuste järgi 35 000 naela – Pietri jaoks, kes andis raha nõuetekohaselt edasi Vesuuvi vulkaanipurske ohvrite toetamiseks. Vulkaanipurse oli sündmuseks, mis takistas Roomal toona olümpiamänge korraldada

Mõni päev pärast maratonidraamat toimus Londoni Püha Pauluse katedraalis 247 anglikaani piiskopi ülemaailmse konverentsi jumalateenistus, kuhu olid kutsutud spetsiaalselt sportlased ja olümpiamängude ametnikud. Jutluse pidanud Ameerika piiskop Ethelbert Talbot, viidates lõigule Pauluse esimesest kirjast korintlastele ja meenutades Dorando Pietri saavutust, ütles: „Lõpuks annab tõeline olümpia meile vaid ühe kindla õppetunni: et mängud ise on paremad kui auhind. Püha Paulus ütleb meile, kui vähe tasu tähendab. Meie tasu pole see, mis on kiiresti riknev, vaid see, mis on rikkumatu ja kuigi ainult üks saab loorberikrooni, saavad kõik võrdselt osa võistlemisrõõmust.

Preestri fraas jäi kõigile kohalolijatele meelde, aga eriti Pierre de Coubertinile. Mõni päev hiljem viitab ta olümpialaste auks peetud valitsuse banketil Talboti jutlusele ja ütleb: “Nendel olümpiamängudel on oluline mitte niivõrd võita kui osaleda.” Sellest hetkest algas deviisi “Tähtis pole võit, vaid osavõtt” võidukäik. Parun ise ei omistanud selle autorlust kunagi endale.

[metaslider id=”4871″]

Postitatud 16. apr. 202226. mai 2025 kirjutas Maris Adamson

Kutsume üles tähistama eesti kirjanduse päeva!

Kutsume üles tähistama eesti kirjanduse päeva!

30. jaanuaril, A. H. Tammsaare sünniaastapäeval, on kavas hakata tähistama eesti kirjanduse päeva. Ettepaneku käis esimesena, 30. jaanuaril 2018 “Estonia” teatris A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva aktusel peetud kõnes välja kirjandusteadlane Rein Veidemann. Vastavasisuline eelnõu on valmis ning ootab Riigikogu kultuurikomisjoni heakskiitu. Eesti kirjanduse päev on kummardus meie kirjanikele ja eesti kirjandusele. Riikliku tähtpäevana kannab see sõnumit eesti kirjanduse väärtusest kultuurilise identiteedi ja vaimse tervise hoidjana ning kultuurilise ökosüsteemi rikkuse säilitajana. Eesti kirjanduse päev lipupäevana riigi kalendris on ühtlasi nii tänu kui ka rahvusliku eneseväärikuse väljendus. Kuigi päev ei ole veel ametlikult meie riiklike tähtpäevade kalendris, kutsutakse üles kõiki eesti inimesi päeva tähistama. Selle päeva sündmuste ja ettevõtmiste hulka võiksid kuuluda näiteks kirjandi kirjutamine koolides; laste ja noorte kirjandusvõistlused; klassikute teoste avalik lugemine ning kommenteerimine, nende mälestuse jäädvustamine; kirjandusõhtud; kirjanduslikud matkad loojate kodumaile; kirjandussõprade kokkutulekud; lugejaauhindade jagamine.

H. Tammsaare tuli kirjandusse 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega “Kilgivere Kustas”, “Mäetaguse vanad”, “Käbe-Kaarli noor naine”, “Kaks paari ja üksainus” (1902), “Tähtis päev”, “Vanad ja noored” (1903), “Raha-auk” (1907).

Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist „Juudit“ (1921) ja romaanist „Kõrboja peremees“ (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan „Tõde ja õigus“ (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939) ja näidend „Kuningal on külm“ (1936).

1922. aastal ilmunud “Kõrboja peremees” on tuntud kui Tammsaare Koitjärve romaan, sest selles peegeldub Tammsaare suhe Leeni (Madlena) Ploompuuga. Nimelt olid nii Kõrboja Anna kui ka Leeni jõukamast talust pärit. Vigane Katku Villu aga võib sümboliseerida Tammsaare kehva tervist ja enesekuvandit. Leeni Vesterinen (sünd. Ploompuu) oli eelmisel sajandil üks olulisemaid eesti kultuuri vahendajaid Soomes. Ta oli üks esimestest eesti naistest, kes sai Helsingi ülikoolis kõrghariduse.

Leeni Ploompuu, elas Koitjärvel Tammsaare venna naabruses. Laane Leeni ja Oru Antoni suhtele said saatuslikuks Leeni suured võlad, mida ta oli pidanud võtma, et Soomes õppida ja Antoni haigestumine tuberkuloosi, mis pani teda arvama, et ta pole naisevõtuks kohane. Väravas õhtul hüvasti jättes öelnud Tammsaare ohates ikka kas: «Peame leppima olukorraga» või: «Teisiti ei või olla.»

Legendaarne on lugu sellest, kuidas Tammsaare naise võttis. Või õigem oleks öelda, kuidas Käth endale abikaasa kosis. Nimelt Tammsaare, kes enne abiellumist ei olnud tervislikel põhjustel majanduslikult kindlustatud ja elas Koitjärvel venna juures, ei söandanud naist võtta. Siis haaraski Käthe, kellega Tammsaare oli tutvunud Estonia teatris, ohjad: ta pani lehte kuulutuse, et Käthe ja Anton on abiellunud. Kui Käthe Tammsaare juurde Koitjärvele külla sõitis ja lehte näitas, ei öelnud Tammsaare midagi, vaid keeras Aegviidu raudteejaamas kannapealt ümber ja läks koju. Käthel ei jäänud muud üle, kui Tallinnasse tagasi sõita. Hiljem otsustas Tammsaare Käthe siiski naiseks võtta. Abikaasa Käthe Hansen oli võimukas, sõnakas ja ülinõudlik matroon, väidetavalt Juhan Smuuli “Polkovniku lese” prototüüp, kes andis ilmselt ka Tammsaare naistüüpidele “pessimistlikke alatoone”.

Anton Hansen sündis 30. jaanuaril 1878. aastal pere neljanda pojana. Pseudonüümi Tammsaare võttis ta endale oma sünnitalu Põhja-Tammsaare nime järgi. Eesti kultuurilukku on Tammsaare sünnipaik jäädvustunud “Tõe ja õiguse” I osa legendaarse tegevuspaiga Vargamäena.

Kaheksa–aastaselt läks Anton õppima Sääsküla vallakooli, mis asus kodutalust 10 km kaugusel ja õppis seal kaks aastat. Edasi asus poiss õppima Prümli kooli (35 km kodutalust), kus õpetajaks oli sugulane. Hiljem jätkas õpihimuline noormees haridusteed Väike-Maarja kihelkonnakoolis (1896-1897) ja Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis (1898-1903).

Aastail 1903-1907 tegutses Tammsaare ajakirjanikuna Tallinnas, seejärel jätkas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1907-1911). Ta haigestub lõpueksamite ajal ning diplom jääb saamata.

Raske kopsuhaigus sundis kirjanikku tervist parandama. Ta asus elama Koitjärve üksildasse metsakülla oma venna juurde. Ravi eesmärgil tegi Tammsaare pikema reisi Musta mere äärde, kus peatus eesti külas Punasel Lagedal.

Anton Hansen Tammsaare küps loomeperiood algas koos Eesti Vabariigi sünniga. Aastail 1922-1939 ilmusid kõik Tammsaare tähtsamad teosed. 1920. aastal abiellus ta Käthe Amalie Veltmanniga (1896-1979) ja asus elama Tallinna. Käthel ja Antonil sündis kaks last, tütar Riita (1921 – 2004) ja poeg Erik (1928 – 1980).

Alates 1932. aastast oli Hansenite elukohaks Kadriorus asuv korter (Koidula tn. 12A), kus tänapäeval on A. H. Tammsaare Muuseum.

Kirjanik suri 1. märtsil 1940. aastal oma kodus Kadriorus.

Tammsaare oli esimene eestlane, kellele on tema eluajal püstitatud ausammas.

Anton Hansen-Tammsaare oli Eesti krooni 25-l rahatähel.