Numbrid ja tähed
Vanimaks numbrite seletusviisiks on gemaatria. Kuna numbreid algselt õieti ei olnud, araabia numbrid olid veel tundmatud, aga tähestik oli leiutatud, siis eri keeltes oli igal tähel oma arvväärtus. Näiteks Kreeka “alfa” ja heebria “alef” tähistasid mõlemad numbrit 1.
Number 666 tähenduseks on peetud sõna “lateinos”, mis tähendab ladinat ja Rooma impeeriumi. Kõige levinum on seejuures viide keiser Nerole. Nero nimi ladina keeles annab arvvariandiks teisendatuna 666. Kuna nime sai kirjutada mitmeti, saab tulemuseks ka 616. Muide, üks vanimaid piibli käsikirju annab ka metsalise arvuks 616. Seega 2.–3. sajandil arvatigi, et tegu oli keiser Neroga. Tema nurjatus ja kuri kuulsus oli sedavõrd suur, et levis legend, et Nero tuleb tagasi. Reformaator Martin Lutheri nime arvutasid paavstlased 666ks. Tänapäeva popkultuuris on 666 mõeldud viitena saatanale või kurjusele. Number 888 väidetavalt esindab Jeesust.
Tetrafoobia ehk kartus 4 ees on tugevalt mõjutanud Aasia riikide ärikultuuri kuna sõnad neli ja surm kõlavad keeltes väga sarnaselt. Triskaidekafoobia ehk kartus number 13 ees on rohkem levinud läänemaades. Jeesus ja tema kaksteist jüngrit moodustasid kolmeteistkümnese seltskonna, mida hiljem võeti halva endena, võttes arvesse, mis sealt edasi juhtus. Norra pahanduste jumal Loki kohta öeldakse ka, et see on panteoni 13. jumal. Numbri 7 ajalugu algab Vana-Egiptusest. Selle riigi elanikel oli kummardada 7 jumalat, mis vastasid seitsmele planeedile: Päike, Kuu, Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn. Nad uskusid, et kui nad seda numbrit kummardavad, siis see toob neile igavese eksistentsi. Piiblis tõusis Jumala Poeg üles 7. Päeva. Samas tuntakse kristluses ka 7 surmapattu: uhkus, ahnus, iha, kadedus, aplus, viha ja laiskus.
Numeroloogia vaatleb numbreid kui võtit, mille abil saab avada inimese olemust ja mõista tema käitumist. Numbrid iseenesest on seotud planeetidega ja nende mõjuga inimese käitumisele. Numeroloogid usuvad, et inimese sünnikuupäev ja kohe pärast sündi antud nimi näitavad tema sünnihetkel universumis valitsenud kosmilisi võnkeid, mis mõjutavad iseloomu ja saatust.
Kui sõna numeroloogia registreeriti inglise keeles alles 1907. aastal, on numeroloogilised ideed olemas olnud sajandeid. Numeroloogiat tundsid juba vanad egiptlased, hindud, hiinlased, kreeklased ja teised. Muistsed hiinlased ja egiptlased lõid mitmesuguseid numeroloogilisi süsteeme, kuid nad ei seostanud veel numbreid tähtedega. Hindud olid ilmselt esimesed, kes uurisid numbrite ja tähestiku tähtede vahelisi seoseid. Hiljem rakendasid seda ideed ka babüloonlased, pärslased, kreeklased ja heebrealased. Antiikaja arvude sümboolikale Euroopas lõi väidetavalt aluse eelkõige Vana-Kreeka filosoof ja matemaatik Pythagoras (u.580-500 e.Kr). Pythagoras väitis, et kõikide asjade põhialuseks on numbrid ning nendega on võimalik väljendada absoluutselt kõike. Kaasaarvatud selliseid abstraktseid mõisteid nagu armastus, vihkamine, õiglus.
Numeroloogia õppimisel on oluline numbrite 1–9 täpne mõistmine, sest kõik 9-st suuremad numbrid taanduvad lõpuks ühele neist numbritest. Neile lisanduvad meisternumbrid 11, 22, 33, 44, mis näitavad eriti kõrget vaimset ja hingelist taset.
Täht on astronoomias valgust kiirgav plasmast koosnev taevakeha, mille kiirgusenergia pärineb tema sisemuses aset leidvast tuumasünteesist. Tähtkujud pole midagi muud kui rühm tähti, mille kujundamiseks ühendame justkui punktid. Vanimad tähtkuju joonised on dateeritud enne 4.000 eKr. Iidsetel aegadel olid tähtkujud suurepärane viis öösel navigeerimiseks. Ptolemaios, kes oli matemaatik ja astronoom, suutis tuvastada 48 tähtkuju, neist 47 kannab täna endiselt sama nime. Rahvusvaheline Astronoomiaühing asetas 1928. aastal tähtkujusid taevasfäärile 88 tükki. Nende nimed pärinevad mütoloogilistelt olenditelt, loomadelt, inimestelt.
Tähistaevale on omistatud 4 erinevat võimet mõjutada inimesi: kõigepealt omistati tähtedele ja planeetidele animistlike jumaluste staatus (Babüloonia, Egiptus, Kesk-Ameerika kultuurid), seejärel jumalate abstraktne võim ja jõud (Kreeka ja Rooma), siis okultne jõud (keskaeg) ja 17. saj. alates füüsikaline mõju.
Astroloogia ja astronoomia olid üks teadus kuni renessansini. Tänapäeval uurib astronoomia kosmiliste objektide omavahelist kaugust, mõõtmeid, massi, liikumist, kiirust, asukohta jne. Et astronoomia põhineb uurimisandmetel, objektiivsetel vaatlustel ja arvutustel, võib teda nimetada objektiivseks teaduseks. Astroloogias lisandub objektiivsetele astronoomilistele andmetele subjektiivne tõlgendus, seepärast peetakse astroloogiat ebateaduseks. Astroloogia kohta ühiskonnas võiks võrrelda teoloogiaga – teoloogilised tõed ei ole meie mõistes teaduslikud, kuid sotsiaalkultuurilise pärandina aktsepteeritavad.
Astroloogias on traditsiooniliselt levinud seisukoht, et inimese iseloomu ja käitumist mõjutab taevakehade asend tema sünnimomendil. Astroloogid kasutavad planeetide seisude näitajaid, et teha oletusi inimese iseloomu kohta, tema võimete, sobilikkuse kohta ühte või teise ametisse, vastuvõtlikkuse kohta haigustele, viidata potentsiaalsetele ohtudele ning probleemidele elus. Astroloogiat kasutatakse tihti ka inimeste omavahelise sobivuse ja tegelemist vajavate kitsaskohtade analüüsimiseks. Samuti kasutatakse astroloogiat tulevikutendentside prognoosimiseks.
Tavakalender on korraldatud ajaarvamissüsteem ja praegune kõigi poolt kasutatav kalender sisaldab endas Päikese-Maa-Kuu liikumise tsükleid. Horoskoop pole muud, kui osake keerulisemast kalendrist, sest peegeldab enamate taevakehade liikumist. Nii nagu kalendrist teame, et talvele järgneb kevad ja märtsile aprill, teab astroloog tänu astronoomiale aega, mis taevakehadel kulub Sodiaagiringi läbimiseks ja millal nad üksikuid punkte läbivad. Kasutatavad 12 sodiaagimärki (Jäär, Sõnn, Kaksikud, Vähk, Lõvi, Neitsi, Kaalud, Skorpion, Ambur, Kaljukits, Veevalaja, Kalad) iseloomustavad kõik kindlaid printsiipe, on kokkuleppeline ja korrastatud süsteemne taust nagu aasta 12 kuud. Räägitakse ka 13. sodiaagimärgi Maokandja olemasolust mis, asub Skorpioni ja Amburi vahel, kuid väidetavalt muistsed babüloonlastest astroloogid jätsid selle sodiaagist välja, kuna 12 märki sobisid paremini kokku nende 12-kuulise kalendriga. Peale päikesemärgi on inimene seotud veel kuu-, merkuuri-, veenuse-, marsi-, jupiteri-, saturni-, uraani-, neptuuni- ja pluutomärgiga. Lisaks hulk märke, mis seovad Teda kindla geograafilise kohaga Maal. Igaüks neist kannab kindlat informatsiooni ja kõik see on kirjas sünnikaardis.
Väga tihti kasutatakse sõna “päikese- või sodiaagimärk” asemel sõna “tähtkuju” ja see riivab nii astroloogi kui ka astronoomi kõrva. Me kõik oleme sündinud Päikesesüsteemis ja planeedil Maa, mitte kusagil kaugel tähtkujus! Tähtkuju on astronoomiline termin, mis tähistab reaalseid kinnistähtede kogumeid taevas.
Idamaade astroloogia kasutab kuukalendrit, kus uus aasta ja uus kuu algab Kuu loomisega. Hiina kuukalender on vanim kalender, mille järgi maailmas praegu elatakse. Teadaolevalt ulatub selle algus 2600. aastaisse enne meie aega. Tuntuim on selle kalendri 12-aastane tsükkel ehk looma-aastate tsükkel. Selles vastab iga aasta erinevale loomale. Tsükkel algab alati Roti ja lõppeb Sea aastaga. Legendi järgi kutsus Buddha enne Maalt lahkumist kõik loomad enda juurde. Kohale jõudsid 12 ustavat: rott, pühvel, tiiger, kass, draakon, madu, hobune, lammas, ahv, kukk, koer ja siga. Nende järgi nimetas Buddha aastad ja pani loomad kordamööda neid valitsema ja Maa eest hoolitsema. Nii nad siis teevadki seda vastavalt oma võimetele ja iseloomule.
EIul universumis on oma rütm ja võnked, mis valitsevad ka inimesi.
