You searched for Juhan Lepasaar - Page 28 of 51

Postitatud 23. jaan. 202326. mai 2025 kirjutas Maris Adamson

Nordic Noir ja eesti kriminull

Nordic Noir ja eesti kriminull

Briti kirjandusringkonnad omistasid põhjamaade kriminaalromaanidele määratluse Nordic Noir. Nordic Noir kirjandus on tume ja aus, mis käsitleb kohalikke probleeme, selliselt saab kriminulle kirjutada hoolivates ühiskondades nagu on Põhjamaades.

Põhjamaise krimiromaanile on iseloomulik

Lakooniline jutt. Ülearuseid sõnu reeglina ei pruugita.
Isiklikest deemonitest, eraelu sasipundardest, kõikvõimalikest hädadest ja haigustest murtud detektiivid, kes kuritegusid lahendavad.
Tugev sotsiaalne kallak. Üksteisest võõrandumine, ühiskonnas oma kohata jäämine, rassism ja sallimatus – sellest võrsuvadki roimad.
Tihti saavad sündmused alguse kaugest minevikust, populaarne on Teine maailmasõda, aga juured võivad ulatuda kasvõi 19. sajandisse, sageli jutustataksegi lugu mitmes erinevas ajas.

On ka neid, kes peavad Nordic Noiri pigem kaubamärgiks kui konkreetseks mõisteks.

Esimeseks Nordic Noir autoriks on peetud Henrik Ibsenit. Nordic Noir esiletõus algas siis, kui muude maade krimikirjandus hakkas ära vajuma. 1960. ja 1970. aastatel hoidis autoripaar Maj Sjöwall ja Per Wahlöö Skandinaavia publikut mõrvade, tegevuse ja ühiskonnakriitikaga ärkvel. Neid kahte peetakse ühiskonnakriitilise detektiiviromaani “vanemaks põlvkonnaks”. Krimikirjandus muutus Põhjamaades niivõrd populaarseks, et nii Taanis kui ka Rootsis tegutsevad krimiakadeemiad. Rootsi krimiakadeemia asutati juba 1970. aastail.

Tänase skandinaavia krimihulluse vallandas 1990ndatel ilmunud Larssoni “Millenniumi”-triloogia. Arvukad autorid üritasid populaarsest voolust kiiret kasu lõigata ja uute teoste tulv on nii suur, et lugeja ei jõua seda enam hoomata.

Siiski tuuakse sageli välja Põhjamaade Noir-autorite niinimetatud „neli vaala“ :

Rootsi kirjanik Henning Mankell (1948-2015). Aastal 1991 ilmus esimene tema politseiinspektor Kurt Wallander romaan. Tema romaanide põhiküsimuseks on: “Mis läks Rootsi ühiskonnas valesti?”

Norra kirjanik Jo Nesbø (sünd. 1960).Kriminaalromaanide peategelane on Harry Hole’i, kelle juurdlused viivad teda Oslost Austraaliasse, Taisse, Lääne-Kongosse, Šveitsi või Brasiiliasse. Juhtumite uurimise kõrval veedab ta märkimisväärse osa ajast alkoholismi ja oma deemonitega võideldes.

Rootslastest abikaasad Alexander (sünd. 1967) ja Alexandra Coelho Ahndoril (sünd. 1966) ühise kirjanikunumega Lars Kepler – Lars on austusavaldus Rootsi krimikirjanikule Stieg Larssonile. Kepleri nimi pärineb saksa teadlaselt Johannes Keplerilt (1571–1630). Nende loodud on soomerootsi päritolu kriminaalkomissar Joona Linna sari.

Rootsi kirjanik Stieg Larsson (1954-2004) Tema tuntuim teostesari oli “Millenniumi-triloogia”, mis oli kirjaniku poolt planeeritud 10-osalise sarjana, millest ta valmis jõudis kirjutada vaid kolm. Sari avaldati postuumselt ja sellest sai enimmüüdud ja auhinnatud Rootsi kriminaalromaanide sari. Saaga kaks peamist tegelast on Lisbeth Salander, fotograafilise mäluga asotsiaalne arvutihäkker, ja Mikael Blomkvist, uuriv ajakirjanik ja ajakirja Millennium väljaandja.

2013. aastal andis Norstedts Förlag Rootsi krimiajakirjanikule David Lagercrantzilt ülesandeks jätkata Larssoni tegelastega Millennium-sarja ja sari saab veel 3 osa. 2021. aasta novembris teatas kirjastus Polaris, et omandas Larssoni pärandvara õigused Millennium-sarjale ja Rootsi autor Karin Smirnoff kinnitati kirjanikuks, kes annab sarjast välja kolm uut raamatut.

Ajad, kui Põhjamaade linnu kujutati idülliliste paikadena, on möödas. Üleilmastumise tingimustes esindavad need linnad praegu hoopis kultuuride ja usundite erinevustest tekkinud konflikte ja heaoluühiskonna varjukülgi, mis kajastuvad ka kirjanike töödes.

Eesti esimeseks krimikirjanikuks peetakse Eduard Vildet (1865–1933), kes on meie põlvkondadele tuntud pigem oma ühiskonnakriitiliste romaanide ja näidendite poolest. Vähe tuntud on Vilde loominguperioodi alguse krimi- ja põnevusjutud, kus läbivaks kujundiks on musta mantliga mees. sai Vilde sai inspiratsiooni oma krimijuttudeks ajalehe kriminaalsetest uudisnuppudest . Tema põnevuslood, mis ilmusid ajalehe joone alusena, tõstsid lehtede loetavust. Vilde “Musta mantliga mees” kannab eesti kirjandusloos esimese kriminulli tiitlit, 1880-1890 järgnesid tema “Kuul pähe“, “Kurjal teel”, “Kippari unerohi”, „Karikas kihvti“.

Järgmised krimiromaanid kirjutatakse Eestis 1930ndatel. Nii ilmub Richard Janno (1900-1942) sulest “Sinine ümbrik” ja „Selja tagant” ning Eerik Laidsaare (1906-1962) sulest „Ingeri kuningatar ehk GPU võrgus“. Krimikirjandust ilmub ka Aleksander Sipelgase, Mats Mõtslase ja Elmar Valmre sulest.

Krimikirjandus pole sel ajal Eesti kirjanike poolt just laialt harrastatav žanr. 1940-1980 ilmuvad Arvi Korgi „Sulid ja võmmid“, Herta Laipaiga “Kummitus muusikatoas“, “Doktor Vallaku mõistatus“, Karl Ristikivi „Kahekordne mäng“. Karl Ristikivi poolt juba 1960-ndatel Christian Steeni nime all rootsi keeles kirjutatud kriminaalromaan “Hurmakägu on surma nägu” ilmub esmakordselt alles 1992. aastal Tallinnas Jaan Krossi tõlkes. Eessõnas ütleb tõlkija, et see on Agatha Christie stiilis suletud seltskondade romaanide tore paroodia. Selle ajastu krimikirjanikest saab nimetada veel Valve Saretoki ja Henn-Kaarel Hellatit

1990ndate Eesti viljakaim krimikirjanik on Juhan Paju. Ära tuleks märkida ka Talvo Pabut, Nikolai Baturin, Sulev Raudsepp, Vello Lattik.

Alates selle sajandi algusest hakkab eesti krimikirjandust ilmuma rohkem kui kunagi varem. Tänase päeva tuntuim ja viljakaim eesti krimikirjanik on Indrek Hargla oma ajalooliste kriminaalromaanide sarjaga. Tänaseks on keskajal Tallinnas elanud apteeker Melchior sarjas ilmunud seitse romaani. Tekkimas on ka eesti oma naiskrimikirjanike koolkond, kelle tuntumateks esindajateks on Katrin Pauts ja Birk Rohelend.

Postitatud 23. veebr. 202327. mai 2025 kirjutas Maris Adamson

Sind ma tahan armastada Eestimaa!

Sind ma tahan armastada Eestimaa!

Luuletusi Eestimaast on kirjutatud äbi aegade. Äratundmisrõõmu pakuvad neist ilmsed paljud, ent küllap tekitavad mõnedki tundeväljendused ka üllatusmomente. Olgu siinkohal ära toodud 3 luuletust, mis kirjutatud 100 aastase vahemiku jooksul.

Meie lehelt leiad veel rohkesti eesti luule raamatuid.

Juhan Liiv ”Sinuga ja sinuta” (1919)

Sinuga olen lainetel lõhkuvail,

sinuga janunev palm ma kõrbemail,

laev, vaene, heitleb hukkuvais lainetes,

palm, vaene, norutab liiva sees,

olen hoone, raputud maru väel,

olen lille, muljutud tormi käel.

Sinuta hommik, kel pole koidukiirt,

sinuta öö, kel polegi piirt,

sinuta kevade olen, pole üht lillekest,

sinuta puu, kellel ainustki lehekest;

taevas siis olen, kel ei ainustki tähekest.

Sinuta olen ma udune ilm,

nägemata silm.

Sinuta olen ma uneta öö,

sinuta töö ei olegi töö.

Sinuta pisar olen, mida valu pole toond,

sinuta loom olen, mida keegi pole loond.

Isamaa!

Sinuga olen õnnetu ma,

õnnetum ilma sinuta!

Leelo Tungal “Sind ma tahan armastada…” (1988)

Sind ma tahan armastada –

mitte nii nagu haavatu haavatut,

mitte nii nagu saamatu saamatut,

mitte nii nagu võtja andjat,

mitte nii nagu tõbine kandjat,

Sind ma tahan armastada

nagu merepiisk armastab merd,

nagu verepiisk tervet verd,

nagu hangesid armastab räitse,

nagu õunapuud uibuhäitse,

Sind ma tahan armastada,

lauldes läbi pisara,

sa mu valge,

sa mu malbe,

talveräänne isamaa!

Kalle Kurg “Eesti eitus” (2018)

Ei mitte.

Ei miski, ei keski, ei midagi.

Ei asja ees ega teist taga, ei kuiva ega märga,

ei nägu ega tegu, ei otsa ega aru,

ei maad ega ilma, ei otsa ega äärt,

ei saba ega sarve, ei tuult ega tossu,

ja üldse mitte mingisugust kõssugi!

Ei taha, ei soovi, ei ütle, ei mõtle.

Ei mõtle hästi.

Ei mõtle halvasti.

Ei tee hellasti.

Ei tee hullusti.

Ei eita ühtegi, ei eita ühtigi,

ei puutu sõnagagi mitte,

ei räägi ühte keeltki,

ei kannata teise varjugi,

päevavalgusest rääkimata.

Jah!

Postitatud 11. märts 202326. mai 2025 kirjutas Maris Adamson

Maailm ja mõnda.

Maailm ja mõnda.

“Maailm ja mõnda” on Eestis ilmunud raamatusari, mille raamatud rääkisid maailma erinevatest maadest ja rahvastest, nende ajaloost ja loodusest Raamatusari “Maailm ja mõnda” avaldati esialgselt kuue valiksarjana, hiljem lisandus sarja veel raamatuid. 2019. aasta lõpuks oli raamatusarjas “Maailm ja mõnda” ilmunud 168 raamatut. Esialgu andis sarja raamatuid välja Eesti Riiklik Kirjastus, nimemuutuse järel kirjastus Eesti Raamat. Pärast Eesti riigi iseseisvuse taastamist jätkasid raamatusarja väljaandmist kirjastused Olion, Ajakirjade Kirjastus ja Hea Lugu.

Esimeses valiksari avaldati aastatel 1957-1959, see koosnes 17 raamatust, mis olid enamasti nõukogude autorite looming, kuid trükiti ära ka väliskirjanike teoseid. Sarja avas poola kirjaniku Arkady Fiedleri „Küla Madagaskaril“ , mille Eesti Riiklik Kirjastus avaldas 1957. aastal.

Avaldati kahe tšehhi Jiri Hanzelka ja Miroslav Zikmund kolmeköiteline reisikiri „Aafrika unelmad ja tegelikkus“, mis keskendus nende reisi Aafrika-osale. Novembris 1950 alanud reis kulges läbi 44 riigi ja läbiti 111000 kilomeetrit Tšehhoslovakkia seeriamasinaga Tatra 87. Sõidu eesmärgiks oli auto tehniliste omaduste kontrollimine mitmesugustes tingimustes.

Esimeses valiksarjas ilmuvad ka Fridtjof Nansen reisikirjad tema teisest polaarekspeditsioonist 1893–1896 „«Fram» polaarmeres“. 1888–1889 oli Nansen esimese inimesena ületanud suuskadel Gröönimaa mandriliustiku, mis tegi temast Norra rahvuskangelase.

Thor Heyerdahli «Kon-Tiki» ekspeditsioon» räägib autori ja tema viie kaaslase 1947. aastal parvel 101 ööpäevaga avamerel läbitud 8000 kilomeetrist tõestamaks, et Polüneesia võisid asustada Lõuna-Ameerika indiaanlased, kes kasutasid transpordivahendina balsaparvi. Raamat sai üheks 20. sajandi suurimaks bestselleriks.

Robert Falcon Scotti „Scotti viimne ekspeditsioon“ on isiklik päevik tema teekonnast lõunapoolusele. Scott oli Antarktika kelgumatkade initsiaator ja alusepanija.

Esimeses valiksarja mahtus ka üks Eesti autori teos – 1959. aastal ilmub Juhan Smuuli „Jäine raamat“, mis on kirjaniku Antarktise-reisi päevik.

Ka järgmistes valiksarjades ilmuvad veel mitmed Eesti autorite teosed. Smuulilt avaldatakse 1963. aastal veel teinegi teos – raamat „Jaapani meri, detsember“ jutustab autori reisist ilmastikulaeva ekspeditsiooni koosseisus Jaapani merel.

1968. aastal ilmunud Rudolf Sirge „Meretaguste juures“ koondab ühiste kaante vahele kirjaniku kaks reisikirja. Esimeses neist jutustatakse turismimatkast Kanadasse ja Ameerika Ühendriikidesse (1965), teises retkest Austraaliasse ja Uus-Meremaale (1967).

1970. aastal ilmub Toivo ja Ülo Tootseni „Maa ja mere peal. 35 000 km mööda riigipiiri“. Vendade Tootsenite reisiraamat pajatab meile nähtust-kuuldust-kogetust 35 000 km-se reisi kestel maismaa-, mere-ja õhuteed mööda läbi Nõukogude Liidu, läbi kõigi liiduvabariikide, peamiselt piki riigipiiri. Reis kestis 150 päeva.

1972. aastal näeb ilmavalgust Enn Kreemi „Antarktika läbi aegade“, mis on kirjutatud vene- ja ingliskeelsete allikate ning autori poolt kahe ekspeditsiooni vältel omandatud kogemuste põhjal.

Bioloog Vambola Maavara 1979. aastal ilmunud reisiraamat „Mägedest mägedeni“ viib lugeja Tjan-Šani mägede kargest loodusest Kazbeki jalamile ja Kahheti viinamarjaaedadesse, külastades vahepeal ka Badhõzi pistaatsiasavanne ning Araali mere saari.

Geoloogiakandidaat Ivar Murdmaa raamat „Ookean tulerõngas“ (1980) jutustab teaduslikust uurimustööst Vaikses ookeanis ja seda ümbritsevas vulkaanide vööndis, millest autor on mitme ekspeditsiooni koosseisus osa võtnud.

Kunstiajaloolase Jaak Kangilaski 1985. aasta teabemahukas raamat „Norra maa, rahvas, kunst“ räägib Norras kogetust, omapärasest ja kaunist loodusest, linnadest ja hariduselust, norralaste iseloomust, argipäevast ja harjumustest — fooniks selle Skandinaaviamaa murranguterohke minevik.

1988. aastal ilmunud Vello Lattiku „Kus sa oled, Larissa? Sahhalini päevik“ . Tiit Kaivo ja Enn Kaup kirjutavad 1992. aastal „Nabakirjad. Reisimuljeid Arktikalt ja Antarktikalt.“

1997. aastal ilmub raamatu „Maroko taeva all“ kordustrükk, mille autor Nora Peets elaskoos abikaasaga Marokos, Marakešis aastatel 1929–1974, kokku 45 aastat.

Hanno Ojalo raamat „Rapa Nui. Saladusteta Lihavõttesaar“ (2009) juhib lugeja läbi saare pooleteise tuhande aasta pikkuse ajaloo, näitab, kuidas käputäis esmaasukaid suutis keset ookeaniavarusi täielikus isolatsioonis elades luua omapärase kiviaegse tsivilisatsiooni ja koguni oma kirja

Eestiga seotult võiks ära märkida veel kahte sarja raamatut. Otto von Kotzebue oli Tallinas sündinud baltisaksa päritolu Eesti rüütelkonna parun Vene tsaariaegses teenistuses Venemaal, maadeavastaja ja mereväeohvitse. 1978. aastal sarjas avaldatud raamat „Reis ümber maailma aastail 1823–1826“ räägib tema kolmandast ümbermaailmareisist fregatil “Predprijatije”, mille eesmärgid olid seotud Kamtšatka ja Põhja-Ameerika Vene kolooniatega ning Beringi väina uurimisega Viimased eluaastad veetis ta 1832. aastal ostetud Triigi mõisas. Otto von Kotzebue on maetud Kose kirikuaeda.

1969 ilmub „Peipsi järve mõistatus“ , milles sõjaajaloolane kindralmajor Georgi Karajev ja turismi vaneminstruktor kunstnik Aleksandr Potressov käsitlevad ekspeditsiooni tööd, mille ülesandeks oli määrata kindlaks 1242. aastal Peipsi järvel peetud Jäälahingu täpne paik.

Postitatud 25. märts 202326. mai 2025 kirjutas Maris Adamson

Mehed, kes õpetanud lugema loodust.

Mehed, kes õpetanud lugema loodust.

Asjatundlikud kirjutised loodusest, loodusretkedest ja huviväärsetest paikades õpetavad looduse lugemise oskust läbi tedmiste, kogemuste, tunnetamise, õpetavad nägema looduse mitmekesisust. Hoolimata aastaajast või ilmast on looduses alati midagi õppida, uurida ja avastada. Õnneks on Eestis alati olnud inimesi, kes on soovinud huvilistele edasi anda oma oskusi loodust lugeda.

Edgar Kask (5. august 1930–24. mai 2008) sündis ja kasvas Näo külas Tapa lähistel. Lapsena luusis ta palju ringi kõnnumaal. Temast pidi saama metsaülem, kuid ühel päeval pani ta tähele, et mets kasvab masendavalt aeglaselt. Hoopis rohkem oli elu metsakraavides, kus sügisesed lehed rõõmsalt allavoolu ujusid. Temast sai maaparandusinsener.

Tema meelistegevus oli looduse pildistamine. See olevat juhtunud 1970ndatel, kui looduskaitse- ja metsamajanduse ministeeriumil õnnestus põdraliha Rootsi müüa. Valuuta eest hangiti Husqvarna saage, hulk kroone jäi aga üle. Selle eest osteti Hasselblatti fotoapraat, mida toonane peamelioraator Edgar Kask enam käest ei pannudki.

Tasapisi hakkas ta ka kirjutama. Esimese kaastöö ajakirjale “Eesti Loodus” tegi Edgar Kask 1970. aastal, kokku on temalt ajakirjas ilmunud üle 60 artikli.

Oma esimeste raamatute lugejad juhatas Edgar Kask enda jälgedesse Kõrvemaal ja Alutagusel („Kõrvemaa metsades“ 1971). Raamatute temaatika avardus aastatega arutlusteks elu ja inimeste üle. Ta kasutas oma raamatutes Eesti kirjanike luuletusi („Värviliste liblikate lend“ 1978). Oma viimasesse, 2007. aastal ilmunud kolmeteistkümnendasse raamatusse „Tee tarkuse juurde“ koondas ta valimiku enda jaoks tähenduslikke aforisme, sidudes need tundeliste looduspiltidega.

Fred Jüssi (sündinud 29. jaanuaril 1935 Arubal) on oma Aruba mälestuste kohta öelnud, et need on nagu kirevad pilditükid, millest pilti kuidagimoodi kokku panna ei saa, sest liiga palju tükke on puudu. 1938. aastal Eestisse saabudes oli Fred Jüssi kolmeaastane. Esimest muljet Eestist on Jüssi tagantjärele nimetanud armastuseks esimesest silmapilgust, kuna teda vaimustasid siinne loodus ja kliima, aga ka inimesed ja nendega kogetu. Esimest muljet Eestist on Jüssi tagantjärele nimetanud armastuseks esimesest silmapilgust, kuna teda vaimustasid siinne loodus ja kliima, aga ka inimesed ja nendega kogetu. Jüssi esimesi tugevaid muljeid Eestis oli sügisene lehesadu. Talle meeldis Kadrioru pargis puude all lehtedes jalgu sahistada. Samavõrd vaimustas poissi esimene lumesadu, sest subtroopilisel Aruba saarel polnud ta midagi sellist kogenud.

Fredil on tavaks öelda, et ta on olnud lapsest saadik metsa poole. 1944. aasta laste ärasaatmine märtsipommitamises purustatud Tallinnast ajutistesse varjupaikadesse viis Fredi ja vend Henry Viljandimaale Loodi mõisas olevasse koolimajja. Fred Jüssi sõnul lõi see kogemus nähtamatu sideme tema ja Eestimaa vahel, sest Mulgimaa loodus jättis talle sügava mulje.

Fotograafiaga puutus Fred Jüssi esimest korda kokku 1948. aasta paiku, kui tegi loodusmuuseumi preparaatori Juhan Sakkeuse innustusel oma esimesed fotod. Fotoaparaadi näol leidis Jüssi endale sobiva vahendi maailma tunnetamiseks

Tartu Riiklikku Ülikooli lõpetas Jüssi bioloogina 1958. aastal. Alates 1976. aastast on olnud vabakutseline publitsist ja loodusfotograaf.

Jüssi esimene kokkupuude stereomagnetofoni ja stereohelilindistamisega leidis aset 1975. aastal kui Hannes Valdma Eesti Raadiost lasi Fred Jüssil läbi kõrvaklappide kuulata vastvalminud stereoülesvõtet häältest rannas – sellest algas Fred Jüssi jaht looduse häältele. Aastatel 1976–1989 oli ta Eesti Raadio mittekoosseisuline kaastööline tehes saateid “Linnuaabits”, mis jätkusid “Looduse aabitsana”, kus mängiti kuulajaile lindistusi nii Eestimaa lindudest, imetajatest, kahepaiksetest kui ka putukatest.

Fred Jüssi on läbi elu matkanud, seljakott seljas või logistanud jalgrattaga konarlikel metsateedel. Tal pole autot ega juhilubegi mitte. Ta on võtnud aega elu märkamiseks ja süvenemiseks. Fred on vaatleja, ta on vahendaja. Olles looduse ja kultuuri ristteel on ta aidanud meil näha maailma ilu.

Fred Jüssi looming on mitmekülgne. Ta on kirjutanud raamatuid ja artikleid, avaldanud fotoalbumeid, loodusteemalisi jutustusi, mõtisklusi ja heliplaate, osalenud raadio- ja telesaadetes, andnud intervjuusid ning pidanud loenguid. 1980. aastal näitles Fred Jüssi Rein Marani filmis “Laanetaguse suvi”, kus etendas peategelaste isa metsavaht Vidriku rolli. Osa tema loomingust on suunatud laste harimisele – raamatud “Räägi mulle rebasest” 1987, “Rebasetund” 1977, telesaade “Kas sina näed, mida mina näen?”. Jüssi on olnud pühendunud Eestimaa looduse ja maastike jäädvustamisele ning looduskaitse olulisuse teadvustamisele ühiskonnas. 1980. aastal allkirjastas ta 40 kirja.

Fred Jüssi on lausunud: “Hingetäiuse poole ei ole võimalik rännata turismimarsruute pidi. Need on liiga porile tallatud.”. (“Jäälõhkuja”, 1986)

Jaan Eilart oli kahtlemata meie loodus- ja kultuuriloo suurmees. Teda tunti ja teati terves Eestis ja ta ise tundis Eestimaa igat kanti. Sidudes looduskaitse ja kultuuri kodumaatundmisega, oli ta nõukogude ajal justkui isamaaline päikesekiir pilvises Eesti taevas. Tema panus meie looduskaitse arendamisse ja kultuuriloo tutvustamisse on praeguseni terviklikult hoomamatu.

Jaan Eilart (24. juuni 1933 – 18. mai 2006) oli eesti biogeograaf, maastikuökoloog ja kultuuriloolane. 1952. aasta sügisel ei võetud Jaan Eilartit TRÜ matemaatika-loodusteaduskonda, sest 1950. aastal oli arreteeritud tema isa Hans osaluse tõttu Omakaitses. Ta õppis ta aastatel 1952–1956 Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsamajandust ja hiljem Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogiat (lõpetas TRÜ 1957 cum laude).

Jaan Eilart aitas käivitada Eesti NSVs looduskaitsetegevuse, seda juba 1950. aastatel. 1957 suutis ta viia looduskaitse kõrgkooli iseseisva õppeainena ning oli ühtlasi selle esimene õppejõud. 1958. aastal asutas ta Tartu üliõpilaste looduskaitseringi, mis on vanim omataoline maailmas. Jaan Eilart oli ringi teaduslik kuraator 42 aastat.

1966. aastal asutati tema eestvedamisel Eesti Looduskaitse Selts, mille tegevesimees oli ta ise kuni 1988. aastani, esimees aastatel 1988–1996 ja aseesimees aastast 1997. Tema teadmised, organisaatorivõimed, suurepärane kõne- ja kirjamehetalent ning loodushoiu kui kultuurinähtuse avar käsitlus tõi seltsi asutajate hulka väljapaistvad kultuuritegelased Fr. Tuglase, G. Reindorfi, M. Laarmani, L. Rummo, A. Lauteri, V. Panso, D. Vaarandi, V. Tormise jpt, kelle innustusel kasvas selts eestimeelseks 23 000 liikmega rahvaühenduseks.

Isamaalisusest olid kantud Jaan Eilarti eestvõttel Eesti eri piirkondadesse pandud mälestuskivid ja tahvlid Eestimaa loometegelastele ja teadlastele. Mõningail andmeil on neid kuni 300, kuid täpset arvu ei tea keegi. Ühtlasi istutati mälestuspuid. Selline kultuurilooliste paikade sidumine loodusmaastikuga oli üks Jaan Eilarti tegevuse tahke, millega ta alustas 1960. aastate algul.

1969. aastal juhtis Jaan Eilart Lahemaa rahvuspargi loomist, mis oli rahvuspargina Nõukogude Liidus esimene, ning osales hiljem juhendajana ka Komi, Armeenia, ja Tadžikistani rahvusparkide loomisel.

Kuid mis peamine – ta avaldas ajalehtedes ja ajakirjades rohkesti menukaid lühiartikleid looduskaitsest, kodu-uurimisest ja tähtpäevaartikleid eesti loodusteadlastest ning loomeinimestest. Temalt ilmus üle 1000 looduskaitsealase, kultuuri- ja kodu-uurimisalase ning teaduskirjutise.

Jaan Eilartil oli väga suur raamatukogu.Ta oli sügav raamatuhuviline ja sealt paljude teadmiste ammutaja ja rikastaja. Aga ka suur kunstikogu oli allikaks paljudele kunstialastele probleemidele oma loovuses, aga ka teiste kunstilembesust arendades. Avalik esinemine ning kirjutamine ajalehtedes ja ajakirjades oli Eilarti kirg.

Lisaks oli tal võimalus Eesti Panga presidendi Rein Otsasoni kutsel Eesti krooni komisjoni esimehena vääristada Eesti maastikke nüüdseks juba ajalukku läinud paberkroonidel. Just Eilart otsustas lõplikult, millised maastikud ja isikud saavad meie paberrahale. Need kupüürid on kui Jaan Eilarti testament Eesti rahvusmaastikest. Tema ettepanekul sai Eesti rahvuslilleks rukkilill ja -linnuks suitsupääsuke.

1978. aastal valiti ta Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) Ida-Euroopa Komitee presidendiks. Teaduskonverentsid ja seminarid viisid Jaan Eilarti rohkem kui 60 riiki. Jaan Eilart oli mitme välis- ja kodumaise organisatsiooni auliige, paljude aumedalite kavaler, Türi ja Pardubice linna aukodanik, Jakob Hurda auhinna ja Eerik Kumari nimelise looduskaitsepreemia laureaat, talle anti ENSV teenelise looduskaitsja tiitel, Eesti Vabariigile osutatud teenete eest autasustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga.

Postitatud 9. juuni 202426. mai 2025 kirjutas Maris Adamson

Kirjanduslinn Tartu

Kirjanduslinn Tartu

Tartu on UNESCO kirjanduslinn alates 2015. aastast, kuuludes nii UNESCO loovlinnade võrgustikku. Tartus toimub aastaringselt üle 100 kirjandussündmuse, mis edendavad lugemishuvi, neist suurim ja vanim on festival Prima Vista, mis sai alguse 2004. aastal. Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonda kuulub ligikaudu 100 liiget seega hõlmab Tartu osakond ligi kolmandikku Eesti Kirjanike Liidust.

Tartu Kirjanduse Maja, ka Tartu Kirjanike Maja, on Tartus Vanemuise tänav 19 asuv hoone, kus tegutsevad Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond. Kirjanduse Majas toimuvad kirjandusõhtud, Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekud, raamatuesitlused ja muud kirjandusüritused. 2011. aastal kujundasid tänavakunstnikud Kirjanduse Maja müüri, kus saab mäha Reti Saksa kujutatud ajavargaid raamatust “Momo” ja John Tennieli loodud valget küülikut Lewis Carrolli raamatust “Alice Imedemaal”.

Varasem kirjandus Tartust

Tartu seosed kirjandusega ulatuvad ammustesse aegadesse. Faehlmanni muistendi järgi olevat Toomemägi tekkinud koos Emajõe sünniga – jõe sängist väljakaevatud muld kuhjati sinnasamasse kõrvale kokku suureks mäeks.

„Tartu linn aga oli kivist, suur, hooned selles väga toredad ja meie, varem niisugust nägemata, imestasime. Kirikuid on palju ja kloostrid suured.“ Nii kirjutab 1436. aastal Tartust läbi sõitnud Suzdali piiskop Avraam.

Keskajale järgnesid sõjad, laastamine ja langus, mis kulmineerus 1708. aastal, kui Tartu Põhjasõja ajal täielikult hävitati ja elanikud Venemaale küüditati.

Aleksei Tolstoi raamatust „Peeter Esimene” leiame katkendi sellest, kuidas Vene väed Põhjasõja ajal Tartu linna maha põletasid.

Selle koleduse ajel kirjutas esimene eestlasest luuletaja, Puhja köster ja kooliõpetaja Käsu Hans arvatavasti 1708 oma nutulaulu, 32-salmilise (256-realise) lõunaeestikeelse kaebelaulu „Oh! ma waene Tardo Liin“:

…Mes mul olli enne vaja,
kui mul käsi häste käüs:
torre koa, torre maja,
suure aida, vilja täüs,
kalli kooli, keriku,
ilusast kik ehitu,
olli mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!
Ma olli väega kuuluss liin
üle kige Liivamaa:
kik nee kalli asja siin
mino sisen olliva;
akadeemi säeti,
suure kohto mõisteti
enne mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!…
…See om hirmuss halle asi,
es ma mõtle joht see pääl’,
et venäleise vägi
mo häetämä pidi tääl…
…Anno tuhat säitsesada
pääle katessa sündi seda,
otse Margret-päiväl siin
sai ma hukka, Tarto liin…

Tartu ja tänapäeva kirjandus

Paljud tuntud eesti kirjanikud on veetnud oma nooruse või tudengipõlve või suure osa oma elust Tartus.

Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidula elukohta Tiigi tänaval on Aino Kallas nimetanud Eesti esimeseks kirjanduslikuks salongiks. Maja hävis II maailmasõjas, aga selle kunagist asukohta tähistab infotahvel Tiigi 6 hoovis kasvava tamme kõrval

1886–1919 tegutsenud Hugo Treffneri erakoolis õppis Anton Hansen Tammsaare ning sealt sai kirjanik inspiratsiooni „Tõe ja õiguse“ II osas kujutatud härra Mauruse ja tema kooli loomiseks.

Oskar Lutsu side Tartuga algas 1899. aastal, kui tulevane kirjanik asus õppima Tartu Reaalkooli. Järgnesid farmaatsiaõpingud Tartu Ülikoolis, mida lõpetada tal paraku siiski ei õnnestunud. 1919–1920 töötas Luts Tartu Ülikooli raamatukogus, pidas lühikest aega Riia tänaval ka oma raamatupoodi, kuid sattus peagi rahalistesse raskustesse. 1922. aastast oli Luts kutseline kirjanik Tartus. Suur osa Oskar Lutsu loomingust on Tartuga tihedalt seotud. Mitmete Lutsu teoste tegelaste prototüüpideks on omaaegsed Tartu markantsed isikud, äratuntavad on nii mõnedki tegevuskohad.

1978. aasta kevadel toonases TRÜ klubis toimunud õhtul pealkirja all „Avalikud laulud ja mängud” – üritus, millest kasvasid aasta hiljem välja kuulsad Tartu levimuusika päevad – kõlas esmakordselt Hando Runneli „Öö lõhnab”, mille sõnadele oli Tõnu Kaalep kohandanud Ludvig van Beethoveni surematu „Ood rõõmule“ meloodia.

Öö lõhnab, vihma sajab,

on kevad Tartu peal,

on möödas halvad ajad,

on kevad Tartu peal.

Oma versiooni loost “On kevad Tartu peal” tegi ka legendaarne Tartu ansambel Fix. Fixi lugu “On kevad Tartu peal” vihastas EKP kultuurisekretäri sedavõrd, et Tartu ülikooli juubelipeo korraldajatel tuli Fix välja vahetada Apelsini vastu.

Oma Tartu nägemuse tõid kirjandusse nii Mülleri Sass, Mihkel Mutt kui Mart Kivastik. Supilinna tegevuspaigana tunnevad raamatusõbrad Mika Keräneni lastekrimkadest. Kuid Tartust kirjutaid on muidugi kordades rohkem.

Bernard Kangro kirjutab oma Tartu-ainelise kaksiktriloogia esimeses osas „Jäälätted“ :

„Sinu saatus on Tartu, see igatsuste linn, kuhu oled püüdnud jääda iga hinna eest ja mille jaoks oled palju ohverdanud. Sa ei pääse siit välja iialgi, kuigi tahaksid. Aga võib-olla pole kümne aasta pärast see Tartu enam sugugi see, mis ta siis oli, kui sa siia esmakordselt tulid. Tartu muutub, aga sina ei muutu. Või vastupidi – Tartu jääb, aga sina ise pole enam endine. Tartu muutub iga aastaga, sa ainult ei märka seda. Ta ongi muutunud sestsaadik kui sa tulid …“

Kirjanduslikud fantaasiad Tartust

Kirjutades Tartust pole kirjanikud kartnud lasta oma fantaasial lennata. Jules Verne ei käinud teatavasti kodust väljas ning on kõik oma raamatud kirjutanud fantaasia pealt. Seega pole ta loomulikult kunagi käinud ka Tartus, aga ometi on tal väga ilus Tartu linna kirjeldus romaanis „Draama Liivimaal”: „Tartu linn on üks vanimaid linnu Baltimaal. Seal asub kuulus ülikool, mis on asutatud Gustav Adolfi poolt 1632. aastal. 1812. aastal korraldati ülikool ümber ja sellisena tegutseb ta tänapäevani. Nagu mõned reisijad kinnitavad, on Tartu ilus linn ja meenutab moodsaid Kreeka linnu.“

Tartut on ikka nimetatud Emajõe Ateenaks, ühe põhjuse selleks on andnud 122 aastat Tartu sümboliks olnud uhke sammasgaleriiga kaubahoov. Väljastpoolt ümbritsesid hoonet 128 sammast.

Indrek Hargla on oma Frenchi ja Koulu sarjas loonud koomilise ja pöörase sissevaate maailma, mida pole kunagi olnud, kuid mis ometi tundub nii tuttav. Seikluslikud ja kriminaalsed lood toimuvad alternatiivajaloolises Maavalla riigis, kus on peidus Euroopa kõige kangema väega maagiad ja manad. Seiklejad jõuavad oma rännakutel ka Tarbatusse, mis oma olemuselt samuti suuresti kirjaniku fantaasia vili:

“…lähed üle kena Kungla silla, jõuad peagi linnaväljaku ja Laulukaareni, siis keerad aga õkva vasakule, läbi kena tammepargi Hiiemäe jalamil, satud kesklinna ärikvartalisse, möödud Ladina riigi suurlähetusest ja jõuadki väiksel künkal kõrguva Suurõpila peatareni, millest juba kaugelt annab tunnistust sisehoovil sirguv klaasist palmimaja.”

Apteeker Melchior liigub aga ringi 15. sajandi kujuteldavas Tartus:

“Tartu linnamüür oli ehitatud pruunikatest maakividest ja punastest tellistest ning sama karva olid ka selle linna kirikud. Tartu taha, kus jõeoru luhamaad lõppevad ja algavad savised künkad, sinna on ehitatud rohkesti tellislööve, ja see linn ongi peamiselt ehitatud maa seest kaevatud kividest ja punastest telliskividest. Ja sellepärast paistab ka Tartu soe linn olevat, vaatamata kõrgile vaimule ja upsakusele, mis nende müüride taga pesitsevat.

Tartu on kahtlemata eriline linn ja seetõtu saab temast ka kirjutada erilisi lugusid. Tartus on praktiliselt igas kohas tajutav kaugem ja lähem ajalugu ja tänapäev korraga koos. Juhan Voolaidi Tartu teemaliste lugudes kohtuvad minevik ja tänapäev. Seikluslikud jutud keerlevad linna kaitserajatiste, Kivisilla ja Kaarsilla, vana kaubamaja ning Vanemuise teatri ümber. Tänases Tartus toimuvaid ja kohati kummaliseks kiskuvaid tegevusi ilmestavad ohtrad tagasivaated ajalukku.

Unejutud julgetele, nii võiks ehk kokku võtta Thavet Atlas „Õuduste kõlakoda Tartu Raekoja katusel“ sisu. See on enneolematu väljasõit teadmata sihtkohta, loomulikult antakse start reedel, 13. kuupäeval. Reis algab Tartu raekoja katuselt, aga julgust pole siin vaja mitte katusele ronimiseks, vaid selleks, mis hiljem ees ootab. Iga tegelane rullib lahti jupi elatud elust, et seda publiku osalusel uuesti läbi elada. Lugeja, kes rändab koos jutustajatega ootamatutesse paikadesse, tahaks ehk mõne järsema käänaku vahelegi jätta, peatust küsida ja koju pageda, kuid põnevus ei lase. Uudishimu kannustab, sõit kestab ja kiirus kasvab. Üllatusi jätkub. Jagub ka hirmu ja valu, värve ja vaimukust.

Kel suurem huvi Tartu teemalise kirjanduse vastu, leiab rohkesti lugemist Tartu Linnaraamatukogus alates 2005. aastast koostatavalt kirjandus- ja kultuurilooliselt veebilehelt „Tartu ilukirjanduses”, mis koondab tekste, kus on juttu Tartu kohtadest, inimestest, Tartuga seotud sündmustest, aga ka tabamata või tabatud Tartu vaimust või muust Tartule iseloomulikust, olgu see tudengid, hakid, aguliarhitektuur või kohvikud või hõng… Praegu leiab andmebaasis 1180 autorit.