30. jaanuaril, A. H. Tammsaare sünniaastapäeval, on kavas hakata tähistama eesti kirjanduse päeva. Ettepaneku käis esimesena, 30. jaanuaril 2018 “Estonia” teatris A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva aktusel peetud kõnes välja kirjandusteadlane Rein Veidemann. Vastavasisuline eelnõu on valmis ning ootab Riigikogu kultuurikomisjoni heakskiitu. Eesti kirjanduse päev on kummardus meie kirjanikele ja eesti kirjandusele. Riikliku tähtpäevana kannab see sõnumit eesti kirjanduse väärtusest kultuurilise identiteedi ja vaimse tervise hoidjana ning kultuurilise ökosüsteemi rikkuse säilitajana. Eesti kirjanduse päev lipupäevana riigi kalendris on ühtlasi nii tänu kui ka rahvusliku eneseväärikuse väljendus. Kuigi päev ei ole veel ametlikult meie riiklike tähtpäevade kalendris, kutsutakse üles kõiki eesti inimesi päeva tähistama. Selle päeva sündmuste ja ettevõtmiste hulka võiksid kuuluda näiteks kirjandi kirjutamine koolides; laste ja noorte kirjandusvõistlused; klassikute teoste avalik lugemine ning kommenteerimine, nende mälestuse jäädvustamine; kirjandusõhtud; kirjanduslikud matkad loojate kodumaile; kirjandussõprade kokkutulekud; lugejaauhindade jagamine.
H. Tammsaare tuli kirjandusse 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega “Kilgivere Kustas”, “Mäetaguse vanad”, “Käbe-Kaarli noor naine”, “Kaks paari ja üksainus” (1902), “Tähtis päev”, “Vanad ja noored” (1903), “Raha-auk” (1907).
Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist „Juudit“ (1921) ja romaanist „Kõrboja peremees“ (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan „Tõde ja õigus“ (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939) ja näidend „Kuningal on külm“ (1936).
Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist „Juudit“ (1921) ja romaanist „Kõrboja peremees“ (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan „Tõde ja õigus“ (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939) ja näidend „Kuningal on külm“ (1936).
1922. aastal ilmunud “Kõrboja peremees” on tuntud kui Tammsaare Koitjärve romaan, sest selles peegeldub Tammsaare suhe Leeni (Madlena) Ploompuuga. Nimelt olid nii Kõrboja Anna kui ka Leeni jõukamast talust pärit. Vigane Katku Villu aga võib sümboliseerida Tammsaare kehva tervist ja enesekuvandit. Leeni Vesterinen (sünd. Ploompuu) oli eelmisel sajandil üks olulisemaid eesti kultuuri vahendajaid Soomes. Ta oli üks esimestest eesti naistest, kes sai Helsingi ülikoolis kõrghariduse.
Leeni Ploompuu, elas Koitjärvel Tammsaare venna naabruses. Laane Leeni ja Oru Antoni suhtele said saatuslikuks Leeni suured võlad, mida ta oli pidanud võtma, et Soomes õppida ja Antoni haigestumine tuberkuloosi, mis pani teda arvama, et ta pole naisevõtuks kohane. Väravas õhtul hüvasti jättes öelnud Tammsaare ohates ikka kas: «Peame leppima olukorraga» või: «Teisiti ei või olla.»
Legendaarne on lugu sellest, kuidas Tammsaare naise võttis. Või õigem oleks öelda, kuidas Käth endale abikaasa kosis. Nimelt Tammsaare, kes enne abiellumist ei olnud tervislikel põhjustel majanduslikult kindlustatud ja elas Koitjärvel venna juures, ei söandanud naist võtta. Siis haaraski Käthe, kellega Tammsaare oli tutvunud Estonia teatris, ohjad: ta pani lehte kuulutuse, et Käthe ja Anton on abiellunud. Kui Käthe Tammsaare juurde Koitjärvele külla sõitis ja lehte näitas, ei öelnud Tammsaare midagi, vaid keeras Aegviidu raudteejaamas kannapealt ümber ja läks koju. Käthel ei jäänud muud üle, kui Tallinnasse tagasi sõita. Hiljem otsustas Tammsaare Käthe siiski naiseks võtta. Abikaasa Käthe Hansen oli võimukas, sõnakas ja ülinõudlik matroon, väidetavalt Juhan Smuuli “Polkovniku lese” prototüüp, kes andis ilmselt ka Tammsaare naistüüpidele “pessimistlikke alatoone”.
Anton Hansen sündis 30. jaanuaril 1878. aastal pere neljanda pojana. Pseudonüümi Tammsaare võttis ta endale oma sünnitalu Põhja-Tammsaare nime järgi. Eesti kultuurilukku on Tammsaare sünnipaik jäädvustunud “Tõe ja õiguse” I osa legendaarse tegevuspaiga Vargamäena.
Kaheksa–aastaselt läks Anton õppima Sääsküla vallakooli, mis asus kodutalust 10 km kaugusel ja õppis seal kaks aastat. Edasi asus poiss õppima Prümli kooli (35 km kodutalust), kus õpetajaks oli sugulane. Hiljem jätkas õpihimuline noormees haridusteed Väike-Maarja kihelkonnakoolis (1896-1897) ja Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis (1898-1903).
Aastail 1903-1907 tegutses Tammsaare ajakirjanikuna Tallinnas, seejärel jätkas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1907-1911). Ta haigestub lõpueksamite ajal ning diplom jääb saamata.
Raske kopsuhaigus sundis kirjanikku tervist parandama. Ta asus elama Koitjärve üksildasse metsakülla oma venna juurde. Ravi eesmärgil tegi Tammsaare pikema reisi Musta mere äärde, kus peatus eesti külas Punasel Lagedal.
Anton Hansen Tammsaare küps loomeperiood algas koos Eesti Vabariigi sünniga. Aastail 1922-1939 ilmusid kõik Tammsaare tähtsamad teosed. 1920. aastal abiellus ta Käthe Amalie Veltmanniga (1896-1979) ja asus elama Tallinna. Käthel ja Antonil sündis kaks last, tütar Riita (1921 – 2004) ja poeg Erik (1928 – 1980).
Alates 1932. aastast oli Hansenite elukohaks Kadriorus asuv korter (Koidula tn. 12A), kus tänapäeval on A. H. Tammsaare Muuseum.
Kirjanik suri 1. märtsil 1940. aastal oma kodus Kadriorus.
Tammsaare oli esimene eestlane, kellele on tema eluajal püstitatud ausammas.
Anton Hansen-Tammsaare oli Eesti krooni 25-l rahatähel.
Kass – elegantne, hell, südamlik, armas, sõltumatu, õõvastav ja alati põnev.
Kass ehk kodukass (Felis catus) on kaslaste sugukonna kassi perekonda kuuluv väike kiskja, kaslaste hulgas ainus koduloom. Kodukasse arvatakse maailmas elavat 600 miljonit ehk rohkem kui kõiki teisi kaslasi kokku. Inimeste ja kasside kooselu sai tõeliselt alguse koos põlluharimisega: viljaaidad meelitasid ligi hiiri ja rotte, need omakorda kasse, kes olid nende looduslikud vaenlased.
Esimesed kassi jäänused inimese jäänuste kõrvalt on leitud Küprose saarel asuvast vanemast matmispaigast, mille tõttu kassi kodustamise aeg paigutatakse nüüd ajavahemikku 9000–7500 eKr. Vana-Egiptuses palsameeriti kasse kui pühi loomi samamoodi nagu inimesi. Keskaja Euroopas peeti kassi deemonlikuks. Kodukass on Eestis tuntud umbes tuhat aastat.
Oma öise ringirändamise ja salaja hiilimise tõttu muutus kass ebausu objektiks. Kõik teavad, et kui must kass läheb üle tee, siis läheb sellel päeval halvasti. Seda saab parandada sellega, et keerad ringi ja lähed teisest tänavast. Silmi pesev kass tähendab külaliste tulekut. Usutakse, et kass tunneb ära inimese haige koha, ja seejärel ravib, st heidab selle koha peale magama. Musta kassi seostatakse musta maagiaga ja nõidadega .
Tuntud on ütlused: „Kannab nagu kass poegi“, „Mine kassi saba alla!“, „Appi, appi, kass läks kappi!“
Kass on tänapäeval üks levinumaid ja armastatumaid lemmikloomi, kes leiab kasutamist reklaamis ja esineb tihti trükimeedias. Enamikule tänapäeva inimestest, kes elavad (või tahaksid elada) koos lemmikloomaga, tundub elu kassiga oma linnakorteris, igati sobilik, isegi endastmõistetav.
Kass lemmikloomana on ta hõivanud tähtsa koha ajakirjanduses. Lähiminevikus oli Eesti ajakirjanduse erilise huvi objektiks Juhan Partsi peaministriks olemise aegne Stenbocki maja kass Miisu, kel oli mõnda aega koguni “oma” vestesari Postimehes.
Jaanuaris 2022 võitis kass Augusti promenaadi projekt Tallinna kaasava eelarve rahvahääletuse Põhja-Tallinnas. Kopli tänaval elavale üheksa-aastasele hiirekuningale Kalamaja Augustile pühendatakse promenaad, mille kujundamiseks oodatakse ideid kohalikelt. Kass Augustist on saanud Kalamaja kuulsus ning tal on isegi omanimeline Facebooki lehekülg ja Instagrami konto.
Tõenäoliselt on kass ka kogu loomariigi põnevaim kirjanduslik tegelane.
Veebruarikuus 2021 oli ERR Lasteekraani kodulehel võimalik esitada lõpphääletusele oma soosikuid lemmik muinasjututegelse valimisele. Saabastega kass tegi seal võimsa lõpuspurdi, möödudes enamiku ajast juhtinud Punamütsikesest.
Muinasjututegelastena on kassidest tuntud veel Irvik Kass Lewis Carrolli raamatust “Alice imedemaal” , Rudyard Kiplingi “Kass, kes kõndis omapead“, vana armas Basilio Aleksei Tolstoi “Buratinost”.
Astrid Reinla kirjutas mitmeid toredaid jutustusi kassidest. Heino Väli on kirjutanud kassijutu “Kit Kurnähh, kaardiväelane”. Eno Raua raamatus “ Kassid ja hiired” leiab lühijutt kassidest.
Mihhail Bulgakovi teoses “Meister ja Margarita” on Wolandi kaaskondlane Peemot – suur must kass, vurrud uljalt õieli. E. A. Poe on kirjutanud novelli “Must kass“.
Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni romaan „Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest” on autori tahtel kirja pandud abstraktselt mõtleva ja kõrgesti haritud kassi poolt.
Akif Pirinçci romaanis“ Felidae“ on detektiiviks kass Francis ja mõrtsuka ohvriks on langenud samuti kassid. Kassimaailm ei ole aga kuigi kaugel inimmaailmast ning kassidel on nii mõndagi öelda ja arvata ka inimeste tegude ja moraali kohta.
“Hüvasti, kollane kass” on Mati Undi esimene romaan, mille autor kirjutas veel keskkooliõpilasena aastal 1963. Hiljem ilmub Undi ümberjutustus oma esikromaanist “Tere, kollane kass!“ , kus pärisvaled on asendatud usutavamate valedega.
Eestis on ka tuntud kirjanikepere Kass. Asta Kass oli eesti lastekirjanik. Tema abikaasa Kalju Kass oli ajakirjanik ja kirjanik-humorist. Tütar Kristiina Kass on samuti lastekirjanik.
Virtuoossus on saanud tänapäeval uue tähenduse kuna kõiksugu tehisvidinad on võimelised inimese ületama miljonites kordades. Enam ei tähenda kiirem, suurem ja valjem paremat. Seepäras otsitakse muusikas järjest rohkem ja uuesti sõnumit.
Muusika ja luule ühendus loovad laulu. Nagu laulu muusikat hinnatakse muusikaliste kompositsioonide taseme põhjal, tuleb ka laulude sõnu hinnata vastavalt kirjanduse kriteeriumite järgi.
Siinkohal toome Teile nautimiseks kaks suurepärase luuletaja kirjutatud kaks imeilusat luuletust muusika ülistuseks, millest kaks eesti heliloojat on loonud imeilusad laulud.
Muusikale (Stanzas for Music) 1814. aastal
George Gordon Noel Byron (1788-1824) inglise luuletaja
Kõigist ilutütreist pühim,
nõiduslikem oled sa,
nagu sügav vetemühin
tasa voogad, muusika!
Helin silma ette manab
ulgumerd, mis tüünelt lamab,
rahunevat laintekaiku
unelevat tuulevaikust.
Või kuis kuukiir ketti kujub
üle mere, mille pind
tõustes-vajudes nii sujuv
nagu uinuv lapserind.
Nõnda hing on kaasa kistud,
kui sind kuulatades istun,
tunded sügavad ja helged
nagu meri suur ja selge.
(Tõlkinud Minni Nurme)
Gustav Ernesaks viisisistas selle koorilauluks 1977. aastal
Juhan Liiv “Muusika“ 1926
Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta –
muusika?
Pärt Uusberg lõi sellest laulu 2008. aastal
Eesti kirjanikud olid alates 20. sajandi algusest loonud erinevaid rühmitusi, mis eelnesid Eesti Kirjanike Liidu loomisele.
Eesti kirjandusliku ja üldkultuurilise liikumise „Noor-Eesti“ eesmärk oli arendada kirjandust, kunsti ja teadust, väljuda senisest provintslikust alalhoidlikkusest ja pürgida Euroopasse esimest kord ilma Saksa või Vene kultuuri eestkostmiseta. Rühmituse tuumiku moodustasid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Bernard Linde, Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala, Aino Kallas ja Jaan Oks, nooremate liikmetena Johannes Semper ja August Alle. „Noor-Eesti“ tegutses aastatel 1905-1915. Esimese maailmasõja ajal tegevus vaibus.
Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ületati kiiresti I maailmasõja ajal kirjanduselus tekkinud tardumus. Friedebert Tuglase eestvõttel loodi kirjanike rühmitus Siuru, mis tegutses 1917–1919 ja ühendas peale Tuglase veel viit kirjanikku: Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, Artur Adson ja August Gailit. Hiljem liitusid nendega Johannes Barbarus ja August Alle.
Friedbert Tuglas loodud rühmituse Tarapita (1921–22) teravalt ühiskonnakriitilisele manifestile kirjutasid alla Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Fridebert Tuglas ja Maria Under. Tarapita väljendas teravasõnalist protesti noores riigis vohava kultuurituse, tõusikluse ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu.
Eesti Kirjanikkude Liit kui kirjanike ja kriitikute kutseühing asutati 8. oktoobril 1922 Tallinna Raekojas. Liikmeid oli tollal 33 ja see arv kasvas aastaks 1940 kahekümne inimese võrra. Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusajal olid loomingulise liidu esimesteks Friedebert Tuglas, Eduard Hubel (Mait Metsanurk), Karl Ast (Rumor), Henrik Visnapuu ja August Jakobson. Juriidiliselt oli liidu asukohaks aastani 1927 Tallinn, hiljem Tartu. Eesti Kirjanikkude Liit tegeles kirjanikele avaldamisvõimaluste ja toetusraha leidmisega.
Pärast Eesti okupeerimist ja liitmist NSV Liiduga kuulutati Eesti Kirjanikkude Liit 19. oktoobril 1940 likvideerituks. Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 taastati ajutiselt Eesti Kirjanikkude Liidu tegevus. Moskvas 8.–9. oktoobril 1943 toimunud konverentsil loodi Eesti Nõukogude Kirjanike Liit, 1958. aastal nimetati Eesti NSV Kirjanike Liiduks, mis püsis Nõukogude okupatsiooni lõpuni. Seda juhtisid esimehena Johannes Vares-Barbarus, August Jakobson, Johannes Semper, Juhan Smuul, Paul Kuusberg ja Vladimir Beekman.
1945. aastal loodi Stockholmis sinna põgenenud kirjanike poolt Välismaine Eesti Kirjanike Liit, mille esimeheks oli kuni 1982. aastani August Mälk, pärast teda Kalju Lepik ja Enn Nõu.
Nõukogude võim suurendas kunstile eraldatud vahendeid laia žestiga. Kirjanike autorihonorarid kasvasid kordades, ette olid nähtud preemiasummad ja kopsakad reisi-, töö- ning õppestipendiumid. Kuid uudisloomingut peaaegu ei ilmunud. Kirjanikud elatusid peamiselt nõukogude kirjanduse tõlkimisest eesti keelde. Samas oli kirjanike, kes nõukogude võimu poolt tapeti (Jüri Parijõgi, Julius Oro) või represseeriti (Ottniell Jürissaar, Artur Alliksaar, Paul Ambur, Leida Kibuvits, Elar Kuus, Marta Sillaots, Herta Laipaik, Hugo Raudsepp jt.
1950. aasta algul saabus Eestisse K(b)P Keskkomitee kontrollbrigaad, kes tuvastas, et kohalikud juhid polnud suutnud Eesti elu nõukogulikus laadis ümber korraldada ega puhastada riigiaparaati vaenulikest elementidest ja kodanlikest natsionalistidest. See avas tee juhtkonna vahetuseks. Vaimuinimeste tagakiusamine võimuvahetusega ei lõppenud, pigem oli see signaaliks repressioonide hoogustumisele. Juba varem alanud iseseisvusaegse kultuuripärandi ümberhindamine ja kultuuritegelaste vaenamine võttis nüüd kolossaalsed mõõtmed.
4. mail 1950 kustutati Eesti NSV Kirjanike Liidu liikmete nimekirjast Johannes Semper, Paul Viiding, August Sang, Kersti Merilaas, Betti Alver, Hugo Raudsepp, Mait Metsanurk, Leo Anvelt, Agnes Taar ja Aleksander Tassa ehk peaaegu kõik Saksa okupatsiooni ajal kodumaal olnud kirjanikud
Neid eesti kirjanikke, keda 1950. aastate algul avaldada tohtis, polnud palju. 1956. aastal eesti kirjanduse dekaadiks Moskvas avaldatud venekeelne trükis sisaldab 35 autori nimed: A. Jakobson, H. Leberecht, A. Alle, A. Antson, J. Barbarus, V. Buk, D. Vaarandi, A. Kaal, P. Keerdo, M. Kesamaa, F. Kotta, E. Krusten, J. Kärner, M. Laosson, J. Lilienbach, O. Luts, J. Lauristin-Madarik, O. Münther, E. Männik, R. Parve, M. Raud, P. Rummo, A. Saar, I. Sikemäe, R. Sirge, J. Sütiste, E. Tammlaan, A. Tigane, L. Tigane, O. Tooming, A. Tulik, O. Urgart, E. Hiir, A. Hint ja J. Schmuul.
1990. aastal avaldas Oskar Kruus oma uurimuste tulemused eesti kirjameeste represseerimise kohta erinevate riigivõimude poolt alates eestlaste ärkamisajast. Tema arvutuste järgi kaotas 125 aasta jooksul poliitiliste süüdistuste tõttu vabaduse umbes 150 eestlasest literaati, mis moodustab umbes 15 protsenti nende üldarvust. Nõukogude võimu arvele langeb sellest kontingendist umbes 75 inimest, mida on sama palju kui tsaariajal, esimesel iseseisvusajal ja Saksa ajal vangi pandud eesti literaate kokku.
1990. aastal nimetati Eesti NSV Kirjanike Liit ümber Eesti Kirjanike Liiduks. 2000. aasta oktoobris võeti Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liikmed nende soovi kohaselt in corpore vastu Eesti Kirjanike Liitu kodumaal ning sellega seoses lõpetas Välismaine Eesti Kirjanike Liit oma tegevuse.
Kirjanike Liidu kirjastustegevusena nägi 27. aprillil 1923 ilmavalgust EKL-i väljaanne kirjandusajakiri „Looming”. 1989. aasta aprillist ilmub Kirjanike Liidu kuukiri “Akadeemia”. 2014. aastast ilmub Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni almanahh “Tõlkija hääl”.
2021. aasta lõpu seisuga on liidul 336 liiget nii kodu- kui ka välismaal – lisaks kirjanikele ka ilukirjanduse tõlkijad, kirjanduskriitikud ja -teadlased.
Tallinna Kirjanike Maja on Tallinna vanalinnas aadressil Harju 1 asuv hoone. August ja Heili Volbergi koostöös projekteeritud kirjanike maja ehitati Harju tänava pommitatud alale 1963. aastal. Kirjanike maja oli jaotatud mitme otstarbega hooneks, mis pidi mahutama kortereid, raamatukauplust, kirjanike liidu ruume ja kohvikut. 2022. aasta veebruaris Jaan Krossi 102. sünniaastapäeval püstitati Kirjanike majas elanud, selle poole vaatav Eesti kirjanduse suurkuju Jaan Krossi mälestusmärk Kullassepa, Niguliste ja Harju tänava nurgale.
Tartu Kirjanduse Maja, ka Tartu Kirjanike Maja, on Tartus Vanemuise tänaval asuv hoone, kus tegutsevad Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond, samuti kirjastus Ilmamaa. Kirjanduse Majas toimuvad kirjandusõhtud, Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekud, raamatuesitlused ja muud kirjandusüritused.
Tallinnas Koidu tänav 84 asuva kirjanike maja sai tänu juhusele ning Mart Siilmanni pingutustele Eesti Kirjanike Liidu omaks ja oli esialgu lihtsalt kinnisvara ning seejärel pelgupaik mõnele kirjanikule, kel polnud elamispinda. Ka täna pakub maja peavarju erinevatele kirjanikele.
Kirjanike ja tõlkijate loomemaja Käsmus pakub ideaalilähedast võimalust süvenenud tööks üheaegselt neljale literaadile.
Eesti Kirjandusmuuseumi saalis avati Kirjanike Liidu ajaloole pühendatud näitus “Eesti Kirjanike Liit 100“ ja sellega kaasnev rändnäitus viiel pildipaanil, mis on Eesti Kirjandusmuuseumi kingitus liidu 100. aastapäevaks. Näitus „Eesti Kirjanike Liit 100“ jääb Eesti Kirjandusmuuseumis avatuks kuni 31. märtsini 2023. Sellega kaasnevat rändnäitust on alates detsembrist võimalik laenutada raamatukogudesse, koolidesesse üle Eesti.
ETV2 eetris on aastapäevale pühendatud saatesari «Meie kirjanduse lugu“