Maris Adamson, Author at Vaimuvara

Postitatud 6. okt. 202221. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Muusika on rõõmu jaoks

Muusika on rõõmu jaoks

„Muusika on rõõmu jaoks“ – sellele saksa laulule lõi eestikeelsed sõnad Heldur Karmo ja see ilmus esimeses laulikus „Laulge kassa!“ koos veel 13 lauluga. “Laulge kaasa!” on 1966. aastal ilmuma hakanud laulikute sari. Seda koostas Valter Ojakäär. Sarja populaarsusest annab tunnistust fakt, et ilmus sari aastani 1990. Kokku nägi trükivalgust 92 laulikut.

Eestlased on laulurahvas. Eesti on tuntud ühe maailma suurima rahvaluulekogu poolest – meil on kirjalikult dokumenteeritud 133 000 rahvalaulu.

Kogumikud eesti laulutekstide ja -viisidega on ilmunud alates 19. sajandi keskpaigast – sellestsamast ajast, mida loetakse eesti rahva või rahvuse sünniajaks. Rahvusliku ärkamisaja kulgu märgistavad Johann Woldemar Jannseni „Eesti lauliku“ ilmumine 1860 ja esimene üldlaulupidu 1869.

I laulupeol 1869. aastal tuli esitusele vaid kaks Eesti helilooja loodud laulu: Aleksander Kunileiu „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind surmani”. Kõlas ka Fredrik Paciuse viis “Vårt land”, millele Johann Voldemar Jannsen oli loonud eestikeelsed sõnad pealkirjaga “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Neid laule lauldakse tänapäevani.

Esimene eestikeelne helilooja, kes kirjutas mitmehäälseid koorilaule oli Tartumaalt Võnnust pärit ning Saaremaal Ansekülas elutöö teinud kirikuõpetaja ja kirjanik, laululooja ja kultuuritegelane Martin Georg Emil Körber (1817-1893). Lauluread „Mu isamaa armas“ ja „Vaikne kena kohakene“ on tänini meeles paljudel. Ainsana „Kiriku laulu- ja palveraamatusse“ pääsenud „Ma olen väike karjane“ aga on sedavõrd tuntud, et uuemates kooliõpikutes enam autorit ei mainitagi – on lihtsalt vaimulik lastelaul.

Lastelaul “Teele, teele, kurekesed!” ilmus esmakordselt Viljandi koolmeistri Friedrich Kuhlbarsi 1868. aastal välja antud laulikus ja on jäänud koolilaulikuisse püsima kuni tänaseni, so. üle 150 aasta.

Mitmed aastate eest koolilaulikutes avaldatud lastelaulud on populaarsed tänini: “Õrn ööbik” (1913), “Uhti, uhti, uhkesti” (1913), “Juba linnukesed” (1913), “Küll on kena kelguga” (1913), “Mu koduke on tilluke” (1931), “Mutionu pidu” (1931), “Jaan läeb jaanitulele” (1933)

Postitatud 1. okt. 202221. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Muusika ja luule

Muusika kui luule

Virtuoossus on saanud tänapäeval uue tähenduse kuna kõiksugu tehisvidinad on võimelised inimese ületama miljonites kordades. Enam ei tähenda kiirem, suurem ja valjem paremat. Seepäras otsitakse muusikas järjest rohkem ja uuesti sõnumit.

Muusika ja luule ühendus loovad laulu. Nagu laulu muusikat hinnatakse muusikaliste kompositsioonide taseme põhjal, tuleb ka laulude sõnu hinnata vastavalt kirjanduse kriteeriumite järgi.

Siinkohal toome Teile nautimiseks kaks suurepärase luuletaja kirjutatud kaks imeilusat luuletust muusika ülistuseks, millest kaks eesti heliloojat on loonud imeilusad laulud.

Muusikale (Stanzas for Music) 1814. aastal

George Gordon Noel Byron (1788-1824) inglise luuletaja

Kõigist ilutütreist pühim,

nõiduslikem oled sa,

nagu sügav vetemühin

tasa voogad, muusika!

Helin silma ette manab

ulgumerd, mis tüünelt lamab,

rahunevat laintekaiku

unelevat tuulevaikust.

Või kuis kuukiir ketti kujub

üle mere, mille pind

tõustes-vajudes nii sujuv

nagu uinuv lapserind.

Nõnda hing on kaasa kistud,

kui sind kuulatades istun,

tunded sügavad ja helged

nagu meri suur ja selge.

(Tõlkinud Minni Nurme)

Gustav Ernesaks viisisistas selle koorilauluks 1977. aastal

https://m.facebook.com/217536265276549/videos/vb.217536265276549/526218434408329/?type=3&video_source=pages_video_set

Juhan Liiv “Muusika“ 1926

Kuskil peab alguskokkukõla olema,

kuskil suures looduses, varjul.

On tema vägevas laotuses,

täheringide kauguses,

on tema päikese sära sees,

lillekeses, metsakohinas,

emakõne südamemuusikas

või silmavees –

kuskil peab surematus olema,

kuskil alguskokkukõla leitama:

kust oleks muidu inimese rinda

saanud ta –

muusika?

Pärt Uusberg lõi sellest laulu 2008. aastal

https://www.youtube.com/watch?v=S6_j9PmILow

Postitatud 23. sept. 202221. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Armastusromaan – üks enim müüdud kirjandusžanr.

Armastusromaan - üks enim müüdud kirjandusžanr.

Uksele koputav sügis on ideaalne aeg, kus istuda diivanile koos kuuma tassitäie lemmikteega, mähkida end pehme teki sisse ja lugeda kaasakiskuvat romantikaromaani, sukelduda intriige ja ootamatuid pöördeid täis peategelaste ellu ning võib-olla isegi pisaraid paotada.

Paljude jaoks on just armastusromaanid suurepärane viis igapäevaelust põgenemiseks.

Armastusromaan on olnud võidukas alates eelmise sajandi keskpaigast. Selle sihtrühmaks on peamiselt naised ja seda nimetatakse sageli halvustavalt triviaalseks kirjanduseks. Tegelikult tähendab triviaalne lihtsalt “kõigile kättesaadavat”, mis peaks olema kirjanduse positiivne omadus. Vastandina banaalsele, mis tähendab “mahe, hakitud”. Kuid armastusromaan ei pea olema banaalne.

Armastusromaanide žanr hõlmab paljusid kategooriaid: see võib olla realistlik, fantastiline, erootiline, kaasaegne või ajalooline.

Hea armastusromaani aluseks on peategelaste kannatused. See ei köidaks ühtki lugejat, kui romaani ilmuks kaks tegelast, kes armuksid ja ratsutaksid rõõmsalt päikeseloojangusse. Hea armastusromaan vajab takistusi, valu ja konflikte, vastast, kes võitleb samuti armastatu südame eest, tööd, mis konkureerib armastajate õnnega. Lugejad tahavad kogeda heitlikkust ja kannatusi.

Tegelase loomine nõuab enamat kui nime, konkreetset välimust või vanust – peensused on need, mis äratavad tegelased ellu ning tekitavad lugejates emotsioone ja veetlust. Olgu need siis hobid, eelistused, anded, isikuomadused või puudused. Hea armastusromaan ergutab kujutlusvõimet, apelleerib meeltele ja äratab lugejas emotsioone.

Armastusromaani struktuuris on peaaegu alati sarnaselt kolm vaatust: nad kohtuvad – nad kaotavad üksteise – nad saavad taas kokku. Peaaegu alati on armastusromaan õnneliku lõpuga, sest lugejale meeldib lõpetada rahuloluga ja teadmisega, et lootust on Aga kas see peabki nii olema?

Loomulikult on ka suurepäraseid romaane, millel pole õnnelikku lõppu. Heaks näiteks on siin “Tuulest viidud“. Sarjade autorite jaoks on üsna ahvatlev olla õnneliku lõpuga ihne. See vallandab lugejas tungi tahta kohe järgmist osa lugeda.

Armastusromaanide kroonimata kuninganna on Barbara Cartland. Maailma tuntuim armastusromaanide autor on kirjutanud 723 raamatut, mida 36 keeles oli müüdud üle miljardi eksemplari. Barbara Cartland on maailmas enim tõlgitud autoritest kuues ning müüginumbritelt kolmas, temast eespool on vaid William Shakespeare ja Agatha Christie. Kirjutades keskmiselt kakskümmend kolm raamatut aastas, on tema nimi kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma kõige müügimenukamate teoste autor. Romantilise kirjanduse kuninganna Barbara Cartland riietus küpses eas pealaest jalatallani roosasse, sõi iga päev 88 vitamiinitabletti ning värvis ripsmeid saapaviksiga. Ekstsentriline armastusromaanide autor oli ühtlasi printsess Diana kasuvanaema, tema tütar Raine abiellus 1970ndail printsess Diana isa krahv Spenceriga.

Barbara Cartland suri 2000. aasta mais seitse nädalat enne oma 99. sünnipäeva. Jäädes lõpuni ekstsentrikuks, lasi ta end matta pappkirstus oma kodumaja Camfield Place’i aeda kuninganna Elizabeth I istutatud tamme alla.

Cartland sai Eestis eriti kuulsaks 2011. aastal, kui kultuuriminister Rein Lang avaldas arvamust, et raamatukogud ei peaks riigi raha tema raamatute soetamiseks kulutama.

Kui aga rääkida sellest, millised armastusromaanid on kõige loetumad kogu maailma raamatukogudes, siis võib arvata, et üks usaldusväärsem on pea 100-aastase ja maailma kõige müüduma ajakirja „Reader’s Digest“i maailma armastusromaanide TOP 10. Toome siinkohal ära neist eesti keeles ilmunud romaanid

Colleen McCullough “Ogalinnud”
Emily Brontë “Vihurimäe”
Michael Ondaatje “Inglise patsient”
John Fowles “Prantsuse leitnandi tüdruk”
Kazuo Ishiguro “Päeva riismed”
Lev Tolstoi “Anna Karenina”
Diana Gabaldon “Võõramaalane”
Luanne Rice “Tähed juhatavad koju”

Aastaid tagasi korraldas Vikerraadio armastuse suve raames kuulajate seas küsitluse, et selgitada välja parimad armastusromaanid. Vikerraadio kuulajad nimetasid kokku 186 teost. Neist kümme esimest said üle poole antud häältest:

Charlotte Brontë “Jane Eyre”
Erich Maria Remarque “Triumfikaar”
Anton Hansen Tammsaare “Elu ja armastus”
Margaret Mitchell “Tuulest viidud”
Jane Austen “Uhkus ja eelarvamus”
Erich Segal “Armastuse lugu”
Robert James Waller “Madisoni maakonna sillad”
Emily Brontë “Vihurimäe”
Gabriel Garcia Márquez “Armastus koolera ajal”
Lev Tolstoi “Anna Karenina”

Postitatud 7. sept. 202212. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

Koolilood. Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli…

Koolilood. Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli...

..peame alustama sellest, et Jaan Rannapi lõbusate ja õpetlike lugude seltsis on üles kasvanud juba mitu põlvkonda koolilapsi. Rannap on hea koolielu tundja, kes jälgib elu läbi huumori- või satiiriprisma. Rannapi koolilood on muhedad ja südantsoojendavad. Üks osa koolilugude ainest on pärit Rannapi enda koolipõlvest, suur osa tähelepanekuid on kogunenud aga tööst ajalehe “Säde” ja ajakirja “Pioneer” juures.

Kuigi tema kangelased käisid koolis siis, kui kanti punaseid kaelarätte ja suurem osa ettevõtmisi oli seotud pioneeritööga, jäid lapsed ikka lasteks oma mängude, viperuste ja vempudega, mida jagub koolilugude igale leheküljele.

Rannapi koolillood saavad alguse raamatuga „Salu Juhan ja tema sõbrad“(1964). Salu Juhan peab kirjutama rühma kroonika. Juhan arvab, et kroonikas peab olema kajastatud kõik, mis huvitavat või naljakat juhtunud on ja nii selguvad kõik tema sõprade veidrused, naljad ja põõrased juhtumised. Jaan Rannapi raamatute tegelased pole mingid pailapsed, vaid uudishimulikud tegelased, kellega juhtub nii mõndagi. Ning lõpp on sageli „õnnetu“ või kõige paremas mõttes õpetlik.

Eesti lastekirjanduse klassikasse kuulub Rannapi raamat „Agu Sihvka annab aru”, mis on kuuenda klassi pioneeri Agu Sihvka seletuskirjade kogum. Iga kord kui minategelane on millegagi hakkama saanud, tuleb tal „kõik ausalt ära rääkida“ ja tõendada olenevalt tekkinud olukorrast, kas õppetöökoja juhatajale, kooli direktorile, klassijuhatajale, kooli arstile , et ta tegutses parimate kavatsustega. Esimene Agu Sihvka raamat ilmus 1973. aastal, värskeim 2020. See raamat on suurepärane õpik selle kohta kuidas musta valgeks rääkida. Agu Sihvka on ju sedasorti tegelane, kes püüab ennast alati õigustada. Juhtugu ükskõik mis, aga tema süüdi ei ole! Niisuguseid lapsi oli siis, on praegu ja on ka tulevikus. Musteräparduja Agu Sihvka ning aruande vorm, mille Rannap on tema tempudest jutustamiseks valinud on ideaalne, omas žanris. Noore lugeja samastumine tegelastega on tagatud: pole võimalik mitte kaasa elada poisile, keda täiskasvanud süüdistavad. Paturegister omakorda on ajastuomaselt loosunglik ja jabur. Kuigi Agu Sihvkal ei õnnestu end kordagi süüst puhtaks pesta, on iga lugeja valmis süüd temaga jagama – niivõrd sümpaatsed on pahategude tagamaad.

Agu Sihvka juhtumiseks kirjutatud lugu, kuidas tõukekelk tukkuva hobusemehe ree külge seotakse ja hobust siis pasunahüüuga ergutada püütakse, on üks vähestest seikadest, mille Rannap otse oma elust on maha kirjutanud.

Lood nendest raamatutest on ilmunud ka kogumikes „Musta lamba matused“ ja „Koolilood“

Lustakat lugemist koolielust pakuvad ka Toivo ja Tõnis Tootseni lood. Toivo Tootsen lõi oma koolilugude tarbeks tegelase Jõhvi Joosep. Jõhvis ta ei ela, teda ainult hüütakse nii. Ta on pikk ja peenike ja oskab igale poole ning igalt poolt jälle tagasi välja vingerdada. Ta ei püsi paigal ja olevat ülepea üks suur jõhv või rüblik. Õpib Joosep Kergemeele 8-kl. Koolis. Joosep on heatahtlik, aga oma heas tahtmises sageli koomiliselt äparduv, sümpaatne naljanina. Esimene kirjutis „Sädeme“rubriigis „Jõhvi Joosepi jutunurk“ ilmus laupäeval, 28. novembril 1964. Raamat ise ilmus 1975. Kokku ilmus Jõhvi Joosepi raamatuid koguni viis, neist kahes viimases on lisandunud tänapäeva koolielu temaatikat poja Tõnis Tootseni kaasabil.

Hoopis teistliiki lugemine on Raimo Männise „Kiviküla kooli poisid“ (1974), mi on tihti ka koolilapsele soovitatud kirjanduse nimekirjas Jutustuse tegevus toimub Teise maailmasõja järgsel ajal makoolis, kui tehakse veel vahet kommunistide ja Saksa poolel võidelnute vahel. Autor jutustab ühe maakooli elu argipäevadest, koolipoiste tegemistest-pahandustest internaadielust ja laste omavahelistest suhetest. Jutustus võlub aine tundmise ning karakterite meisterliku väljajoonistamisega. Raamat oli mõeldud lasteraamatuna, kuna räägib nn mittetäieliku keskkooli elust. Need koolid olid seitsmeklassilised. Üllataval kombel aga hakati „Kiviküla kooli poisse” pidama mitte laste-, vaid noorsooraamatuks.Kuna enne sõda ja sõja ajalgi oli koolikohustus kuus aastat, siis need, kes tahtsid edasi keskkooli minna, pidid kusagil seitsmenda klassi lõpetama. Seetõttu oli ka Kiviküla kooli seitsmendas klassis täisealisi noormehi, kellest ei saanud ju kirjutamata jätta. Raamatule on hilisemalt ilmunud ka järg „Talv ja kevad Kivikülas“

Postitatud 25. aug. 20224. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

Kooliharidus Eestis läbi aegade.

Kooliharidust Eestis läbi aegade

Kui hariduse all mõelda tarkuse edasiandmist põlvest põlve, siis on eesti nagu kõikide rahvaste haridus sama vana kui rahvas ise.

Eesti kooli ajalugu algab 13. sajandil. Esimesed koolid olid ladinakeelsed, asusid toomkirikute ning kloostrite juures ja neid nimetati seetõttu toomkoolideks ja kloostrikoolideks.

Teadaolevalt 1470 jõuavad Tallinnasse esimesed trükitud raamatud – piiblid, psaltrid, kaanonid, mis on veel ladina keelsed.

Reformatsiooni (algas 31. oktoobri sündmustega 1517) käigus tekkinud luterlus nõudis emakeelse jumalasõna jõudmist igaüheni ja seega vajas ta ka rahvakoole, kus nii kirja- kui jumalasõna õppida ja õpetada, pannes nii aluse süsteemsele ja põlisrahvakeelsele kooliharidusele. Esimesed eestikeelsed koolid, kus said õppida vaid vähesed lapsed, avati linnakirikute juures umbes 500 aastat tagasi. Seal õpetati lugemist ja kirikulaulu.

1535 valmib Wittenbergis Hans Luffti trükikojas kakskeelne (alamsaksa ja eestikeelne) katekismus, mis on esimeseks eestikeelse raamatu trükiseks.

Rootsi võimu ajal avati 1630 Tartus kindralkuberner Johan Skytte eestvedamisel ja 1631 Tallinnas akadeemilised gümnaasiumid, kus hakatakse õpetama ladina, kreeka, heebrea ja prantsuse keelt, ajalugu, kõnekunsti, loogikat, matemaatikat.

1632. aastal muudeti Tartu gümnaasium Tartu ülikooliks. Eestlastest üliõpilasi sellel ajal veel ei olnud, õppuriteks olid peamiselt sakslased ja rootslased. Academia Gustavianas oli filosoofia-, usu-, õigus- ja arstiteaduskond.

1641 trükitakse Tallinnas esimene eestikeelne aabits.

Õpetajate väljaõpetamist alustati rohkem kui 300 aastat tagasi, aastal 1684. aastal tollase Tartu lähedal (nüüd Forseliuse park Tähe tänaval) Wittenbergi ülikooli kasvandiku, Harju-Madiselt pärit Bengt Gottfried Forseliuse (1660–1688) initsiatiivil. Tema algatatud kutseliste koolmeistrite koolitust oli omal ajal ainulaadne Euroopas. Muuhulgas järgiti Forseliuse seminaris ka pedagoogika ühe rajaja Jan Amos Komensky (1592–1670) seisukohti selle kohta, et õpetuses tuleb järgida lapse loomulikku arengut, et jagatav haridus peab olema rahvuslik ja teadusel põhinev, õpetada tuleks seisusest sõltumata kõiki lapsi. 1686. aastast alustasid Forseliuse kasvandikud õpetajatööd üle Eesti ja panid nii aluse Eesti rahvakoolile. Nelja tegutsemisaasta jooksul anti haridust 160 poisile, st. loodi kriitiline hulk esimese põlve maaharitlasi.

1687.a. otsustas Liivimaa maapäev, et igasse kihelkonda peavad mõisnikud laskma ehitada kooli ja maksma sealsele koolmeistrile palka. Koolide kõrval omas lugemisoskuse omandamisel olulist osa ka koduõpetus. Edaspidi hakatigi koolidesse nõudma eeskätt neid lapsi, keda kodus ei suudetud õpetada.

18. sajandi algul langes Eesti Põhjasõja tagajärjel Vene võimu alla. Sõda ja sellele järgnenud katk viisid rahva väljasuremise äärele. Hakkas arenema kutseharidus, mis teenis Venemaa sõjalisi ja tööstuslikke huve. 1719. aastal Tallinnas avati vene õppekeelega nn admiraliteedikoolid, milles peale alghariduse andmise oli ette nähtud ka laevaehituse ning suurtükiasjanduse õpetamine. Samuti tegutses mõnda aega navigatsioonikool Narvas.

1721 Halles trükitakse Eestimaa Konsistooriumi kirjastamisel eesti rahva seas 18.sajandil kõige levinum lugemisraamat – “Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat“. Selles neljaosalises käsiraamatus on katekismus, evangeeliumid ning epistlid, lauluraamat ja palveraamat.

1739. aastal anti Tallinnas välja eestikeelne Piibel. Emakeelse Piibli olemasolu mõjutas otsustavalt eestikeelse vaimuliku kirjanduse ja eesti kirjakeele arengut. Nii võib alates 18. sajandi teisest kolmandikust kõnelda täiskasvanute laialdasest iseõppimisest ja lastele kodusest kirjaõpetamisest.

18. sajandi teisel poolel tehti esimesi katseid üldise koolikohustuse kehtestamiseks. 1765. aastal anti välja koolipatent niinimetatud Browne`i patent, mille järgi võisid vanemad, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, oma lapsi kodus õpetada. Nende laste jaoks, kel puudusid õppimisvõimalused kodus, pidid vähemalt viie adramaa suurused mõisad asutama kooli. Mõisnikud, kes ei asutanud koole, pidid kirikukassasse maksma kümme taalrit. Igalt kihelkonnalt nõuti kihelkonnakooli asutamist. Kihelkonnakool asus kohaliku kiriku juures, mõisakool mõisa juures, külakooli peeti küla talutares ning seal käisid küla ja selle lähema ümbruse lapsed. Küla- ja mõisakoolides hakkasid käima ka tüdrukud. Et kodu ja mõis ei kaotaks liigselt laste tööjõudu, oli õppetöö kestuseks ette nähtud aeg mardipäevast lihavõtteni. Kokku oli 18. sajandi lõpupoole Eestis koole umbes 600.

1766 hakkab ilmuma Põltsamaa arsti Peter Ernst Wilde väljaandena esimene eestikeelne nädalaleht “Lühhike öppetus”, milline käsitleb arstlike nõuannete kõrval ka haridusküsimusi.

Liivimaal loeti pärast 1819. aasta talurahvaseaduse väljaandmist kooliealisteks kõik lapsed 8. eluaastast kuni 16. eluaastani (leeriminekuni). Endiselt jaotati lapsed kahte kategooriasse: kodu- ja koolilapsed. Koolilaste kohustuslikku õppeprogrammi kuulus lugemine, katekismus ja laulmine. Oli tavaline nende vabastamine koolist, kes oli kodus lugema õppinud ja nõutud katekismusetekstid meelde jätnud. Kodusõppijad käisid tavaliselt kord kuus koolmeistrile oma teadmisi näitamas. Need, kes koduõpetust ei saanud, pidid koolis käima 10. novembrist 10. märtsini. Koolis sunniti lapsi käima rahatrahvi ähvardusel. Puudutud päeva eest tuli maksta 5 kopikat. Sellist kooli nimetati ka trahvikooliks.

Koolikohustus kehtestati 1860. aastatel. Koolis pidid lapsed käima 10.–13. eluaastani. Algul kestis õppimine üks-kaks talve.

1860.–1870. aastad said murranguliseks ajajärguks, kujunes välja eesti rahvuskultuuri teadlik arenemine ja eesti haritlaskond. Noore maaintelligentsi moodustasid rahvakooliõpetajad. Nendest said rahvusliikumise juhid, seltsielu organiseerijad, eesti kirjanduse ja ajakirjanduse levitajad ning raamatukogude asutajad. Sel perioodil pandi alus eesti muusikale, teatrile, kujutavale kunstile, uuele kirjakeelele ning rahvuslikele teadustele.

Laialdane uute ainete õpetamine külakoolides tekitas vajadus uute õppevahendite järgi. Pöördelise tähtsusega oli petrooliumilambi jõudmine koolitarre 1860. aastate lõpul, millega kaasnes kolipäeva üldine pikenemine ja paremaks muutusi õhtused õppimistingimused. Enne seda kasutati rasvaküünlaid ja peerge. 1874. aasta kooliseadus nõudis, et koolis oleksid jalaga tahvel, suur arvelaud, koolmeistri kateeder, gloobus, Euroopa, Balti kubermangude ja Palestiina seinakaart, üks mänguriist (klaver või hormoonium), pikk joonlaud ja kapp õppevahendite jaoks. Krihvli ja tahvli kõrval võeti kasutusele paber, tint ning terassulg. Sajandi lõpul võeti kasutusele grafiitpliiats. 1870. aastatel muutusid kirjutusvihikud juba tavaliseks koolivahendiks. Vihik oli siiski suhteliselt kallis. Tihti osteti koolidele koolikassa rahaga suurem kogus paberit, millest lasti valmistada või tehti koguni ise vihikuid.

Raamatute trükkimisel saavutas esikoha ilu- ja õppekirjandus ning hakkas arenema eestikeelne teaduslik kirjandus. Raamatuköitjate, rändkaupmeeste ja koolmeistrite asemel hakkasid raamatuid levitama raamatukaupmehed.

1879 tuleb müügile esimene eestikeelsete kirjadega gloobus nimetusega “Maailma-kera.”

1880. aastate teisel poolel algas eesti kooli ajaloos venestamise ajajärk. Uue määruse alusel lubati emakeeles õpetada koolides ainult kahel esimesel õppeaastal, kuid hiljemgi jäid emakeelseteks eesti keele, usuõpetuse- ja kirikulaulutunnid.

1893. a. saadeti kõikidesse koolidesse tüüptunniplaanid. Õppetöö algas kell 9 hommikul. Koolipäev lõppes kell 16. Kaugemal elavad lapsed jäid kooli ja õhtupoolikul võeti läbi üles antud õppetunnid. Hilissügisel ja talvel ööbisid ka lähemate külade lapsed koolimajas, sest teed olid porised ja talvel kinni tuisanud, lastel aga polnud korralikke jalatseid. Suur osa ajast pühendati koolis vene keele õppimisele. Alustati tähtede lugemisest ja kirjutamisest, järgnes sõnade ning lausete päheõppimine ning ärakirjutamine. Enamasti jäid vene keele õppimistulemused kesiseks, sest kas ei tundnud õpetaja keelt või ei suudetud äratada huvi õppimise vastu. Vene keelt läks aga vaja edasiõppimiseks, ametlikuks asjaajamiseks ja keeleoskus tõi kergendust ka kroonuteenistuses.

Tänu koolide üsna ühtlasele levikule ja luterlikule lugemistraditsioonile oli Eesti rahvas 20. sajandi algul kirjaoskaja.

Pärast Eesti riigi loomist 1918. aastal kehtestati ühtluskooli süsteem, mille esimese astme moodustas kuueaastane emakeelne, kohustuslik, maksuta ja ilmalik algkool. Algkoolid olid valdavalt segakoolid, keskkoolid aga sageli poiste- või tüdrukutekoolid.

1930. aastad tõid aga kaasa koolisüsteemi diferentseerumise, mille tulemusel kannatasid oluliselt ühtluskooli põhimõtted. Algkooli lõpetanute seas tugevnes konkurents edasiõppimise võimaluste pärast üldhariduslikus keskkoolis. Näiteks 1938. aastal sai nendest, kes soovisid keskkoolis edasi õppida, selle võimaluse osaliseks vaid ca 60%. Keskkool oli maksuline.

1930ndate lõpuaastail oli Eesti Vabariigis nelja erinevat tüüpi kutsekoole: põllumajanduslikud, majanduslikud, tehnilised ja kodumajanduslikud. Kutsekoolides õppijad võisid olla väga erineva eelneva haridustasemega 4-aastasest algharidusest kuni 9-klassilise reaalkoolini, ka õppeaeg erines kutsekooliti 1 kuni 4 aastani.

Rahvusliku kõrghariduse tähtsaimaks keskuseks oli Tartu Ülikool, mis avas oma uksed iseseisva Eesti Vabariigi tingimustes 1919. aastal. Ülikooli struktuuri kuulusid siis usu-, arsti-, õigus-, filosoofia-, matemaatika ja loodus-, põllumajandus- ja loomaarstiteaduskond. 1928. aastal avati uue haruna Kehakasvatuse Instituut, 1938. aastal majandusteaduskond ning Riigikaitselise Õpetuse Instituut. Aastail 1919–1939 lõpetas Tartu Ülikooli 5751 üliõpilast, kellest umbes veerand olid naised.

Lisaks Tartu Ülikoolile koolitasid kõrgharidusega spetsialiste ka teised õppeasutused – insenerid tulid Tallinna Tehnikumist (1938. aastast Tallinna Tehnikaülikool), kõrgharidusega kunstnikud eraõiguslikust kunstikoolist “Pallas” ja 1938. aastast ka Riigi Kõrgemast Kunstikoolist, muusikud Tallinna Kõrgemast Muusikakoolist (1923. aastast Konservatoorium). Eestis võis omandada ka kõrgemat sõjalist haridust.

Eesti okupeerimisest 1940. aastal ja edasi sõjajärgsel perioodil kehtis Eestis Nõukogude Liidu koolikord. Alates 1918. aastast kehtestati NL koosõpe, koolid olid kirikust lahutatud, tasuta. Õpilased võisid olla osalisel riiklikul ülalpidamisel, saada riiklikku stipendiumi. 1949. aastast kehtis 7-klassiline kohustuslik põhiharidus, mis 1958–1963 aastatel muudeti 8- klassiliseks, 1976. aastal kehtestati üldine kohustuslik keskharidus (10 klassi venekeelses, 11 klassi eesti koolis). 1980. aastate algul omas keskharidust 99% 18-aastatest. Erinevalt muust Nõukogude Liidust töötasid Eestis nn süvaõppega ehk kallakuga koolid (füüsika-, matemaatika-, kunsti-, võõrkeelekallak). 1987. aastal läksid eestikeelsed koolid järk-järgult üle 12-aastasele õppele.

Tänane Eesti haridussüsteem koosneb riiklikest, munitsipaal-, avalikest ja eraharidusasutustest. 1995. aastast on Eestis üldhariduskool 12-klassiline (9-klassiline põhikool ja 3-klassiline keskkool ehk gümnaasium). 2011. aastast algas põhikooli- ja gümnaasiumiastme eraldamine institutsionaalselt erinevateks koolideks. Seadusega on määratud koolikohustus kuni 17-aastaseks saamise või põhihariduse omandamiseni.

Praegu on Eestis 511 üldhariduskooli 157 000 õppuriga, 37 kutsehariduskooli ligi 26 000 õppuriga 18 kõrgkooli ligikaudu 45 000 üliõpilasega