Maris Adamson, Author at Vaimuvara

Postitatud 18. apr. 20224. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

Arved Viirlaid 100

Arved Viirlaid 100

1940. aasta nõukogude okupatsioon ja järgnenud sõjasündmused katkestasid eesti kirjanduse loomuliku arengu ja lõhestasid selle peaaegu pooleks sajandiks. Arved Viirlaid kuulub sugupõlve, kelle osaks sai põgenemine – algul metsa, siis üle mere.

Viirlaid on rahvusvaheliselt üks tuntuimaid väliseesti kirjanik. Ta võttis enesele ülesande teadvustada maailmale oma generatsiooni saatust mõjutanud sündmuste traagikat kirjanduse kaudu. Viirlaiu nägemus stalinistlikust terrorist ja kommunistlikust okupatsioonirezhiimist tegi temast aga Eestis täiusliku persona non grata. Kui teised tähtsamad pagulaskirjanikud leidsid vähemalt põgusat äranimetamist Endel Nirgi ka inglise keeles välja antud raamatus «Eesti kirjandus» («Estonian Literature» 1983), siis Viirlaiu nime see ei sisaldanud. Midagi sellest hoiakust tundub immitsevat uuemassegi aega.

Arved Viirlaid (11. IV 1922 – 21. VI 2015) elutee algas Harjumaal Padise vallas ja lõppes Toronto lähistel. Saanud hariduse Tallinnas rakenduskunstikoolis, ühines ta Nõukogude vägede esimese sissetungi ajal metsavendadega, võitles major Hirvlaane vabatahtlike pataljonis. Saksa okupatsiooni ajal töötas Viirlaid Eesti Kirjastuses tehnilise toimetaja abina, siis suundus Soome (1943), kus võttis osa Jätkusõjast Soome armee eesti üksuses. Seejärel, sunniviisiliselt tagasi kodumaal, võitles ta Eesti Relva-SSi diviisis Vene uue sissetungi vastu, kuni tal õnnestus 1944. aastal pageda Rootsi. Ta oli Inglismaal formeeritavas Baltimaade luurajate salgas. Plaan luhtus – neid oli reedetud juba eos ja õnnekombel saadi sellele reetmisele varakult jälile. See seiklus lõppes interneeritute laagris Londonis Wimbledoni linnaosas. Pikka teadmatust oma saatuse suhtes täitis ta kirjutamisega. Noore kirjamehe ainuke mure oli, et Rootsist kaasa võetud õhuke lennuposti paber kippus otsa saama. Viirlaid ise on arvanud, et vangistusele võlgneb ta oma kirjanikukarjääri. 1953. aastast elas Viirlaid Kanadas, töötas Torontos trükikojas Estoprint ja oli hilisemalt selle kaasomanik

Arved Viirlaid alustas luuletajana. Tema esimestes luulekogudes on olulisel kohal sõja-aastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema. Ta on avaldanud seitse luulekogu, millest esimene, “Hulkuri evangeelium”, ilmus 1948. aastal ja viimane, “Valgus rahnude all” aastal 1990.

Tuntuks sai Arved Viirlaid proosakirjanikuna. Tema looming on kantud ühest eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda. Romaanides kujutab Viirlaid sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, nõukogude vangilaagrite tegelikkust ja pagulasühiskonna eluprobleeme. Kanada pressis on teda sõjakirjeldajana Hemingwayga võrreldud.

Viirlaiult on ilmunud kümme romaani ja kaks novellikogu. Tema tuntuimad romaanid on “Tormiaasta”, “Ristideta hauad”, “Vaim ja ahelad”, “Kes tappis Erich Hormi?”, “Surnud ei loe”, “Märgitud” ja “Põhjatähe pojad”. Tema raamatud märgiti KGB poolt eriti nõukogudevastaseks loominguks. Enamasti need raamatud Eestisse ei jõudnudki.

Tema esikromaan “Tormiaasta” (1949) tunnistati esimese viie pagulusaasta populaarseimaks romaaniks, romaan “Ristideta hauad” (1952) esimese kümne pagulusaasta populaarsemaks raamatuks. Kui viimati nimetatu kodumaal ilmus (1991), jäi ta praktiliselt tähelepanuta, ehkki oli omal ajal põrandaaluse raamatuna väga populaarne.

“Ristideta hauad” on üks eepilisemaid käsitlusi Eesti metsavendade kangelaslikust võitlusest Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. “Ristideta hauad” on tõlgitud läti, rootsi, prantsuse, hispaania, soome, inglise, hiina ja leedu keeled, ühtekokku on Viirlaiu töid ilmunud 15 keeles. Viirlaid loobus oma „Ristideta haudade” ingliskeelse tõlke honorarist ja moodustas Eesti Tõlkefondi Kanadas, et toetada väikerahvaste teoste vahendamist võõrkeeltesse. Huvitav oli ka tema algatatud rändraamatu aktsioon, mille raames näiteks tema ingliskeelne „Ristideta hauad” saadeti Kanada parlamendi liikmetele ja ministritele, samuti Kanada, Inglismaa ja USA saatkondade raamatukogudele üle maailma.

Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubi esimees. Klubi eesmärgiks on seista sõnavabaduse ja laiemalt inimõiguste eest.

Viirlaid pälvis aastatel 1954, 1979, 1981 ja 1992, 2002 paguluses välja antud maineka Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. 1997. aastal määras president Lennart Meri talle Riigivapi III klassi teenetemärgi, millest ta loobus, kuna pidas selleaegset Eesti poliitikat Eesti rahva tulevikule ohtlikuks. Heal meelel võttis kirjamees vastu talle 1983. a omistatud Eestlaste Kesknõukogu Kanadas tunnustusmärgi ja 2008. a. EKN kuldteenetemärgi.

Väliseesti Muuseum (VEMU) Torontos asutab Arved Viirlaiu 100. sünniaastapäeva puhul kirjandusauhinna, mida antakse välja kord kahe aasta jooksul A. Viirlaiu sünnipäeval 11. aprillil Eestit ja eestlust mõtestava silmapaistva ilukirjandusliku teose eest. Esimene auhind antakse erakorraliselt välja 2022. aasta detsembris Kreutzwaldi päevade konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumis.

Postitatud 18. apr. 202218. apr. 2022 kirjutas Maris Adamson

Nuputamist nädalavahetuseks

Kaua aega oli eesti kirjanduse tõlgituim teos Hans Leberechti «Valgus Koordis» (1949), mida on ümber pandud 17 keelde.

Täna on Eesti Kirjanduse Teabekeskuse andmetel Eesti enim tõlgitud kirjanike edetabelit juhtimas Jaan Kross ja Jaan Kaplinski. Jaan Krossi «Keisri hullu» võis 2017. aasta seisuga lugeda 22 keeles.

Kes on aga need kaks teise maailmasõja järgselt oma kirjutamist alustanud eesti kirjanikku, kes tähistavad tänavu oma sajandat sünniaastapäeva ja kelle teoseid on samuti saatnud oma aja kohta uskumatu tõlkeedu – ühe neist raamatuid on tõlgitud 15 keelde, teise raamatut 21 keelde. Samas erinevad need kaks samal aastal sündinud kirjanikku teineteisest loojanatuurilt, veel enam aga ideoloogia poolest.

Postitatud 18. apr. 20229. mai 2022 kirjutas Maris Adamson

Kelle kuulub müstiline Gogol.

Kelle kuulub müstiline Gogol.

Tänini pole päris selge, mis rahva kirjanikuks Gogol arvata: venelased peavad teda enda omaks, kuigi Venemaal elas ta vaid kümmekond aastat oma elust, ukrainlased loevad Gogolit enda omaks – sündis ta ju ikkagi seal ja elas Ukrainas 19 aastaseks saamiseni, ka hiljem külastas ta oma perkonda Ukrainas. Samuti pärinevad paljud tema kirjanduslikud kangelased Ukrainast. Samas möödus 12 aastat Gogoli elust rännates Euroopas. Gogoli loomemeetod on seetõttu suuresti mõjutanud nii vene kui Lääne-Euroopa kirjandust. Gogoli elukäiku aga saadab hulgaliselt müstilisi mälestusi.

Nikolai Vassiljevitš Gogol (ukraina keeles Микола Васильович Гоголь) (1809 –1852) sündis Poltava kubermangus Bolšije Sorotšintsõs ukraina mõisniku Vassili Gogol-Janovski peres. Tema vanemate abielu oli väidetavalt jumalik ettekuulutus ja isa tundis ema juba selle sünnist alates. Nad abiellusid kui Vassili oli 28 ja Maria kõigest 14. Tema ema oli poja sündides alles 18-aastane. Nikolaid mõjutasid tugevasti ema vagadus ja kalduvus tegeleda müstiliste rahvauskumustega. Gogoli isa oli haritud ja andekas mees, valdas 5 keelt, kirjutas näidendeid, poeeme ja följentone ukraina keeles. Nende esialgne perekonnanimi oli Janovski, kuid kirjaniku vanaisa oli võtnud kasutusele perenime Gogol austusest suguvõsa kasakaliku päritolu vastu.

Nikolai Gogol õppis Poltava rahvakoolis ja Nežini gümnaasiumis (1821–1828). Pärast koolide lõpetamist siirdus ta Peterburi, soovides hakata näitlejaks. Seal loobus ta poolapärasest nimeosast. Näitlemisest ei tulnud midagi välja ning ta otsustas hakata kirjanikuks.

Aastal 1829 ilmus tema esimene teos, idülliline lugu värssides “Hans Küchelgarten”. Pseudonüüm V. Alov päästis Gogoli nime materdavast kriitikast, kuid autor ise elas läbikukkumist nii raskelt üle, et ostis kauplustest kokku kõik mahamüümata eksemplarid ja põletas need ära. Elu lõpuni ei tunnistanudki ta üles, et Alov tema varjunimi oli. Suurema tähelepanu saavutas ta 1831-1832 ilmunud ukraina rahvaluule aineliste novellidega “Õhtud külas Dikanka lähedal“. Esialgu hinnati Gogolit rohkem ukraina rahvuskirjanikuna ja hea Ukraina ajaloo tundjana. Pärast novellide ilmumist sõbrunes Gogol Aleksandr Puškiniga ja neid vöib lugeda kriitilise realismi rajajaks XIX sajandi kirjanduses.

Pärast lühiajalist riigiteenistust asus Gogol tööle tütarlaste gümnaasiumi õpetajana ja üritas saada ajaloo professori kohta Kiievi ülikoolis, mis aga ei õnnestunud. Aastatel 1834–1835 töötas Gogol ajaloo õppejõuna Peterburi ülikoolis. 1835. aastal pühendus täielikult kirjutamisele ja avaldas veel samal aastal kogumiku “Arabeskid” mille ühendavaks teemaks on Peterburi elu ning kogumiku “Mirgorod”, mis sisaldas jutustusi “Vana Maailma mõisnikud”, “Tarass Bulba”, “Vii”, “Lugu sellest, kuidas Ivan Ivanovitš Ivan Nikiforovitšiga tülli läks”. 1835. aastal ilmus ka jutustus „Nina“. Geniaalse satiirikuna ja tsaari-Venemaa pärisorjusliku korra paljastajana näitas Gogol halastamatu tõetruudusega tolleaegse aadellik-kodanliku ühiskonna palet.

Aastal 1836 esietendub komöödia “Revident” . „Revidendis“ tegi autori provintsiametkonna ja politsei omavolile julget kriitikat, aga ametlik kriitika heitis Gogolile ette patriotismi puudumist ja pahedes tuhnimist. Teos toetub osaliselt tõsielule ja idee näidendi kirjutamiseks andis Gogolile Puškin. Varsti pärast edukat esietendust, lahkus Nikolai Gogol Venemaalt. Kirjanik vahetas Euroopas mitmeid kordi elukohta, elades Roomas, Düsseldorfis, Nicas ja Pariisis. Venemaalt oli Gogol ära kokku 12 aastat, pöördudes sinna tagasi 1848. Väidetakse ka, et Gogol oli tsaariaegse salapolitsei agent. Roomas suhtles kirjanik tihedalt maalikunstnik Aleksandr Ivanoviga, kes maalis temast 1841. aastal kaks portreed ja on kujutanud teda ka oma suurteosel “Kristuse ilmumine rahvale”.

Roomas alustas Gogol oma ainsa, triloogiana kavandatud kelmiromaani kirjutamist. Kavandatud triloogia esimene osa kandis nime “Surnud hinged” ning see ilmus 1842. aastal. Väidetavalt andis Gogolile süžee ka selle, tema surematu poolpõletatud romaani jaoks Puškin. Poeet oli kuulnud reaalsetest „surnud hingedest“ Bendera linnas (praeguses Lääne-Ukrainas). Valmisid veel komöödia “Naisevõtt” (1842) ja grotesk “Sinel” (1842). Tervise halvenedes tegeles Gogol üha enam usuliste teemadega ja selgitas oma vastuolulisi seisukohti esseekogumikus “Valitud kohad kirjavahetusest sõpradega” (1842), mida aga ei mõistetud.

1884.aastal käis Gogol palverännakul Pühal Maal. Naastes Venemaale, töötas Nikolai Gogol ka “Surnud hingede” teise osa kallal, kus ta püüdis vastukaaluna esimesele osala, näidata Venemaa olustikku veidi positiivsemast küljest. Kuid selline lähenemine ei läinud kokku tema kriitilise realismi meetodiga. Sellest on säilinud vaid peatükkide visandeid. Selline lähenemine tundus Gogolile võlts, ta langes surmani kestnud loomekriisi ja veidi enne surma põletas depressioonis kirjanik ka käsikirja.

Nikolai Gogol on kõige salapärasem vene kirjanik. Ta armastas riietuda viimase moe järgi. Teda on peetud hullumeelseks ja seda ehk mitte päris alusetult. Tema teosed ja elutegevus on mähitud müstikaloori. Nikolai Gogol oli homoseksuaalsete kalduvustega, kuid pöördunud sügavalt religiooni, püüdis ta igati oma seksuaalsust maha suruda. Jaanuaris 1852 tunnistas Gogol oma homoseksuaalsetest ihalustest vagatsejale ja kitsarinnalisele preestrile Isa Matvei Kostantinovskile, kes sundis Gogolit palvetama ja paastuma ööl ja päeval, kuni Gogol end väidetavalt surnuks näljutas. Elu lõpus heitis ta voodisse ja vaatamata sõprade ja arstide püüdlustele keeldus söömast, kuni kaotas teadvuse ja suri vaid 42 aastaselt.

Tema viimased sõnad olid: “Kui magus on surra.”

Algselt maeti kirjanik Moskva lähistele Püha Danili kloostri surnuaeda, kuid 1931. aastal toodi kirjaniku säilmed Novodevitšje kalmistule. Ekshumeerimisel avastati väidetavalt, et Gogoli pea oli pööratud küljele ja kirstu kate oli seestpoolt ribadeks näritud! Sellest võis järeldada, et Gogol maeti elusalt – letargilise une seisundis. Just seda oligi Gogol kogu elu kartnud. Ta oli omakseid korduvalt hoiatanud, et nad tema mahamatmisega ei kiirustaks, kuni pole surmas kindlalt veendunud.

Gogoli surma täpne põhjus on endiselt aruteluobjekt. Versioon letargilisest unenäost ja elusalt matmisest lükati pärast kirjaniku surimaski näoilmet ümber. Levinud on arvamus, et Nikolai Vassiljevitš põdes psüühikahäiret (teooria rajajaks sai psühhiaater V.F. Chizh) ja seetõttu ei saanud ta end igapäevaelus teenindada ja suri kurnatusse. Esitati ka versioon, et kirjanik mürgitas kõrge elavhõbedasisaldusega maohaiguse ravimiga.

Ringleb kuuldus, et tegelikult oli Gogol ümbermatmise ajal hauas hoopiski ilma peata ja tema kolju eemaldati hauast 1909. aastal haua korrastamise käigus. Selle omandas Aleksei Bahrušin, rikas kaupmees ja kirglik teatriajaloo koguja, kelle omanduses oli väidetavalt kollektsioon 40 koljust – kogu, mida tänseni pole õnnestunud leida. Räägitakse ka, et Moskvas Bahrušini teatrimuuseumis asub kolm pealuud, mis kuuluvad tundmatutele isikutele: üks neist on oletatavasi Gogoli kolju.

Teise versiooni järgi tuli 1911. aastal Bahrušini juurde Gogoli vanapoeg, kes püstoliga ähvardades omandas kuulsa sugulase kolju, et see uuesti matta. Janovski otsustas Gogoli kolju lasta uuesti matta Rooma, linna, mida Nikolai Vassiljevitš nii väga armastas. Kolju oli teel Rooma ekspressiga Itaaliasse kui juhtus midagi uskumatut: rong sisenes tunnelisse ja kadus. Ainult kaks reisijat suutsid autost välja hüpates põgeneda. Kirjaniku kolju kadus koos rongiga.

Nikolai Gogoli ümbermatmisel paigaldati tema hauale esialgse kivirahnu asemele büst. Kolgataga sarnaneva suure kivi ostis välja kirjanik Bulgakovi lesk, kelle mehe teost “Meister ja Margarita“ loetakse 20. sajandi kõige müstilisemaks romaaniks ja kes pidas Gogolit oma eeskujuks. Lugenud läbi Gogoli jutustuse „Sinel“, hüüatas XX sajandi müstik XIX sajandi müstikule: „Õpetaja, kata mind kinni oma sineliga!“ Ja nii see ka juhtus… Mälestuskivi rändas ühelt haualt teisele ja Bulgakovi samba tagapoolel on näha veel Gogoli nimest üksikuid poolkustunud tähti.

Postitatud 18. apr. 20224. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

Fadejev ja tema kurikuulus “Noor Kaardivägi”

Fadejev ja tema kurikuulus “Noor Kaardivägi”

Kui keegi teilt pärib, et kas te olete lugenud “Noort Kaardiväge”, siis on kohane küsida: kumba neist? On olemas “Noore Kaardiväe” kaks versiooni ja mõlemad on ilmunud ka eesti keeles.

Aleksander Fadejevi (1901-1956) legendaarne romaan “Noor Kaardivägi” on pühendatud Ukraina linna Krasnodoni (asub Luganski oblastis) noorte kangelaslikule võitlusele natsidega. Nõukogude väed taganesid. Erinevatel põhjustel ei saanud paljud linnast lahkuda. Krasnodoni komsomoli-noored lõid palju väikesi põranda-aluseid organisatsioone, mis koondati organisatsiooniks Noor Kaardivägi, kuhu kuulus 71 inimest: 47 noormeest ja 24 tüdrukut.

Neid kõiki ühendas vaen vaenlase vastu ja soov võidelda kodulinna vabastamise nimel. Kuid ettevaatamatusest, osalt ka liigjulguse tõttu mõned organisatsiooni liikmed arreteeriti. Algasid metsikute piinamiste saatel kulgevad ülekuulamised, mida üks noorukeist ei talunud ja reetis oma seltsimehed. Reetmise tagajärjel võtsid sakslased kõik noorkaardiväelased kinni ja hukkasid pärast kohutavaid piinamisi, visates nad söekaevanduse šahtidesse.

Kui Fadejev 1943. aastal ettevalmistusi “Noore Kaardiväe” kirjutamiseks alustas, kavandas ta oma uut romaani mitte rangelt realistliku, vaid sangarlik-romantilise loona. Toonane kirjandusideoloogia leidis, et inimest ei tule näidata sellisena nagu ta on, vaid niisugusena kui ta peaks olema, nagu on kommunistlikus tulevikus. Autor on püüdnud võimalikult täpselt tollaseid sündmusi ja tegelasi edasi anda, selleks kogus ta sündmuskohal ligi kuu aega materjali, vestles noorkaardiväelaste omaste ja koolikaaslastega ning tutvus ülekuulamisprotokollidega. Autor ei jäta oma teoses vahele ühtegi Noore Kaardiväe silmapaistvamatest operatsioonidest: reeturi hukkamine, kariloomade laialiajamine, keda sakslased tahtsid Saksamaale saata, sõjavangide vabastamine. Kohati tuli abi otsida ka mõttekujutuselt, kuna üksikasjad polnud säilinud. Fadejevi romaanis on noorkaardiväelased kaunid, puhtad, helged noored, kes ehedast õiglustundest ja patriotismist astuvad välja kurja vastu. Ahnelt tahavad nad elada, aga peavad valima surma.

“Noor Kaardivägi” hakkas ilmuma 1944 ajakirjas järjejutuna, romaanina ilmus see 1946. aastal ja pärjati Stalini preemiaga. Romaani “Noor kaardivägi” kogutiraažiks kujunes umbes 25 miljonit eksemplari. Romaani järgi valmis 1947. aastal ka film.

Fadejev oli veendunud, et kirjeldas 1942.–1943. aasta sündmusi õigesti, ning oli siiralt üllatunud, et mõned surnud laste vanemad olid nördinud ja kirjutasid kõrgetele võimudele kaebusi, nõudes aru, miks pööras kirjanik mõnele kangelasele rohkem tähelepanu kui teistele ja mõned nimed esitati ainult surnute nimekirja, mis asus raamatu lõppus. Ja kõiki polnud sealgi. Fadejevit süüdistati ajalooliste faktide moonutamises ning võltsimise peasüüdlaseks “määrati” Oleg Koševoi ema, kelle majas Fadejev kahel Krasnodoni reisil viibis. Nad kirjutasid, et just tema omistas oma pojale isekatel eesmärkidel teiste põrandaaluste kangelaste vägiteod ja tegi oma 16-aastasest pojast noorkaardi komissari. Mõnest noorkaardiväelasest saab toonase võimu silmis reetur, kes rehabiliteeritakse 1959. ja mõni alles 1990. aastal. Samas on Fadejev ise alati rõhutanud, et tegemist on ilukirjandusliku teosega, mitte dokumentaalkirjandusega.

Täiesti ootamatult ründas “Pravda” artikkel äkitselt 1947. aasta 3. detsembril “Noort Kaardiväge” Leiti, et autor pööras liiga palju tähelepanu paanikale meie vägede taganemisel Krasnodonist ega toonud piisavalt selgelt välja partei juhtrolli ning noorkaardiväelasi on kujutatud liialt iseseisvate ja isetarkadena. Fadejev taipas muidugi, et Pravda artikkel sai sündida vaid Stalini heakskiidul (kes ilmselt polnud lugenud romaani, kuid vaatas äsja valminud filmi) ja seepärast võttis ta otsemaid sõna nõukogude kirjanike pleenumil, öeldes: “Ma armastan väga seda oma raamatut, armastan selle kangelasi ja seepärast teen kõik, mis mu võimuses, et parandada puudused, millele on vihjatud”. Fadejev kirjutas romaani ümber ja Stalinile meeldis teine, 1951. aastal valminud versioon. Tõsi, paljud ei kiitnud romaani teist väljaannet heaks.

Noore Kaardiväe esimene väljaanne oli kõigi oma vigade juures terviklik, särav ja tõeliselt romantiline. Romaani läbivaatamine tegi selle märkimisväärset kahju kunstilisest küljest. Kümne uue, peaaegu eranditult partei põrandaalusele tegevusele pühendatud peatüki ilmumisega muutus romaani tegevus laialivalguvaks ning noorte võitluse teema osakaal on vähenenud. Tuhmuma kipub ka ehe romantism. Fadejev tahtis ju sõda peegeldada läbi noorte, näidata nende rikkumatut õiglusmeelt, iseseisvat püüdu olla aus ja sangarlik, nüüd aga tuli kõik allutada rutiinsete parteimeeste juhtimisele.

Aleksandr Fadejev oli üks oma aja tuntumaid kirjanikke, NLKP Keskkomitee liige, NSV Liidu Kirjanike Liidu peasekretär. Pärast Hruštšovi võimuletulekut eemaldati Fadejev oma ametikohalt ja partei keskkomiteest ja kuulutati “Stalini varjuks”, kes on süüdi kirjanike repressioonides. Teda süüdistati Zoštšenko, Ahmatova, Platonovi ja Pasternaki tagakiusamises osalemises. Kuid tegelikult oli see vaid pool tõde. Totaalse kriitika ja hukkamõistu õhkkonnas unustati mainida, et 1948. aastal eraldas Fadejev kirjanike liidu fondidest Zoštšenko heaks märkimisväärse summa, kandis raha Platonovi raviks tema abikaasale ja kaitses Olga Berggoltsi küüditamise eest jne. Ahmatova ütles hiljem – mul pole õigust Fadejevile etteheiteid teha.

13. mail 1956 sooritas Fadejev enesetapu tulistades end revolvrist. Siis nimetati enesetapu põhjuseks alkoholismi ja depressiooni, kuid tegelikult oli kõik palju keerulisem ja dramaatilisem. Fadejevi otsus ei olnud tormakas ja hetkeline. Ta on oma sõbrale tunnistanud, et ei suuda elada veriste kätega.

Mõned kirjaniku kaasaegsed väidavad, et ta valmistus selleks sammuks ette, külastades sõpru ja kirjutas paljudele sõpradele lahkumiskirjad, ning et enesetappu ei saanud Fadejev sooritada alkoholijoobes, kuna nende ütluste kohaselt ei olnud ta joonud viimase kolme kuu jooksul. Salateenistus konfiskeeris tema hüvastijätukirja keskkomiteele ja see avaldati alles 1990. aastal. Oma kirjas ütleb Fadejev: “Ma ei näe võimalust edasi elada, kuna kunst, millele ma oma elu andsin, on ennastunustavalt ignorantse partei juhtkonna poolt rikutud ja seda ei saa praegu parandada.”

Postitatud 18. apr. 20224. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

Esimesed naised nobelistid

Esimesed naised nobelistid

Nobeli auhind (ka Nobeli preemia) on rootsi keemiku, leiduri ja töösturi Alfred Nobeli testamendi põhjal asutatud iga-aastane rahvusvaheline füüsika-, keemia-, füsioloogia- ja meditsiini-, kirjandus- ning rahuauhind. Selle pälvinu on nobelist. Esimesed auhinnad anti välja Alfred Nobeli viiendal surma-aastapäeval 1901. aastal. Lisaks nendele auhindadele annab 1969. aastast Rootsi Riigipank välja Alfred Nobeli mälestusauhinda majanduse alal. Nobeli preemia saanud naisi on tänaseks 58.

Marie Curie oli esimene Nobeli auhinna saanud naine, esimene inimene ja siiani ainus naine, kes sai kaks Nobeli auhinda (seni on selliseid inimesi maailmas 4), ja ainus inimene, kes on saanud Nobeli auhinnad eri aladel.

Marie Skłodowska Curie (sünd. Maria Salomea Skłodowska) (1867-1934) oli poola päritolu Prantsuse füüsik ja keemik. Koos abikaasa Pierre Curiega avastas ta 1898 radioaktiivsed elemendid polooniumi (nimetati nii Marie Curie sünnimaa Poola auks) ja raadiumi ning sai 1903 selle eest Nobeli füüsikaauhinna.

Pärast Pierre Curie surma jätkas Marie Curie nende ühistööd, millel oli põhjapanev tähtsus aatomifüüsika kujunemises.

Esimese maailmasõja ajal töötas Marie Curie koos tütar Irène’iga välja mobiilse röntgenuuringute jaama, et haavatud sõdureid saaks kohapeal uurida. Ta juhtis ise üht niisugust jaama.

Puhta raadiumi eraldamise eest sai Marie Curie 1911 Nobeli keemiaauhinna.

Tema esimene tütar Irène Joliot-Curie käis oma ema jälgedes, pälvides 1935. aastal Nobeli keemiaauhinna koos abikaasa Frédéric Joliot’ga nende töö eest uute radioaktiivsete elementide sünteesil.

1937. aastal kirjutas teine tütar Ève Curie oma kuulsale emale Madame Curie’le pühendatud raamatu “Minu ema Marie Curie” , millest sai paar aastat hiljem mängufilm.

Bertha von Suttner (1843-1914) oli austria kirjanik ja rahuliikumise tegelane. 1905. aastal pälvis ta esimese naisena Nobeli rahuauhinna. Suttnerit peetakse oma aja kuulsaimaks patsifistiks. Tema isiklik kontakt Alfred Nobeliga oli lühike (oli nädala sekretär-majahoidja Nobeli Pariisi elamus), kuid nende kirjavahetus kestis Nobeli surmani 1896. aastal. Arvatakse, et Suttner mängis peamist rolli Alfred Nobeli otsuses jagada rahuauhindu. Kuid Bertha von Suttner pidi taluma ka mõnitamist ja tõrjumist. Tema tööd kritiseeriti kui “ebanaiselikku”.

1877 aastal hakkas toona Georgias elanud Suttner pseudonüümi S. all kajastama Vene-Türgi sõda.

1887. aastal võttis Bertha von Suttner ühendust tolleaegse ainsa rahuorganisatsiooniga “Rahvusvahelise Arbitraaži ja Rahu Assotsiatsiooniga” Londonis (asutatud 1880). Olulise panuse rahu idee populariseerimisse Euroopas ja Ameerikas andis Suttneri romaan “Sõjariistad maha!” (“Die Waffen nieder!”) (1889), kus ta kirjeldas sõjakoledusi naise vaatepunktist. Raamat tõlgiti peaaegu kõigisse Euroopa keeltesse ja saavutas maailmakuulsuse.

1891. aastal Austria patsifistliku organisatsiooni ja 1892. aastal „Saksa Rahuseltsi” asutamise eestvedaja. 1891 valiti Rahvusvahelise Rahubüroo asepresidendiks kolmandal ülemaailmsel rahukongressil Roomas. Ta saavutas rahvusvahelise tunnustuse üldtuntud rahuajakirja „Die Waffen Nieder!“ toimetajana (1892-1899)

Suttneri ettepanekul toimus 1899. aastal Esimene Haagi rahukonverents, kus valitsuse esindajad tegelesid riikliku ja rahvusvahelise julgeoleku, desarmeerimise ja rahvusvahelise arbitraažikohtu loomise küsimustega. Suttner võttis osa peaaegu kõikidest maailma rahukongressidest ja parlamentidevahelistest konverentsidest.

1904. aastal reisis ta USA-sse ülemaailmse rahukongressi raames Bostonis. Teisel reisil Ameerikasse 1912. aastal esines ta lektorina enam kui 50 linnas, et selgitada ohtlikku olukorda Euroopas ja edendada üldise rahu eesmärki. Kaks kuud enne I maailmasõja algust, ülemaailmse rahukongressi ettevalmistamise ajal, mille ta tahtis 1914. aasta augustis Viinis kokku kutsuda, suri Bertha von Suttner maovähki ja üldisesse kurnatusse.

Rootsi kirjanik Selma Ottilia Lovisa Lagerlöf (1858 –1940) on esimene naine ja esimene rootslane kes võitis 1909 Nobeli kirjanduspreemia.

Kui Lagerlöfi isamaja, millega tal oli seotud tuhandeid lapsepõlve mälestusi, müüdi lammutamiseks andis see talle tõuke enese leidmiseks. Selma Lagerlöfile näis äkki, kui kaoks koos tema lapsepõlve koduga kõik need muinasjutud ja legendid, mis olid nii kallid rootslase hingele. Selma Lagerlöf pole üksi rootsi saagade meisterlik jutustaja, vaid ka haruldane psühholoog. Eetiline problemaatika on kirjaniku jaoks alati keskne. Keegi ei saa siitilmast lahkuda enne, kui ta on enda tehtud kurjuse lunastanud. Lunastuse hind on ränk, aga selle eest pole pääsu.

Tuntuim on tema romantiline romaan “Gösta Berlingi saaga” (1891), kus realistlikud episoodid ja muistendimaailma saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldises romantilises põhitoonis. Autor annab värvika pildi oma kodumaakonna, Rootsi kauneima paiga Värmlandi elust-olust 19. sajandi algupoole, keskenduses tolleaegse aadliseltskonna jahiretki, pidusid, balle, naisterööve ja armulugusid tulvil täisverelise metsiku elulaadi ja kommete kujutamisele.

Muinasjutulises noorsooraamatus “Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi” (1906–1907) lendab härjapõlvlaseks moondatud nimitegelane metshanede seltsis läbi kogu Rootsi. Teekonna jooksul muutub üleannetu ja südametu Nils arukaks ning loomi armastavaks poisiks.

Väga populaarne on ka tema romaanitriloogia “Löwensköldi sõrmus” (1925), “Charlotte Löwensköld” (1925) ja “Anna Svärd” (1928), mis mis kirjeldab ühe Rootsi perekonna elu ja ajalugu

Peale varasema suurromaani “Antikristuse imeteod” (1897), mis tegevuspaik on Sitsiilias ja mille peamotiiviks on Lagerlöfi poolt reserveeritult käsiteldud uus sotsialistlik (= antikristuse) õpetus, ning äärmiselt lihtsate kunstmuinasjuttude “Legendid Kristusest” (1904) on kõik ta teised teosed tegevusega paigutatud kodumaale

Tema külaskäik Palestiinasse ja seal asuvasse kristlaste kolooniasse inspireeriks teda kirjutama “Jeruusalemma” (1901-1902), lugu Rootsi 19. sajandi viimase veerandi põllumeestest, kes muutusid evangeelseks kristlikuks rühmaks ja reisisid Pühale Maale. Sündmustiku keskpunktis on kaks noort inimest: vanast auväärsest soost talupoeg Ingmar ja tema mõrsja Gertrud. Talu säilitamise nimel hülgab Ingmar Gertrudi, kes liitub väljarändajatega. Rohkete kannatuste järel leiavad mõlemad uue maise õnne.

Ka „Portugali keisri» (1914) ja «Surmakutsari» (1912) lugude tegelased ei pääse oma elus oluliste otsuste tegemisest ja tehtud vigade parandusest. Viimane on mõlemas teoses hirmutavalt kannatusrohke protsess.